Omavalitsuste esindajatele tuleb anda presidendivalmistel suurem sõnaõigus

Riigikogu põhiseaduskomisjoni arutab täna sotsiaaldemokraatide algatatud presidendi valimise seaduse muudatusi, mille eesmärgiks hoida ära kohtadelt pärit valijameeste arvu vähenemine valimiskogus.

„Meie soov on taastada senine presidendi valimise kord ning anda linnade ja valdade esindajatele riigipea valimisel suurem sõnaõigus. Kui president ei osutu riigikogus valituks, kutsutakse suve lõpus kokku riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev valimiskogu. Viimane haldusreform jättis Eesti kaardile 79 omavalitsust, mis kärpis kaks korda valijameeste ridu. Sotsiaaldemokraatide eelnõu näeb aga ette, et omavalitsustest tuleb presidenti valima 107 asemel 232 valijameest, “ selgitas põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.

Sellise lahenduse korral saab valimiskogu Läänemetsa sõnul olema laiapõhjalisem ja vähem parlamendiparteide nägu. „Sinna pääseks rohkem opositsiooni ja valmisliitude esindajaid, mis on minu hinnangul selgelt demokraatlikum presidendi selgitamise viis,“ lisas Läänemets.

Ettepaneku järgi saaks enamik Eesti omavalitsusi valimiskogus juurde 1- 2 esindajat. Nii suureneks Hiiumaa, Türi ja Võru valijameeste arv kahe võrra. Saaremaa ja Pärnu linna esindajate arv kasvaks kolme ning Tallinna esindajate arv 15 inimese võrra, tõi Läänemets näiteid.

Sotsiaaldemokraatide eelnõu säilitab 2016. aastal valimiskogus kehtinud vahekorra riigikogu liikmete ja volikogude esindajate vahel. Koos 101 riigikogu saadikuga oleks valimiskogu kokku 333-liikmeline.


Vastupidiselt lubatule puudub võimuparteidel tahe võidelda poliitilise korruptsiooniga

Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud lükkasid täna riigikogus tagasi sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu, mis oli suunatud erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise vähendamisele ning laiemalt poliitilise korruptsiooni tõrjumisele.

Vastuvõtmiseks vajanuks eelnõu 51 poolthäält – 26 vastuhäält tulid põhiosas reformierakondlastelt, Keskerakonna poliitikute enamus jättis hääletamata, nagu ka EKRE saadikud. Sotsiaaldemokraatide kõrval toetasid eelnõu kinnitamist Isamaa saadikud.

„Tänane hääletus tõestas mustvalgel, et vastupidiselt lubadustele puudub võimuerakondadel tahe korruptsiooniga sisuliselt võidelda. Meenutan, et eelmise valitsuse lagunemise ajendiks  oli korruptsiooniskandaal, mille valguses rääkisid nii Reformierakonna kui Keskerakonna juhid õilsat juttu poliitilise korruptsiooni väljajuurimisest. Tänase valitsuse peal lasub tugev korruptsiooni vari – selle asemel, et korruptsiooniga jõuliselt ja igal tasandil tegeleda, keskendutakse hoopis detailidele,” ütles põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.

Sotsiaaldemokraatide eelnõu kohustas valitsust töötama välja ettepanekud, mis vähendaksid raha mõju valimistulemustele, nähes ühtlasi ette ülempiiri kehtestamise nii erakondade valimiskampaania kuludele kui reklaamimahtudele. „Meie sihiks on panna lõpuks piir arutule valimiseelsele raha tuulde lennutamisele.  Kui piirangud on tõhusad, siis on kampaaniate keskmes ideede võitlus ja erakondadel väheneb kiusatus minna korruptiivsele teele ning kaubelda mõjuvõimuga,“ selgitas Läänemets.

Riigikogu kiitis täna heaks valitsuse algatatud seadusemuudatuse, mis kohustab teiste seas ka ministrite nõunikke esitama majanduslikke huvide deklaratsioone. Enne lõpphääletust sotsiaaldemokraatide nimel sõna võtnud Eduard Odinetsi sõnul oli tegu vajaliku, aga laias plaanis kosmeetilise sammuga.

„Poliitilise korruptsiooni puhul on kurja juureks erakondade rahastamine. Ja mul on väga kurb meel, et parlament ei ole pika aja jooksul jõudnud selleni, et võtta erakondade rahastamine tõsiselt ette. Me tegeleme siin huvide deklareerimise ja muude kosmeetiliste asjadega, aga me ei tegele suure raha liikumisega. Iga valimisega kasvab erakondade surve hankida raha ja kui see ei õnnestu ausal teel, siis minnakse mitteausale teele,“ tõdes Odinets, kes juhib riigikogu korruptsioonivastast erikomisjoni.


Retla-Kabala koolikärpe saab veel tagasi pöörata

Teatavasti on Türi vallavalitsus asunud seisukohale, et Retla-Kabala Põhikool peaks jätkama tulevikus kuueklassilisena. Vastav eesmärk lisati valla arengukavasse eelmise aasta lõpus. Paljudele tundub, et nüüd on otsus tehtud, kuid tegelikult see veel nii ei ole.

Esiteks peab vallavolikogu tegema eraldi otsuse kooli ümberkorraldamiseks, arengukavas kirjas oleva alusel vallavalitsus veel midagi teha ei saa. Tänane Türi võimuliidu juhtiv osapool Isamaa soovib selle otsuse teha veel sellel aastal. Kas ja miks saab veel tänased otsused ümber pöörata, kuulake täpsemalt Türi Uudiste podcastist kus uurisime selle kohta volikogu liikme Jaanus Marrandi käest.

Haridusvõrgu analüüs, või õigemini vallad demograafilise olukorra ülevaade, mis hariduse sisulisi küsimusi arvesse ei võtnud, näitab, et Retla-Kabala piirkonnas on järgmisel kümnel aastal piisavalt õpilasi põhikoolina jätkamiseks. Omaette on küsimus, et miks osad õpilased pigem teistes koolides käivad. Seda tuleb küsida kindlasti kooli käest aga eelkõige vallavalitsuselt. On omamoodi loomulik, et kui Retla-Kabala koolihoonete remonti, sisustuse kaasajastamist, sportimistingimuste parandamist, pole valla arengudokumentides ette nähtud siis on see sõnum lapsevanematele. Täpselt samapalju sõnum lapsevanematele on ka see, kui öeldakse, et kolmas kooliaste suletakse aga kinnitust kooli tugevana jätkamiseks ei anta.

Ühte maakooli ei saa vaadata lihtsustatud exceli tabeli kujul. Sama palju kui haridusotsus, on see ka piirkonna kestmise küsimus ja täpselt nii tuleb seda ka vaadata!

Foto: www.retla.edu.ee


Keynesist Kallaseni

Pelgalt turud juhivad meid ökokatastroofi ning vastasseisude ja ka sõdade maailma, kirjutab riigikogu liige ja sotsiaaldemokraatide aseesimees Lauri Läänemets Postimehes. 

Poliitikas on ikka tavaks toetuda varasematele autoriteetidele, olgu selleks ühiskonna toimimist selgitavad teadlased või ennast pöördelistel aegadel tõestanud riigijuhid. Hiljuti tegi seda Postimehes vabaturu igakülgse kaitsjana silma paistnud reformierakondlane Siim Kallas, kes kirjutas Briti majandusteadlasest John M. Keynesist ja peatus põgusalt ka majandusajalool.

Eesti paremliberaalide vaimne isa ja Reformierakonna asutaja tunnistab, et nähtamatu käe juhitud vabaturumajandus enam ei toimi. See on ajalooline moment. Tsiteerin Kallast: «Keynesi põhiväide oli, et suhted tööpuuduse, raha, laenuintresside, tarbimise ja tootmise vahel ei tasakaalustu iseenesest.» Natuke hiljem lisab ta oma veendumuse: «Tagasipööre täieliku vabaturumajanduse poole on vaevalt enam võimalik. Tuleb leppida riigi ja erasektori kombinatsiooniga. Aga praegu on pendel selles mudelis liiga riigi poole kaldu.»

Võrrelgem enam kui kümne aasta tagust majandussurutist ja praegust koroonakriisi. Mõlemal puhul oli ja on valitsuse ees küsimus, et mille nimel tegutseda. Riigi poliitikate kavandamisel on oluline just laiem, majanduse ja rahanduse piiridest väljuv eesmärk, mida on rõhutanud ka Keynes. Tema soov leida tasakaal majandusliku efektiivsuse ja sotsiaalse õigluse vahel väljendub moraalses eelduses – mille nimel me tegutseme? Praegu on nendeks sihtideks enamasti tervishoiusüsteemi toimepidevuse ja riigi rahanduse hoidmine. Aga inimesed ootavad oma riikidelt ja valitsustelt palju enamat kui pelgalt säästlikku väljajuhtimist kriisist.

Meie aja suurteks sihtideks on majandusliku ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine, sotsiaalse õigluse suurendamine ning looduskeskkonnast ja ühiskonna tegelikest vajadusest lähtuva majandusmudeli juurutamine. 21. sajand on riigi tagasitulemise ajastu. Turg, reguleeritud turg on üks riigi tööriistasid inimeste heaolu tagamisel maailmas, kus tuleb samal ajal looduskeskkonda säästa ja ebavõrdsust vähendada.

Riigi mõju majandusele ei tohi väheneda. Loomulikult tekitab see küsimusi efektiivsuses ja kaasnevates väärnähtudes, nagu raha raiskamine või korruptsioon. Ka Kallas viitab kenasti Porto Franco juhtumile. Võimetuks kärbitud riik ja avalikkuse jaoks varjatud otsustusprotsessid soosivad aga onupojapoliitikat ja suursponsorite pilli järgi tantsimist veel rohkem.

Avatud otsustusmehhanismid, kaasav valitsemine koos majanduse tõhusa korraldamisega on olulised eeldused mis tagavad, et valitsus teeniks rahva heaolu ja ühiskonna tegelikke vajadusi. Juhuslikult sündivad majanduse ja sotsiaalelu piirangud vaid suurendavad ühiskonnas ebaõiglust ja ebavõrdust ning nõrgestavad Eestit.

Parempoolsed liberaalid, aga ka konservatiivid on suutnud süstida inimestesse väikestes annustes ideoloogilist umbusku riigi ja valitsuse vastu. Kuidagi ei ole demokraatlik hoiak, et riik peab võimalikult vähe sekkuma, sest muidu hakkab ta inimeste tegutsemist segama. See on kitsas ja piiratud vaatenurk. Selline seisukoht ei eelda võimalust, et riigi otsustusmehhanisme saab teha avatumaks, korruptiivseid tegusid pärssida ja kiirelt päevavalgele tuua.

Tulles tagasi suuremate sihtide juurde – kuidas siis rahvana ellu jääda ning luua majandusmudel, mis säästab keskkonda, toob juurde õiglust ja võrdsust ning paremaid ainelisi võimalusi, edendab haridust ja võimaldab inimestel end avaramalt teostada.

Üks kaasaja säravamaid majandusteadlasi Marina Mazzucato kasutab mõistet «ettevõtlik riik», lükates ühtlasi ümber müüdi, et ettevõtlik vaim ja innovatsioon toimivad hästi vaid erasektoris. Kui vaadata eri valitsuste investeeringuid nii erinevatel kümnenditel kui kaasajal, siis edukad on just need ühiskonnad, kus tooni annavad valitsused, mis suunavad riigieelarve raha teadus- ja arendustegevusse. Interneti laialdane levik ja mitmed teised tehnoloogilised lahendused poleks saanud teoks ilma oluliste riiklike investeerimisprogrammideta.

Pelgalt turud juhivad meid ökokatastroofi ning vastasseisude ja ka sõdade maailma. Seda kartis omal ajal ka Keynes, kes nägi ette teist ilmasõda. Keyens muretses ka kreeditoride mõjuvõimu pärast. Eriti just viimastel aastakümnetel on näha, kuidas finantsturud ja nende kontrollimatu toimimine tekitab ühiskondades uut ebaõiglust. Selle ilmekaks näiteks on asjaolu, et ülemaailmses viirusekriisis turud õitsevad, kuid samal ajal elab reaalmajandus üle raskeid aegu.

Majandus peab teenima kogu ühiskonna huvisid ja looma hüvesid, mis olenevalt vaatenurgast võimaldavad meil kas Eestis rahvana või siis Euroopana või inimkonnana kestma jääda ja areneda.


Kriisiraha jagamine tuleb läbi valgustada

Riigikogu tänase istungi päevakorras on sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis näeb ette parlamendi ajutise uurimiskomisjoni loomise. Komisjoni ülesandeks oleks kontrollida, kas kriisiaegne ettevõtete toetamine on toimunud alati raha ausalt ja korruptsioonivabalt.

„Näeme vajadust komisjoni järele, mis uuriks võimalikku korruptsiooni seoses toetustega, mida eelmisel aastal jagati kriisi leevendamiseks ligi 830 miljoni euro ulatuses. Porto Franco juhtum suurendas varasemaid kahtlusi, et mitte kõik kriisitoetused ei ole olnud otstarbekad ja tõhusad. Võimalike korruptsioonijuhtumite taustal on vaja põhjalikult läbi valgustada kõik toetusmeetmed. See annaks kindluse, et kriisi kattevarjus ei ole maksumaksja raha ebaseaduslikult laiali jagatud,“ selgitas sotsiaaldemokraadist põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.

Kui õiguskaitseorganid uurivad konkreetseid kaasuseid, siis riigikogu ülesanne on Läänemetsa sõnul vaadata tervikpilti ja valitsuse kõiki otsuseid avalike vahendite kasutamisel. „Ka ühiskond vajab siin selgust. Kuna kriisi leevendamiseks on koostamisel ka 2021. aasta lisaeelarve, siis oleks loodavast komisjonist kasu ka uute toetuste hindamisel,“ märkis Läänemets.

Otsuse eelnõu järgi on ajutisel uurimiskomisjonil kohustus selgitada välja toetuste andmise protsessi mõjutanud isikute ring ning nende mõju otsuste kujunemisele. Samuti tuleb tuua selgust sellesse, kas tehtud otsustel oli seos erakondadele tehtud annetustega.

Komisjoni kuuluksid kõigi riigikogus esindatud erakondade saadikud. Uurimistöö lõpparuande koos ettepanekutega peab komisjon riigikogule ja avalikkusele esitama hiljemalt 2022. aasta 16. juuniks.


Ühiskond vajab selgust, kas kriisiraha jagati ikka korruptsioonivabalt

Riigikogu põhiseaduskomisjon võtab oma tänasel istungil arutelu alla sotsiaaldemokraatide eelnõu, mille eesmärgiks on luua riigikogu juurde ajutine uurimiskomisjon, mille ülesandeks on kontrollida, kas kriisimeetmete raames on ettevõtetele jagatud alati raha ausalt ja korruptsioonivabalt.

Komisjoni istungile on kutsutud ka majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi, KredExi ja riigikontrolli esindajad.

„Tegu oleks komisjoniga, mis uuriks võimalikku korruptsiooni seoses toetustega, mida eelmisel aastal jagati kriisi leevendamiseks ligi 830 miljoni euro ulatuses. Jaanuaris lahvatanud Porto Franco juhtum suurendas varasemaid kahtlusi, et mitte kõik kriisitoetused ei ole olnud otstarbekad ja tõhusad. Võimalike korruptsioonijuhtumite taustal on vaja põhjalikult läbi valgustada kõik toetusmeetmed. See annaks kindluse, et kriisi kattevarjus ei ole maksumaksja raha ebaseaduslikult laiali jagatud,“ selgitas sotsiaaldemokraadist põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.

Kui õiguskaitseorganid uurivad konkreetseid kaasuseid, siis riigikogu ülesanne on Läänemetsa sõnul vaadata tervikpilti ja valitsuse kõiki otsuseid avalike vahendite kasutamisel. „Kuna kriisi leevendamiseks on koostamisel ka 2021. aasta lisaeelarve, siis saaks loodavat komisjoni kaasata ka algavatesse eelarvedebattidesse,“ märkis Läänemets.

Komisjoni kuuluksid kõigi riigikogus esindatud erakondade saadikud. Otsuse eelnõu järgi on ajutisel uurimiskomisjonil kohustus selgitada välja toetuste andmise protsessi mõjutanud isikute ring ning nende mõju otsuste kujunemisele. Samuti tuleb tuua selgust sellesse, kas tehtud otsustel oli seos erakondadele tehtud annetustega. Oma uurimistöö lõpparuande koosettepanekutega peab komisjon riigikogule ja avalikkusele esitama hiljemalt 2022. aasta 16. juuniks.


Riigi lukkupaneku korral jääb kavandatud toetusmeetmetest väheks

Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimehe Lauri Läänemetsa sõnul tuleb riigi lukkupaneku korral laiendada palgatoetuse saajate ringi ja toetada peresid, et mitte luua uut ebavõrdsust.

„Algklasside distantsõppele minemisel on Eesti perede toimetulekule ränkraske mõju. Piirangud ei tohi luua ebaõiglust, riik peab peredele võimaldama selle perioodi ilma suuremate tagasilöökideta üle elada. Vältimaks lapsevanemate ülekoormusest tekkivaid tagajärgi peredele, tuleb anda tasustatud täiendav vaba aeg lapsevanematele tööaja arvelt või teha puudujääk tagasi enne sügiseste õpingute algust. Peame arvestama, et pigem just madalapalgaliste töö iseloom ei võimalda kaugtööd ja on mõeldamatu, et pärast täispikka päeva ollakse võimeline koduõpetaja ametiks, ilma, et pereelu tugevat tagasilööki ei saaks,“ ütles Läänemets.

Samuti tuleks laiendada palgatoetust kõigile ettevõtetele, keda tabab kriisist tulenev käibelangus.

„Üksikutele sektoritele sihitud palgatoetus ei taga juba praegustes tingimustes töökohtade säilimist. Ühe valdkonna piirang mõjutab ulatuslikult ka teisi valdkondi ja seetõttu ei ole võimalik sihtida vaid konkreetseid tegevusalasid. Tulemuseks on ebavõrdne kohtlemine. Töötukassa vabad reservid, ehk töötajate kindlustusraha on ära kulutatud, valitsus pole omalt poolt töökohtade hoidmisesse midagi panustanud. Paarkümmend miljonit kuus ei kata tegelikku vajadust mis ulatub paari kuu kohta rohkem kui 200 miljoni euroni,“ lisas Läänemets.


Parempoolne valitsus ei saagi praeguses karmis kriisis õnnestuda

Kui teadlased soovitasid kehtestada uusi käitumisreegleid, siis pikendas valitsus hoopis baaride lahtioleku aegasid, venitas otsustamisega ja andis liigrahustavaid sõnumeid. Kõige selle tulemuseks on ülikiire jõudmine meditsiinilise katastroofi lävele ja töötuse kasvu hoogustumine, kirjutab riigikogu liige Lauri Läänemets EPLi arvamusportaalis.

Säästame majandust?

Viie nädala eest võimule saades püüdis Kaja Kallas igati eristuda eelmisest valitsusest, elude säästmine jäi tahaplaanile. Reformierakondlased panid peale Ansipi vana plaadi ja hakkasid rääkima vajadusest ajada äri, mis päästvat kriisis kõige rohkem. Kallase eristumissoov teeb aga tema juhitava koalitsiooni paradoksaalselt sarnaseks Jüri Ratase viimase valitsusega: sõnad hoolimisest muutuvad valitsuse otsuste taustal julmaks ükskõiksuseks.

Ohtralt kummardatud nähtamatu käsi ja turukonkurents pole kunagi õiglaselt toiminud, need võtavad sealt, kus vähe ja tõstavad sinna, kus juba on piisavalt. Nüüd, kus riik on piirangutega otsustavamalt sekkumas, paljastuvad õhukese riigi puudused kiiresti, mida neoliberaalidel on raske tunnistada. Parempoolne valitsus ei saagi praeguses karmis kriisis õnnestuda, sest kasinuspoliitika lihtsalt ei toimi.

Jutt leebetest piirangutest, mis „säästavad“ majandust, on arve ja näitajaid vaadates ju täielik jama. Kui paljud ettevõtted püsivad ka tegelikult elus olukorras, kus käive langeb, kuna järjest suuremal hulgal inimestel vähenevad sissetulekud? Ja kui paljud kannatavad seetõttu, et suur osa inimesi piirab vabatahtlikult väljas käimist ja tarbimist?

Arvestatav hulk „piirangutest vabasid“ ettevõtteid läheb taolises olukorras samuti pankrotti, mis tähendab töökohtade kadumist või siis kuivavad hingitsevates ettevõtetes töötavate inimeste sissetulekud toimetuleku piirist madalamaks.

Sellised nähtamatud piirangud võimaldavad valitsusel justkui käed vastutusest puhtaks pühkida – kuna otseselt pole tegutsemist keelatud, siis hüvitama midagi ei pea. Ja nii hävinebki palju inimeste elutöö, kes on oma ettevõtted hoole ja armastusega üles ehitanud.

Edasi on karid

Isegi kriisi ajal, kus piiranguid seab riik, lähtutakse armutust turuloogikast, et igaüks peab ise hakkama saama ja on võõras mure kuidas. Öeldakse, et äririsk ja kõik! Siin joonistubki välja vasakpoolsete ja parempoolsete erakondade erinevus. Sotsiaaldemokraadid taotlevad õiglast lähenemist – kui keegi kaotab ühiskonna toimimise ja kaaskodanike tervise nimel oma sissetuleku, siis ei tohi teda üksi jätta, vaid tuleb pakkuda tuge.

Reformierakonna esimene võimukuu on näidanud, et tegu on erakonnaga, mis ei suuda keerulistel aegadel majandust juhtida ilma pikaajaliselt raskete tagajärgedeta. Lühiajalisi eesmärke taga ajades saab majandusele teha pikas plaanis rohkem kahju kui hästi läbimõeldud piirangutega, millest tuleneva kahju riik hüvitab.

Teaduspõhised piirangud koos laialdase vaktsineerimisega tooksid kiiremini madalamad nakatumisnäitajad, mis omakorda tähendab, et ettevõtted jäävad surnuks piinamata ja töökohad alles. Kõike seda toetavad Euroopa Liidu erakorraline abi koos madalate intresside ja raha juurdetrükiga ning Eesti madal laenukoormus. Just sellele peab valitsus praegu palehigis keskenduma. Samamoodi edasi minnes juhitakse Eesti aga karidele selleks hetkeks kui teised riigid saavad kevadel oma majandustele taas hoo sisse.

Kaotajaks perekonnad ja lapsed

Eelmine valitsus jagas Suure Peetrikese kombel töötajate kriisikindlustuse raha laiali, keeldudes ise midagi panustamast. Töötukassa vabadest reservidest on vähem kui aastaga kasutatud üle 247 miljoni euro palgatoetuse maksmiseks, mis, tõsi küll, on päästnud paljusid. Paraku on riigieelarvest töökohtade hoidmisse suunatud vaid umbes miljon eurot.

Töötukassa vabu reserve on tänaseks järgi jäänud vaid 38 miljoni euro ulatuses ja kuna riik jätkuvalt omalt poolt ei panusta, siis ei piisa töötajate kogutud rahast, et toetada kõiki, kes kriisis pihta saavad. Palgatoetus ei ole puhas töötuskindlustuse meede, siin oleks pidanud riik juba kriisi esimeses laines vähemalt poole rahast ise panema. Kuna seda ei tehtud, siis on paljud töö kaotanud ja hätta sattunud inimesed jäänud nüüdseks kaitseta. Raha ei jätku ka töötuskindlustushüvitise perioodi pikendamiseks.

Nii raskustes ettevõtete kui töötukassa numbrite taga on Eesti pered, kes kriisi tõttu kannatavad. Töötuks jäänud või miinimumpalka teenivatel vanematel on keeruline oma peret toita ja kommunaalkulusid tasuda. Inimeste majandusraskustesse jätmine toimub ühtlasi tuleviku arvelt, sest lõpuks on suurimaks kaotajaks lapsed.

Me ei vaja kasinuspoliitikat, vaid seda, et valitsus kohtleks kõiki õiglaselt. Kriisi raskus tuleb meil ühiskonnana ühiselt kanda, tehes seda nii, et meie seas ei oleks kaotajaid.


Valitsuse palgatoetuse plaan ei kata kõiki abivajajaid

Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimehe Lauri Läänemetsa hinnangul on vaja hetkel kevadega sarnast toetusskeemi, mille raames maksti palgatoetust kõigile ettevõtetele, keda tabas kriisist tulenev käibelangus.

„Üksikutele sektoritele sihitud palgatoetus ei taga töökohtade säilimist. Ühe valdkonna piirang mõjutab ulatuslikult ka teisi valdkondi ja seetõttu ei ole võimalik sihtida vaid konkreetseid tegevusalasid. Tulemuseks on ebavõrdne kohtlemine.

Töötukassa vabad reservid, ehk töötajate kindlustusraha on ära kulutatud, valitsus pole omalt poolt töökohtade hoidmisesse midagi panustanud, kuigi oleks pidanud seda tegema, sest palgatoetus ei ole klassikaline kindlustusmeede. Tegelik toetuse vajadus järgnevaks kaheks kuuks on hinnanguliselt 200 miljonit eurot, valitsus soovib aga toime tulla paarikümne miljoniga.

Praeguste ja suure tõenäosusega lisanduvate piirangute valguses on vaja töökohtade säilitamiseks kevadega sarnast toetusskeemi, kus palgatoetust maksti kõigile ettevõtetele, kelle käive langes rohkem kui viiskümmend protsenti.

Valitsus mitte ei hoia majandust, vaid jätab selle enda poolt seatud piirangute lõksu, lükates koormuse nende kanda, kes kõige rohkem pihta saavad,“ ütles Lauri Läänemets.


ERJK-le volituste juurde andmisega viivitamine teenib Keskerakonna huvisid

Põhiseaduskomisjoni aseesimehe Lauri Läänemetsa hinnangul näitab justiitsministri Maris Lauri ettepanek lükata tagasi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eelnõu Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonile (ERJK) volituste juurde andmiseks, et Reformierakond ja Keskerakond ei soovi tõsiselt tegeleda erakondade rahastamise järelevalve tõhusamaks muutmisega.

„Ministri jutt ei ole aus ega usutav. Erakondade rahastamisega seotud probleemid ja nende lahendused on teada olnud aastaid. Õiguskantsler ja ERJK on teinud oma ettepanekud seaduse puudujääkide parandamiseks ja järelevalve tõhustamiseks. Vaja on tegutseda, mitte oodata. Viivitamine erakondade rahastamise järelevalve tõhustamisega teenib ainult Keskerakonna huvisid,“ ütles Läänemets.