SDE volikogul: majanduse arenguhüppeks peab valitsusel olema plaan – investeerime inimestesse ja energiasse
Head sõbrad, sotsiaaldemokraadid
Ma ei hakka hindama tänast poliitilist olukorda, seda olete juba teinud teie ja on teinud Eesti rahvas. Sotsiaaldemokraatide toetus on pärast valimisi tõusnud, samal ajal kui paljud teised erakonnad on seda kaotanud. Seega ei saa me rääkida ainult hinnangust valitsuse tööle, vaid rahva arvamusest, kuivõrd pakub üks või teine maailmavaade inimeste muredele lahendusi.
Olukorras, kus EKRE on vajunud poliitilisse üksildusse, jättes end kompromissiotsimistest kõrvale ning Keskerakond on pärast juhivalimisi segaduses, on Isamaal ja konservatiivse autokraatia nimbusest haaratud Urmas Reinsalul olnud võimalus sisulisi lahendusi pakkumata oma toetust ajutiselt kasvatada. Kõik, mis vaid sooja õhu arvelt suureks on puhutud, visiseb aga ühel hetkel vaikselt tühjaks. Mis on Isamaa tänane lahendus? Lubatakse tõsta toetuseid, kuid tulude osas vastust ei anta. Demoniseeritakse makse – lubatakse Põhjamaist ühiskonda arengumaade maksutasemega. Täpselt see just Eesti riigirahanduse uppi lõi. Euroopa madalaim riigivõlg, kõrgeim hinnatõus ja sügavaim majanduslangus tähistab parempoolse majanduspoliitika pankrotti.
Olukorras, kus sotsiaaldemokraatidest on kujunemas Eesti ainus tugev vasak-tsentristlik poliitiline jõud, on meie vastutus üha suurem. Lahendusi ootavad meilt nii keskklass kui ka ühiskonna nõrgimad, nii ettevõtjad kui ka regionaalarengu eest seisjad.
Head sõbrad!
Selles valitsuses on meil sotsiaaldemokraatidena oluline ülesanne anda Eesti inimestele tagasi lootus paremale tulevikule ning keskenduda majanduses toimuvale, et Eesti oleks turvalisem, hoolivam ja jõukam. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on tagada kõrgemad palgad kõigile Eesti inimestele – selleks on vaja maailma parimat haridust, konkurentsivõimet tõstvat rohelist energiat ning majandusmudelit, mille taotluseks pole pelgalt SKT suurendamine, vaid oluliste ühiskondlike probleemide lahendamine.
Sotsiaaldemokraadid lähtuvad oma majandus- ja rahanduspoliitikas sellest , et iga inimene peab saama oma palgaga väärikalt ära elada. Seda igas Eestimaa paigas. Kuivõrd ebavõrdsus tekib peamiselt majandussuhetes, tuleb seda sealtpoolt ka lahendada. Meie jaoks on ühtviisi olulised nii ettevõtete võimalused areneda ja luua uut väärtust, kui ka suutlikkus ning valmisolek maksta head palka.
Meie kõigi tulevik sõltub sellest kui kiiresti suudetakse lasta lahti senistest dogmadest majandus- ja rahanduspoliitikas. Sellest sõltub, kuidas Eesti peredel ja ettevõtetel läheb. Ja mis peamine – kas kolm aastakümmet truult oma riiki üles ehitanud inimestel säilib lootus paremale homsele. Sest kui kaob lootus, siis kaob kõik.
Olukorras, kus üha enamad riigid kaitsevad oma majandusi, kus globaliseerumine taandub ja keskkonnamuutused on järsud ning kiired, peab valitsusel olema julgus seista selle eest, mis on oluline. Olen kohtunud mitmete ettevõtjatega erinevates Eesti piirkondades ning nende ühine sõnum valitsusele on olnud, et riigilt oodatakse selget visiooni, plaani ja otsuseid, mis sihile viivad. Ettevõtjatel on tulevikku vaadates ning plaane ja investeeringuid tehes tarvis kindlust, milline on meie plaan taastuvelektriga, mis saavad olema raiemahud ning millised on avaliku sektori investeeringud.
Nokitsemise asemel peame jõuliselt investeerima inimestesse ning energeetikasse. Meil on lootust majanduskasvuks, kui tagame ettevõtetele kindlustunde investeerimiseks ning inimestele turvatunde perede toimetuleku osas. Väljakutsed, millele peame vastused leidma, on keerukad, kuid nendest sõltub meie tulevik.
Kuidas teeme järgmise hüppe Euroopa keskmiste majanduste seast tippude hulka olukorras, kus töökäsi jääb vähemaks? Mismoodi taastada pärast suurt inflatsioonilainet meie ettevõtete ekspordivõimekus ning kuidas keskkonnahoid ja kliimamuutusteks kohanemine muuta Eesti konkurentsieeliseks? Milline on Eesti vastus järjest suurenevale protektsionismile pea iga suurema lääneriigi majanduses? Kuidas tagada ühtlane regionaalne areng ning tagada Eesti perede turvatunne?
On ilmselge, et kosmeetilised eelarvekärped ja vananenud maksumantrad neid probleeme ei lahenda. Eestis siiani domineerinud parempoolne majanduspoliitika on juba pikalt olnud tühikäigul, igaüks meist tunneb omal nahal, et neil põhimõtetel on lõplikult toss väljas. Peame tegema teisiti ja teistsuguseid asju.
Majandus- ja maksusüsteem, kus kaheksa tundi päevas töötav inimene vireleb ja vajab sotsiaaltoetusi, ei ole midagi sellist, millega maailmas uhkustada. Ei hooldaja, poemüüja, päästja ega õpetaja pole süüdi selles, et nende palgad pole nende töö väärilised. Inimene üksikuna ei määra majanduse struktuuri või jõukuse jagunemist ühiskonnas. On riigi ja erakondade vastutus ebaõiglust märgata ning kutsuda esile muutusi. Tagada, et ettevõtjal oleks võimalus kasumit teenida ja töötaja saaks õiglase palga.
Maailma kõige väärtuslikumat tööd saab teha vaid maailma kõige targem rahvas. Mida vähemaks jääb tööealiseid inimesi, seda rohkem oleneb ühiskondlik heaolu ja majanduse areng meie inimeste oskustest. Tark masin ei tööta targa inimeseta. Nutikam ja keerulisem töö on kõrgemalt tasustatud, kuid eeldab häid õpetajaid, õppejõude ning suuremat panust innovatsiooni ja teadustegevusse.
Seepärast ei ole ka õpetaja palk vaid küsimus õpetajast ja tema töökoormusest. Samuti ei ole õpetaja palk vaid haridusministri mure. Investeering haridusse tasub end alati ära! Parim pikaajaline majanduspoliitika on hariduspoliitika. Panustamine õpetajatesse on kindel sõnum majanduse arenguks. See annab ettevõtetele julguse investeerida, lapsevanematele meelerahu ja innustab tublisid koolilõpetajaid õppima õpetajaks.
Õppimine ja enesetäiendus ei saa jääda pelgalt iga inimese erahuviks ja sõltuda töökohast ning võimalustest või nende puudumisest. Järjepidev õppimine peab muutuma töö loomulikuks osaks. Neljakümnetunnise töönädala sees tuleb teha järjest rohkem ruumi uute oskuste ja teadmiste omandamisele. Nii kasvab tööga loodav väärtus ja tõusevad palgad.
Samuti peame mõtlema sellele, kuidas hoida kõrget tööhõivet ja seda ka tõsta? Milline ikkagi võiks olla meie majanduskasvu siht? Millist haridus-, sealhulgas kõrgharidust ja teaduskorraldust ning eesmärke peame selleks püstitama? Näiteks võiksime sihtida keskmiselt 3-4 protsendilist majanduskasvu aastas, panustada neli protsenti SKT-st teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevusse, taotleda 80%-list tööhõivet ja vähem kui 5%-list töötuse määra. Seada sihiks, et 35-aastastest oleks iga teine kõrgharidusega. Säärane Eesti oleks sisemiselt tugev ja väljaspoole konkurentsivõimeline ühiskond ja majandus.
Ekspordivõimekuse ning investeerimiskindluse peamine küsimus haritud inimeste kõrval on energia. Sotsiaaldemokraatide plaan energeetikas on kolmetahuline: langetame elektri hinda, toodame rohelist ja puhast energiat ning loome uusi töökohti.
Loomulikult on selles plaanis kesksel kohal taastuvenergia tootmine, sest põlevkivielekter muutub lähitulevikus veelgi kallimaks oma saastavuse tõttu ja tuumajaama valmimine võtab vähemalt 30 aastat, kuid lahendust on vaja lähema viie aasta jooksul.
Peame Eesti senise eesmägi tõstma kahekordseks – toota ligi 200% tänasest Eesti elektrienergia tarbimismahust taastuvenergiast. Suurema taastuvenergia tootmise korral saaksime elektri hinda vähendada põhjamaade tasemele. Oluline on ka see, et Eesti ettevõtete peamistel eksporditurgude kliendid on teadlikud ja nõudlikud, kui puhta energiaga on meie kaubad toodetud.
Selline siht arvestaks energiatarbimise kasvuga, mille tingib uute tootmisvõimuste rajamine, tehnoloogia suurem kasutamine ja elektriautode levik. Samuti mahub sellesse ambitsiooni võimalus luua uusi töökohti, meelitades Eestisse energiamahukaid ettevõtteid. Juba täna on EASil ette näidata investeeringuhuvi 5 miljardi euro ning 3000 töökoha jagu. Need töökohad tekiks pigem tuulikute lähedale Lääne- ja Pärnumaale ning saartele. Poliitilise tahte korral aga ka Ida-Virumaale või Põlvamaale.
Loomulikult käivad siiajuurde salvestusjaamad nagu kavatsetakse ehitada Paldiskisse või vesinikusalvesti, mida plaanib Eesti Energia. Samuti reservvõimsusena tänased põlevkivikatlad ja uued gaasijaamad. Investeeringud eeldavad aga vähempakkumisi, võimalust müüa otse tootjalt ettevõtjale, garantiisid salvestajatele. Selline mitmekesine energiasüsteem ei teki ilma valitsuse jõulisele eestvedamiseta, eriti, kui arvestada, et aega on vähe.
Kuna parempoolne vaade majandusele ja üdini vaba turu idealiseerimine ei paku täna enam töötavaid lahendusi, on tekkinud arutelu, kas Eesti vajab uut majandusmudelit. Selle üle võib vaielda aga üks asi on selge. Eesti vajab majandusmudelit, mille taotluseks pole pelgalt kogurikkuse suurendamine, vaid oluliste ühiskondlike probleemide ennetamine ja lahendamine.
Seni Eestit kütkeis hoidnud tõekspidamised, mille keskmes oli iga inimese ja ettevõtte üksikvõitlus ellujäämise eest, on muutumas. Nägemus üksikisikute omavahelisest surnukskonkureerimisest kui majandusarengu mootorist pole Eesti ühiskonda tugevamaks teinud. Maailma parim koht elamiseks eeldab usaldusel ja lootusel põhinevat, sidusat ja tugevat ühiskonda. Erinevalt aastakümneid sisendatud uskumusest ei teki selline ühiskond mitte majandusedu arvelt, vaid vastupidi – võimestab majanduse arengut. 21. sajandi majandusmudel pole mõeldav ühiskonnakorralduseta, kus iga inimest väärtustatakse ning ta on seetõttu motiveeritud panustama nii tööl, kogukonnas kui ka pereelus.
Eesti vajab missioonivalitsust, mitte regulatsioonivalitsust. Praeguse valitsuse ambitsioonid koalitsioonileppe ulatuses neid suuri ja sisulisi sihte hõlmavad. Kuid me peame olema paindlikud, kiired ja nutikad, et kohanduda vahepeal muutunud oludega ning sama varmalt kokkuleppeid ka täitma. Nii anname Eesti inimestele lootuse kindlamaks tulevikuks.
Eesti inimeste toimetulek on meie rahvuslik julgeolek
Minu 14. jaanuari üldkogul peetud kõne täisversioon.
On aasta 1919, 23. aprill. Asutava Kogu, Verinoore Eesti riigi esimese valitud parlamendi ette astub sotsiaaldemokraat August Rei. Ta peab ajaloolise kõne, kus kirjeldab olulisemaid otsused, mis määrasid ja on määranud Eesti saatuse kuni tänase päevani.
Tsiteerin: „Austatud rahvaasemikud! Hiiglatöö seisab meil ees. Meie esimeseks ülesandeks peab olema Eesti riiklist korda kindlaks määrata. Eestist peab saama vabariik, kus õigus ja demokraatia valitseks ja kõige suuremaks ülesandeks peab olema terava maaküsimuse lahendamine.
See on kõige valusam küsimus, see on meie rahva, meie riiklise olemise eluküsimus. Kui see terav küsimus saab ära otsustatud suurmaaomandamise lõpetamise, riigi omanduseks võtmise ja maa rahvale tarvitada andmise teel, – ainult siis kaotab igasugune vabariigi vastaline kihutustöö põhja.“
Mõelgem hetkeks, milliseks oleks kujunenud Eesti sotsiaaldemokraatide algatusteta. Kui poleks kaotatud seisuslikku korda; antud naistele valimisõigust; tehtud eestikeelne kooliharidus kõigile tasuta kättesaadavaks; jagatud mõisamaid eestlastele, kellest said peremehed omal maal. Ajal, mil oma talu tähendas pere toimetulekut, kujunes maade jagamisest peamine põhjus, miks eestlased Vabadussõjas võitlesid ja võitsid. Seda rõhutas ka Eesti rahvaväe ülemjuhataja Laidoner.
Või milline oleks saanud iseseisvuse taastamise järgne Eesti, kui Marju Lauristini eestvedamisel poleks loodud lastetoetust ja kehtestatud tulumaksuvaba miinimumi ning alampalka. Milline oleks Eesti tõenduspõhise poliitika või professionaalse ajakirjanduseta?
Või kui Eiki Nestori algatusel sündinud töötuskindlustuseta ei saaks me abi töötuksjäämise korral või poleks tema algatatud geeniuuringute seadus loonud eeldusi Eesti personaalmeditsiini edulooks ja paremate ennetus- ning raviotsuste tegemiseks?
Sotsiaaldemokraat Liia Hännita poleks aga sündinud iseseisvumise taastamise järgse aja kõige olulisemat majandusreformi – omandireformi-, millega loodi eeldused turumajandusele üleminekuks.
Ka käesoleva aasta juulis ei olnud küsimus selles, kas meie valitsusse minek on poliittehnoloogiliselt hea või halb otsus. Sotsiaaldemokraadid ei ole kunagi rasketel aegadel vastutuse eest põgenenud. Nii pidimegi kobarkriisiga silmitsi seistes käärima käised üles ja haarama härjal sarvist. Edasine on näidanud, et meie valitsusse minek oli vastutustundlik ja Eesti jaoks vajalik otsus. Oli hädavajalik otsus.
Oleme seisnud kõigi ning igaühe toimetuleku ja väärikuse eest. Ei saa ju kuidagi pidada normaalseks seda, et ajal, mil jõhker hinnatõus võtab inimeste taskust ära iga neljanda euro, tammuvad sissetulekud paigal.
Tänu sotsiaaldemokraatidele suurenes enam kui saja tuhande töötaja töötasu ligi 400 eurot aastas. Palgad tõusid õpetajatel, päästjatel, politseinikel, kultuuritöötajatel ja paljudel teistel. Tõusid selleta, et oleksime teinud järeleandmisi turvatundes või hariduse kvaliteedis või oleks keegi teine kaotanud töö. Tõusis ka keskmine pension.
Samuti oleme leevendanud ebaõiglaselt kõrgete energiahindade mõju perede, vabaühenduste ja väikeettevõtete toimetulekule ning seadnud riiklikuks sihiks toota aastal 2030 kogu Eestis vajaminev elekter rohelise energiana.
Meenutagem, et meie perepoliitika tulemusena õnnestus alates 2014. aastast vähendada laste absoluutse vaesuse määra enam kui viis korda. Nii juhtisime ka möödunud aasta lõpus koalitsioonipartnerite vastuseisust hoolimata tähelepanu valusale ebaõiglusele ühe- ja kahelapseliste perede toetamisel.
Jah, paljud sotsiaaldemokraatide algatused Eesti ajaloos on olnud uuenduslikud, oma ajast ees ning just seetõttu pälvinud kõhklust, ka kriitikat. Eriti poliitiliselt parempoolelt. Ja nii mõnigi asi on võtnud aega kauem, kui oleksime soovinud. Aga me oleme tegude erakond. Meie sitkus on kujunenud vabariiki luues, seda paguluses ja eksiilis südames hoides, omariiklust taastades ning viimastel kümnenditel jõuliselt arendades. Me ei anna kunagi alla ja teeme lubatu teoks.
Sotsiaaldemokraatide möödunud valimiste üks põhilubadusi – tagada igale eakale, kes seda vajab, pensioni eest hooldekodu koht, on seadusena vastu võetud. Me tegime selle ära!
Hooldekodu koht pensioni eest pole pelgalt tuhandete eurode suurune leevendus Eesti peredele, vaid põhimõtteline küsimus väärikusest ja austusest iga inimese elutöö vastu.
Eelseisvatel valimistel määratakse Eesti saatus vähemalt järgnevaks kümnendiks. Meie lähiaastate tähtsaim väljakutse on hoida Eesti riik ja ühiskond ühtsena. Sotsiaaldemokraatide roll on tagada, et ilmajäetuse tunne ei murendaks usku oma riiki. Just seetõttu, et on sõjaaeg, peame rohkem kui kunagi varem seisma Eesti perede ja ettevõtete eest. Julgeolek on palju enamat kui relvasüsteemid ja laskemoon. Vaesust süvendaval ning tülidest räsitud ühiskonnal pole lootustki sõjaajal hakkama saada. Igaühe toimetulek on Eesti julgeolek.
Nii nagu Ukraina, on ka Eesti võidu võti solidaarsus. See, mis on aidanud Ukrainal tänase päevani vastu pidada ja saavutada paljude jaoks uskumatut edu, on saanud võimalikuks ainult tänu rahvusvahelisele solidaarsusele. Täpselt niisamuti, nagu aitame Ukrainat ja ukrainlasi, peame aitama galopeeriva elukalliduse poolt põrutada ja haavata saanud kaasmaalasi. On saanud selgeks, et aastakümneid jumaldatud nähtamatu käsi ei suuda tagada Eesti rahvusriigi, keskkonna ega kohaliku ettevõtluse kestmist.
Reformierakonna jutlustatud vabaturg ja reeglite vähesus on lubanud juhtuda, et nii rahulikumal ajal kui ka kriisides suureneb meil vaesus, vähenevad võimalused kodulähedaseks tööks, heaks hariduseks ning kindlustundeks.
Et hoida ära halvim, peame Eesti peredel ja ettevõtetel aitama püksirihma pingutamise ajastu üle elada. Seejuures ei tohi me lükata kedagi eemale ega kaevata kaevikuid õigete ja valede Eesti inimeste vahele.
Tõeline patriotism ei vaja suuri sõnu ja tõrvikuronkäike, patriotism vajab tegusid. Eestluse hoidmine ja tugevdamine ei tohi uppuda EKRE ja Reformierakonna suurustlevasse ja lootust lämmatavasse sõnavahtu ning väljamõeldud vastase vastu võitlemisse!
Kui kümneis tuhandeis taskuis on rusikas, mis surub end kokku vimmas erineva vaatega kaasmaalaste vastu, oleme suurepärane sihtmärk Eesti tegelikule vaenlasele.
Me astume vastu igasugustele püüdlustele kärpida demokraatiat ning inimeste väljendus- ja elulaadivabadust. Me ei luba kedagi sildistada, vaigistada ega marginaliseerida globalistideks, prostituutideks, lastetuteks või ebatraditsioonilisteks.
Reformierakond aga ei ole, ega saagi kunagi olema vastukaal EKRE-le. Sest EKRE pole mitte põhjus, vaid tagajärg. Üha kasvava ebavõrdsuse, ilmajäetuse, pettumuse ja lootusetuse tagajärg.
Nähtamatu käe kummardajad ei soovi ega suuda lahendada enda tekitatud probleeme, mis annavad hoogu tugeva käe ihalejatele ja loovad viljaka pinnase agressiivsele autoritaarsusele. 60 000 palgavaesuses siplevat perekonda. Kümne aastaga Euroopa kõige kiireminini kasvanud kodude hinnad. Süvenev regionaalne ebavõrdsus ja üha kallim toidukorv on vaid mõned näited.
Nii ongi ilmajäetust süvendav Reformierakond muutunud äärmuslaste võimuhaaramise tõhusaimaks tööriistaks. Sotsiaaldemokraadid on Eesti poliitikas justkui hullumaja vahesein. Ühel pool askeldavad Lehman Brothersi turufundamentalistidest rahavahetajad ning teisel pool moskoviitide väärtusruumi kummardavad fanaatikud.
Head sõbrad. Euroopa kiireim hinnatõus ei tohi hävitada Eesti perede toimetulekut ega laostada kohalikke ettevõtteid. Kui tõusevad hinnad, peavad tõusma ka sissetulekud – palgad, pensionid, lastetoetused. Sest nii on õiglane. Kellegi tööpanus ei ole vähem väärt lihtsalt seetõttu, et energiabörs ei toimi või et meil on kaabakast naaber.
Lootusetus ja ebaõiglase kohtlemise tunne murendab usku oma riiki ja annab äärmuslastele ettekäände lõhkuda demokraatiat ning kärpida inimeste põhiõiguseid ja vabadusi. Vaid igaühe õiglane kohtlemine ja kindlustunne tuleviku ees tagab ühiskonna ühtsuse mis on Eesti riigi ja rahva üle aegade kestmise tugevaim garantii. Seetõttu ongi Eesti inimeste toimetulek meie rahvuslik julgeolek.
Tugev Eesti, kus kedagi ei jäeta maha, on sotsiaaldemokraatide kõige suurem vastutus ja tähtsaim rahvuslik ülesanne.
Sõjalise riigikaitse küsimustes on kõik Eesti erakonnad pigem üksmeelsed. Keegi ei vastusta seda, et kaitsekulud peavad jõudma 3% SKPst.
Suurel gloobusel on demokraatia vähemuses, autoritaarsus tõstab pead. Seetõttu väärtustame eriliselt Eesti liitlassuhteid riikidega, kellega jagame ühiseid väärtusi, ja meie kuulumist Euroopa ning maailma demokraatlike rahvaste perre. Suletud ja vastanduval Eestil pole jõhkra ja autoritaarse naabri kõrval pikka perspektiivi.
Tsiteerin: „Riigi julgeolek on mõjutatud majanduslikust, sotsiaalsest ja keskkonna turvalisusest kogu Eestis. Elu peab olema elamisväärne ja turvaline kõikjal Eestis. Ühtset ühiskonda on raskem haavata ja väljastpoolt mõjutada. Ühiskonna ühtsust kasvatab ühiskonna suurem lõimitus. Ühiskondlike hoiakute liigne lõhestumine ja mitmekesisuse taunimine nõrgendab ühiskonna sidusust ja kerksust. Senisest rohkem tuleb pöörata tähelepanu kõige haavatavamate ühiskonnarühmade võrdsele kohtlemisele ja nende põhiõiguste kaitsmisele ning neile elamisväärse elukeskkonna loomisele.“
Kõlab nagu sotsiaaldemokraatide valimisprogramm? Kuigi need read sobiksid suurepäraselt ka meie valimisprogrammi, on siiski tegemist väljavõttega raamdokumendist Eesti Julgeolekupoliitika alused, mis rõhutab korduvalt, et inimeste toimetulek on julgeoleku küsimus.
Toimetulek ON julgeolek! See on ekspertide kollektiivne hinnang ja kehtiv alusdokument tagamaks Eesti julgeolek. Aga kui palju me tunneme, et igapäevapoliitikas sellest lähtutakse?
Head sõbrad. Meie valimisprogramm Tugev Eesti on teejuhis järgmiseks neljaks aastaks mille abil kavatseme määrata ja kujundada järgmise valitsuse sihte ning pakume lahendusi Eesti ees seisvatele väljakutsetele. Tänan kõiki, kes on asjalike ja inspireerivate arutelude käigus programmiloomesse panustanud ja eriti programmi- ja põhikirjatoimkonna esinaist Kadri Leetmaad suure tehtud töö eest. Aitäh sulle, Kadri!
Me tõstame miinimumpalga kolme aastaga 1200 eurole. Sellega heidame palgavaesuse prügikasti, vähendame jõuliselt naiste ja meeste palgalõhet ning regionaalset ebavõrdsust. Tegelikult peaks Euroopa parlamendi seatud eesmärgi kohaselt olema alampalk Eestis juba täna 900 eurot, kahjuks on see ametiühingute ponnistustest hoolimata vaid 725 eurot.
Selleks, et hoida töökohti, abistame üleminekuperioodil tuge vajavaid ettevõtteid, eriti väikeettevõtteid ja tööandjaid maapiirkondades. Loome palgatoetuse ning panustame kolme aasta jooksul pool miljardit eurot innovatsioonimeetmetesse. See aitab ettevõtetel uuendada ärimudeleid, pakkuda kõrgema lisandväärtusega tooteid ning maksta töötajatele kõrgemat palka.
Inimeste sissetulekud peavad tõusma, sest hinnad enam ei lange. Kui tõusevad palgad, tõusevad ka pensionid ja paranevad riigi ning kohalike omavalitsuste võimalused toetada neid, kes abi vajavad. Tõstame keskmise pensioni 1200 euroni ja tagame, et kellegi pension ei oleks väiksem kui kahekordne elatusmiinimum 400 eurot.
Reformerakond soovib aga teha 340 miljoni euro eest aastas maksusoodustusi kõige jõukamatele. Peaministrierakonna maksumuudatuse tulemusena võidab 6000 eurot teeniv inimene iga kuu 140 eurot, tuhandeerurosele palgale lisandub aga vaid mõni euro. Kui see ei ole kisendav ebaõiglus ja vesi äärmuslaste veskile, siis mis see on?
Professor Mati Heidmets sõnas sotsiaaldemokraatide majanduskonverentsil, et iseseisvuse taastamise järgse Eesti poliitika kõige suurem häbiplekk on üha süvenev regionaalne ebavõrdsus. Kiratsev regionaalareng pole vaid julgeolekuoht, vaid pärsib ka majandusarengut ning seab ohtu Eesti keele ja kultuuri elujõulisuse. Milline oleks Eesti Saare- ja Setomaata, meile nii iseloomuliku pärimus- ja rahvakultuurita, rahvaraamatukogude, rahvamajade, kohalike muuseumide või huvikeskusteta?
Parempoolse poliitikute usk kõikvõimsasse vabaturgu on viinud maapiirkondadest ja väikelinnadest inimesed. Suuremates linnades on aga kinnisvara ja üürihinnad tõusnud kättesaamatutesse kõrgustesse, mistõttu peavad sundvalikute ees olevad pered leppima üha tagasihoidlikumate elamistingimustega.
Selleks, et inimesed saaksid olla töökoha valikul vabad, noored jääksid kodukohta ja ettevõtlus saaks areneda, on vaja taskukohaseid elamispindu kõikjal Eestis. Ehitame üle Eesti üürielamud 5000 uue korteriga ning aitame luua maapiirkondades ja väikelinnades 15 000 tasuvat töökohata.
Maailma kõige targemat tööd saab teha vaid kõige targem rahvas. Seetõttu on parim pikaajaline majanduspoliitika hariduspoliitika. Loomulikult peame igale õpetajale ja õppejõule kindlustama väärika töötasu, suurendama kõrghariduse rahastamist ning tagama tasuta hariduse kõigil õppeastmetel. Kuid veelgi enam – õppimine peab saama tööelu lahutamatuks osaks.
Eesti majandusstruktuuris on liiga suur osakaal madala lisandväärtusega töökohtadel, paljude inimeste teadmised ja oskused on vananenud ning elukestvas õppes osalejate arv liiga väike. Kui soovime saavutada majanduse arengus uut taset, peame kehtestama neljapäevase töönädala kõigile neile kes õpivad. Suurendades igal aastal õppepuhkuse päevade arvu, soovime jõuda 2035. aastaks neljapäevase töönädalani.
Meie programmist Tugev Eesti räägivad head kolleegid peagi pikemalt.
Head erakonnakaaslased, kallid Eesti inimesed! Politoloog Tõnis Saarts kirjutas: „5. märtsil ei vali valija mitte niivõrd elektrienergia hinna või inflatsiooninäitaja põhjal, vaid kaalutakse fundamentaalselt erinevate demokraatiaprojektide vahel. Pole kahtlustki, et julgeoleku ja Eesti kaitstuse teemad peavad olema neil valimistel täiesti õigustatult esiplaanil, kuid samas teeb valija valiku ka täiesti erinevate nägemuste vahel, millisena hakkab Eesti riik, tema roll meie elus ja Eesti demokraatia toimimist suunavad baasväärtused lähikümnendil välja nägema.“
Siin on sotsiaaldemokraadid kaalukeeleks. Meieta ei sünni Euroopalikel väärtustel põhinevat, igaühe toimetulekut ja Eesti julgeolekut tagavat valitsust. Vaid meie saame ära hoida Martin Helme saamise peaministriks.
Meil on mõttekaaslasi ja toetajaid kõikjal Eestis palju enam kui tänane uuringute pilt osundab. Meie valimisnimekirjades kandideerib nii riigi kui ka kohaliku elu juhtimise kogemusega inimesi, vabakonna esindajaid, ettevõtjaid ja oma ala hinnatud asjatundjaid. Meil on Tugev tiim Tugevaks Eestiks.
Tänan kõiki piirkonnajuhte ja nimekirjade eestvedajaid, et saime erakonna rahvuskoondise nii hästi komplekteeritud. Tervitan kõiki uusi ja vanu tegijaid, kes on asunud võitlusse Eesti rahva südame ja volituse nimel suunata meie riiki järgmisel neljal aastal.
Sajandi eest määrasid sotsiaaldemokraadid noore Eesti riigi näo. Ka täna sõltub Eesti saatus just meist. Räägime siis igaüks oma lähedaste, sõprade ja töökaaslaste ning naabritega. Vaid nii saavad nad veenduda, et jagavad meiega samu väärtusi ja unistusi.
Sotsiaaldemokraadid ei lase eesti peredel ja ettevõtetel vaesuda!
Me ei luba äärmuslastel lammutada eesti demokraatiat!
Me oleme tugeva ja ühtse eesti garantii, sest eesti inimeste toimetulek on eesti riigi julgeolek.
Lauri Läänemets: Inimese väärtustamine on uue majandusarengu alus
Tänasel konverentsil pidime otsime vastust, kas on olemas alternatiiv Eestis kolm aastakümmet valitsenud majandusmudelile. Kuid elu teeb oma korrektuurid – Eestis on nüüd Euroopa suurim majanduslangus ja samal ajal kiireim hinnatõus. See on mürgine kokteil, mis paneb ohkama nii vasakpoolsed kui ka parempoolsed majandusteadlased. Eestist, edetabelite lemmiklapsest, on saamas hoiatav näide. Senine tee on viinud tupikusse.
Täna me ei pea enam küsima, kas on alternatiiv, vaid, kui kiiresti suudetakse lahti lasta senistest dogmadest riigi majanduspoliitikas. Sellest sõltub, kuidas Eesti pered ja kodumaised ettevõtted selle talve üle elavad. Ja mis peamine – kas kolm aastakümmet truult oma riiki üles ehitanud inimestel säilib lootus paremale homsele. Sest kui kaob lootus, siis kaob kõik.
Kutsun meid liikuma edasi juurte juurde ja taasleidma meid üle aegade ühendanud põhimõtted. Nendest põhimõtetest lähtuvad ka inimkesksed lahendused väljakutsetele, millega seisame 21. sajandil silmitsi.
Eesti võiks olla maailma parim koht elamiseks, kuid selleks on vajalik sidus ja tugev ühiskond. Erinevalt aastakümneid sisendatud uskumusest ei tule see mitte majandusedu arvelt, vaid vastupidi – võimestab majanduse arengut. 21. sajandi majandusmudel pole mõeldav ühiskonnakorralduseta, kus iga inimest väärtustatakse ning ta on seetõttu motiveeritud panustama nii tööl, kogukonnas kui ka pereelus.
Nii majanduslikust kui rahvusvahelisest olukorrast tulenevat ettemääramatust on palju. Energiakriis ja hinnatõus laostavad ettevõtteid ja panevad vaesuma peresid.
Seni Eestit kütkeis hoidnud tõekspidamised, mille keskmes oli iga inimese ja ettevõtte üksikvõitlus ellujäämise eest, on järgi andmas. Nägemus majandusest ja ühiskonnast, kui üksikute omavahelisest surnuks konkureerimisest pole kunagi meid tugevamaks teinud.
Nii irooniline kui see ka pole, on täna rohkem kui ei kunagi varem Eesti majanduse võtmesõnaks kujunemas solidaarsus. Täpselt niisamuti nagu aitame Ukrainat ja ukrainlasi, peame aitama galopeeriva elukalliduse poolt põrutada ja haavata saanud kaasmaalasi ning hoidma töökohti ja neid pakkuvaid ettevõtteid.
Eesti on panustanud energiakriisi leevendamisse vaid 0,5% SKTst. Läti samas üle 3%, Leedu üle 6% ja Saksamaa üle 7% SKTst. Seega oleme praeguses kriisis kõige valusamalt haavata saanud riikide seas. Selle karmiks tunnistuseks on jätkuvalt ülikõrge inflatsioonitase.
Lasta oma tööstustel ja toidutootjatel välja surra või vaadata pealt, kuidas riikide poolt toetatud majandused meie ettevõtted üles ostavad, ei ole turumajandus, vaid oma rahvusliku rikkuse mahaparseldamine. Riigil peab olema roll ressursside mobiliseerimisel, majanduse suunamisel ja kaitsmisel. Ja riik ei tähenda teiste eest otsustavaid plaaniametnikke või üksikuid poliitikuid. Riik – see tähendab koostööstruktuure, kokkuleppeid, üheskoos loodud arengumeetmeid ja koos ellu viidud suuri ja väikesed algatusi.
Meie ümber toimuv ei ole midagi ajutist, vaid uus reaalsus, mille tunnistamine ja millega kohanemise kiirus määrab meie ühiskonna tugevuse nüüd ja edaspidi. Praegu on agressorist Venemaa paisanud segi majandus- ja poliitsuhted. Veel reljeefsemad muutused majanduses ja senises maailmakorras saavad aga peagi mõjutatud järjest hoogu koguvast kliimamuutusest. Nähtamatu käe ja surnukskonkureerimise ajastu on läbi saanud.
Tahan rääkida ka väärtustest, mis üht ühiskonda paratamatult suunavad ning sealhulgas hoiavad ja edendavad tema kultuuri ning annavad majandustegevusele sotsiaalse sihi. Eesti uus lugu on solidaarsuse ja ühtehoidmise lugu. Just solidaarsus oma riigi ja inimeste suhtes on tõeline rahvuslus, tõeline patriotism. Selline, mis annab kindluse, et meie rahval, majandusel, kodukohal ja riigil on parem tulevik ja seda mitte kauge horisondi taga, vaid järk-järgult juba homme ja ülehomme.
Tõeline patriotism ei tähenda suuri sõnu ja tõrvikurongkäike, see vajab tegusid. Tõeline rahvuslus hoolib, mitte ei vaena. Ühendab, mitte ei eralda. Viib edasi, mitte ei takerdu mineviku varjudesse. Eestluse hoidmine ja tugevdamine tähendab, et need, kes saavad, panustavad rohkem, et kõigil Eesti inimestel oleks siin riigis võimalus. Me ei saa ühiskonnana kunagi jõukaks kui meie konkurentsieeliseks on odav tööjõud või naise nägu palgavaesus.
Selleks, et elujärg paraneks, peavad palgad tõusma. Kui tõusevad palgad, tõusevad ka pensionid. Areneb majandus ja paranevad riigi ning kohalike omavalitsuste võimalused toetada neid, kes abi vajavad ning kujundada sellist poliitikat, et me oleksime peredena, kogukondadena ja riigina edaspidi kriisideks paremini valmis ja suudaksime neid ka ennetada.
Sotsiaaldemokraatide siht on tõsta miinimumpalk kolme aasta päras 1200 eurole. 2024. aastal 1000 eurot, 2025. aastal 1100 eurot ja 2026. aastal 1200 eurot. See ei ole midagi rohkemat, kui soov, et Euroopa keskmiste hindadega riigis oleks Euroopas kokku lepitud alampalk – 50% keskmisest palgast, mis peaks järgmisel aastal olema juba 900 eurot.
Õigustatult on tööandjate keskliidu juht küsinud – kuidas saab seda teostada. Selleks, et mõista solidaarsuse mõju majandusele, riigieelarvele ning palgavaesuse lõpetamisele, lubagem mul võrrelda sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna lähenevate valimiste maksuettepanekuid.
Sotsiaaldemokraadid soovivad nelja astmega tulumaksusüsteemi, mille üheks osaks on 1200eurone miinimumpalk. Ülemineku esimesel aastal maksaks riik tööandjatele tekkiva vahe katmiseks 50% ja teisel aastal 25% palgatoetust. Reformierakond soovib samal ajal aga kaotada senised maksuastmed ja tõsta tulumaksuvaba miinimumi 700 eurole.
Mõlemal juhul on muudatuste maksumus samas suurusjärgus – 340 miljoni eurot. Meie pakutu puhul on siht palgavaesuse kaotamine. Peale tööandja palgatoetuse investeeriksime esimesel aastal 100 miljonit, järgneval 200 ja seejärel üle 300 miljoni euro ettevõtluses innovatsiooni suurendamiseks ja regionaalsetesse töökohtadesse.
Poliitiliste konkurentide plaan piirdub aga kõige jõukamate sissetulekute suurendamisega 140 eurot kuus, jättes madalapalgalistele sellest pisku. Samuti jäävad majanduselu ja ettevõtjad väljaspool suuri keskusi määramatusesse. Aga just kohalikud ettevõtjad on need, kes koos töötajatega loovad paikkonnas uut väärtust, parandavad ja hoiavad elujärge.
Maailma kõige väärtuslikumat tööd saab teha aga maailma kõige targem rahvas. Meie ühiskondlik heaolu ja majanduse areng oleneb meie inimeste oskustest. Enesetäiendus ei saa jääda pelgalt iga ühe erahuviks ja sõltuda töökohast ning võimalustest või nende puudumisest. Seepärast tuleb ka meil edukale majandusele kohaselt muuta õppimine ja täiendamine töö loomulikuks osaks. Neljakümnetunnise töönädala sees tuleb teha järjest rohkem ruumi uute oskuste ja teadmiste omandamisele. Nii kasvab tööga loodav väärtus ja tõusevad palgad.
Näen oma kodukohas Väätsal, Järvamaal, väga paljudes tahet ja valmisolekut tegutseda, kuid ka kõige suurem tuhin võib raugeda kui ümbritsevad olud sind ei soosi. Nii räägivad viimaste aastate regionaalarengut puudutavad uuringud seda, et turupõhisele konkureerimisloogikale põhinev lähenemine Eesti regionaalpoliitikas ei ole aidanud Eesti piirkondade ebaühtlast arengut pidurdada. Pigem vastupidi, see on soodustanud jõukuse koondumist kuldsesse ringi.
Eesti väikelinnade- ja maapiirkondade arengu üks võtmeküsimus on töökohtade kõrval aga kujunenud elamispindade puudus. Sõjapõgenike järjest suurenev arv muudab võimalusi veelgi ahtamaks.
Taskukohaste või tänapäevaste elamispindade puudus tähendab, et hangub ka Eestisisene töö- ja õpiränne. Iseseisvat elu alustava noore võimalus kodukohta jääda on muutunud ahtaks. Kust võtab Cleveron Viljandis või E-Piima Paide uus tehas omale uued töötajad kui lähimad sobivad eluruumid on kümnete või isegi sadade kilomeetrite kaugusel?
Riiklik eluasemepoliitika, kui üks majanduse tugisambaid, ei tohi rajaneda ühel meetmel, mis on ka ajutine. Selleks, et panna majandus uue hooga käima, anda ettevõtjaile ja töötajaile kindlustunnet tuleviku ees, on vaja rajada järgnevatel aastatel vähemalt 5000 üürikodu üle Eesti.
Samuti on küsimus suuremates sihtides. Näiteks, kuidas hoida kõrget tööhõivet ja seda ka tõsta? Milline võiks olla meie majanduskasvu siht? Millist haridus, sealhulgas kõrgharidust ja teaduskorraldust ning eesmärke me selleks vajame? Soome peaministrierakond on näiteks sihtimas keskmiselt kaheprotsendilist majanduskasvu aastas, neli protsenti SKT-st teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevusse, 80%-list tööhõivet ja alla 5%-list töötust. Samuti, et alla 35-aastastest soomlastest vähemalt 50% oleksid kõrgelt haritud. Kõlab sisemiselt tugeva ja väljaspoole konkurentsivõimelise ühiskonna ja majandusena.
Kokkuvõtteks. Kallimaks läinud hindu enam tagasi ei pööra. Tõusma peavad palgad ja majandus vajab targemat hoogu! Ei rekkajuht, poemüüja ega ehitaja pole süüdi selles, et nende palgad on väikesed. Inimene üksikuna ei määra majanduse struktuuri või jõukuse jagunemist ühiskonnas. See on riigi ja erakondade vastutus märgata ning esile kutsuda muutusi. Olgu selleks uued töökohad rohepöördes, alampalga kiirem kasv või ajale jalgu jäänud õhukese jõuetu riigi maksusüsteemi muutmine.
Samme, mida astuda, on kindlasti veel. Need ei saagi olla ühes või vähestes peades. Oma riiki ja majandust tuleb pidevalt ehitada, kultuuri edendada ja hoida, aga sellel on tulemust ja kestmist kui teeme seda koostöös.
Arutagem täna, kuidas anda Eesti majandusele uus hoog, et Eesti oleks tervikuna tugev ja tulevikukindel. Loodan, et tuleb elav mõttevahetus!
Palgad peavad tõusma, et hinnatõus ei hävitaks Eesti inimeste elujärge
Usun, et me kõik mõistame seda, et praegu on üks keerukamaid aegu meie elus. Nii majanduslikust kui rahvusvahelisest olukorrast tulenevat ettemääramatust on palju. Käimas on sõda. Me kõik teame seda hästi. Vene Föderatsiooni jõhker agressioon, kuritegu vaba maa ja rahva vastu Ukrainas.
Kuid on ka teinegi sõda. Siinsamas Eestis. Sõda jõhkra hinnatõusu, ettevõtete laostumise ja perede vaesumise vastu. Kumbagi sõda ei tohi kaotada. Esimesel juhul kaotame Ukraina, teisel Eesti. Kui laseme energiakriisil hävitada Eesti perede toimetuleku, on Putin võitnud. Aga me ei lase tal võita!
Ukraina võidu võti on solidaarsus. See, mis on aidanud Ukrainal tänase päevani vastu pidada ja saavutada paljude jaoks uskumatut edu, on saanud võimalikuks ainult tänu rahvusvahelisele solidaarsusele.
Sealhulgas tänu sellele, et meie oleme riigi ja rahvana olnud selles võitluses koos ukrainlastega, ukrainlastega solidaarsed. Sotsiaaldemokraatidena teeme kõik, et Euroopas ja ka Eesti rahva hulgas see solidaarsus püsiks. Et jätkuks relvaabi, et sõjapõgenikud saaks abi, et Ukraina majandus elaks talve üle.
Ka Eesti inimeste parema elujärje võti on solidaarsus. Sotsiaaldemokraadid pole üksnes idealistid vaid ka realistid. Hinnad poes tõusvad kordades kiiremini kui inimeste sissetulekud.
Saame aru, et praegune toimetulekukriis Eestis ei ole lühiajaline – tohutu hinnatõus on pannud raja maha rasketeks aegadeks, ent see kõik on välditav, suund on muudetav. Ka meil on haavatuid ja kannatanuid ning me ei tohi siin silma kinni pigistada. Need on päris inimesed, päris ettevõtted ja päris kannatused.
Eesti riigi ja rahva üle aegade kestmise võti on solidaarsus. Täpselt niisamuti nagu aitame Ukrainat ja ukrainlasi, peame aitama galopeeriva elukalliduse poolt põrutada ja haavata saanud kaasmaalasi.
Neid, kellel on raske. Peresid ja ettevõtteid, kes veel aasta eest ei tulnud omadega mitte pelgalt toime, vaid ka säästsid, investeerisid ja unistasid paremast tulevikust, nüüd aga tulevad vaevu ots-otsaga kokku, kui sedagi. Me peame olema toeks neile, kes üha rohkem kahtlevad, kas homne päev on ikka parem kui tänane või eilne.
Et hoida ära halvim, peame Eesti peredel ja ettevõtetel aitama püksirihma pingutamise ajastu üle elada. Seejuures ei tohi me lükata kedagi eemale ega kaevata kaevikuid õigete ja valede Eesti inimeste vahele.
Head sõbrad, praeguses kriisis kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. On saanud selgeks, et aastakümneid jumaldatud nähtamatu käsi ei suuda tagada Eesti rahvusriigi, keskkonna ega kohaliku ettevõtluse kestmist.
Reformierakonna jutustatud vabaturg ja reeglite vähesus on lubanud juhtuda, et nii rahulikumal ajal kui ka kriisides suureneb meil vaesus, vähenevad võimalused kodulähedaseks tööks, heaks hariduseks ning kindlustundeks.
Eesti uus lugu on solidaarsuse ja ühtehoidmise lugu. Ja just solidaarsus oma riigi ja inimeste suhtes on tõeline rahvuslus, tõeline patriotism. Selline, mis annab kindluse, et meie rahval, kodukohal ja riigil on parem tulevik ja seda mitte kauge horisondi taga, vaid järk-järgult juba homme ja ülehomme.
Kriisiaegadel ei tähenda tõeline patriotism suuri sõnu ja tõrvikuronkäike, see vajab tegusid. Eestluse hoidmine ja tugevdamine ei tohi uppuda EKRE ja Reformierakonna suurustlevasse sõnavahtu ning väljamõeldud vastase vastu võitlemisse!
Kütta rahvast üles nii, et meil on kümneis tuhandeis taskuis rusikas, mis surub end kokku vimmas erineva vaatega kaasmaalaste vastu, ei ole laiapindne riigikaitse ega ühtehoidev rahvas, vaid suurepärane sihtmärk Eesti tegelikule vaenlasele. Mõelgem sellele.
Tõeline rahvuslus hoolib, mitte ei vaena. Ühendab, mitte ei eralda. Viib edasi, mitte ei takerdu mineviku varjudesse. Ei EKRE ega Reformierakond paku lahendusi mis viiks Eestit edasi.
Tugev Eesti, kus kedagi ei jäeta maha, on sotsiaaldemokraatide kõige suurem vastutus ja tähtsaim rahvuslik ülesanne.
Seetõttu, head sõbrad, mõeldes tänavusele poliitika-aastale ja eesseisvatele aegadele, ei ole küsimus selles, kas meie valitsusse minek oli ja on poliittehnoloogiliselt hea või halb otsus. Meie valitsusse minek oli vastutustundlik ja Eesti jaoks vajalik otsus.
Oleme valitsuses seisnud igaühe toimetuleku ja väärikuse eest. Ei saa ju kuidagi pidada normaalseks seda, et ajal, mil jõhker hinnatõus võtab inimeste taskust ära iga neljanda euro, tammuvad sissetulekud paigal.
Tänu meile suureneb keskmise ja madalapalgaliste töötasu ligi 400 eurot aastas. Palgad tõusevad õpetajatel, päästjatel, politseinikel, kultuuritöötajatel ja paljudel teistel. Tõusevad selleta, et peaksime tegema järeleandmisi turvatundes või hariduse kvaliteedis või keegi teine peaks kaotama töö.
Tõuseb ka keskmine pension. Tõuseb seitsmesajale eurole ning hooldekodu koht muutub pensioni eest kättesaadavaks. See on põhimõtteline muutus, solidaarsuse märk, et iga inimese elutöö on meie kõigi jaoks tähtis. Tuhanded pered saavad tänu sellele kuni 6000 eurot aastas panustada lastele parema tuleviku kindlustamisse.
Oleme leevendanud ebaõiglaselt kõrgete energiahindade mõju inimestele ja vabaühendustele ning väikeettevõtete energiatoetused ootavad parlamendi otsust.
Hoolimata sellest, et oleme valitsuses teinud palju, ei ole see piisav. Kuigi seisame silmitsi Euroopa keskmisest kolm korda kõrgema inflatsiooniga, on Eesti valitsus panustanud energiakriisi leevendamiseks vaid 0,5% SKTst. Läti samas üle 3%, Leedu üle 6% ja Saksamaa üle 7% SKTst.
Seega oleme praeguses kriisis kõige valusamalt haavata saanud riikide seas. On hämmastav, et olukorras, kus teised Euroopa riigid püüavad oma inimeste ja ettevõtete heaks teha kõik, mis võimalik, peame meie iga päev veenma Reformierakonda, et kriis on päris, inimestel ja ettevõtetel on päriselt raske, ning et see kõik ei lähe üle iseenesest, vaid selleks on vaja valitsuse algatusi, senisest sügavamat koostööd ettevõtjate ja ametiühingutega, vabaühenduste ja kohalike omavalitsustega ning paljude teistega.
Nende valimiste põhiküsimus on inimeste elujärg. Et elujärg paraneks, peavad palgad tõusma. Kui tõusevad palgad, tõusevad ka pensionid. Areneb majandus ja paranevad riigi ning kohalike omavalitsuste võimalused toetada neid, kes abi vajavad ning kujundada sellist poliitikat, et me oleksime peredena, kogukondadena ja riigina edaspidi kriisideks paremini valmis ja suudaksime neid ka ennetada.
Ei saa kuidagi pidada normaalseks, ega solidaarseks seda, et nelikümmend tundi nädalas ja neli nädalat kuus täistööajaga töötava inimese palk on vaid kuussada eurot.
Küsime Riigikogu valimistel mandaati selleks, et järgnevatel aastatel suureneks palgad, eelkõige madalamad palgad, vähemalt 400 eurot kuus. Et mitte ühegi täiskohaga töötava inimese kuine tööpanus ei oleks vähem väärt kui 1200 eurot. Õiglane palk on elementaarne inimväärikus ja õiglane vastus tohutule hinnatõusule.
Ühes sellega tuleb muuta ajale jalgu jäänud maksusüsteemi. Need, kellel võimalusi rohkem, ka panustavad enam. On solidaarsed niisamuti nagu läänemaailm on solidaarne Ukraina ja ukrainlastega. Oma riigi ja rahva heaks maksude maksmine ei ole karistus, see on privileeg ja tõeliselt rahvuslik ning patriootlik tegu.
Aga me peame aitama ka vastutustundlikke ettevõtjaid, kes raskete aegade kiuste püüavad säilitada töökohti ja ots-otsaga kokku tulla. Kui teised riigid toetavad oma ettevõtteid, meie aga mitte, seame nad nii ebaõiglasse olukorda.
Seetõttu peavad energiatoetuse meetmed laienema ka ettevõtetele kelle kuludest olulise osa moodustavad energiakulud. Ekspordivõimekuse säilitamine ja läbi selle töökohtade hoidmine, on Eesti majanduse jaoks võtmetähtsusega.
Eesti majanduse nurgakivi on haridus. Mitte ainult kooliharidus, vaid huviharidus ja kõigi igas vanuses inimeste võimalus ja vajadus õppida. Enesetäiendus ei saa jääda pelgalt iga ühe erahuviks ja sõltuda töökohast ning võimalustest või nende puudumisest.
Meie ühiskondlik heaolu ja majanduse areng oleneb meie inimeste oskustest. Seepärast tuleb ka meil edukale majandusele kohaselt muuta õppimine ja täiendamine töö loomulikuks osaks. Nii kasvab tööga loodav väärtus ja tõusevad palgad.
Viimastel aastakümnetel on vaatamata sotsiaaldemokraatide kriitikale ja algatustele, mitmed paremerakondade majanduspoliitilised teod ja arusaamad tekitanud rebendeid. See nõuab põhjalikumat muutust kuidas Eesti majandusedu luuakse ja mis roll selles riigil on täita.
Just seetõttu on meie koostamisel oleva valimisprogrammi keskmes haridus- ja töö- ning regionaalpoliitika. Me ei tohi ka rasketel aegadel kaotada ühtegi kooliteed, väärtuslikku töö- ega kodukohta. Me peame sellest kriisist väljuma tugevamana kui sellesse sisenesime. Vaid nii saab võimalikuks tugev Eesti – turvaline, jõukas ja ühtehoidev ning tulevikukindel ühiskond.
Meie tänane reiting ei peegelda sotsiaaldemokraatide potentsiaali. Iga kolmas valija kaalub meie poolt hääletamist. Meie ühine töö erakonnana on saada nende esimeseks eelistuseks. Oleme erakond, kes tõestab end tegudes, vast seetõttu on ka valijad meie suhtes nõudlikud.
Aga tuletagem meelde, et lastetoetused on tõusnud ja tõusevad vaid siis kui sotsiaaldemokraadid on valitsuses. Kooliharidusele ja ka huvitegevusele tuleb lisaraha vaid siis kui sotsiaaldemokraadid on valitsuses. Maksumuudatused madalapalgaliste töötasu suurendamiseks on toimunud vaid siis kui sotsiaaldemokraadid on valitsuses. Sotsiaalkaitse on arenenud edasi jõudsalt vaid meie valitsemise ajal. Esimest korda on saanud siseturvalisuse töötajad palgatõusu, ilma et kedagi selleks koondatakse.
Vaja on saada veel tuge lasteaiaõpetajate palgatõusuks, saada eraettevõtted elektri universaalteenuse vihmavarju alla ning muuta maksusüsteem õiglasemaks. Meie programmis on veel ambitsioonikaid samme, mis parandavad ja kindlustavad Eesti rahva elujärge ning riigi julgeolekut.
Meil on mõttekaaslasi ja toetajaid kõikjal Eestis ning me kõik saame palju ära teha selleks, et saavutada suurepärane valimistulemus, osaleda järgmise valitsuse moodustamisel ja võita lahing Eesti perede parema elujärje eest.
Räägime siis iga üks oma lähedaste, sõprade ja töökaaslaste ning naabritega. Vaid nii saavad nad veenduda, et jagavad neid samu sotsiaaldemokraatlikke väärtusi ja unistusi ning usku, et üheskoos ja julgelt tegutsedes, algab parem tulevik juba kohe.
Eesti saatus ei ole jääda juhuse hooleks, vaid tuleb tegutseda. Inimeste elujärg peab paranema, palgad peavad tõusma!
Visioonikõne
Edasi juurte juurde!
Soovin täna avada väljakutseid, millega Eesti silmitsi seisab. Aga see ei saa olema nutukõne. Kutsun meid üles liikuma edasi juurte juurde ja taasleidma meid üle aegade ühendanud põhimõtted. Nendest põhimõtetest lähtuvad ka inimkesksed lahendused väljakutstele, millega 21. sajandil silmitsi seisame.
Eesti seisab oluliste muutuste ristteel – meeletu tehnoloogiline areng, sõda Ukrainas, kliima- ja energiakriis, viimaste kümnendite suurim ebavõrdsuse kasv. Killustatud ühiskond, mida iseloomustab üksteisega võistlemine ja võitlemine. On naiivne loota, et aastakümneid jumaldatud nähtamatu käsi suudaks tagada ühiskonna, keskkonna, kohaliku ettevõtluse ning rahvusriigi kestmise. Äärmusliberalismi kulunud lahendused ainult võimendavad probleeme, mitte ei lahenda neid. Kaotajaid on järjest rohkem kui võitjaid.
Süvenev ebavõrdsus, kus kasvunumbrid maalivad võite, millest enamus inimestest kuidagi osa ei saa, viib varem või hiljem sotsiaalsete vapustusteni. Keerulised ajad süvendavad konflikte, kapseldumist ja üksteise süüdistamist. Neile ühiskonda lõhkuvatele hädadele saab vastu astuda vaid tõstes kilbile põhjamaised põhiväärtused – koostöö ja solidaarsuse, igaühe toimetuleku, väärikuse ja kindlustunde. Just selline peab olema ka Eesti tulevik.
Eesti võiks olla maailma parim koht elamiseks, kuid selle eelduseks on sidus ja tugev ühiskond. Erinevalt paremliberaalide arvamusest ei tule see mitte majandusedu arvelt, vaid vastupidi – võimestab majanduse arengut. 21. sajandi majandusmudel pole mõeldav ühiskonnakorralduseta, kus iga inimest väärtustatakse ning ta on seetõttu motiveeritud panustama nii tööl, kogukonnas kui ka pereelus.
Ühiskonnana oleme seni edukalt ära hoidnud demokraatia lõhkumise ja inimeste põhiõiguste kitsendamise katsed. Samas on Eestis palju neid, kelle jaoks vabadused ja õigused ei tööta. Põhiseadus ütleb, et igaühel on Eestis õigus tervise kaitsele, kuid kas iga inimene pääseb ikka eriarstile kui selleks kohene vajadus on? Perekond on riigi kaitse all, kuid kõigil Eesti peredel ei ole ühesuguseid õigusi kooseluks. Kodu on puutumatu, kuid kui oma kodu jääb järjest raskemini kättesaadavaks, kas siis ikka see põhiõigus töötab?
Viimastel aastakümnetel on sotsiaaldemokraadid püüdlikult silunud parempoolse majanduspoliitika tekitatud sotsiaalseid rebendeid. Kuid täna, sellest enam ei piisa.
Ebavõrdsus sünnib eelkõige korrastamata majandussuhete tagajärjena. Seetõttu on õiglase ühiskonna aluseks säästlik ja tasakaalustav majanduspoliitika.
Riik kui koostööplatvorm peab asendama senise üksikvõitluse. Surnuks konkureerimine ei tee meid tugevamaks. Ühiskonna arenguhüppeid ei saa jätta ei ainult ettevõtjate ega vaid riigi õlgadele. Peame edasi liikuma üheskoos. Koos ametiühingutega, koos ettevõtjate erialaliitudega, kõrgkoolide ja vabaühendustega. Sest meid seovad ühised mured ja vaid üheskoos leiame lahendused.
Ometigi kuuleme poliitikute ja bürokraatide suust, et näiteks kliimamuutustega tuleb võidelda Brüsseli nõudmisel. Ei tule. Tegelikult peame kujundama oma rohepoliitika. Sellise, mis hoiab Eesti loodust ja inimest.
Rohepööre on võimalus tuhandete kliimakindlate töökohtade loomiseks, piirkondlikuks arenguks, kodulähedaseks toiduks, paremaks ühistranspordiks, perede heaolu suurendamiseks. Kuid rohepööre saab õnnestunud vaid siis, kui keegi ei kuku ree pealt maha. Eluhoiu koormat ei saa jätta ainult kaevurite, põllu- ja metsameeste või transpordiettevõtete kanda. See peab olema ühiselt koostatud ja koostöös läbi viidud plaan.
Rohepöördest saab meie oma Eesti asi, kui kõige keskmes on meie oma kullerkupp, suitsupääsuke, metsad ja niidud.
On iseenesest mõistetav, et tänasel päeval pälvivad valitsuse töölaual kõige enam tähelepanu toimetuleku, julgeoleku ja haridusega seotud teemad. Selleks aga, et aidata Eesti välja arengulõksust, kuhu jõudsime juba enne energia ja julgeoleku kriisi, peame rohkem keskenduma järgnevale kolmele väljakutsele:
Esiteks: Kodu kättesaadavaks. Suurlinnade ümbruses on koduhinnad aga ka üürihinnad, tõusmas kättesaamatusse kõrgusesse. Maapiirkondades aga lihtsalt ei saa raha kodu ehitamiseks ning puuduvad vabad pinnad elama asumiseks.
Selleks, et inimesed oleksid töökoha valikul vabad ja poleks kinnisvara vangid, on vaja taskukohaseid elamupindasid. Õigus kodule ja vaba liikumine on riigi vastutus.
Näiteks maailma parima töökeskkonnaga Taanis on iga viies sotsiaalkorter, Eestis on taasiseseisvumise ajal ehitatud vaid paarkümmend munitsipaalhoonet. Millegipärast on meil riiklikud üürielamud häbimärgistatud. Ometi ei arva ju keegi, et Taanis oleks toimetuleku raskustes inimesi rohkem kui Eestis. Vastupidi. Soodne korteriturg aitab kaasa tervetele töö ja peresuhetele.
Teiseks: Väärt töökohad kõikjal Eestimaal. Madal palk või oskustele vastava töökoha puudumine on peamine, mis laastab regionaalselt riiki ja miks inimesed lahkuvad. Hinnanguliselt kulutame kaugel tööl käimiseks 2 miljonit töötundi aastas. Sellel on tugev keskkonnajälg aga ka tohutu jõud, kui kõik need inimesed kodukohas investeeringuid suuname ja tuleb veel rohkem suunata väikelinnadesse ja maapiirkondadesse tasuvamate töökohtade loomiseks.
Kolmandaks: Palkade tõus. Pea aasta on Eesti inflatsiooni numbrid olnud rekordiliselt kõrged. IMFi ja Eesti Panga sõnutsi lööb kõrge inflatsioon madalama sissetulekuga inimesi Eestis oluliselt rohkem kui mujal Euroopas. Seda sellepärast, et meie inimeste sissetulekutest moodustavad sundkulud – toit, transport ja elamine suurema osa kui teistel eurooplastel. Lihtsamalt öeldes on meie palgad liiga väikesed ja ühiskond on kriisides seetõttu haavatavam.
Inflatsiooni pidurdamiseks tuleb lahendada energia ning sõjamured. See aga kallimaks läinud hindu enam tagasi ei pööra. Tõusma peavad palgad ja majandus vajab targemat hoogu! Ei rekkajuht, poemüüja ega ehitaja pole süüdi selles, et nende palgad on väikesed. Inimene üksikuna ei määra majanduse struktuuri või jõukuse jagunemist ühiskonnas. See on riigi ja erakondade vastutus märgata ning esile kutsuda muutusi. Olgu selleks uued töökohad rohepöördes, alampalga kiirem kasv või ajale jalgu jäänud õhukese jõuetu riigi maksusüsteemi muutmine.
Head sõbrad, järgnevatel aastatel kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. Edukultuse narratiiv lakkab tasapisi toimimast ning asemele on vaja uut.
Minu lubadus Eestile on kaotajateta ühiskond. Tugev Eesti – turvaline, hooliv ja jõukas.
Tugev Eesti julgeb eristuda ja otsustada, julgeb astuda reaalseid samme, et Eestis oleks vähem inimesi, kes tunnevad, et neid on koheldud ebaõiglaselt. Sest mitte miski ei hävita ühiskonnas kootöövalmidust enam, kui ebaõiglase kohtlemise tunne. Aga just koostööd on meil täna vaja, et saada üle tagasilöökidest. On vaja selleks, et riigi ja rahvana üle aegade kesta.
Sajand tagasi määrasid sotsiaaldemokraadid noore Eesti Vabariigi näo, võttes Asutavas Kogus vastu seadused, milleks paljud vanad riigid ei olnud veel valmis – naiste valimisõigus, mõisamaade jagamine talupoegadele, tasuta kooliharidus. Nüüd uue sajandi alguses kutsume kõiki eestimaalasi taas julgelt tulevikku vaatama.
KÕNE: Koalitsioonileping tõestab, et õhukese riigi aeg on pöördumatult läbi
“Eesti vajab vasakpoolset poliitikat järjest rohkem. Kaks aastat kriise on meile õpetanud, et seal, kus riik pole olnud tugev, on kannatanud Eesti inimesed. Sõlmitud koalitsioonileping näitab, et õhukese riigi aeg on pöördumatult läbi – Eesti peab olema tugev,” ütlesin suvepäevade eel Võrtsjärve ääres peetud kõnes volikogule.
Alljärgnevalt avaldan oma erakonna volikogul 30.07.2022 peetud kõne täismahus:
Austatud sotsiaaldemokraadid, lugupeetud volikogu.
Eesti vajab vasakpoolset poliitikat järjest rohkem. Kaks aastat kriise on meile õpetanud, et seal, kus riik pole olnud tugev, on kannatanud Eesti inimesed. Hinnatõusud on söönud perede sääste, koroonasulgemised pidurdanud majanduse arengut ning oma kodu on järjest vähematele kättesaadav. Kõige selle kõrval elame julgeoleku olukorras, mis nõuab ühiskonnalt suuremat panust nii sõjalisse kui laiapindsesse riigikaitsesse.
Tervise-, kliima-, energia- ja julgeolekukriisid võivad olla meie eksistentsile nii ulatusliku mõjuga, et neid ei saa nurgas istudes pealt vaadata ning loota, et nähtamatu käsi kannab nad meist kuidagi mööda. Vastupidi, ilma riigi tugeva sekkumiseta rulluvad nad meist kõigist üle nii, et lõpuks on kiires ebavõrdsuse kasvus kaotajaid rohkem kui võitjaid. Õhuke riik mitte pelgalt ei väldi vastutust, vaid jätab järjest enam sotsiaalseid probleeme ja ühiskonna peamisi valupunkte inimeste, perede ja ettevõtjate kanda. Seetõttu näeme järjest rohkem, kuidas ka progressiivsed ettevõtjad räägivad, et ebavõrdsus või palgavaesus on arenenud maailma suurimaid murelapsi.
Viimased kriisid näitavad, et Eesti inimesed ootavad järjest rohkem vasakpoolset poliitikat. Nad ootavad tugevat Eestit, mis tagaks neile kindluse toimetulekuks, mis tagaks meie julgeoleku ning majanduse arengu suurlinnade kõrval ka maapiirkondades.
Sotsiaaldemokraatide igaühe kindlustunnet parandavate ja väärikust silmaspidavate poliitikaalgatuste kõrval näeme, et ka parempoolsed erakonnad on valmis avalikke vahendeid julgelt kulutama. Kas selle tulemusena väheneb ühiskonnas ka ebaõiglus ja ebavõrdsus? Pigem näeme, et parempoolne rahajagamine ei lähtu sotsiaalse õigluse eesmärkidest ning pahatihti on tegu sootuks erihuvi ja semukapitalismi toetamisega, nagu oli seda karmi kriisi keskel Tallinna kesklinna luksusprojektile Porto Francole miljonite andmine.
Ütlesin veebruaris peetud üldkogul, et järgnevatel aastatel kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. Edukultuse narratiiv lakkab tasapisi toimimast ning asemele on vaja uut, koostööle, väärikusele ja kindlustundele toetuvat pikaajalist tulevikunägemust. Seni on alternatiivi pakkunud parempopulistid või paremerakondade katsed laenata vasakpoolseid lahendusi, mida aga usutavalt sisustada ei suudeta.
Erakonnana, kes on Eesti riigi loonud, seda eksiilis hoidnud ja uuesti üles ehitanud, kanname järjepidevat vastutust meie tuleviku ees. Täna kanname me valitsusvastutust. Seda ei kanna mitte ainult viis ministrit, vaid kogu Riigikogu fraktsioon, kontor ja tegelikult me kõik siin saalis.
Sõlmitud koalitsioonileping näitab, et õhukese riigi aeg on pöördumatult läbi. Tulevik on tugeva Eesti päralt ja sotsiaaldemokraadid seisavad selle eest. Tugev Eesti ei saabu aga iseenesest, see saab võimalikuks vaid sotsiaaldemokraatide eestvedamisel.
Sõlmitud kokkulepe riigi juhtimiseks on mitmeti märgiline, sest sisaldab pikka aega meie püüdluseks olnud eesmärke. Kindlustamaks väärika toimetuleku, vabastame 654 eurose sissetuleku tulumaksust. Juhin tähelepanu, et ainult sotsiaaldemokraatide osalusel moodustatud valitsused on Eestis langetanud keskmise ja madalama sissetulekuga inimeste maksukoormust ning praegune on suuruselt teine muudatus.
Järgmise aasta algul tuleb riik eakatele ning nende lähedastele appi nii, et hooldekodu koht pensioni eest on võimalik saada kõigil, kes seda vajavad. Energiatoetused saavad sellel talvel olema universaalselt kõigile elektri, gaasi ja kaugkütte puhul ning seda ilma avaldust täitmata. Hinnalagi, mille riik kehtestab, on täpselt see, mille vajadusest sotsiaaldemokraadid aasta tagasi juba rääkisid. Kiirendame taastuvelektri tootmisvõimsuste rajamist selliselt, et aastal 2030 toodame me odavat rohelist elektrit sama palju, kui kogu riigis ise tarbime.
Suureneb kõrghariduse rahastamine rektorite poolt soovitud mahus. Investeerime julgeolekusse, sealhulgas suurendame Kaitseliidu rahastust.
Märgiline on ka varasemast suurem fookus regioonidele, et inimväärne elu ja tasuvad töökohad oleksid võimalikuid ka väljaspool tõmbekeskuseid. Käivitame üürielamute ehitamiseks riikliku programmi, et kindlustada elutingimused noortele peredele ja spetsialistidele ning tagame, et ettevõtluse arenguks ja tasuvate töökohtade loomiseks mõeldud euroraha suurlinnade kõrval ka maapiirkondadesse jõuaks.
Kuigi koalitsioonileping ei kata kõiki teemasid, annab valitsemine võimaluse iga päev elu paremaks muuta. Meie ministrid ei keskendu vaid oma valitsemisalas toimuvale, vaid ehitavad koostööle, väärikusele ja kindlustundele rajatud tugevat Eestit.
Põhjamaadele nii omane ametühinguliidri kogemuse kaasamine valitsusse tekitas Eestis tormi veeklaasis. Rambivalguses olnud tööminister on Peep Peterson juba pälvinud tööstusjuhtide ja akadeemikute tunnustuse.
Kultuuriminister Piret Hartman on näidanud end jõulise tõestanud kultuuri- ja spordivaldkonna palgatõusu eest seisjana.
Keskkonnaminister Madis Kallas on talle omases koostöövaimsuses asunud lahendama ühiskonda lõhestanud metsatüli.
Majandusminister Riina Sikkuti südikas sõnavõtt CNNis juba tõstis ta peaministri kõrvale Eesti kõneisikuks rahvusvahelises meedias.
Meie tööd Eesti inimeste toimetuleku kindlustamisel ja Tugeva Eesti eest seismisel on juba märgatud – selles annab tunnustust erakonna kasvav reiting.
Eestile oluliste muutuste elluviimiseks ei saa meie eesmärgiks Riigikogu valimistel ei saa olla vähem, kui teie kõigi poolt siin volikogus ühiselt eesmärgiks seatud 15 kohta. Selle eesmärgi täitmine sõltub igaühest meist.
12 punkti valitsusleppes, millega seisame inimeste toimetuleku ja väärikuse eest
Sündinud on kokkulepe uue valitsuse moodustamiseks sotsiaaldemokraatide osalusel. Neli nädalat läbirääkimisi ja kompromisside otsimist. Teadsime, et maailmavaateliselt nii erinevate partneritega ei tule kokkulepped lihtsalt, kuid raske aeg kohustab meid valitsuses sotsiaalse õigluse eest seisma. Oma veendumusi kaitstes leppisime kokku sotsiaaldemokraatidele olulised ja märgilised asjad, mis tagavad Eesti inimeste toimetuleku, väärikuse ja kindlustunde.
KINDLUSTUNDE KAKSTEIST:
- Tulumaksuvaba miinimumi tõus alampalga ehk 654 euroni, mis annab keskmise ja madalama sissetulekuga inimestele aastas 372 eurot raha rohkem kätte hinnatõusudega toimetulekuks.
- Lapsetoetus tõuseb kolmandiku võrra ehk 80 euroni. Lapsetoetus on ka varem tõusnud just neil aastatel, mil sotsid on valitsuses.
- Üksikvanema toetus tõuseb neljakordseks ehk 80 euroni. See on suur ja oluline samm edasi, sest üksikvanema toetus püsis muutumatuna 19 eurot juba viimased kaks aastakümmet.
- Hooldekodukoht pensioni eest. Hinnavahe jääb riigi ja omavalitsuste kanda. See annab võimaluse naasta tööturule kõigil neil, kes on täna seotud igapäevaselt oma lähedase kodus hooldamisega.
- Sotsiaalne elekter ehk hinnalagi kaitseks ootamatute börsihinna kõikumiste vastu – tagame kodutarbijatele elektri universaalteenuse hinnaga (ca 13-15 senti/kWh) + otsetoetus 5 senti/kWh. Toetused rakenduvad automaatselt ja ei nõua arvetega omavalitsusse pöördumist nagu möödunud talvel.
- Hinnalagi keskküttele ja gaasile, mis tagab, et kodutarbija soojaarved saavad kallineda enim kaks korda, võrreldes kriisieelse aja ehk ülemöödunud talve arvetega.
- Ülikoolidele vajalik rahastus, et tagada tasuta kõrgharidus ja õppejõudude palgatõus. Erakorraline rahasüst kõrgharidusse on juba sellel aastal 10 miljonit eurot ning edaspidi suureneb kõrghariduse riiklik rahastus 15% aastas. See tagab Eesti majandusarengu ja tasuvamad töökohad.
- Vähendame Eesti metsade raiumist. Pöörame tagasi eelmise keskkonnaministri poolt metsaärimeeste soosimises suurendatud raiemahud ja lähtume keskkonnaorganisatsioonide soovitustest. Lisaks peatab RMK kogukondadele olulistes metsades raietööd.
- Tasuvad töökohad kodukanti – edaspidi jaotame euroraha regioonide põhiselt, et kohalikud ettevõtjad ei peaks maakonda uusi töökohti loovate ja palku tõstvate projektide rahastamisel ebavõrdselt konkureerima suurte keskustega.
- Eluasemete ehitamine väljaspool suurlinnu. Loome programmi, mis toetab ettevõtjaid üürielamute või müügiks mõeldud korterite ehitamise maapiirkondades.
- Suurendame Kaitseliidu rolli ja rahastust – igaühel on panus riigikaitses ja Kaitseliidul on siin keskne roll. Suurendame eelarvet personali värbamiseks ja väljaõppe suurendamiseks.
- Soodsa ja rohelise taastuvelektri tootmine kogu Eestis tarbitavas mahus aastaks 2030. Sarnased ambitsioonid teiste Põhjamaadega. Teeme vajalikud investeeringud, et kaitsta nii meie kodutarbijaid, majandust, aga täita ka kliimaeesmärgid.
Eelseisva 8 kuuga valitsuses ei lahenda me ära kõik Eesti jaoks olulisi probleeme, kuid esimesed sammud saavad astutud. Eelseisvad Riigikogu valimised on referendum, kuidas muuta Eesti maksusüsteem õiglasemaks, et jõukad saavad anda suurema panuse ning väikese ja keskmise sissetulekuga pered tulevad toime. Vaid nii on ka pikaajaliselt võimalik rahastada Eesti sotsiaalkaitset, tervishoidu ja haridust, muutes Eesti tugevaks.
Õpetajate kiire palgatõus peab tulema, muidu meil pole enam peagi õpetajaid
Koalitsioonikõnelused: tulumaksuvaba miinimum tõuseb järgmisel aastal 654 euroni kuus!
Saavutasime koalitsioonikõnelustel põhimõttelise kokkuleppe sotside jaoks keskses küsimuses, milleks on tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Sellega suurendame keskmise ja madalama palgaga inimeste sissetulekut - juba järgmisel aastal ei pea maksma tulumaksu seniselt miinimumpalgalt, vaid maksuvaba on 654 eurot kuus. See tähendab, et keskmise ja madala palgaga inimeste aastane sissetulek kasvab kuni 372 euro võrra.
ARVAMUS: oma kodu ei tohi muutuda kättesaamatuks luksuseks
Oleks vaid taskukohast elamispinda ning leiaks korralikku palgaga töö, siis koliks kohe maale. Sellist mõttekäiku on viimastel aastatel korduvalt kuuldud inimestelt, kes tahaksid linnatolmu maha raputada.
Sageli ei saa maale või ka mõnda väiksemasse linna kolimisele takistuseks mitte väärt töökoha puudumine, vaid hoopis elukohtade nappus. Maapiirkondades pole kõhnema rahakotiga inimestel juba aastaid olnud võimalik endale maja ehitada või renoveerida või siis kodu osta, sest pangad ei anna lihtsalt laenu. Üüriturg aga enamikes kohtades kiratseb või hoopis puudub.
Suuremates linnades on pangalaenu lihtsam saada, kuid sealsed kinnisvara ja ka üürikorterite hinnad on võrreldes sissetulekutega eest ära rebinud. Viimase kümne aasta jooksul on Eestis nii majade kui korterite müügi- ja üürihinnad kerkinud kui pärmi peal.
Üürihinnad on tõusnud 171 protsenti ja müügihinnad 156 protsenti, millega oleme Euroopa Liidu riikide seas selge liider. Neis numbrites ei kajastu viimase poole aasta hinnasööstud. Ukraina sõda ja ilmselge vajadus majutada siia jõudnud sõjapõgenikud on need ammu teada probleemid vaid teravamalt esile toonud. Paneme siia otsa veel ka ehitushindade ja ka kõige esmavajaliku – toidu, energiahindade, kütuse – pöörase kallinemise.
Ja nii olemegi olukorras, kus järjest enam on neid inimesi ja noori peresid, kes kõrgete hindade, aga ka üürikorterite nappuse tõttu ei saa endale oma kodu lubada. Oma kodu on Eestis isegi ilma kõrge inflatsioonita muutumas luksuseks. Seda nii maal kui ka linnas. Keskmise palga saajal vajuvad täna kinnisvaraportaalides üürihindasid nähes käed jõuetult rippu.
Viimaste kuude jooksul on need kasvanud 15-20 protsenti, kusjuures suurem hinnahüpe puudutab just odavama otsa kortereid. Tegu on selgelt turumoonutusega, kus riik ei tohiks pealtvaatajaks jääda. Eestis elab praegu üüripindadel viiendik inimestest, kusjuures avalikule sektorile kuulub vaid 1,7 protsenti eluasemetest. Samal ajal on Euroopas keskmiselt 18 protsenti elamispindadest riigi või munitsipaalomandis.
Väidan, et elukohtade kättesaamatusest on saanud tõsine sotsiaalmajanduslik, aga ka demograafiline probleem, mis takistab kogu Eesti arengut. Noorte ligipääs eluasemeturule on üha enam sõltuv vanemate rahakotist või laenugarantiidest, millele paljud ei saa toetuda. Nii jäädakse pikalt vanematekoju elama või minnakse hoopis välismaale. Selle taha jääb pahatihti ka pere loomine ja laste saamine, mida aina edasi lükatakse.
Maapiirkondades valitsev elukohtade puudus, seda eriti ajakohaste elukohtade osas, sunnib noori lahkuma ning piirab kohapealset ettevõtlust, sest tööjõudu lihtsalt pole.
Riik pakub küll noortele peredele ja maapiirkondadele KredExi käendust, kuid selle efekt on ära kadumas. Palkadest kiiremini kerkivad eluaseme hinnad on pikendanud sissemaksuks vajamineva raha kogumise aega mitmete aastate võrra.
Mündil on veel see külg, et arvestatav hulk inimesi on sunnitud elama halbades, lausa tervistkahjustavates tingimustes. Riigi puudulik, et mitte öelda olematu eluasemepoliitika suurendab ühiskonnas ebavõrdsust ja tõrjutust. See aitab kaasa sellele, et jõukad ja väikese sissetulekuga inimesed koonduvad üha enam eri piirkondadesse, mis omakorda ohustab sotsiaalset stabiilsust. Oma kodu soetamine ei ole mitmetes kohtades enam jõukohane ka keskklassile.
Seetõttu kutsusid sotsiaaldemokraadid Kaja Kallase riigikokku ette, et peaminister selgitaks, mida kavatseb valitsus elamispindade, sealhulgas üürikorterite parema kättesaadavuse tagamiseks teha. Mai keskel teatas valitsusjuht meie arupärimisele vastates üsna kõrgilt, et tema on turumajanduse usku ja see küsimus jäägu turu reguleerida. Sellise vastusega ei saa leppida.
Nii tõsisest ühiskondlikust valukohast ei tohi mööda vaadata. Turu tasakaalustamiseks on mitmeid meetmeid. Ja kindlasti tuleb taaskäivitada riiklik üürielamute programm, mille sotsiaaldemokraadid kunagi algatasid ja mille rahastamise eelmine valitsus ära lõpetas. Üle Eesti ehitati selle hädavajaliku programmi raames paarkümmend üürimaja. Oluline on ka täiendav omavalitsuste toetamine, kelle vastutada on ukrainlastest sõjaohvritele elamispinna leidmine.