Riigikogu on endasse tõmbunud ja lõhki, abielu küsimus on hetkel ebaoluline

Kaks aastat tagasi asusin aktiivsemalt taotlema Järva- ja Viljandimaa inimestelt volitust esindada neid riigikogus, et olla üks selle ringkonna kaheksast rahvasaadikust, kirjutab erakonna aseesimees ja Riigikogu liige Lauri Läänemets EPLi arvamusportaalis.

Kuna olin varem töötanud Väätsa vallavanemana ja olnud omavalitsusliidu juhatuse liige, siis tundsin kohalikke olusid päris hästi. Teadsin, mis inimestele argielus, kogukonnas ja ühiskonnas suuremat rõõmu pakuvad ning muret tekitavad. Sõnastasin valimiste eel sihid, mille eest rahvaesindajana seista: tasuvam töö, paremad haridusvõimalused ning väärikam elu eakatele. Usun, et sarnase tegevusega olid tollal hõivatud ka minu tänased kolleegid riigikogus.

Kahjuks on viimased nädalad viinud meid kõiki neist sihtidest kaugemale. Riigikogu on endasse tõmbunud ja sisemiselt lõhki. Õhus on süüdistused parlamendi töö takistamisest ja seiskamisest kuni demokraatia lõhkumise, vaikiva ajastu ihaluse ning riigireetmiseni välja.

Muudatusettepanekud hea maitse piiril

Kõige selle juures ei tohi meelest minna, et riigikogu ülesanne on töötada rahva jaoks. Viimastel päevadel on rahva tahtest või selle vastu astumisest palju räägitud. Nii mõnigi bravuurikas koalitsioonipoliitik on seejuures unustanud, et rahva tahet ei väljenda mitte ainult võimuerakonnad, vaid kõik erakonnad, sealhulgas ka riigikokku mittekuuluvad, ning samuti kõik riigikogu liikmed. Ei ole üht ja ainust rahva tahet, on erinevad tahted ja eesmärgid, mida erakondade kõrval esindavad ka vabaühendused ja kodanikualgatused. Rahvana tegutsemiseks on vaja meil seda tunnistada, otsida ühisosa ja teha koostööd.

Koostööst jääb aga kõvasti vajaka. Olin paar aastat tagasi lootusrikas, et riigikogus on võimalik üheskoos palju ära teha. Vaatamata vastasseisudele ja raskustele pean täna koostööd veelgi olulisemaks. Aga, kuidas selleni jõuda, kui sulle järsku öeldakse, et sinu ettepanek ei väärigi arutamist, ja kõige lõpuks võetakse sinult veel sõnaõigus ära?

Nii Eesti parlamendis kui kaugemal USA kongressis aasta alguses toimunu on ehedal kujul näidanud, kuidas mingi osa poliitikuid on võimu haaramise nimel valmis demokraatiat lammutama. Siinseid lammutajaid ei huvita Eesti inimeste heaolu parandamine ega kriisiaegse toimetuleku tagamine – neil on kõik hoovad, et seda teha, ent mida pole, see on EKRE sotsiaal- ja majandusprogrammi elluviimine.

“Eesti poliitika ekrestamine” – need on Martin Helme sõnad. See ei tähenda tasuvamate töökohtade loomist väikelinnadesse ja maale, teaduse ja kõrgtehnoloogiakeskuste arendamist ega kättesaadavamat ja inimesekesksemat tervishoidu.

Me näeme hoopis, kuidas valitsus ettevõtluse ulatusliku toetamise asemel jagab raha koalitsioonerakondade suursponsorite firmadele. Me näeme poliitikat, mis survestab maakoole sulgema. Samuti näeme me ebaõnnestunud tervisekriisi juhtimist. Ja kõige selle juures tegeleb riigikogu abielu mõistega.

Koalitsioon on kaotanud tunnetuse, millised on tegelikult olulised riigielu küsimused. Opositsiooni katsed sellele tähelepanu juhtida on saanud raevuka vastuse – sildistamise ja vaigistamise. Rahvahääletuse otsuse eelnõule tehtud 9000 muudatusettepanekut on Eesti rahva valitud esindajate ettepanekud. Jah, osa neist kompab hea maitse piire, ent eks ole nad omamoodi vastus koalitsiooni tekitatud absurdile ja segadusele, mis referendumit ümbritseb.

Abielu pole hetkel primaarne küsimus

On selge, et rahvas tahab riigijuhtimises enam kaasa rääkida. Üks viis seda teha on tegusate vabaühenduste ja mitmekesiste kodanikualgatuste kaudu. Sammuks edasi on rahvahääletus, mille korraldamine eeldab aga korralikku ettevalmistust, mis tähendab ka olulise riigielu küsimuse valimist ja selle küsimuse täpset sõnastamist. Mõlemas punktis on koalitsioon lati alt läbi jooksnud.

Esiteks, rahvas peaks hääletama kõige olulisemat ja riigielu korraldamisel vältimatut küsimust. Abielu ei pruugi seda kaugeltki olla, eriti kui arvestada praegust koroonakriisi ja majandusseisu. Teiseks, peab hääletus andma kindla tulemuse ehk „jah“ käivitama ühe ja „ei“ teise stsenaariumi, nagu oli ka hääletusel Euroopa Liiduga liitumise üle. Tundub lihtne, ent nagu näitavad arutelud riigikogus, ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias, on saatan peidus detailides.

Suureks takistuseks on just äärmuseni minek. Vastasseisust väljumiseks tuleb korraks aeg maha võtta ja tuletada meelde, et mille nimel me poliitikas tegutseme. Tõsi, mõni osapool võib keelduda oma nurgast välja tulemast, nagu on juba tõestanud Martin Helme, kes keeldus jäigalt presidendiga kohtumisest, või kui põhiseaduskomisjoni esimees jätkab seaduserikkumistega. Kuid proovima peab. Loodan, et Keskerakonna ja Isamaa saadikud tajuvad, et demokraatia on ummikusse juhitud ja on lõpuks valmis väljapääsu otsima.

Soov anda rahvale võimalus abielu teemaline küsimus lahendada võib olla igati õigustatud, eriti kui erakonnad üksmeelt ei saavuta.

„Keskpõrandale kokku“ lahendus peaks sellisel juhul olema selline, mis „jah“ puhul kindlustaks abielu mehe ja naise liiduna, kuid kohtleks kõiki Eesti peresid kõigis muudes kooselu küsimustes võrdselt ning „ei“ puhul kohustaks riigikogu algatama seaduseelnõu, mis lubab kõigil võrdselt abielluda.

Kokkuleppe saavutamiseks tuleb kõigil pingutada. Kui koalitsiooni ei loobu opositsioonist teerulliga üle sõitmast, siis on opositsiooni kohus kaitsta demokraatiat!