Pelgalt turud juhivad meid ökokatastroofi ning vastasseisude ja ka sõdade maailma, kirjutab riigikogu liige ja sotsiaaldemokraatide aseesimees Lauri Läänemets Postimehes. 

Poliitikas on ikka tavaks toetuda varasematele autoriteetidele, olgu selleks ühiskonna toimimist selgitavad teadlased või ennast pöördelistel aegadel tõestanud riigijuhid. Hiljuti tegi seda Postimehes vabaturu igakülgse kaitsjana silma paistnud reformierakondlane Siim Kallas, kes kirjutas Briti majandusteadlasest John M. Keynesist ja peatus põgusalt ka majandusajalool.

Eesti paremliberaalide vaimne isa ja Reformierakonna asutaja tunnistab, et nähtamatu käe juhitud vabaturumajandus enam ei toimi. See on ajalooline moment. Tsiteerin Kallast: «Keynesi põhiväide oli, et suhted tööpuuduse, raha, laenuintresside, tarbimise ja tootmise vahel ei tasakaalustu iseenesest.» Natuke hiljem lisab ta oma veendumuse: «Tagasipööre täieliku vabaturumajanduse poole on vaevalt enam võimalik. Tuleb leppida riigi ja erasektori kombinatsiooniga. Aga praegu on pendel selles mudelis liiga riigi poole kaldu.»

Võrrelgem enam kui kümne aasta tagust majandussurutist ja praegust koroonakriisi. Mõlemal puhul oli ja on valitsuse ees küsimus, et mille nimel tegutseda. Riigi poliitikate kavandamisel on oluline just laiem, majanduse ja rahanduse piiridest väljuv eesmärk, mida on rõhutanud ka Keynes. Tema soov leida tasakaal majandusliku efektiivsuse ja sotsiaalse õigluse vahel väljendub moraalses eelduses – mille nimel me tegutseme? Praegu on nendeks sihtideks enamasti tervishoiusüsteemi toimepidevuse ja riigi rahanduse hoidmine. Aga inimesed ootavad oma riikidelt ja valitsustelt palju enamat kui pelgalt säästlikku väljajuhtimist kriisist.

Meie aja suurteks sihtideks on majandusliku ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine, sotsiaalse õigluse suurendamine ning looduskeskkonnast ja ühiskonna tegelikest vajadusest lähtuva majandusmudeli juurutamine. 21. sajand on riigi tagasitulemise ajastu. Turg, reguleeritud turg on üks riigi tööriistasid inimeste heaolu tagamisel maailmas, kus tuleb samal ajal looduskeskkonda säästa ja ebavõrdsust vähendada.

Riigi mõju majandusele ei tohi väheneda. Loomulikult tekitab see küsimusi efektiivsuses ja kaasnevates väärnähtudes, nagu raha raiskamine või korruptsioon. Ka Kallas viitab kenasti Porto Franco juhtumile. Võimetuks kärbitud riik ja avalikkuse jaoks varjatud otsustusprotsessid soosivad aga onupojapoliitikat ja suursponsorite pilli järgi tantsimist veel rohkem.

Avatud otsustusmehhanismid, kaasav valitsemine koos majanduse tõhusa korraldamisega on olulised eeldused mis tagavad, et valitsus teeniks rahva heaolu ja ühiskonna tegelikke vajadusi. Juhuslikult sündivad majanduse ja sotsiaalelu piirangud vaid suurendavad ühiskonnas ebaõiglust ja ebavõrdust ning nõrgestavad Eestit.

Parempoolsed liberaalid, aga ka konservatiivid on suutnud süstida inimestesse väikestes annustes ideoloogilist umbusku riigi ja valitsuse vastu. Kuidagi ei ole demokraatlik hoiak, et riik peab võimalikult vähe sekkuma, sest muidu hakkab ta inimeste tegutsemist segama. See on kitsas ja piiratud vaatenurk. Selline seisukoht ei eelda võimalust, et riigi otsustusmehhanisme saab teha avatumaks, korruptiivseid tegusid pärssida ja kiirelt päevavalgele tuua.

Tulles tagasi suuremate sihtide juurde – kuidas siis rahvana ellu jääda ning luua majandusmudel, mis säästab keskkonda, toob juurde õiglust ja võrdsust ning paremaid ainelisi võimalusi, edendab haridust ja võimaldab inimestel end avaramalt teostada.

Üks kaasaja säravamaid majandusteadlasi Marina Mazzucato kasutab mõistet «ettevõtlik riik», lükates ühtlasi ümber müüdi, et ettevõtlik vaim ja innovatsioon toimivad hästi vaid erasektoris. Kui vaadata eri valitsuste investeeringuid nii erinevatel kümnenditel kui kaasajal, siis edukad on just need ühiskonnad, kus tooni annavad valitsused, mis suunavad riigieelarve raha teadus- ja arendustegevusse. Interneti laialdane levik ja mitmed teised tehnoloogilised lahendused poleks saanud teoks ilma oluliste riiklike investeerimisprogrammideta.

Pelgalt turud juhivad meid ökokatastroofi ning vastasseisude ja ka sõdade maailma. Seda kartis omal ajal ka Keynes, kes nägi ette teist ilmasõda. Keyens muretses ka kreeditoride mõjuvõimu pärast. Eriti just viimastel aastakümnetel on näha, kuidas finantsturud ja nende kontrollimatu toimimine tekitab ühiskondades uut ebaõiglust. Selle ilmekaks näiteks on asjaolu, et ülemaailmses viirusekriisis turud õitsevad, kuid samal ajal elab reaalmajandus üle raskeid aegu.

Majandus peab teenima kogu ühiskonna huvisid ja looma hüvesid, mis olenevalt vaatenurgast võimaldavad meil kas Eestis rahvana või siis Euroopana või inimkonnana kestma jääda ja areneda.