Meie vanavanemate jaoks on Pätsi aeg ilmselt nende elu ilusaim noorusperiood. Selle üle ei vaidle keegi. Nii nagu paljudele noorematele on kolhoosikorrast hoolimata ilus mälestus õpilasmaleva suved. Ka jääb Päts alatiseks Eesti ajalooõpikutesse Eesti Wabariigi väljakuulutajana.

Seetõttu pole ju oluline, kas Päts isikuna väärib veel üht ausammast Tahkurannas, Toilas, Kadriorus, Pärnus ja Metsakalmistul olevale lisaks, vaid mida sümboliseerib uue tähise lisamine meie avalikku ruumi. Argumendid, mis kõlavad uue Pätsi kujuga seoses – autokraat küll aga vähemalt rahvuslane – on selge märk, et minevikusümbolid on ühiskonnas väärtuskompassi kõveraks väänanud.

Minevik väärastab tulevikku

Postimees kirjutas oma 1. juuli juhtkirjas: „Meil ei ole ka kuidagi võimalik tõendada, et 1934. aasta vaikiv ajastu lükkas meid hullemasse seisu. Ühe poole võit tähendanuks ilmselt diktatuuri ja teise poole oma varasemat nn vabatahtlikku liitumist Nõukogude Liiduga.“ Selline ohvrimentaliteedi ja mittemidagitegemist õigustava mõtteviisi propageerimine on otseselt ohtlik Eesti rahva edasisele kestmisele. Lisaks uskumatult tõdeväänav sõnakasutus Eesti juhtiva päevalehe poolt. Alati on alternatiiv!

Erinevalt Eestist oli Soomes ühena vähestest Euroopa riikidest demokraatlik riigikord ka 1930-1940 aastatel. Soome sotsiaaldemokraadid olid aastatel 1937-1948 järjest kokku 11 valitsuskoalitsioonis. Seega otsustas Soome just sotside osalusel hakata vastu Nõukogude Liidule, võitlesid Talvesõjas ja Jätkusõjas ja väljusid maailmasõjast iseseisva riigina.

Eesti sotsid olid soomlastest rahvusriiklikumadki – Vabadussõja ajal peetud Eesti esimese parlamendi,  Asutava Kogu valimised võitsid just vasakjõud. Ning hiljem, peale II maailmasõda olid sotsid juhtiv jõud Eesti eksiilvalitsuses välismaal. Seega oleks ka Eestil olnud soomlaste kombel demokraatlik alternatiiv jõuga võimust kinni hoidvale, põdurale ja üksildasele autokraatsele valitsejale, kes pealegi oli olnud ärisuhetes stalinistliku režiimiga.

Siit jõuamegi tänapäeva, kus taas kõlab üleskutseid, et Eesti vajab Juhti, kes toob korra ja õnne maapeale. Lihtne on mineviku hädades süüdistada julma ajalugu ja lootusetuid olukordi ning unustada enda tehtud vead.  Ja just seetõttu, eesti rahva tulevikuvalikute toetamiseks, on mõistlik avaliku ruumi luua maamärke, mis rõhutavad meie endi kätes olevaid valikuid. Alati on alternatiiv – demokraatia ja vabadus, mis pikas perspektiivis tagavad kestva arengu.

Monument meile endale

Just nende väärtuste sümbolina peaks seisma eestlaste pealinnas August Rei monument.  Mees, kes koos Pätsiga lõi tsaariarmees eestlaste rahvusväeosad, mille põhjal loodi lõpuks Vabadussõja võitnud rahvavägi. Mees, kes Asutava Kogu juhina võttis vastu maaseaduse, mis muutis eesti talupojad peremeesteks omal maal. Ja eelkõige mees, kes peaministrina presidendi ülesannetes juhtis Eesti eksiilvalitsust 1945-1963, olles seega kõige kauem ametis olnud Eesti riigipea ja Eesti omariikluse sümbolkuju.

Tagasihoidliku inimesena Rei ise ilmselt ausammastest ei vaimustukski. Seda enam on meil rahvana vaja täita see auvõlg tema ees ja püstitada käidavasse kohta endale meelespea, et ka lootusetutes olukordades on alternatiiv. Vähemalt püüda teha asju nii, nagu Eesti riigi väljakuulutamise õhinas idealistlikult ja parimates kavatsustes lubatud sai!

Tagasi Postimehe juhtkirja juurde, et oleks koht, kus lisaks pronkssõdurile ja Pätsile, saaks viia pärja mehele, kes lisaks Eesti sõjaväe ja riigi loomisele, seisis ka selle säilimise eest.