Eesti makstakse töö kaotanud inimestele töötuskindlustushüvitist: esialgu pool ja  hiljem 40 protsenti tema varasemast palgast, mis tagab toimetuleku ja võimekuse oma peret toita uue töökoha otsimise perioodil. Aastate jooksul on see aidanud vaesusse langemast kümneid tuhandeid peresid, mille eest peame kindlasti selle süsteemi loojatele tänulikud olema. Samas on kehtiv süsteem eestlaslikult liiga maksimalistik – kõik või mitte midagi. Töötu peab olema täiskohaga töötu, kes ei tohi uue erialase töö leidmiseni teha isegi mitte ühtegi väikest „otsa“. Muidu kaotab ta päevapealt oma hüvitise. Selline kord on ebatõhus kahel põhjusel –  ta sunnib inimesi passiivseks või siis nutikamaid skeemitama. Majanduslanguses jätab aga ilma hädapärasest lisarahast.

Malle jääb tööst ilma

Toome ühe näite: Malle on mitmes mõttes keskmine Eesti naine. Ta on pärit Kesk-Eestist, kes pärast  keskkooli lõppu tuli Tallinnasse, et siin ülikoolis edasi õppida. Juba tudengina läks ta tööle ühte kesklinna hotelli, kus tõusis keskastme juhiks. Malle vastutas hotellis müügi eest Põhjamaades ja teenis Tallinna keskmist palka. Koroonakriis sulges aga hotelli  ja omanikud otsustasid personali oluliselt vähendada. Malle leiab ennast ootamatult koondatuna, kaasavaraks kümneaastane erialane töökogemus koos rootsi keele ja broneerimistarkvara oskustega. Kuna kompetentsust jagub, siis leiab Malle, et ta ei peaks minema põllumajandusse lihttööliseks, lootes leida erialast rakendust.

Samas ei ole ta mingi siidinäpp ega karda ka maatööd.  Pärast eriolukorra kehtima hakkamist kolis Malle, nagu tuhanded teised Eesti pered, koos oma algkooliealise lapsega maale esivanemate suvekoju, kus on õhk puhtam ja lapsel rohkem mänguruumi. Ja kuigi Malle vaatab igapäevaselt tööportaalides tööpakkumisi ning saadab tööandjatele oma CV-sid, kulub sellele päevas kaugelt vähem kui kaheksa tundi.

Tööd oodata või skeemitada?

Malle on valmis minema väikese lisateenistuse saamiseks naabertalusse maasikaid istutama, sest seal napib töökäsi. Aga seda ajutist tööd vastu võttes kaotaks Malle oma igakuise  töötuskindlustushüvitise, mida töötukassa talle maksab. Ehk tööd vastu tema sissetulek hoopis väheneks. Taluperemees pakkus, et tule siis appi ja ma maksan sulas. Malle peab mõtlema…

Lisaks kutsus sõbranna Malle suveks appi korraldama nädalast lastelaagrit, mis oleks ühtlasi hea võimalus arendada oma projektijuhtimise oskusi.  Aga taaskord: töötukassa reeglid ei luba sellist nädalast tööülesannet vastu võtta. Sõbranna, kes ise saab „emapalka“ ütleb, et teab, kuidas vormistada laagri eest tasu nii, et see töötasuna riigile silma ei hakka.

Mis on selle loo moraal? Kas ühiskond tahab soosida tööjõuturult ajutiselt välja kukkunud inimeste ettevõtlikku meelt või sunnib neid passiivselt tööd „ootama“ või siis hoopis skeeme punuma?

Seadustame tööampsud!

Seega oleks igati mõistlik, kui töötuna arvel olijatel oleks tööampsude tegemine lubatud ilma, nad kaotaksid õiguse töötuskindlustushüvitisele. Kokku leppimist vajab aga see, kui mahukat tööd saab ampsuks nimetada. Pakun, et lubatud võiks olla ühes kuus kuni nädal aega tööd ja tasu ülempiiri võiks seada 250 eurole. See oleks igati mõistlik tavaolukorras. Veelgi olulisem oleks selline leevendus majanduskriisi ajal, kus kõigile tööotsijatele suurel hulgal tööd ei jagu.

Kui arvestada Eesti üldist tööjõupuudust, siis ei ole põhjendatud ka hirm, et inimesed jäävad seetõttu tööturult kõrvale. Kindlasti ei jääda ka tavaelu taastudes „loorberitele puhkama.“ Palgakasv koos töökäte vajadusega tõmbab ühel või teisel moel iga vähegi tubli inimese endaga kaasa. Pigem on vastupidi – väikesed tööotsad aitavad inimestes hoida tööharjumust ning pakuvad majanduslanguses nii hädavajalikku lisateenistust.

Tööampsu mõtet on asunud toetama ka sotsiaalminister Tanel Kiik, selles küsimuses on opositsioon ja koalitsioon ühte meelt. Nüüd on vaja asuda sõnadelt tegudele, seda abistavat võimalust läheb vaja juba praegu, veel rohkem aga pärast eriolukorra lõppu, kui paljud pausil olevad tööampsu võimalused jälle võimalikud on.