Vaikiva ajastu hõng Toompeal

Opositsiooni suu sulgemine pole enam kellegi fantaasia, vaid ühe erakonna ametlik seisukoht.

Eesti Vabariik loodi kohe alguses parlamentaarse vabariigina. Kuigi ka toona ei meeldinud paljudele riigikogus toimuv “lehmakauplemine”, tõestas ajalugu, et pärast autoritaarse riigikorra kehtestamist ja parlamendi “väljalülitamist”, kaotasime me loetud aastatega iseseisvuse.

Taasiseseisvunud Eesti parlamendis on opositsioon tihti süüdistanud valitsusliitu oma tahte “teerulliga” läbisurumises. Aga viimase kolme aastakümne jooksul pole veel kordagi mindud teadlikult seadust rikkuma, et opositsioonil suud kinni toppida. See on pretsedenditu ja väga ohtlik pööre, mis teadlikult lõhub demokraatiat ja seab ohtu Eesti kestmise, kui ei kohkuta seda teed edasi minemast.

Kui William Tomingas oma 1961. aastal ilmunud raamatus “Vaikiv ajastu Eestis” võttis kasutusele termini “vaikiv ajastu,” siis pidas ta selle all silmas aastatel 1934-1940 Eestis valitsenud autoritaarset riigikorda.

Tulles tänapäeva, siis oleme olukorras, kus võimul olev koalitsioon üritab vahendeid valimata tasalülitada opositsiooni. Küsimus pole enam kaugeltki abielureferendumis ja selle korraldamise mõistlikkuses. Oma eesmärkide saavutamiseks on põhiseaduskomisjoni esimees Anti Poolamets unustanud seadused ja asunud kolme valitsuserakonna heakskiidul juhtima komisjoni tööd autoritaarsel viisil.

Kordan lühidalt üle Rait Maruste poolt hiljuti kirjutatu. Kehtiv seadus ei anna koalitsioonile võimalust eirata opositsiooni ettepanekuid või hakata neid grupeerima sisulisteks või mittesisulisteks.

Jah, Poolametsale, EKRE-le ja praegu EKRE pilli järgi tantsivatele Keskerakonnale ja Isamaale ei meeldi väga paljud ideed. Demokraatia ei rajane aga ideede meeldivusel, demokraatia üheks olulisemaks tunnuseks on seaduse ülimuslikkus. Seaduste, ka põhiseaduse austamist oleme Toompeal näinud viimase nädala jooksul üha vähem.

“EKRE on rahva esinduskogus, riigikogus asunud demokraatiat lõhkuma.”

Opositsiooni suu sulgemine pole enam kellegi fantaasia, vaid ühe erakonna ametlik seisukoht. Kui selle partei juhtivpoliitikud räägivad “suu kinni toppimisest” ja “välja lülitamisest ” ning on asunud oma sõnu ka ellu viima, siis on ohus nii sõnavabadus kui ka demokraatia toimimine. Vaigistades parlamendiliikme, vaigistad ka nende inimeste hääle, keda ta esindab. EKRE on rahva esinduskogus, riigikogus asunud demokraatiat lõhkuma.

Alates 19. sajandi keskpaigast on Eesti rahva püsiväärtuseks olnud ühistegevus. Üheskoos võideti Vabadussõda, loodi oma riik ja elati üle mitu okupatsiooni. Vastasseisud, erimeelsused ja tulised diskussioonid kuuluvad parlamentaarse demokraatia juurde, aga ennekuulmatu on ühe poliitilise jõu soov vaigistada oma oponendid.

See viib meid tagasi ühe teise riigikorra juurde. Praegu veel on riigikogu saadikutel võimalus valida. Kas me soovime austada demokraatiat või siis riigikorda, kus rahva valitud esindajatel on hääl püsivalt “kinni keeratud”?

Ilmus ERRi portaalis