Kirjutan sulle, tavaline Eesti inimene, kes sa oled õpetaja, teenindaja, meditsiinitöötaja, pääste- või politseiametnik. Sa ei pea tundma ennast üksi, kui räägitakse riigi investeeringutest ja püsikuludest ning sind püsikuluks nimetatakse. Ka mina ei nõustu sellise lahterdamisega, kedagi kuluna näha on solvav.Endiselt kostab paljude suust refrään, nagu rikkust looksid ainult ettevõtjad. See on vale. Väärtust loovad kõik inimesed, kõik ametikohad, sealhulgas ettevõtjad. Osa ettevõtlusest poleks võimalik ilma päästeametniketa. Kaubandus ja teenindus ilma politsei loodud turvalisuseta oleks suured betoonmüürid väikese kassaauguga. Ilma meditsiiniõdede panuseta ei eksisteeriks meil ühiskonda, kus ettevõtlus praegusel kujul toimida saakski. Innovatsioon ilma õpetajate tööta – millisel kujul see üldse võimalik oleks?

Kas hooldekodutöötaja, kes peab saama hakkama füüsiliste raskuste ja psühholoogiliste probleemidega, teeb kergemat tööd kui kinnisvaraarendaja? Kindlasti mitte. Palga suurus on inimeste teadlikult konstrueeritud ebaõiglus. Loomulikult, täielikku võrdsust ei ole võimalik saavutada, kuid õiglasemate suurusjärkude poole saame liikuda ja neid teadlike otsustega luua.

Valitsus plaanib kriisist väljuda kärpides, mis minu meelest on müsteerium, sest kriisist väljumiseks tuleb hoopis jalule aidata need, kes raskustesse sattusid, eelkõige inimesed. Praegune kärpeplaan aga pole ainult küsimus raha kokkuhoius, vaid selles, kuidas üks või teine erakond ühiskonda näeb.

Politsei ja päästeamet on asutused, mis on kriisides ja headel aegadel pidanud alati leidma raha sisemistest ressurssidest. Kui kellelegi tundub, et sellest «lõputust august» saab võtta ilma, et meie turvalisus ei kannataks, siis on ta naiivne, isegi kui juhtub ministri positsioonil olema.

Politseis ja päästeametis on alles jäänud kaht sorti kulud: personali palgad ja tegevuskulud. Personali palk tähendab komandode sulgemist, politseis ületundidest loobumist. Ületunde politseis tehakse, sest ametnikke on niigi puudu.

Tegevuskulud on aga masinate remont ja kütus. Poole paagiga teile appi tormav päästemasin ei ole teadmine, millega meist keegi elada tahaks.

Tagasi palkade juurde. Viimati tõsteti päästeametnike palku arvestatavalt siis, kui siseminister oli sotsiaaldemokraat. Samamoodi seadsid sotsiaaldemokraatide osalusel moodustatud valitsused eesmärgiks ka õpetajate palga tõstmise 120 protsendile Eesti keskmisest. 2019. aastale järgnenud valitsused on lasknud need eesmärgid tuulde, riigi keskmine palk tuhiseb kõigil eest ära.

Lubatud palgatõusu asemel koondamise pakkumine ei ole ainult küsimus kriisist ja riigi võetud laenudest. Asi on palju põhimõttelisem: kas valitsus väärtustab iga inimese tööd ühtmoodi või on meil endiselt kulu- ja tuluinimesed.

Tuluinimesed, muide, asuvad juhuslikult ka peaministripartei sponsorite hulgas.

Keskmine töötasu tõusis eelmine aasta, tõuseb sellel ja järgmisel aastal. Kas õpetajad, julgeoleku tagajad ja teised peavad palgatõusust ilma jääma ainult selle pärast, et nad on riigi palgal? See tähendaks ju, et nemad maksavad võetud laenud kinni, mitte ühiskond koos, solidaarselt.

On aeg mõista, et õhuke riik on abitu inimest aitama ja jääb alati pealtvaatajaks kriisis, nagu paljud hiljuti tunda said. Õhuke riik on ebaõiglane ja et muutusteks ei ole raha ega hoobasid, siis teenib ta ainult nende huve, kes hetkeolukorrast kasu saavad.

Mina peaministrina aitaksin ühiskonnal uuesti jalule tõusta, kriisist toibuda ja siis maksaks üheskoos tagasi ka võetud laenud. Inimestesse aga investeeriks alati, eriti praegu, sest vaid inimesed loovad innovatsiooni, viivad meid kosmosesse, toetavad meie laste annete arendamist, ravivad ja teevad meid ühiskonnana jõukamaks. Rikkust ja heaolu luuakse igas ametis ja seda loob iga töötaja!