Valitsuse laual on otsustamiseks dokument, mille sellisel kujul kinnitamine suurendaks järgmise seitsme aasta jooksul regionaalset ebavõrdsust. Need on euromiljardid, mis piirkondlikke eripärasid arvestamata koonduvad pigem pealinna, hoiatavad nüüdseks valminud uurimisraportid.

Inimkeeli tähendavad euromiljardid mõju uute töökohtade tekkeks, kaasaegseid koolimaju, rohelise energia kasutusele võttu, paremat hoolitsemist kogukonna eakate eest, suuremat turvalisust kodu ümber, laste arengut jne.

Pärast 2021. aasta riigieelarve kokkuleppimist peab valitsus kinnitama Euroopa Liidu 2021- 2027 eelarveperioodi rahastamismeetmete nimekirja. Nimekiri põhineb ministeeriumite soovidel, omavalitsuste ja vabaühendustel loendi tekkimises sõnaõigust pole olnud, kuid ometi mõjutavad need miljardid meie kõigi elu ja mitte alati positiivses suunas.

Riigikogu sügisistungjärgu avakõnes osutas president Kersti Kaljulaid valusale tõele – Tallinna jõukuse tase on 135% Euroopa Liidu keskmisest elujärjest, ülejäänud Eesti jõukus aga vaid 55%, ehk vahe on kahe ja poole kordne. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole see mitte ainult ülemaailmne trend, vaid oleme regionaalset ebavõrdsust ise eurorahade jagamisega võimendanud. Kuigi kõik valitsused on investeerinud maapiirkondadesse kümneid ja sadu miljoneid eurosid, ei saa see vastu euromiljardite mõjule.

Senine toetuste jagamise süsteem eelistab tugevamaid. See ei ole teadlik valik, kuid ideoloogiline lähenemine on seda tugevalt mõjutanud. Üleriiklikud konkurentsil põhinevad toetusmeetmed – parem projekt saab raha, tähendab, et nõrgemad ääremaa piirkonnad on võistlema pandud Harjumaa jõukuse ja sinna koondunud teadmistega. Võidab reeglina tugevam. Tänu sellele kuhjubki raha järjest rohkem pealinna ja selle ümbrusesse ning regionaalne ebavõrdsus suureneb veelgi.

Näiteks sobib nutika spetsialiseerumise toetussuund, kus raha jagati ettevõtete ja ülikoolide koostööks. 2019. aasta seisuga oli 16,4 miljonist eurost läinud Tallinna 68%, Tartusse 16%, Harjumaale 12% ja ülejäänud Eestile jäi vaid 4% rahadest, ehk enamus maakondi oli nulliring. Või suuna ettevõtlusmeede kus 44,1 miljonist eurost kasutas Harju- ja Tartumaa 77% ning 23% pudises ülejäänud Eesti peale laiali.

Oma hoiatuse on tänaseks andnud Inimarengu Aruanne, Praxis, Riigikogu Arenguseire Keskus ja isegi Rahandusministeeriumi poolt tellitud Eesti regionaalarengu strateegia seireaaruanne, majandusgeograafid ja mitmed sotsiaalteadlased.

Ääremaastumise peamiseks näitajaks on inimeste arvu jätkuv kahanemine ning hoolimata pingutustest, majandustegevuse vähenemine. Teenused, kultuur, elukeskkond, on see, mis uusi inimesi kohale meelitab ning sinna on regionaalselt ka tugevalt panustatud. Elanikud lahkuvad aga peamiselt töökoha või siis oskustele vastava töö puudumise tõttu. Selles küsimuses jäävad lühikeseks nii omavalitsuste käed kui ka valitseb liberaalne parempoolne majandusloogika – turg koondab ressursse sinna kus neid juba on.

Teine oluline puudus Eesti regionaalpoliitikas ja eurorahade jaotamise juures on piirkondade eripärade ja vajadustega mitte arvestamine. Sõnades jah, riigihalduse ministri plaanides samuti, kuid kui iga ministeerium oma eurotoetuste meetme välja lükkab, siis selle aluseks on peamiselt riigi nägemus. Selliselt juhtubki, et sotsiaaltranspordi toetusmeetme reeglid sobivad pigem suurlinnale aga mitte Setomaa vallale. Harjumaa ettevõtted on edukamad toetuste taotlemisel mitte ainult info ja oskusteabe tõttu, vaid ka meetmed sobivad nende arenguetapiga paremini kui Valgamaa ettevõtjate puhul.

Lahendus teostuselt ei ole keeruline, kuid eeldab poliitilist tahet ning kohapealsete inimeste usaldamist. Kredex on jaganud korterelamute rekonstrueerimise toetamiseks Eesti 5 regiooniks, kuna varem kippusid võimekamad piirkonnad nagu Tallinn, suurema osa rahast endale neelama. Sama lähenemine tuleks laiendada nüüd kogu euroraha jagamisele.

Kui soovime mõjutada töökohtade püsimist ja loomist Eesti väikelinnades- ja maapiirkondades, peaksime andma kolmandiku eurorahast piirkondadesse – kohapeale otsustamiseks. Regionaalse arengulõhe vähendamiseks tuleb rohkem euroraha suunata aga sinna, kus on suurem ääremaastumine, mitte panna kõige nõrgemaid tugevamatega konkureerima.

Selliselt annaksime kohapeale hoovad, millega omavalitsused, ettevõtted ja vabaühendused suudavad omavahelises koostöös ääremaastumist pidurdada. Tõmbekeskuste kõrval peab arenema ka ülejäänud Eesti.

Ilmus ERRi portaalis 23.september 2020