VIDEO: Üldkogu kõne: Tugev Eesti

Sotsiaaldemokraatide esimeheks kandideerides ütlesin üldkogul – erakond, kes on Eesti riigi loonud, seda eksiilis hoidnud ja uuesti üles ehitanud, ei tohi olla midagi vähemat kui peaministripartei.

Järgnevatel aastatel kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. Reformierakonna edukultuse narratiiv lakkab tasapisi toimimast ning asemele on vaja uut. See pakub sotsiaaldemokraatlike ideede võidukäiguks viimase kahekümne aasta soodsaima pinnase. Eesti uus lugu peab olema sotsiaaldemokraatlik – koostööl, väärikusel ja õiglusel põhinev.

Sotsiaaldemokraatide lubadus Eestile on kaotajateta ühiskond. Tugev Eesti – turvaline, hooliv ja jõukas. Tugev Eesti julgeb eristuda ja otsustada, julgeb astuda reaalseid samme, et Eestis oleks vähem inimesi, kes tunnevad, et neid on koheldud ebaõiglaselt. Sest mitte miski ei hävita ühiskonnas kootöövalmidust enam, kui ebaõiglase kohtlemise tunne.


Uut hoogu - teeme erakonna taas suureks!

Juba ühe aasta ja kuu pärast toimuvad otsustavad Riigikogu valimised. Kriisist kriisi liikuv Eesti vajab sotsiaaldemokraatlikke inimestest hoolivaid lahendusi. Kuid meie erakonnal on oht jääda valimiskünnisele. Selle vältimiseks peame õppima tehtud vigadest ja tegema läbi vajalikud muutused.

Siin ajalehes on ülevaade, kuidas anda uus hoog Eestile ja erakonnale. Erakonna taaskäivitame on töö, mida uus esimees ei saa delegeerida nõunikele. Siin maksab eelkõige kogemus ja lai pilk.

Loe ajalehte

Elektrihinna tõusu tekitatud vaesust leevendab tulumaksuvaba miinimumi tõstmine

Energiahindade tõus mõjutab ka kõigi teiste teenuste ja toodete hinda. See tähendab pikaajalisi tagajärgi ja vaesumist eeskätt madalama, aga ka keskmise sissetulekuga inimestele, mida aitaks leevendada tulumaksuvaba miinimumi tõstmine järgmise aasta alampalgani.

Iga kriis, nii ka käesolev energiakriis, jaotab ühiskonnas jõukust ümber. Kannatajaks ei ole mitte ainult väiksema sissetulekuga inimesed, vaid ka keskmised Eesti pered, kes seisavad vahetult pärast koroonakriisi ja sellest tekkinud majanduslikku ebakindlust silmitsi veel hinnatõusuga. Järgmise aasta riigieelarve palgalisa on pigem naljanumber, mis elukalliduse tõusu taustal jätab päästjad, politseinikud, õpetajad, õed, kultuuri- ja sotsiaaltöötajad suhteliselt vaesemakski. Energiahinnad on järjekordne hoop nende sissetulekutele. On elualasid, kus üldist palgakasvu polegi toimunud ning ettevõtteid, kes koroonakriisist pole suutnud taastuda.

Praeguse valitsuse apaatsus tuleb perede heaolu hinnaga. Juba sügise alguses esitasid Sotsiaaldemokraadid ettepaneku hüvitada C02 kvoodirahast taastuvenergia tasud, kokku 100 miljoni euro eest. Tookord hääletasid Reformierakond ja Keskerakond hääletasid selle idee maha, kuid eile kuulsime, kuidas ettevõtlus- ja taristuminister sellist muudatust väga oluliseks peab.

Valitsuse suurim probleem on võimetus kriisi ajal soovitusi tõsiselt kaaluda – olgu siis tegu elektrihindadest tingitud tagasilöökide leevendamisega, vaktsineerimise korraldamisega või kasvõi näiteks vaktsiinikahjustuste fondi rajamisega. Absoluutselt igas küsimuses tuleb kõigepealt kõik välistada öeldes, et „see ju annaks vale signaali“ ning siis paar kuud hiljem esitleda sama asja teises sõnastuses enda töövõiduna. Aga kriisi ajal on need paar kuud väga olulise ja pikaajalise mõjuga ning praeguses olukorras säärane omakasupüüdlik venitamistaktika labane ja küüniline.

Jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli tagasilööke on veel võimalik ennetada, kuid ebavõrdsuse suurenemine on juba toimunud. Kallinenud ja kohe kallinemas on transport, toit, teenused, uued fikseeritud elektripaketid on üle 100% kallimad kui aasta tagasi. Ühiskond ja majandus on peagi juba 2 aastat näidanud erakordset vastupidavust, mis võimaldab esitleda muljetavaldavaid majanduskasvunumbreid, kuid tänasel autopiloodil jätkates on kogu see ühiskonna pingutus kevadeks korstnasse kirjutatud.

Praeguse pealtvaatamispoliitika tulemuseks järjekordne rikkuse ümberjagamine, kus enim kaotavad kõige haavatavamad, aga löögi all on ka keskmise sissetulekuga inimeste elatustase. Nii käesoleva kui ka järgmise aasta palgatõusud jäävadki statistiliseks illusiooniks, sest nii otse kui kaude neelavad selle energiahinnad. Tuhandete Eesti perede toimetulek kannatab ning see on otseselt valitsuse apaatsuse tulemus. Seda, millist lõivu maksavad ettevõtjad, näeme peagi. Juba täna on isegi Eesti suurimad ettevõtted sunnitud tegema tööseisakuid energiahindade tõttu.

Lahenduseks oleks tulumaksuvaba miinimumi tõstmise järgmise aasta alampalgani. Vastav eelnõu on tänase päevakorra üks punktidest ning selle otsusega võidaks ligi pooled palgasaajad aastas 370 eurot. Loomulikult tegi koalitsioon ettepaneku selle tagasi lükata, kuid soovitan seda tõsiselt kaaluda.  Majandus ja riik on selleks, et teenida inimest, mitte inimene ei pea lössi vajuma efektiivsuse, tasakaalu, turu stressi ja teiste edevate mõistete all.


Saksamaa värske koalitsioonileping tõstatab mitmeid teravaid küsimusi ka Eesti kontekstis

Miks üldse rääkida Saksamaast?

Saksamaa värske koalitsioonileping on ühest küljest põnev välispoliitilises mõttes, sest tegu on endiselt Euroopa suurima majanduse ja ühe meie olulisima partneriga, kelle osalusel kujundatakse terve Euroopa Liidu sise- ja välispoliitikat. Välispoliitilise mõõtme kõrval on aga ülimalt oluline lahti mõtestada Saksamaa sotsiaaldemokraatide moodustatud valitsuse siseriiklikke ambitsioone, millega tahtetakse lähiaastatel säilitada nii Saksamaa majanduslik võimekus, aga ka kasvatada selle elanike heaolu.

Nagu paljud teised riigid, Eesti sealhulgas, seisab ka Saksamaa silmitsi probleemiga, kus majanduse indikaatorid püsivad tugevad, kuid sellest tulenev heaolu ei jõua kõigi inimesteni. Selleks on värskel valitsusel kavas senisest aktiivsemalt sekkuda, et kaitsta nii oma ettevõtete konkurentsivõimet kui ühiskonda tervikuna.

Alampalga tõus 25%

Sotsiaalkaitsest ja tööturust rääkides on kindlasti kõige märkimisväärsem otsus tõsta miinimum tunnitasu praeguselt 9,60 eurolt 12 euroni ning seda juba järgmisest aastast. See tähendab 25% kasvu ühe aastaga. Miinimumpalga tõstmine on hädavajalik selleks, et aidata järele ühiskonna nõrgemat osa ning likvideerida palgavaesust. Samas jõuab suurem osa sellest rahast läbi tarbimise taas ringlusesse ning tugevdab seeläbi sisemajandust.

Oluline mõttekoht Eestile. Ühest küljest jääb meie miinimumpalk (3,48 EUR/h) uuest aastast Saksamaa omale alla pea 3,5 kordselt samas kui kahe riigi SKP per capita erinevus on umbkaudu kahekordne. Sõnades seame eesmärgiks konkurentsivõimelise, paindliku ja produktiivse majanduse. Reaalsuses nendivad majandusanalüütikud, et meie peamiseks takistuseks on tööjõupuudus, kuid samas palka me oma inimestele maksta ei taha.

Kodud igale inimesele kättesaadavaks

Teine oluline valdkond Saksamaa uues koalitsioonileppes on elamumajandus. Nimelt on plaanis riiklikult subsideerida 100 tuhande uue korteri ehitamist ning võtta üürihindade kasv kontrolli alla seades sellele konkreetne piirmäär, milleks saab 11% kolme aasta jooksul (varasemase 15% asemel). Vaatamata järjest kriitilisemale olukorrale Eesti üüriturul, kus kinnisvararallis muutub kvaliteetse elamispinna üürimine, eriti just tudengitele ja noortele peredele, järjest kättesaamatumaks. Ning isegi kui õnnestub leida mõistlik üüripind, siis tähendab see, et suurem osa noore inimese sissetulekust kulub üüriks ning säästudeks ei jää midagi. Eriti veel tänases olukorras, kus rahakotile annavad löögi ka kasvavad kommunaalkulud ja inflatsioon. Nii ei suuda enam mõistlikku palka teenivad inimesed omale varsti enam elamispinda soetadagi. Praeguste trendide jätkudes on möödapääsmatu, et ka Eestis tuleb käivitada debatt vastavasisuliste regulatsioonide üle, sest sellega tagame nii kinnisvarasektori stabiilsuse kui ka inimeste heaolu.

Investeerimine uutesse töökohtadesse

Sotsiaaldemokraatide valitsuse koalitsioonileping maksutõuse ette ei näe, pigem tõhustatakse maksukogumist ning põhjalikult auditeeritakse suurettevõtteid ja ülirikaste tuludeklaratsioone. Jäädakse ka eelarvetasakaalu põhimõtte juurde, kuid rohepööret silmas pidades antakse täiendavat võimekust riiklikule investeerimispangale just taastuvenergia ja suurte taristuprojektide tarbeks. Küllap võiksime ka meie siin mõelda, kuidas laiendada näiteks Kredexi volitusi ja ei tohiks karta riiklikke investeeringuid kliimakindlate töökohtade loomiseks. Rohepöördes tekivad uued majandusharud, kus peame jälgima, et need ka riigi abiga suurlinnadest väljapoole jõuavad, nii hoiame ära regionaalse ebavõrdsuse

Ambitsioonikas roheplaan

Investeeringud rohelistesse valdkondadesse, eriti mis puudutab energeetikat ja transporti, on kindlasti aktuaalsed küsimused ka meil. Kui meie seisame silmitsi „põxitiga“, siis Saksamaa järgmine valitsus on otsustanud söekaevandamise lõpetada varasemase 2038. aasta asemel juba 2030. aastal. Saksamaa jaoks on selliste plaanide tegemine muidugi pisut lihtsam, sest heade ühenduste tõttu on neil võimalik kivisöest saadav elekter arvukate ühenduste kaudu sisse osta naabritelt, näiteks Prantsusmaalt, kus tuumaenergiat jätkub. Küll aga kavatseb Saksamaa oma tuule- ja päikeseenergia võimsuseid uute investeeringutega mitmekordistada nii, et see moodustaks 2030. aastaks 80% nende energiatootmisest. Tänane reaalsus peaks aitama ka meil mõista, et peame seadma selles vallas oma ambitsiooni täiesti uuele tasemele.


Ärgem kärpigem, vaid väärtustagem

Kirjutan sulle, tavaline Eesti inimene, kes sa oled õpetaja, teenindaja, meditsiinitöötaja, pääste- või politseiametnik. Sa ei pea tundma ennast üksi, kui räägitakse riigi investeeringutest ja püsikuludest ning sind püsikuluks nimetatakse. Ka mina ei nõustu sellise lahterdamisega, kedagi kuluna näha on solvav.Endiselt kostab paljude suust refrään, nagu rikkust looksid ainult ettevõtjad. See on vale. Väärtust loovad kõik inimesed, kõik ametikohad, sealhulgas ettevõtjad. Osa ettevõtlusest poleks võimalik ilma päästeametniketa. Kaubandus ja teenindus ilma politsei loodud turvalisuseta oleks suured betoonmüürid väikese kassaauguga. Ilma meditsiiniõdede panuseta ei eksisteeriks meil ühiskonda, kus ettevõtlus praegusel kujul toimida saakski. Innovatsioon ilma õpetajate tööta – millisel kujul see üldse võimalik oleks?

Kas hooldekodutöötaja, kes peab saama hakkama füüsiliste raskuste ja psühholoogiliste probleemidega, teeb kergemat tööd kui kinnisvaraarendaja? Kindlasti mitte. Palga suurus on inimeste teadlikult konstrueeritud ebaõiglus. Loomulikult, täielikku võrdsust ei ole võimalik saavutada, kuid õiglasemate suurusjärkude poole saame liikuda ja neid teadlike otsustega luua.

Valitsus plaanib kriisist väljuda kärpides, mis minu meelest on müsteerium, sest kriisist väljumiseks tuleb hoopis jalule aidata need, kes raskustesse sattusid, eelkõige inimesed. Praegune kärpeplaan aga pole ainult küsimus raha kokkuhoius, vaid selles, kuidas üks või teine erakond ühiskonda näeb.

Politsei ja päästeamet on asutused, mis on kriisides ja headel aegadel pidanud alati leidma raha sisemistest ressurssidest. Kui kellelegi tundub, et sellest «lõputust august» saab võtta ilma, et meie turvalisus ei kannataks, siis on ta naiivne, isegi kui juhtub ministri positsioonil olema.

Politseis ja päästeametis on alles jäänud kaht sorti kulud: personali palgad ja tegevuskulud. Personali palk tähendab komandode sulgemist, politseis ületundidest loobumist. Ületunde politseis tehakse, sest ametnikke on niigi puudu.

Tegevuskulud on aga masinate remont ja kütus. Poole paagiga teile appi tormav päästemasin ei ole teadmine, millega meist keegi elada tahaks.

Tagasi palkade juurde. Viimati tõsteti päästeametnike palku arvestatavalt siis, kui siseminister oli sotsiaaldemokraat. Samamoodi seadsid sotsiaaldemokraatide osalusel moodustatud valitsused eesmärgiks ka õpetajate palga tõstmise 120 protsendile Eesti keskmisest. 2019. aastale järgnenud valitsused on lasknud need eesmärgid tuulde, riigi keskmine palk tuhiseb kõigil eest ära.

Lubatud palgatõusu asemel koondamise pakkumine ei ole ainult küsimus kriisist ja riigi võetud laenudest. Asi on palju põhimõttelisem: kas valitsus väärtustab iga inimese tööd ühtmoodi või on meil endiselt kulu- ja tuluinimesed.

Tuluinimesed, muide, asuvad juhuslikult ka peaministripartei sponsorite hulgas.

Keskmine töötasu tõusis eelmine aasta, tõuseb sellel ja järgmisel aastal. Kas õpetajad, julgeoleku tagajad ja teised peavad palgatõusust ilma jääma ainult selle pärast, et nad on riigi palgal? See tähendaks ju, et nemad maksavad võetud laenud kinni, mitte ühiskond koos, solidaarselt.

On aeg mõista, et õhuke riik on abitu inimest aitama ja jääb alati pealtvaatajaks kriisis, nagu paljud hiljuti tunda said. Õhuke riik on ebaõiglane ja et muutusteks ei ole raha ega hoobasid, siis teenib ta ainult nende huve, kes hetkeolukorrast kasu saavad.

Mina peaministrina aitaksin ühiskonnal uuesti jalule tõusta, kriisist toibuda ja siis maksaks üheskoos tagasi ka võetud laenud. Inimestesse aga investeeriks alati, eriti praegu, sest vaid inimesed loovad innovatsiooni, viivad meid kosmosesse, toetavad meie laste annete arendamist, ravivad ja teevad meid ühiskonnana jõukamaks. Rikkust ja heaolu luuakse igas ametis ja seda loob iga töötaja!


Omavalitsuste esindajatele tuleb anda presidendivalmistel suurem sõnaõigus

Riigikogu põhiseaduskomisjoni arutab täna sotsiaaldemokraatide algatatud presidendi valimise seaduse muudatusi, mille eesmärgiks hoida ära kohtadelt pärit valijameeste arvu vähenemine valimiskogus.

„Meie soov on taastada senine presidendi valimise kord ning anda linnade ja valdade esindajatele riigipea valimisel suurem sõnaõigus. Kui president ei osutu riigikogus valituks, kutsutakse suve lõpus kokku riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev valimiskogu. Viimane haldusreform jättis Eesti kaardile 79 omavalitsust, mis kärpis kaks korda valijameeste ridu. Sotsiaaldemokraatide eelnõu näeb aga ette, et omavalitsustest tuleb presidenti valima 107 asemel 232 valijameest, “ selgitas põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.

Sellise lahenduse korral saab valimiskogu Läänemetsa sõnul olema laiapõhjalisem ja vähem parlamendiparteide nägu. „Sinna pääseks rohkem opositsiooni ja valmisliitude esindajaid, mis on minu hinnangul selgelt demokraatlikum presidendi selgitamise viis,“ lisas Läänemets.

Ettepaneku järgi saaks enamik Eesti omavalitsusi valimiskogus juurde 1- 2 esindajat. Nii suureneks Hiiumaa, Türi ja Võru valijameeste arv kahe võrra. Saaremaa ja Pärnu linna esindajate arv kasvaks kolme ning Tallinna esindajate arv 15 inimese võrra, tõi Läänemets näiteid.

Sotsiaaldemokraatide eelnõu säilitab 2016. aastal valimiskogus kehtinud vahekorra riigikogu liikmete ja volikogude esindajate vahel. Koos 101 riigikogu saadikuga oleks valimiskogu kokku 333-liikmeline.


Vastupidiselt lubatule puudub võimuparteidel tahe võidelda poliitilise korruptsiooniga

Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud lükkasid täna riigikogus tagasi sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu, mis oli suunatud erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise vähendamisele ning laiemalt poliitilise korruptsiooni tõrjumisele.

Vastuvõtmiseks vajanuks eelnõu 51 poolthäält – 26 vastuhäält tulid põhiosas reformierakondlastelt, Keskerakonna poliitikute enamus jättis hääletamata, nagu ka EKRE saadikud. Sotsiaaldemokraatide kõrval toetasid eelnõu kinnitamist Isamaa saadikud.

„Tänane hääletus tõestas mustvalgel, et vastupidiselt lubadustele puudub võimuerakondadel tahe korruptsiooniga sisuliselt võidelda. Meenutan, et eelmise valitsuse lagunemise ajendiks  oli korruptsiooniskandaal, mille valguses rääkisid nii Reformierakonna kui Keskerakonna juhid õilsat juttu poliitilise korruptsiooni väljajuurimisest. Tänase valitsuse peal lasub tugev korruptsiooni vari – selle asemel, et korruptsiooniga jõuliselt ja igal tasandil tegeleda, keskendutakse hoopis detailidele,” ütles põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.

Sotsiaaldemokraatide eelnõu kohustas valitsust töötama välja ettepanekud, mis vähendaksid raha mõju valimistulemustele, nähes ühtlasi ette ülempiiri kehtestamise nii erakondade valimiskampaania kuludele kui reklaamimahtudele. „Meie sihiks on panna lõpuks piir arutule valimiseelsele raha tuulde lennutamisele.  Kui piirangud on tõhusad, siis on kampaaniate keskmes ideede võitlus ja erakondadel väheneb kiusatus minna korruptiivsele teele ning kaubelda mõjuvõimuga,“ selgitas Läänemets.

Riigikogu kiitis täna heaks valitsuse algatatud seadusemuudatuse, mis kohustab teiste seas ka ministrite nõunikke esitama majanduslikke huvide deklaratsioone. Enne lõpphääletust sotsiaaldemokraatide nimel sõna võtnud Eduard Odinetsi sõnul oli tegu vajaliku, aga laias plaanis kosmeetilise sammuga.

„Poliitilise korruptsiooni puhul on kurja juureks erakondade rahastamine. Ja mul on väga kurb meel, et parlament ei ole pika aja jooksul jõudnud selleni, et võtta erakondade rahastamine tõsiselt ette. Me tegeleme siin huvide deklareerimise ja muude kosmeetiliste asjadega, aga me ei tegele suure raha liikumisega. Iga valimisega kasvab erakondade surve hankida raha ja kui see ei õnnestu ausal teel, siis minnakse mitteausale teele,“ tõdes Odinets, kes juhib riigikogu korruptsioonivastast erikomisjoni.


Retla-Kabala koolikärpe saab veel tagasi pöörata

Teatavasti on Türi vallavalitsus asunud seisukohale, et Retla-Kabala Põhikool peaks jätkama tulevikus kuueklassilisena. Vastav eesmärk lisati valla arengukavasse eelmise aasta lõpus. Paljudele tundub, et nüüd on otsus tehtud, kuid tegelikult see veel nii ei ole.

Esiteks peab vallavolikogu tegema eraldi otsuse kooli ümberkorraldamiseks, arengukavas kirjas oleva alusel vallavalitsus veel midagi teha ei saa. Tänane Türi võimuliidu juhtiv osapool Isamaa soovib selle otsuse teha veel sellel aastal. Kas ja miks saab veel tänased otsused ümber pöörata, kuulake täpsemalt Türi Uudiste podcastist kus uurisime selle kohta volikogu liikme Jaanus Marrandi käest.

Haridusvõrgu analüüs, või õigemini vallad demograafilise olukorra ülevaade, mis hariduse sisulisi küsimusi arvesse ei võtnud, näitab, et Retla-Kabala piirkonnas on järgmisel kümnel aastal piisavalt õpilasi põhikoolina jätkamiseks. Omaette on küsimus, et miks osad õpilased pigem teistes koolides käivad. Seda tuleb küsida kindlasti kooli käest aga eelkõige vallavalitsuselt. On omamoodi loomulik, et kui Retla-Kabala koolihoonete remonti, sisustuse kaasajastamist, sportimistingimuste parandamist, pole valla arengudokumentides ette nähtud siis on see sõnum lapsevanematele. Täpselt samapalju sõnum lapsevanematele on ka see, kui öeldakse, et kolmas kooliaste suletakse aga kinnitust kooli tugevana jätkamiseks ei anta.

Ühte maakooli ei saa vaadata lihtsustatud exceli tabeli kujul. Sama palju kui haridusotsus, on see ka piirkonna kestmise küsimus ja täpselt nii tuleb seda ka vaadata!

Foto: www.retla.edu.ee


Keynesist Kallaseni

Pelgalt turud juhivad meid ökokatastroofi ning vastasseisude ja ka sõdade maailma, kirjutab riigikogu liige ja sotsiaaldemokraatide aseesimees Lauri Läänemets Postimehes. 

Poliitikas on ikka tavaks toetuda varasematele autoriteetidele, olgu selleks ühiskonna toimimist selgitavad teadlased või ennast pöördelistel aegadel tõestanud riigijuhid. Hiljuti tegi seda Postimehes vabaturu igakülgse kaitsjana silma paistnud reformierakondlane Siim Kallas, kes kirjutas Briti majandusteadlasest John M. Keynesist ja peatus põgusalt ka majandusajalool.

Eesti paremliberaalide vaimne isa ja Reformierakonna asutaja tunnistab, et nähtamatu käe juhitud vabaturumajandus enam ei toimi. See on ajalooline moment. Tsiteerin Kallast: «Keynesi põhiväide oli, et suhted tööpuuduse, raha, laenuintresside, tarbimise ja tootmise vahel ei tasakaalustu iseenesest.» Natuke hiljem lisab ta oma veendumuse: «Tagasipööre täieliku vabaturumajanduse poole on vaevalt enam võimalik. Tuleb leppida riigi ja erasektori kombinatsiooniga. Aga praegu on pendel selles mudelis liiga riigi poole kaldu.»

Võrrelgem enam kui kümne aasta tagust majandussurutist ja praegust koroonakriisi. Mõlemal puhul oli ja on valitsuse ees küsimus, et mille nimel tegutseda. Riigi poliitikate kavandamisel on oluline just laiem, majanduse ja rahanduse piiridest väljuv eesmärk, mida on rõhutanud ka Keynes. Tema soov leida tasakaal majandusliku efektiivsuse ja sotsiaalse õigluse vahel väljendub moraalses eelduses – mille nimel me tegutseme? Praegu on nendeks sihtideks enamasti tervishoiusüsteemi toimepidevuse ja riigi rahanduse hoidmine. Aga inimesed ootavad oma riikidelt ja valitsustelt palju enamat kui pelgalt säästlikku väljajuhtimist kriisist.

Meie aja suurteks sihtideks on majandusliku ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine, sotsiaalse õigluse suurendamine ning looduskeskkonnast ja ühiskonna tegelikest vajadusest lähtuva majandusmudeli juurutamine. 21. sajand on riigi tagasitulemise ajastu. Turg, reguleeritud turg on üks riigi tööriistasid inimeste heaolu tagamisel maailmas, kus tuleb samal ajal looduskeskkonda säästa ja ebavõrdsust vähendada.

Riigi mõju majandusele ei tohi väheneda. Loomulikult tekitab see küsimusi efektiivsuses ja kaasnevates väärnähtudes, nagu raha raiskamine või korruptsioon. Ka Kallas viitab kenasti Porto Franco juhtumile. Võimetuks kärbitud riik ja avalikkuse jaoks varjatud otsustusprotsessid soosivad aga onupojapoliitikat ja suursponsorite pilli järgi tantsimist veel rohkem.

Avatud otsustusmehhanismid, kaasav valitsemine koos majanduse tõhusa korraldamisega on olulised eeldused mis tagavad, et valitsus teeniks rahva heaolu ja ühiskonna tegelikke vajadusi. Juhuslikult sündivad majanduse ja sotsiaalelu piirangud vaid suurendavad ühiskonnas ebaõiglust ja ebavõrdust ning nõrgestavad Eestit.

Parempoolsed liberaalid, aga ka konservatiivid on suutnud süstida inimestesse väikestes annustes ideoloogilist umbusku riigi ja valitsuse vastu. Kuidagi ei ole demokraatlik hoiak, et riik peab võimalikult vähe sekkuma, sest muidu hakkab ta inimeste tegutsemist segama. See on kitsas ja piiratud vaatenurk. Selline seisukoht ei eelda võimalust, et riigi otsustusmehhanisme saab teha avatumaks, korruptiivseid tegusid pärssida ja kiirelt päevavalgele tuua.

Tulles tagasi suuremate sihtide juurde – kuidas siis rahvana ellu jääda ning luua majandusmudel, mis säästab keskkonda, toob juurde õiglust ja võrdsust ning paremaid ainelisi võimalusi, edendab haridust ja võimaldab inimestel end avaramalt teostada.

Üks kaasaja säravamaid majandusteadlasi Marina Mazzucato kasutab mõistet «ettevõtlik riik», lükates ühtlasi ümber müüdi, et ettevõtlik vaim ja innovatsioon toimivad hästi vaid erasektoris. Kui vaadata eri valitsuste investeeringuid nii erinevatel kümnenditel kui kaasajal, siis edukad on just need ühiskonnad, kus tooni annavad valitsused, mis suunavad riigieelarve raha teadus- ja arendustegevusse. Interneti laialdane levik ja mitmed teised tehnoloogilised lahendused poleks saanud teoks ilma oluliste riiklike investeerimisprogrammideta.

Pelgalt turud juhivad meid ökokatastroofi ning vastasseisude ja ka sõdade maailma. Seda kartis omal ajal ka Keynes, kes nägi ette teist ilmasõda. Keyens muretses ka kreeditoride mõjuvõimu pärast. Eriti just viimastel aastakümnetel on näha, kuidas finantsturud ja nende kontrollimatu toimimine tekitab ühiskondades uut ebaõiglust. Selle ilmekaks näiteks on asjaolu, et ülemaailmses viirusekriisis turud õitsevad, kuid samal ajal elab reaalmajandus üle raskeid aegu.

Majandus peab teenima kogu ühiskonna huvisid ja looma hüvesid, mis olenevalt vaatenurgast võimaldavad meil kas Eestis rahvana või siis Euroopana või inimkonnana kestma jääda ja areneda.


Kriisiraha jagamine tuleb läbi valgustada

Riigikogu tänase istungi päevakorras on sotsiaaldemokraatide eelnõu, mis näeb ette parlamendi ajutise uurimiskomisjoni loomise. Komisjoni ülesandeks oleks kontrollida, kas kriisiaegne ettevõtete toetamine on toimunud alati raha ausalt ja korruptsioonivabalt.

„Näeme vajadust komisjoni järele, mis uuriks võimalikku korruptsiooni seoses toetustega, mida eelmisel aastal jagati kriisi leevendamiseks ligi 830 miljoni euro ulatuses. Porto Franco juhtum suurendas varasemaid kahtlusi, et mitte kõik kriisitoetused ei ole olnud otstarbekad ja tõhusad. Võimalike korruptsioonijuhtumite taustal on vaja põhjalikult läbi valgustada kõik toetusmeetmed. See annaks kindluse, et kriisi kattevarjus ei ole maksumaksja raha ebaseaduslikult laiali jagatud,“ selgitas sotsiaaldemokraadist põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.

Kui õiguskaitseorganid uurivad konkreetseid kaasuseid, siis riigikogu ülesanne on Läänemetsa sõnul vaadata tervikpilti ja valitsuse kõiki otsuseid avalike vahendite kasutamisel. „Ka ühiskond vajab siin selgust. Kuna kriisi leevendamiseks on koostamisel ka 2021. aasta lisaeelarve, siis oleks loodavast komisjonist kasu ka uute toetuste hindamisel,“ märkis Läänemets.

Otsuse eelnõu järgi on ajutisel uurimiskomisjonil kohustus selgitada välja toetuste andmise protsessi mõjutanud isikute ring ning nende mõju otsuste kujunemisele. Samuti tuleb tuua selgust sellesse, kas tehtud otsustel oli seos erakondadele tehtud annetustega.

Komisjoni kuuluksid kõigi riigikogus esindatud erakondade saadikud. Uurimistöö lõpparuande koos ettepanekutega peab komisjon riigikogule ja avalikkusele esitama hiljemalt 2022. aasta 16. juuniks.