ARVAMUS: Ka minu vanaisad võitlesid II Maailmasõjas, üks saksa ja teine vene poolel
Ohtu Eesti riigile ei ole võimalik tolereerida, isegi kui seda väljendatakse kaudselt, kirjutasin ma Eesti Päevalehes.
Tänavu möödub 77 aastat teise maailmasõja lõpust. Sõja tulemusena kaotas elu umbes 70 miljonit inimest, nende seas ligikaudu 40 miljonit tsiviilisikut. Ajaloo traagiliste keerdkäikude tõttu sattusid meie mehed võitlema mõlemale poole rindejoont. Ka minu vanaisad võitlesid teises maailmasõjas erinevatel pooltel, üks Vene ja teine Saksa sõjaväes. Mõlema ühine unistus oli rahu.
Kuigi teine maailmasõda lõppes Eesti jaoks aastakümneid hiljem, on oluline meenutada kõiki selles sõjas langenud ja hukkunud inimesi. Oleme aastaid elanud lootuses, et midagi sellist ei kordu enam kunagi. Sõda pole meile kellelegi vaja, sest sõjas pole võitjaid. Eriti tavaliste inimeste seas.
Seda valusam oli ärgata 24. veebruaril ja olla tunnistajaks järjekordsele sõjale Euroopa pinnal. Rünnakuid iseseisvate riikide vastu ei saa ega tohi millegagi õigustada. Samas ei tohi lasta ka emotsioonidel käia üle pea ja süüdistada Venemaa agressioonis Ukraina vastu Eestis elavaid rahumeelseid inimesi pelgalt nende emakeele tõttu. Usun, et rahu ja ühtsus on ka täna meie kõigi ühine unistus.
Avalikkuses on viimastel kuudel vaieldud sõda toetava sümboolika teemal: kas, kui palju ja mida keelustada. Meil on diskuteeritud selle üle, mida teha 9. maiga, kas peaks üldse kõik sellel päeval ära keelama. Kohati on need arutelud läinud väga ründavaks, ka süütute inimeste suhtes.
Samas, olen seisukohal, et ohtu Eesti riigile, isegi kui seda väljendatakse kaudselt, ei ole võimalik tolereerida. Sümboolikal, mis õigustab Ukraina naiste ja laste tapmist, ei ole kohta Eesti ühiskonnas. Täna ei ole see aeg ja koht, et provotseerida või teha katseid ühiskonnas lõhesid suurendada – see on viimane, mida meil täna Eesti vaja on.
Meil on vaja ühtset ja tugevat Eestit. Selle osa on ka mõistmine, et ainult emakeele või rahvuse järgi ei tohi kedagi süüdistada. Ühtsuse aluseks on ka võrdsed võimalused tööd ja palka saada ning tunda end ühiskonnas kindlana. Toimetulek on osa julgeolekust ning inimeste turvatundest. Praeguses suures hinnatõusus ei saa ega tohi riik jätta inimesi abita – see uuristab vaikselt aga kindlalt auku Eesti ühtsusesse ja tugevusse.
Usun, et hoolimata Ukraina sõjast ja ühiskonnas valitsevatest erimeelsustest, möödub 9. mai tänavu rahumeelselt. Loodetavasti ei pea politsei sel päeval kinni pidama isikuid, kes vaenu õhutavad ja rahutusi korraldavad. Lootust annab selleks tõsiasi, et pärast Ukraina sõja algust on teada imevähe juhtumeid, kus vaenulikku sõjasümboolikat on avalikku ruumi toodud.
Võime ilmselt kõik nõustada, et sellel aastal on 9. mai eelkõige mälestuspäev, olenemata sellest, kuidas oleme seni seda päeva tähistanud ja tähtsustanud. Neil, kellel on põhjust mälestada sõjas hukkunud lähedasi, peab see õigus jääma. Eesti ühtsus on meie kõigi huvides.
Lauri Läänemets: ka minu vanaisad võitlesid II Maailmasõjas, üks saksa ja teine vene poolel
KÕNE: "Me peame rääkima Tugevast Eestist - igaühe toimetulekust ja väärikuse hoidmisest"
Rohkem kui kunagi varem, peame rääkima Tugevast Eestist. Meie kestmine rahva ja riigina on taas kõigil meeltes. Tugev Eesti tähendab julgeolekut koos liitlastega, aga ka sisemist turvatunnet – igaühe toimetulekut ja väärikuse säilimist. Julgeolek ja toimetulek on kaks sammast, millele peavad uues reaalsuses meie poliitikad keskenduma, et Eesti oleks tugev, tõdesin ma 10. aprillil toimunud Eesti Sotsiaaldemokraatiku Erakonna volikogul.
Euroopa pidi 24. veebruari hommikul ärkama uude reaalsusse, mis on nõudnud paljudelt riikidelt oma senise julgeolekupoliitika revideerimist. Venemaa toimetab Ukrainas nagu kõigis varasemates konfliktides: pommitab valimatult lapsi, naisi, eakaid. Nii tegid nad Groznõis ja Aleppos, aga ka omal ajal Berliinis, Varssavis ja Tallinnas. Nii teevad nad täna Ukrainas.
Butša massihauad, tänaval tapetud tsiviilisikud või selja taga kinni seotud kätega laibad panevad meie hinge valust karjuma. Ja isegi kui on väga vastik, siis ei tohi pilku sellelt kõigelt pöörata. Venemaa agressiooni tagajärgi peab mõistma iga inimene, kes on demokraatlikes riikides läbi valimiste poliitikutele teejuhiks. Ja demokraatlike riikide valitsused ei tohi vaikida. Ei tohi kõhelda. Ei tohi viivitada.
Sõjamasina peatamiseks on rakendatud pretsedendituid sanktsioone, aga tankid veerevad ikka edasi, taevast sajab hävitavat metalli ja voolab süütute inimeste veri. Ajalooline tõde on, et Venemaa tunnistab konkreetset ja füüsilist jõudu. Liiga aeglaselt jõuab see teadmine demokraatliku maailma teadvusesse. Näeme, kuidas pelglikult on jõutud esimeste olulise mõjuga toetusteni relvasüsteemide näol. Rohkem, julgemalt ja kohe on vaja! On vaja Ukrainale, Baltikumile, Poolale ja Moldovale.
On öeldud, et kui Venemaa lõpetab sõdimise, siis lõpeb sõda; kui Ukraina lõpetab sõdimise, lõpeb Ukraina. Me teame, et Ukraina lõpp oleks ka rahu lõpp Euroopas, sest isegi kui Venemaa saab plaan A asemel ellu viia plaan C, on tegemist sõnumiga, et lääs on küll probleem aga ei ole takistus.
NATO kaitseplaani käivitumist ei peaks vaatama erakordse otsusena, imena, vaid asjade loomuliku käiguna ja kinnitusena, et liitlassuhted kehtivad, NATO toimib, on asjakohane ja vajalik liit ka tänapäev. Ukraina sõjast järeldusi tehes võime öelda, et riigina me pole eksinud ning oleme läbi aastakümnete oma riigikaitset õige ohuhinnangu ja õige loogika järgi planeerinud ning üles ehitanud.
Küll aga vajame agressorriigi peatamiseks kogu rahva vastupanu. Tugev Eesti tähendab totaalkaitset, kus kaitsejõudude ja liitlaste kõrval on riigi julgeoleku tagamisel igal inimesel oma selge ning arusaadav roll täita. Meil ei ole valikut, laiapindse riigikaitse ülesehitamine peab edaspidi olema iga valitsuse, omavalitsuse ja vabaühenduse tööplaanis.
Relv ei sõdi, seda teeb inimene. Eesti riiki kaitseb inimene. Eesti riigi kaitsestrateegiad, võimete arendused, maastikul positsioonide valikud teeb inimene. See osa valitsuse riigikaitse investeeringutes on aga jäänud täiesti tähelepanuta.
Eripensionite kaotamise asemele lubatud asendust ei ole ning riigikaitse jaoks ülivajalikud teadmised ja kogemused, mis kogunevad õppustel, missioonidel aastakümnete jooksul, ostetakse tulevikus lihtsalt erasektorisse üle.
Eesti vabadus ja julgeolek ei seisne aga vaid sõjalises riigikaitses, peame oskama näha turvalisust avaramalt. Eesti on tõeliselt tugev vaid siis, kui meist igaüks tunneb, et ta on oluline, seda sõltumata rahvusest, soost, päritolust või piirkonnast. Riigikaitse algab oma inimeste väärtustamisest, mitte põlgamisest või tüli õhutamisest. Tugevas Eestis on igaühel roll ühiskonnas ja riigikaitses.
Julgeolek on ühtehoidmine. Igaüks teab, et kett murdub alati oma nõrgimast lülist. See kett on praeguseks pingule tõmmatud. Meie ühine jõupingutus peab olema tugevdada seda, kust riik kõige peenemaks on häälestatud – igaühe toimetulek.
Märtsis tõusis tarbijahinna indeks võrreldes eelmise aastaga 15,2%. Aastatagusega olid kaubad kallimad 13,1% ja teenused 18,1%. Põhiliste toiduainete hinnakasv on aastaga jäänud vahemikku 30 kuni 120%.
Eestis on kodu ostu ja rendihinna tõus olnud pretsedenditult Euroopa suurim. Viimase kaheteistkümne aastaga on tõusnud üürihinnad 171% ning kodu soetamine 156%, kallinedes aastaga vastavalt 9 ja 14%.
Sellel aastal lisanduvad veel materjalide tarneraskuste mõjud ning üürihindu hakkab pressima sõjapõgenike majutamisest tulenev elamispindade defitsiit. Toit ja kodu on muutunud Eesti inimestele vähem kättesaadavaks.
Kodu üürimine ja ostmine on muutunud järjest raskemaks, sellest on kujunemas Eesti üks tõsisemaid sotsiaalprobleeme ja seda juba enne Ukraina põgenike saabumist. Kuigi valitsuse laual neid küsimusi pole, on need tuhandete Eesti perede mõtteis. Sotsiaaldemokraadid valitsuse kombel ei vaiki ja tulevad täna välja oma ettepanekutega.
Sügiseks elavad meist paljud senise hinnatõusu juures veel kitsamates oludes. Meenutan, et Eestis on ainuüksi juba täna ligi 300 000 suhtelises vaesuses või täielikus vaesuses elavat inimest, eelkõige üksikvanemad ja üksikult elavad pensionärid.
Lisaeelarvest leiame küll vajalikud relvaostud, vahetud põgenikega seotud kulud, LNG terminali ja üksikud kokkulepped tagasihoidlikeks toetusteks. Puudub aga täielikult sotsiaalne mõõde.
Ükski kriis ei tohi võtta inimestelt perspektiivi paremale elule. Sotsiaaldemokraadid kaitsevad Eesti peresid vaesusesse tiriva hinnatõusu vastu. Teeme tööd selle nimel, et erakorraliselt tõuseksid sotsiaaltoetused, kindlustamaks meie seast kõige haavatavamaid. Asume pidurdama üürihinna tõusu, seisame lastetoetuste tõstmise eest ning selle nimel, et alampalk ja keskmine pension oleks tulumaksust prii.
Nii nagu energiakriisi ajal sügisel, nii ka nüüd julgeolekukriisis, on valitsuse pilk mujal kui Eesti elul ja oludel tervikuna. Sündmustele lohisetakse järel. Aga tugev Eesti peaks olema ettenägelik, otsustav ja ei tohiks karta tegutseda.
Valitsuse pealtvaatamispoliitika riskiks on see, et praegu sosinal kõlav kremlimeelne jutt, mis kritiseerib sõjapõgenike abistamist võib abita jäänud meeleheites inimeste seas leida toetust. Näeme, kuidas üks parlamendierakond püüab sõjapõgenikest teha Eesti probleemi, kuigi probleem ei ole nendes kannatavates inimestes, vaid selles, et praegune valitsus ei suuda organiseerida korralikku tuge ja abi oma inimestele.
Töö annab inimesele tähenduse ja töö on üks paremaid viise, kuidas siia saabunud inimesi siduda Eesti ühiskonnaga. On häbiväärne, kuidas keeleseadusest üritatakse vahutada üles oma poliitilist toetust, kuigi tegelikult on kõigile selge, et töökeskkond on paremaid viise, kuidas inimene saab õppida eesti keelt.
Sotsiaaldemokraatide ettepanek tähendab seda, et sõjapõgenikud jõuaksid keelenõude täitmiseni kiiremini. Meie eesmärk on, et võimalikult paljud Eestis töötavad ja tööle hakkavad inimesed oskaksid eesti keelt. Kaheaastane periood ei tähenda keelenõudest loobumist, vaid tööle asumisel kohustust eesti keel omandada.
Riigikaitse ja sotsiaalkaitse peavad tänases olukorras käima käsikäes. Riigi julgeolek ja rahva toimetulek on kriisis lahutamatud. Meie roll on seda valitsusele selgitada ja pakkuda alternatiivi. Vaja on tugevat Eestit: turvalist riiki, hoolivat ühiskonda ja jõukat rahvast.
Riiklikest üürikodudest võidavad nii sõjapõgenikud kui omad
Ajutise lahendusena paigutatakse sõjapõgenikud esimeseks kuuks hotellidesse – ent mis saab nendest inimestest pärast seda? küsisin ma Eesti Päevalehes.
Venemaa agressioon Ukrainas on kaasa toonud seninägematu humanitaarkriisi. On päevselge, et peame, et aitama neid inimesi, kes on olnud sunnitud oma kodud Ukrainas maha jätma. Aga selleks, et Eesti riik sealjuures kokku ei jookseks ja meie oma inimeste toimetulek kannatada ei saaks, on valitsusel vaja julgust langetada otsuseid.
Kõige ajakriitilisem väljakutse on seotud sellega, kuhu saabunud inimesed elama panna. Mis on valitsuse pikaajaline plaan elamispindade probleemi lahendamiseks?
Üürimaksete toetus
Eilsel riigieelarve erikomisjoni istungil jäi kõlama, et üüripindade kaardistamine käib. Seni pole aga kuulda olnud, kas ja kuidas sõjapõgenikke üürimaksetega toetatakse. Mis saab neist sõjapõgenikest, kes ei saa väikeste laste kõrvalt või saadud sõjatrauma tõttu koheselt tööle asuda?
Teine probleem on see, et kõikidele üüripindasid ei jätku. Sõjapõgenike vastuvõtmist juhtiv Elmar Vaher on hoiatanud, et ajutise elamispinnana mõeldud hotellikohtade täitumisel tuleb valmis panna võimlad ja aulad. Säärane lahendus aga takistab siia saabunute ühiskonda sulandumist ja arengut.
Riigi ja omavalitsuste käes on hulk tühjalt seisvaid hooneid, mille saaks kerge vaevaga elamiskõlbulikuks muuta.
Nii on näiteks Võru linn asunud koostöös kohalike ettevõtjatega vana lasteaeda eluasemeteks ümber kohandama. Paljudes omavalitsustes ootavad samasisulised otsused selle taga, et valitsus pole selgelt öelnud, milliste summadega riik ajutiste elamispindade loomist toetab. Iga täiendav päev, mil valitsus viivitab selle otsuse langetamisega, tähendab siia saabunud sõjapõgenikele lisapäeva, mis tuleb võimla või aula põrandal veeta.
Ka erakätes on pindasid, mis täna on jäänud oma seisukorra tõttu tühjana seisma, kuid oleksid paari kuuga üüripindadeks muudetavad. Selleks tuleks käivitada korrastamist vajavate elamispindade toetusprogramm, mille raames saab inimene oma korteri või majaosa korda teha ning vastutasuks üürib selle näiteks viieks aastaks välja sõjapõgenikele.
Täiendavate elamispindade loomine on vajalik ka meie oma inimeste ja ettevõtjate jaoks. Järsk nõudluse kasv kergitab hindasid üüriturul. Väiksemates asulates on juba ammu nappinud üüripindu, kuhu elama panna kohalike ettevõtete toimimiseks vajalikke töötajaid või õpetajaid, lasteaednikke, päästjaid ja teisi mobiilseid inimesi. Et kriis ei sünnitaks uut kriisi, on täna vaja langetada otsuseid ka pikaajaliste elamumajanduse meetmete osas.
Põgenike kõrval toetame ka omasid
Suure tõenäosusega jääb osa sõjapõgenikke siia pikemaks ajaks, panustades seega ka meie majandusse. Seetõttu on oluline luua elamispindasid üle Eesti, mitte koondada neid ainult suurlinnadesse. Vastasel juhul suurendame taaskord regionaalset arengulõhet suurlinnade ja maapiirkondade vahel.
Põgenikke aidates peame tagama ka oma inimestele elukohad. Sestap on vaja järgnevate aastate jooksul ehitada korterelamuid ka väikelinnadesse ja maapiirkondadesse. Selleks sobib hästi algatatud üürielamute ehitusprogramm. Vastav meede on täna KredExis juba olemas, see vajab vaid rahasüsti.
Teine võimalus oleks eakate teenusmajade kiirkorras ehitamine. Üks pansionaat mahutab keskmiselt 40 eakat. Kui igasse maakonnakeskusesse ehitada vähemalt üks-kaks teenusmaja, vabaneks sinna kolinute arvelt kogu Eestis üle tuhande elupinna. Ka eakate teenusmajade ehitamise plaan on iseenesest täna juba olemas, vaja on planeeritud kava ellu viia kiirkorras, vähendades sealjuures KOV-ide omaosalust.
Tänane olukord näitab selgelt, et ka Eesti vajab riiklikku üürikodude programmi. Maailma parima töökeskkonnaga Taanis on iga viies korter sotsiaalkorter, samas kui meil on terve taasiseseisvumise ajal ehitatud napid paarkümmend munitsipaalelamut.
Keegi ei arva ju tõsimeeli, et Taanis on toimetulekuraskustes inimesi rohkem kui meil. Riiklik üürimajade programm aitaks tagada mõistliku hinnaga elamispindade kättesaadavuse nii linnades kui maapiirkondades, nii sõjapõgenikele kui ma meie oma inimestele.
Elamispindade probleem ei saa jääda vaid kinnisvaraettevõtjate lahendada. Riiklik elamumajanduse strateegia tuleb üle vaadata. Valitsus peab kiiresti panema kokku vastavad toetusmeetmed need käivitama.
Lauri Läänemets: põgenikekriisi aitab lahendada riiklik üürikodude programm
VIDEO: Üldkogu kõne: Tugev Eesti
Sotsiaaldemokraatide esimeheks kandideerides ütlesin üldkogul – erakond, kes on Eesti riigi loonud, seda eksiilis hoidnud ja uuesti üles ehitanud, ei tohi olla midagi vähemat kui peaministripartei.
Järgnevatel aastatel kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. Reformierakonna edukultuse narratiiv lakkab tasapisi toimimast ning asemele on vaja uut. See pakub sotsiaaldemokraatlike ideede võidukäiguks viimase kahekümne aasta soodsaima pinnase. Eesti uus lugu peab olema sotsiaaldemokraatlik – koostööl, väärikusel ja õiglusel põhinev.
Sotsiaaldemokraatide lubadus Eestile on kaotajateta ühiskond. Tugev Eesti – turvaline, hooliv ja jõukas. Tugev Eesti julgeb eristuda ja otsustada, julgeb astuda reaalseid samme, et Eestis oleks vähem inimesi, kes tunnevad, et neid on koheldud ebaõiglaselt. Sest mitte miski ei hävita ühiskonnas kootöövalmidust enam, kui ebaõiglase kohtlemise tunne.
Uut hoogu - teeme erakonna taas suureks!
Juba ühe aasta ja kuu pärast toimuvad otsustavad Riigikogu valimised. Kriisist kriisi liikuv Eesti vajab sotsiaaldemokraatlikke inimestest hoolivaid lahendusi. Kuid meie erakonnal on oht jääda valimiskünnisele. Selle vältimiseks peame õppima tehtud vigadest ja tegema läbi vajalikud muutused.
Siin ajalehes on ülevaade, kuidas anda uus hoog Eestile ja erakonnale. Erakonna taaskäivitame on töö, mida uus esimees ei saa delegeerida nõunikele. Siin maksab eelkõige kogemus ja lai pilk.
Elektrihinna tõusu tekitatud vaesust leevendab tulumaksuvaba miinimumi tõstmine
Energiahindade tõus mõjutab ka kõigi teiste teenuste ja toodete hinda. See tähendab pikaajalisi tagajärgi ja vaesumist eeskätt madalama, aga ka keskmise sissetulekuga inimestele, mida aitaks leevendada tulumaksuvaba miinimumi tõstmine järgmise aasta alampalgani.
Iga kriis, nii ka käesolev energiakriis, jaotab ühiskonnas jõukust ümber. Kannatajaks ei ole mitte ainult väiksema sissetulekuga inimesed, vaid ka keskmised Eesti pered, kes seisavad vahetult pärast koroonakriisi ja sellest tekkinud majanduslikku ebakindlust silmitsi veel hinnatõusuga. Järgmise aasta riigieelarve palgalisa on pigem naljanumber, mis elukalliduse tõusu taustal jätab päästjad, politseinikud, õpetajad, õed, kultuuri- ja sotsiaaltöötajad suhteliselt vaesemakski. Energiahinnad on järjekordne hoop nende sissetulekutele. On elualasid, kus üldist palgakasvu polegi toimunud ning ettevõtteid, kes koroonakriisist pole suutnud taastuda.
Praeguse valitsuse apaatsus tuleb perede heaolu hinnaga. Juba sügise alguses esitasid Sotsiaaldemokraadid ettepaneku hüvitada C02 kvoodirahast taastuvenergia tasud, kokku 100 miljoni euro eest. Tookord hääletasid Reformierakond ja Keskerakond hääletasid selle idee maha, kuid eile kuulsime, kuidas ettevõtlus- ja taristuminister sellist muudatust väga oluliseks peab.
Valitsuse suurim probleem on võimetus kriisi ajal soovitusi tõsiselt kaaluda – olgu siis tegu elektrihindadest tingitud tagasilöökide leevendamisega, vaktsineerimise korraldamisega või kasvõi näiteks vaktsiinikahjustuste fondi rajamisega. Absoluutselt igas küsimuses tuleb kõigepealt kõik välistada öeldes, et „see ju annaks vale signaali“ ning siis paar kuud hiljem esitleda sama asja teises sõnastuses enda töövõiduna. Aga kriisi ajal on need paar kuud väga olulise ja pikaajalise mõjuga ning praeguses olukorras säärane omakasupüüdlik venitamistaktika labane ja küüniline.
Jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli tagasilööke on veel võimalik ennetada, kuid ebavõrdsuse suurenemine on juba toimunud. Kallinenud ja kohe kallinemas on transport, toit, teenused, uued fikseeritud elektripaketid on üle 100% kallimad kui aasta tagasi. Ühiskond ja majandus on peagi juba 2 aastat näidanud erakordset vastupidavust, mis võimaldab esitleda muljetavaldavaid majanduskasvunumbreid, kuid tänasel autopiloodil jätkates on kogu see ühiskonna pingutus kevadeks korstnasse kirjutatud.
Praeguse pealtvaatamispoliitika tulemuseks järjekordne rikkuse ümberjagamine, kus enim kaotavad kõige haavatavamad, aga löögi all on ka keskmise sissetulekuga inimeste elatustase. Nii käesoleva kui ka järgmise aasta palgatõusud jäävadki statistiliseks illusiooniks, sest nii otse kui kaude neelavad selle energiahinnad. Tuhandete Eesti perede toimetulek kannatab ning see on otseselt valitsuse apaatsuse tulemus. Seda, millist lõivu maksavad ettevõtjad, näeme peagi. Juba täna on isegi Eesti suurimad ettevõtted sunnitud tegema tööseisakuid energiahindade tõttu.
Lahenduseks oleks tulumaksuvaba miinimumi tõstmise järgmise aasta alampalgani. Vastav eelnõu on tänase päevakorra üks punktidest ning selle otsusega võidaks ligi pooled palgasaajad aastas 370 eurot. Loomulikult tegi koalitsioon ettepaneku selle tagasi lükata, kuid soovitan seda tõsiselt kaaluda. Majandus ja riik on selleks, et teenida inimest, mitte inimene ei pea lössi vajuma efektiivsuse, tasakaalu, turu stressi ja teiste edevate mõistete all.
Saksamaa värske koalitsioonileping tõstatab mitmeid teravaid küsimusi ka Eesti kontekstis
Miks üldse rääkida Saksamaast?
Saksamaa värske koalitsioonileping on ühest küljest põnev välispoliitilises mõttes, sest tegu on endiselt Euroopa suurima majanduse ja ühe meie olulisima partneriga, kelle osalusel kujundatakse terve Euroopa Liidu sise- ja välispoliitikat. Välispoliitilise mõõtme kõrval on aga ülimalt oluline lahti mõtestada Saksamaa sotsiaaldemokraatide moodustatud valitsuse siseriiklikke ambitsioone, millega tahtetakse lähiaastatel säilitada nii Saksamaa majanduslik võimekus, aga ka kasvatada selle elanike heaolu.
Nagu paljud teised riigid, Eesti sealhulgas, seisab ka Saksamaa silmitsi probleemiga, kus majanduse indikaatorid püsivad tugevad, kuid sellest tulenev heaolu ei jõua kõigi inimesteni. Selleks on värskel valitsusel kavas senisest aktiivsemalt sekkuda, et kaitsta nii oma ettevõtete konkurentsivõimet kui ühiskonda tervikuna.
Alampalga tõus 25%
Sotsiaalkaitsest ja tööturust rääkides on kindlasti kõige märkimisväärsem otsus tõsta miinimum tunnitasu praeguselt 9,60 eurolt 12 euroni ning seda juba järgmisest aastast. See tähendab 25% kasvu ühe aastaga. Miinimumpalga tõstmine on hädavajalik selleks, et aidata järele ühiskonna nõrgemat osa ning likvideerida palgavaesust. Samas jõuab suurem osa sellest rahast läbi tarbimise taas ringlusesse ning tugevdab seeläbi sisemajandust.
Oluline mõttekoht Eestile. Ühest küljest jääb meie miinimumpalk (3,48 EUR/h) uuest aastast Saksamaa omale alla pea 3,5 kordselt samas kui kahe riigi SKP per capita erinevus on umbkaudu kahekordne. Sõnades seame eesmärgiks konkurentsivõimelise, paindliku ja produktiivse majanduse. Reaalsuses nendivad majandusanalüütikud, et meie peamiseks takistuseks on tööjõupuudus, kuid samas palka me oma inimestele maksta ei taha.
Kodud igale inimesele kättesaadavaks
Teine oluline valdkond Saksamaa uues koalitsioonileppes on elamumajandus. Nimelt on plaanis riiklikult subsideerida 100 tuhande uue korteri ehitamist ning võtta üürihindade kasv kontrolli alla seades sellele konkreetne piirmäär, milleks saab 11% kolme aasta jooksul (varasemase 15% asemel). Vaatamata järjest kriitilisemale olukorrale Eesti üüriturul, kus kinnisvararallis muutub kvaliteetse elamispinna üürimine, eriti just tudengitele ja noortele peredele, järjest kättesaamatumaks. Ning isegi kui õnnestub leida mõistlik üüripind, siis tähendab see, et suurem osa noore inimese sissetulekust kulub üüriks ning säästudeks ei jää midagi. Eriti veel tänases olukorras, kus rahakotile annavad löögi ka kasvavad kommunaalkulud ja inflatsioon. Nii ei suuda enam mõistlikku palka teenivad inimesed omale varsti enam elamispinda soetadagi. Praeguste trendide jätkudes on möödapääsmatu, et ka Eestis tuleb käivitada debatt vastavasisuliste regulatsioonide üle, sest sellega tagame nii kinnisvarasektori stabiilsuse kui ka inimeste heaolu.
Investeerimine uutesse töökohtadesse
Sotsiaaldemokraatide valitsuse koalitsioonileping maksutõuse ette ei näe, pigem tõhustatakse maksukogumist ning põhjalikult auditeeritakse suurettevõtteid ja ülirikaste tuludeklaratsioone. Jäädakse ka eelarvetasakaalu põhimõtte juurde, kuid rohepööret silmas pidades antakse täiendavat võimekust riiklikule investeerimispangale just taastuvenergia ja suurte taristuprojektide tarbeks. Küllap võiksime ka meie siin mõelda, kuidas laiendada näiteks Kredexi volitusi ja ei tohiks karta riiklikke investeeringuid kliimakindlate töökohtade loomiseks. Rohepöördes tekivad uued majandusharud, kus peame jälgima, et need ka riigi abiga suurlinnadest väljapoole jõuavad, nii hoiame ära regionaalse ebavõrdsuse
Ambitsioonikas roheplaan
Investeeringud rohelistesse valdkondadesse, eriti mis puudutab energeetikat ja transporti, on kindlasti aktuaalsed küsimused ka meil. Kui meie seisame silmitsi „põxitiga“, siis Saksamaa järgmine valitsus on otsustanud söekaevandamise lõpetada varasemase 2038. aasta asemel juba 2030. aastal. Saksamaa jaoks on selliste plaanide tegemine muidugi pisut lihtsam, sest heade ühenduste tõttu on neil võimalik kivisöest saadav elekter arvukate ühenduste kaudu sisse osta naabritelt, näiteks Prantsusmaalt, kus tuumaenergiat jätkub. Küll aga kavatseb Saksamaa oma tuule- ja päikeseenergia võimsuseid uute investeeringutega mitmekordistada nii, et see moodustaks 2030. aastaks 80% nende energiatootmisest. Tänane reaalsus peaks aitama ka meil mõista, et peame seadma selles vallas oma ambitsiooni täiesti uuele tasemele.
Ärgem kärpigem, vaid väärtustagem
Kirjutan sulle, tavaline Eesti inimene, kes sa oled õpetaja, teenindaja, meditsiinitöötaja, pääste- või politseiametnik. Sa ei pea tundma ennast üksi, kui räägitakse riigi investeeringutest ja püsikuludest ning sind püsikuluks nimetatakse. Ka mina ei nõustu sellise lahterdamisega, kedagi kuluna näha on solvav.Endiselt kostab paljude suust refrään, nagu rikkust looksid ainult ettevõtjad. See on vale. Väärtust loovad kõik inimesed, kõik ametikohad, sealhulgas ettevõtjad. Osa ettevõtlusest poleks võimalik ilma päästeametniketa. Kaubandus ja teenindus ilma politsei loodud turvalisuseta oleks suured betoonmüürid väikese kassaauguga. Ilma meditsiiniõdede panuseta ei eksisteeriks meil ühiskonda, kus ettevõtlus praegusel kujul toimida saakski. Innovatsioon ilma õpetajate tööta – millisel kujul see üldse võimalik oleks?
Kas hooldekodutöötaja, kes peab saama hakkama füüsiliste raskuste ja psühholoogiliste probleemidega, teeb kergemat tööd kui kinnisvaraarendaja? Kindlasti mitte. Palga suurus on inimeste teadlikult konstrueeritud ebaõiglus. Loomulikult, täielikku võrdsust ei ole võimalik saavutada, kuid õiglasemate suurusjärkude poole saame liikuda ja neid teadlike otsustega luua.
Valitsus plaanib kriisist väljuda kärpides, mis minu meelest on müsteerium, sest kriisist väljumiseks tuleb hoopis jalule aidata need, kes raskustesse sattusid, eelkõige inimesed. Praegune kärpeplaan aga pole ainult küsimus raha kokkuhoius, vaid selles, kuidas üks või teine erakond ühiskonda näeb.
Politsei ja päästeamet on asutused, mis on kriisides ja headel aegadel pidanud alati leidma raha sisemistest ressurssidest. Kui kellelegi tundub, et sellest «lõputust august» saab võtta ilma, et meie turvalisus ei kannataks, siis on ta naiivne, isegi kui juhtub ministri positsioonil olema.
Politseis ja päästeametis on alles jäänud kaht sorti kulud: personali palgad ja tegevuskulud. Personali palk tähendab komandode sulgemist, politseis ületundidest loobumist. Ületunde politseis tehakse, sest ametnikke on niigi puudu.
Tegevuskulud on aga masinate remont ja kütus. Poole paagiga teile appi tormav päästemasin ei ole teadmine, millega meist keegi elada tahaks.
Tagasi palkade juurde. Viimati tõsteti päästeametnike palku arvestatavalt siis, kui siseminister oli sotsiaaldemokraat. Samamoodi seadsid sotsiaaldemokraatide osalusel moodustatud valitsused eesmärgiks ka õpetajate palga tõstmise 120 protsendile Eesti keskmisest. 2019. aastale järgnenud valitsused on lasknud need eesmärgid tuulde, riigi keskmine palk tuhiseb kõigil eest ära.
Lubatud palgatõusu asemel koondamise pakkumine ei ole ainult küsimus kriisist ja riigi võetud laenudest. Asi on palju põhimõttelisem: kas valitsus väärtustab iga inimese tööd ühtmoodi või on meil endiselt kulu- ja tuluinimesed.
Tuluinimesed, muide, asuvad juhuslikult ka peaministripartei sponsorite hulgas.
Keskmine töötasu tõusis eelmine aasta, tõuseb sellel ja järgmisel aastal. Kas õpetajad, julgeoleku tagajad ja teised peavad palgatõusust ilma jääma ainult selle pärast, et nad on riigi palgal? See tähendaks ju, et nemad maksavad võetud laenud kinni, mitte ühiskond koos, solidaarselt.
On aeg mõista, et õhuke riik on abitu inimest aitama ja jääb alati pealtvaatajaks kriisis, nagu paljud hiljuti tunda said. Õhuke riik on ebaõiglane ja et muutusteks ei ole raha ega hoobasid, siis teenib ta ainult nende huve, kes hetkeolukorrast kasu saavad.
Mina peaministrina aitaksin ühiskonnal uuesti jalule tõusta, kriisist toibuda ja siis maksaks üheskoos tagasi ka võetud laenud. Inimestesse aga investeeriks alati, eriti praegu, sest vaid inimesed loovad innovatsiooni, viivad meid kosmosesse, toetavad meie laste annete arendamist, ravivad ja teevad meid ühiskonnana jõukamaks. Rikkust ja heaolu luuakse igas ametis ja seda loob iga töötaja!
Omavalitsuste esindajatele tuleb anda presidendivalmistel suurem sõnaõigus
Riigikogu põhiseaduskomisjoni arutab täna sotsiaaldemokraatide algatatud presidendi valimise seaduse muudatusi, mille eesmärgiks hoida ära kohtadelt pärit valijameeste arvu vähenemine valimiskogus.
„Meie soov on taastada senine presidendi valimise kord ning anda linnade ja valdade esindajatele riigipea valimisel suurem sõnaõigus. Kui president ei osutu riigikogus valituks, kutsutakse suve lõpus kokku riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev valimiskogu. Viimane haldusreform jättis Eesti kaardile 79 omavalitsust, mis kärpis kaks korda valijameeste ridu. Sotsiaaldemokraatide eelnõu näeb aga ette, et omavalitsustest tuleb presidenti valima 107 asemel 232 valijameest, “ selgitas põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.
Sellise lahenduse korral saab valimiskogu Läänemetsa sõnul olema laiapõhjalisem ja vähem parlamendiparteide nägu. „Sinna pääseks rohkem opositsiooni ja valmisliitude esindajaid, mis on minu hinnangul selgelt demokraatlikum presidendi selgitamise viis,“ lisas Läänemets.
Ettepaneku järgi saaks enamik Eesti omavalitsusi valimiskogus juurde 1- 2 esindajat. Nii suureneks Hiiumaa, Türi ja Võru valijameeste arv kahe võrra. Saaremaa ja Pärnu linna esindajate arv kasvaks kolme ning Tallinna esindajate arv 15 inimese võrra, tõi Läänemets näiteid.
Sotsiaaldemokraatide eelnõu säilitab 2016. aastal valimiskogus kehtinud vahekorra riigikogu liikmete ja volikogude esindajate vahel. Koos 101 riigikogu saadikuga oleks valimiskogu kokku 333-liikmeline.
Vastupidiselt lubatule puudub võimuparteidel tahe võidelda poliitilise korruptsiooniga
Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud lükkasid täna riigikogus tagasi sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu, mis oli suunatud erakondade ja valimiskampaaniate rahastamise vähendamisele ning laiemalt poliitilise korruptsiooni tõrjumisele.
Vastuvõtmiseks vajanuks eelnõu 51 poolthäält – 26 vastuhäält tulid põhiosas reformierakondlastelt, Keskerakonna poliitikute enamus jättis hääletamata, nagu ka EKRE saadikud. Sotsiaaldemokraatide kõrval toetasid eelnõu kinnitamist Isamaa saadikud.
„Tänane hääletus tõestas mustvalgel, et vastupidiselt lubadustele puudub võimuerakondadel tahe korruptsiooniga sisuliselt võidelda. Meenutan, et eelmise valitsuse lagunemise ajendiks oli korruptsiooniskandaal, mille valguses rääkisid nii Reformierakonna kui Keskerakonna juhid õilsat juttu poliitilise korruptsiooni väljajuurimisest. Tänase valitsuse peal lasub tugev korruptsiooni vari – selle asemel, et korruptsiooniga jõuliselt ja igal tasandil tegeleda, keskendutakse hoopis detailidele,” ütles põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.
Sotsiaaldemokraatide eelnõu kohustas valitsust töötama välja ettepanekud, mis vähendaksid raha mõju valimistulemustele, nähes ühtlasi ette ülempiiri kehtestamise nii erakondade valimiskampaania kuludele kui reklaamimahtudele. „Meie sihiks on panna lõpuks piir arutule valimiseelsele raha tuulde lennutamisele. Kui piirangud on tõhusad, siis on kampaaniate keskmes ideede võitlus ja erakondadel väheneb kiusatus minna korruptiivsele teele ning kaubelda mõjuvõimuga,“ selgitas Läänemets.
Riigikogu kiitis täna heaks valitsuse algatatud seadusemuudatuse, mis kohustab teiste seas ka ministrite nõunikke esitama majanduslikke huvide deklaratsioone. Enne lõpphääletust sotsiaaldemokraatide nimel sõna võtnud Eduard Odinetsi sõnul oli tegu vajaliku, aga laias plaanis kosmeetilise sammuga.
„Poliitilise korruptsiooni puhul on kurja juureks erakondade rahastamine. Ja mul on väga kurb meel, et parlament ei ole pika aja jooksul jõudnud selleni, et võtta erakondade rahastamine tõsiselt ette. Me tegeleme siin huvide deklareerimise ja muude kosmeetiliste asjadega, aga me ei tegele suure raha liikumisega. Iga valimisega kasvab erakondade surve hankida raha ja kui see ei õnnestu ausal teel, siis minnakse mitteausale teele,“ tõdes Odinets, kes juhib riigikogu korruptsioonivastast erikomisjoni.