Vaikiva ajastu hõng Toompeal

Opositsiooni suu sulgemine pole enam kellegi fantaasia, vaid ühe erakonna ametlik seisukoht.

Eesti Vabariik loodi kohe alguses parlamentaarse vabariigina. Kuigi ka toona ei meeldinud paljudele riigikogus toimuv “lehmakauplemine”, tõestas ajalugu, et pärast autoritaarse riigikorra kehtestamist ja parlamendi “väljalülitamist”, kaotasime me loetud aastatega iseseisvuse.

Taasiseseisvunud Eesti parlamendis on opositsioon tihti süüdistanud valitsusliitu oma tahte “teerulliga” läbisurumises. Aga viimase kolme aastakümne jooksul pole veel kordagi mindud teadlikult seadust rikkuma, et opositsioonil suud kinni toppida. See on pretsedenditu ja väga ohtlik pööre, mis teadlikult lõhub demokraatiat ja seab ohtu Eesti kestmise, kui ei kohkuta seda teed edasi minemast.

Kui William Tomingas oma 1961. aastal ilmunud raamatus “Vaikiv ajastu Eestis” võttis kasutusele termini “vaikiv ajastu,” siis pidas ta selle all silmas aastatel 1934-1940 Eestis valitsenud autoritaarset riigikorda.

Tulles tänapäeva, siis oleme olukorras, kus võimul olev koalitsioon üritab vahendeid valimata tasalülitada opositsiooni. Küsimus pole enam kaugeltki abielureferendumis ja selle korraldamise mõistlikkuses. Oma eesmärkide saavutamiseks on põhiseaduskomisjoni esimees Anti Poolamets unustanud seadused ja asunud kolme valitsuserakonna heakskiidul juhtima komisjoni tööd autoritaarsel viisil.

Kordan lühidalt üle Rait Maruste poolt hiljuti kirjutatu. Kehtiv seadus ei anna koalitsioonile võimalust eirata opositsiooni ettepanekuid või hakata neid grupeerima sisulisteks või mittesisulisteks.

Jah, Poolametsale, EKRE-le ja praegu EKRE pilli järgi tantsivatele Keskerakonnale ja Isamaale ei meeldi väga paljud ideed. Demokraatia ei rajane aga ideede meeldivusel, demokraatia üheks olulisemaks tunnuseks on seaduse ülimuslikkus. Seaduste, ka põhiseaduse austamist oleme Toompeal näinud viimase nädala jooksul üha vähem.

“EKRE on rahva esinduskogus, riigikogus asunud demokraatiat lõhkuma.”

Opositsiooni suu sulgemine pole enam kellegi fantaasia, vaid ühe erakonna ametlik seisukoht. Kui selle partei juhtivpoliitikud räägivad “suu kinni toppimisest” ja “välja lülitamisest ” ning on asunud oma sõnu ka ellu viima, siis on ohus nii sõnavabadus kui ka demokraatia toimimine. Vaigistades parlamendiliikme, vaigistad ka nende inimeste hääle, keda ta esindab. EKRE on rahva esinduskogus, riigikogus asunud demokraatiat lõhkuma.

Alates 19. sajandi keskpaigast on Eesti rahva püsiväärtuseks olnud ühistegevus. Üheskoos võideti Vabadussõda, loodi oma riik ja elati üle mitu okupatsiooni. Vastasseisud, erimeelsused ja tulised diskussioonid kuuluvad parlamentaarse demokraatia juurde, aga ennekuulmatu on ühe poliitilise jõu soov vaigistada oma oponendid.

See viib meid tagasi ühe teise riigikorra juurde. Praegu veel on riigikogu saadikutel võimalus valida. Kas me soovime austada demokraatiat või siis riigikorda, kus rahva valitud esindajatel on hääl püsivalt “kinni keeratud”?

Ilmus ERRi portaalis 


Riigikogu on endasse tõmbunud ja lõhki, abielu küsimus on hetkel ebaoluline

Kaks aastat tagasi asusin aktiivsemalt taotlema Järva- ja Viljandimaa inimestelt volitust esindada neid riigikogus, et olla üks selle ringkonna kaheksast rahvasaadikust, kirjutab erakonna aseesimees ja Riigikogu liige Lauri Läänemets EPLi arvamusportaalis.

Kuna olin varem töötanud Väätsa vallavanemana ja olnud omavalitsusliidu juhatuse liige, siis tundsin kohalikke olusid päris hästi. Teadsin, mis inimestele argielus, kogukonnas ja ühiskonnas suuremat rõõmu pakuvad ning muret tekitavad. Sõnastasin valimiste eel sihid, mille eest rahvaesindajana seista: tasuvam töö, paremad haridusvõimalused ning väärikam elu eakatele. Usun, et sarnase tegevusega olid tollal hõivatud ka minu tänased kolleegid riigikogus.

Kahjuks on viimased nädalad viinud meid kõiki neist sihtidest kaugemale. Riigikogu on endasse tõmbunud ja sisemiselt lõhki. Õhus on süüdistused parlamendi töö takistamisest ja seiskamisest kuni demokraatia lõhkumise, vaikiva ajastu ihaluse ning riigireetmiseni välja.

Muudatusettepanekud hea maitse piiril

Kõige selle juures ei tohi meelest minna, et riigikogu ülesanne on töötada rahva jaoks. Viimastel päevadel on rahva tahtest või selle vastu astumisest palju räägitud. Nii mõnigi bravuurikas koalitsioonipoliitik on seejuures unustanud, et rahva tahet ei väljenda mitte ainult võimuerakonnad, vaid kõik erakonnad, sealhulgas ka riigikokku mittekuuluvad, ning samuti kõik riigikogu liikmed. Ei ole üht ja ainust rahva tahet, on erinevad tahted ja eesmärgid, mida erakondade kõrval esindavad ka vabaühendused ja kodanikualgatused. Rahvana tegutsemiseks on vaja meil seda tunnistada, otsida ühisosa ja teha koostööd.

Koostööst jääb aga kõvasti vajaka. Olin paar aastat tagasi lootusrikas, et riigikogus on võimalik üheskoos palju ära teha. Vaatamata vastasseisudele ja raskustele pean täna koostööd veelgi olulisemaks. Aga, kuidas selleni jõuda, kui sulle järsku öeldakse, et sinu ettepanek ei väärigi arutamist, ja kõige lõpuks võetakse sinult veel sõnaõigus ära?

Nii Eesti parlamendis kui kaugemal USA kongressis aasta alguses toimunu on ehedal kujul näidanud, kuidas mingi osa poliitikuid on võimu haaramise nimel valmis demokraatiat lammutama. Siinseid lammutajaid ei huvita Eesti inimeste heaolu parandamine ega kriisiaegse toimetuleku tagamine – neil on kõik hoovad, et seda teha, ent mida pole, see on EKRE sotsiaal- ja majandusprogrammi elluviimine.

“Eesti poliitika ekrestamine” – need on Martin Helme sõnad. See ei tähenda tasuvamate töökohtade loomist väikelinnadesse ja maale, teaduse ja kõrgtehnoloogiakeskuste arendamist ega kättesaadavamat ja inimesekesksemat tervishoidu.

Me näeme hoopis, kuidas valitsus ettevõtluse ulatusliku toetamise asemel jagab raha koalitsioonerakondade suursponsorite firmadele. Me näeme poliitikat, mis survestab maakoole sulgema. Samuti näeme me ebaõnnestunud tervisekriisi juhtimist. Ja kõige selle juures tegeleb riigikogu abielu mõistega.

Koalitsioon on kaotanud tunnetuse, millised on tegelikult olulised riigielu küsimused. Opositsiooni katsed sellele tähelepanu juhtida on saanud raevuka vastuse – sildistamise ja vaigistamise. Rahvahääletuse otsuse eelnõule tehtud 9000 muudatusettepanekut on Eesti rahva valitud esindajate ettepanekud. Jah, osa neist kompab hea maitse piire, ent eks ole nad omamoodi vastus koalitsiooni tekitatud absurdile ja segadusele, mis referendumit ümbritseb.

Abielu pole hetkel primaarne küsimus

On selge, et rahvas tahab riigijuhtimises enam kaasa rääkida. Üks viis seda teha on tegusate vabaühenduste ja mitmekesiste kodanikualgatuste kaudu. Sammuks edasi on rahvahääletus, mille korraldamine eeldab aga korralikku ettevalmistust, mis tähendab ka olulise riigielu küsimuse valimist ja selle küsimuse täpset sõnastamist. Mõlemas punktis on koalitsioon lati alt läbi jooksnud.

Esiteks, rahvas peaks hääletama kõige olulisemat ja riigielu korraldamisel vältimatut küsimust. Abielu ei pruugi seda kaugeltki olla, eriti kui arvestada praegust koroonakriisi ja majandusseisu. Teiseks, peab hääletus andma kindla tulemuse ehk „jah“ käivitama ühe ja „ei“ teise stsenaariumi, nagu oli ka hääletusel Euroopa Liiduga liitumise üle. Tundub lihtne, ent nagu näitavad arutelud riigikogus, ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias, on saatan peidus detailides.

Suureks takistuseks on just äärmuseni minek. Vastasseisust väljumiseks tuleb korraks aeg maha võtta ja tuletada meelde, et mille nimel me poliitikas tegutseme. Tõsi, mõni osapool võib keelduda oma nurgast välja tulemast, nagu on juba tõestanud Martin Helme, kes keeldus jäigalt presidendiga kohtumisest, või kui põhiseaduskomisjoni esimees jätkab seaduserikkumistega. Kuid proovima peab. Loodan, et Keskerakonna ja Isamaa saadikud tajuvad, et demokraatia on ummikusse juhitud ja on lõpuks valmis väljapääsu otsima.

Soov anda rahvale võimalus abielu teemaline küsimus lahendada võib olla igati õigustatud, eriti kui erakonnad üksmeelt ei saavuta.

„Keskpõrandale kokku“ lahendus peaks sellisel juhul olema selline, mis „jah“ puhul kindlustaks abielu mehe ja naise liiduna, kuid kohtleks kõiki Eesti peresid kõigis muudes kooselu küsimustes võrdselt ning „ei“ puhul kohustaks riigikogu algatama seaduseelnõu, mis lubab kõigil võrdselt abielluda.

Kokkuleppe saavutamiseks tuleb kõigil pingutada. Kui koalitsiooni ei loobu opositsioonist teerulliga üle sõitmast, siis on opositsiooni kohus kaitsta demokraatiat!


Sotsiaaldemokraadid protesteerivad opositsiooni vaigistamise vastu ja ootavad riigikogu juhatuse sekkumist

Sotsiaaldemokraadist põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets saatis kirja riigikogu juhatusele, et avaldada protesti opositsioonisaadikute tasalülitamise vastu – põhiseaduskomisjoni istungi virtuaalne pidamine võtab riigikogu liikmetelt nende seaduslikud õigused.

Põhiseaduskomisjoni esimees Anti Poolamets teatas neljapäeva pärastlõunal komisjoni liikmetele, et kutsub reedel kella 12-ks kokku komisjoni erakorralise istungi, mis toimub virtuaalselt.

„Poolamets ei teinud saladust sellest, et e-istungi eesmärgiks on opositsiooni vaigistamine – mikrofonid suletakse kõigil, kes ei pea kinni ebamõistlikest ajapiirangutest, mille tõttu ei ole võimalik muudatusettepanekuid tutvustada ega neid arutada. Tegu on ääretult nurjatu plaaniga, mis läheb vastuollu ka riigikogu kodu- ja töökorra seadusega, mida Poolametsa eestvedamisel juba on mitu päeva rängalt rikutud,“ selgitas Läänemets. Tema sõnul ootavad sotsiaaldemokraadid, et riigikogu juhatus annaks komisjoni esimehe tegevusele esimesel võimalusel hinnangu.

„Milline on riigikogu komisjonide elektrooniliste istungite korraldamise õiguslik alus,“ pärib Läänemets. Samuti palub ta juhatusel selgitada, milline õiguslik alus annab komisjoni esimehele ainuisikulise loa viia läbi üksnes virtuualne komisjoni istung ja keelata ära  komisjoni füüsiline kogunemine Toompea lossis.


põhiseaduskomisjoni koosolekul piirati Riigikogu liikmete õiguseid

Põhiseaduskomisjoni aseesimehe Lauri Läänemetsa sõnul koheldi tänasel põhiseaduskomisjoni istungil liikmeid ebavõrdselt ja piirati liikmete õigust saada infot ja esitada küsimusi.

„Komisjoni istungil surus koalitsioon läbi otsuse, mille kohaselt anti muudatusettepanekute tutvustamiseks ja küsimuste küsimiseks igale esitajale 5 minutit. Erandina anti üle 100 ettepaneku esitajale 7 minutit.

Otsus läheb vastuollu riigikogu kodu- ja töökorra seadusega, kuna esitajal peaks olema iga muudatusettepaneku selgitamiseks eraldi aeg.

Selle otsusega võeti minult kui rahva esindajalt võimalus selgitada miks ja mida mina ning minu valijad oluliseks peavad. Tõsi, kõik ei pea minu esitatud ettepanekutega nõustuma ja neid toetama, kuid neid esitada ja olla ära kuulatud, see on demokraatlik õigus parlamendi liikmetel ja Eesti rahval, keda need liikmed esindavad,“ ütles Lauri Läänemets.


Podcast Teistmoodi Tulevik #7

Kuidas COVID-19 viirus aitab kaasa nelja nädalase tööpäeva poole liikumisel Saksamaal ja mujal maailmas.
Elva abivallavanema Marika Saarega räägime Eesti väikekoolidest ja miks ministeeriumi surve nende sulgemiseks pole õige ei hariduslikus ega ääremaastumise mõttes.

Jaak Juske räägib kuidas sündis Eesti esimene põhiseadus.


Väikekoolid tuleb rünnaku alt päästa

Eesti väikekool on sattunud rünnaku alla. Vaid nii saab tõlgendada septembri alguses Maalehes ja Õpetajate Lehes ilmunud haridus- ja teadusministeeriumi seisukohti, mille keskmes on raha, efektiivsus ja optimeerimine, kuid mitte hea haridus.

Just väikeste koolide eripäraks on see, mida me hariduses igatseme: õpetajal on aega kõigi jaoks ja iga laps saab piisavalt tähelepanu. Just õppijakesksest lähenemisest peaks saama meie haridusstrateegia kese, mida aga suured klassid ja pikad vahemaad kooli ning kodu vahel kuidagi ei toeta. Ministeerium tahab majandusliku tõhususe saavutada õpilaste koolistressi ja õpetajate töötingimuste arvel.

Väike võiks tähendada avatust, valmisolekut katsetada ja võimalusi kiireteks muutusteks. Mina soovitan väikestes maakoolides viia ellu haridusuuendusi, neist õppida ja seejärel rakendada suurtes koolides. Tallinnas, Tartus ja mujalgi hindavad paljud lapsevanemad väikeseid erakoole kõrgelt – nad maksavad õppemaksu, et nende lapsed saaksid õppida toetavas ja rahulikus keskkonnas, kus arvestatakse õpilaste vajadustega.

Riigi majandusareng, jõukus ja innovatsioon ning seeläbi ka inimeste heaolu ja vabadus sõltuvad haridusest. Heal tasemel hariduse kindlustab hea ning motiveeritud õpetaja. Üks argumente, millega põhjendatakse väikekoolide sulgemist, mille tulemusel kaotab osa õpetajaid töö, on see, et „vabanev“ palgaraha võimaldab maksta ülejäänud õpetajatele suuremat töötasu.

Kahjuks teeb õpetajate palgaraha arvutamise koefitsient liiga paljudele omavalitsustele, kus on mitmeid väiksemaid koole. Kohalikud otsused sõltuvad seega suurel määral riigi valikutest. Ja nii tulebki paraku tõdeda, et Eesti ametlik hariduspoliitika on sundida riikliku rahastuse kaudu koole sulgema.

Efektiivsuse tagaajamises puudub aga nii inimlik kui hariduslik mõõde. Mida rohkem tuleb koolidesse majandusliku tõhususe ja optimeerimise vaim, seda enam mõtestatakse seal protsesse raha vaatepunktist. Hariduses ei ole aga õige öelda, kas 3000 või 5000 eurot õpilase kohta aastas on palju või vähe. Kui kogukond peab oluliseks, et mõnes klassis õpetab lapsi kaks õpetajat, siis paistab see Exceli tabelis suure kuluna.

Aga hariduse sisulises mõttes ja ka laste parema tuleviku nimel võib see olla kõige mõistlikum samm üldse. Kui palju ja kuidas koole rahastada, peab olema iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada. Siin tasub üle korrata vana tõde, et odavam on anda õng kui hiljem kala.

Suve hakul avaldatud Eesti inimarengu aruanne tõdeb, et koolide kadumine mõjutab otseselt ääremaastumist, aidates kaasa väikeste kohtade ja kogukondade hääbumisele.

Haridus- ja teadusministeeriumi väikekoolide sulgemise suunised on ilmekas näide, kuidas valitsusel tegelikult regionaalpoliitika puudub. Hariduslikud juhtnöörid tõukavad Eesti piirkondi ääremaastumise suunas, ja seda hoolimata sellest, et nii regionaalminister kui haridusminister kuuluvad mõlemad ühte erakonda.

Kooli sulgemisest või kooliastmete vähendamisest kaotab terve kogukond. Majandusgeograaf Garri Raagma on tabavalt viidanud, et ilmselgelt ei osata arvesse võtta kooli sulgemisega kaasnevaid mõjusid. Last iga päev kooli sõidutav lapsevanem veedab olulise osa vabast ajast autoroolis, mistõttu panustab ta vähem aega kohalikus elus kaasalöömisele, ettevõtluses väärtuste loomisele või siis oma perele. Põhjalikult analüüsimata kõrvalmõjusid, mis ääremaastumist soodustavad, leiab küllalt.

Eesti hariduspraktika sisaldab samas häid näiteid, kuidas väikekoolides on õpetajate töö ning hariduse andmine ümber korraldatud. Koolist saab teha kogukonna kompetentsikeskuse ja arengumootori, kohaliku elu tõelise tugipunkti.

Suures plaanis pole haridus kulu, vaid investeering, mis pikemas vaates toob alati tulu. Kui riik maksaks ausalt õpetajate palgaraha, siis ei tekiks omavalitsuste eelarvesse tühimikke ja väheneks väiksemate koolide kinnipanemise sund. Meie hariduselu, kohalike kogukondade ja ka Eesti tuleviku heaks oleks parem see, kui haridusministeerium jagaks sulgemise jutu asemel näpunäiteid, kuidas teha pisikesest koolist kohalik ime.

Ilmus Õpetajate Lehes 24. oktoober 2020


Türi vald hakkab korterelamute renoveerimist toetama

Alates järgmisest aastast hakkab Türi vald nõustama oma korteriühistuid renoveerimisprojektide koostamisel, rahataotluste kirjutamisel, tasuvusarvutuste tegemisel jne. Samuti on plaan toetada ehitusprojekte osaliselt. Esitasime sotsisaaldemokraatidega eelnõu, mis sai ühehäälselt volikogu toetuse. Tunnustan kõiki volinikke, sest tegemist oli üle pika aja ühise otsusega ja siin koalitsioon- opositsioon teemat vahele ei tekkinud.

 


Usaldame euromiljardi väikelinnadele- ja maapiirkondadele

Valitsuse laual on otsustamiseks dokument, mille sellisel kujul kinnitamine suurendaks järgmise seitsme aasta jooksul regionaalset ebavõrdsust. Need on euromiljardid, mis piirkondlikke eripärasid arvestamata koonduvad pigem pealinna, hoiatavad nüüdseks valminud uurimisraportid.

Inimkeeli tähendavad euromiljardid mõju uute töökohtade tekkeks, kaasaegseid koolimaju, rohelise energia kasutusele võttu, paremat hoolitsemist kogukonna eakate eest, suuremat turvalisust kodu ümber, laste arengut jne.

Pärast 2021. aasta riigieelarve kokkuleppimist peab valitsus kinnitama Euroopa Liidu 2021- 2027 eelarveperioodi rahastamismeetmete nimekirja. Nimekiri põhineb ministeeriumite soovidel, omavalitsuste ja vabaühendustel loendi tekkimises sõnaõigust pole olnud, kuid ometi mõjutavad need miljardid meie kõigi elu ja mitte alati positiivses suunas.

Riigikogu sügisistungjärgu avakõnes osutas president Kersti Kaljulaid valusale tõele – Tallinna jõukuse tase on 135% Euroopa Liidu keskmisest elujärjest, ülejäänud Eesti jõukus aga vaid 55%, ehk vahe on kahe ja poole kordne. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole see mitte ainult ülemaailmne trend, vaid oleme regionaalset ebavõrdsust ise eurorahade jagamisega võimendanud. Kuigi kõik valitsused on investeerinud maapiirkondadesse kümneid ja sadu miljoneid eurosid, ei saa see vastu euromiljardite mõjule.

Senine toetuste jagamise süsteem eelistab tugevamaid. See ei ole teadlik valik, kuid ideoloogiline lähenemine on seda tugevalt mõjutanud. Üleriiklikud konkurentsil põhinevad toetusmeetmed – parem projekt saab raha, tähendab, et nõrgemad ääremaa piirkonnad on võistlema pandud Harjumaa jõukuse ja sinna koondunud teadmistega. Võidab reeglina tugevam. Tänu sellele kuhjubki raha järjest rohkem pealinna ja selle ümbrusesse ning regionaalne ebavõrdsus suureneb veelgi.

Näiteks sobib nutika spetsialiseerumise toetussuund, kus raha jagati ettevõtete ja ülikoolide koostööks. 2019. aasta seisuga oli 16,4 miljonist eurost läinud Tallinna 68%, Tartusse 16%, Harjumaale 12% ja ülejäänud Eestile jäi vaid 4% rahadest, ehk enamus maakondi oli nulliring. Või suuna ettevõtlusmeede kus 44,1 miljonist eurost kasutas Harju- ja Tartumaa 77% ning 23% pudises ülejäänud Eesti peale laiali.

Oma hoiatuse on tänaseks andnud Inimarengu Aruanne, Praxis, Riigikogu Arenguseire Keskus ja isegi Rahandusministeeriumi poolt tellitud Eesti regionaalarengu strateegia seireaaruanne, majandusgeograafid ja mitmed sotsiaalteadlased.

Ääremaastumise peamiseks näitajaks on inimeste arvu jätkuv kahanemine ning hoolimata pingutustest, majandustegevuse vähenemine. Teenused, kultuur, elukeskkond, on see, mis uusi inimesi kohale meelitab ning sinna on regionaalselt ka tugevalt panustatud. Elanikud lahkuvad aga peamiselt töökoha või siis oskustele vastava töö puudumise tõttu. Selles küsimuses jäävad lühikeseks nii omavalitsuste käed kui ka valitseb liberaalne parempoolne majandusloogika – turg koondab ressursse sinna kus neid juba on.

Teine oluline puudus Eesti regionaalpoliitikas ja eurorahade jaotamise juures on piirkondade eripärade ja vajadustega mitte arvestamine. Sõnades jah, riigihalduse ministri plaanides samuti, kuid kui iga ministeerium oma eurotoetuste meetme välja lükkab, siis selle aluseks on peamiselt riigi nägemus. Selliselt juhtubki, et sotsiaaltranspordi toetusmeetme reeglid sobivad pigem suurlinnale aga mitte Setomaa vallale. Harjumaa ettevõtted on edukamad toetuste taotlemisel mitte ainult info ja oskusteabe tõttu, vaid ka meetmed sobivad nende arenguetapiga paremini kui Valgamaa ettevõtjate puhul.

Lahendus teostuselt ei ole keeruline, kuid eeldab poliitilist tahet ning kohapealsete inimeste usaldamist. Kredex on jaganud korterelamute rekonstrueerimise toetamiseks Eesti 5 regiooniks, kuna varem kippusid võimekamad piirkonnad nagu Tallinn, suurema osa rahast endale neelama. Sama lähenemine tuleks laiendada nüüd kogu euroraha jagamisele.

Kui soovime mõjutada töökohtade püsimist ja loomist Eesti väikelinnades- ja maapiirkondades, peaksime andma kolmandiku eurorahast piirkondadesse – kohapeale otsustamiseks. Regionaalse arengulõhe vähendamiseks tuleb rohkem euroraha suunata aga sinna, kus on suurem ääremaastumine, mitte panna kõige nõrgemaid tugevamatega konkureerima.

Selliselt annaksime kohapeale hoovad, millega omavalitsused, ettevõtted ja vabaühendused suudavad omavahelises koostöös ääremaastumist pidurdada. Tõmbekeskuste kõrval peab arenema ka ülejäänud Eesti.

Ilmus ERRi portaalis 23.september 2020


Renoveerime Türi vallas niipalju korterelamuid kui võimalik!

Esitasime sotsiaaldemokraatide poolt viimasel vallavolikogu istungil otsuse eelnõu ja kui volikogu seda toetab, hakkab Türi vald korteriühistuid nõustama ning rahaliselt toetama. Meie eesmärk on, et Türi inimeste elamispinnad saaksid korda.

Meie vallas on korrastatud väga vähe kortermaju. Meile teadaolevalt vaid kümme hoonet ning mõned on lähiajal tegemisel. Samas asuvad Türil kolmandik Järvamaa 764 korterelamust.

Soovime, et vallavalitsus hakkaks aktiivselt tegelema elanikkonna teavitamisega renoveerimise võimalustest ja vajalikkusest. Nõustama ühistuid renoveerimisprojektide koostamisel, rahastustaotluste esitamisel ja tasuvusarvutuste koostamisel. Samuti peab vallavalitsus esitama volikogule õigusakti, millega toetatakse Türi valla korteriühistuid renoveerimisprojektide maksumuse hüvitamisel.

Järgmisel seitsmel aastal toetab riik suurte summadega korterelamute renoveerimist ning kui me seda võimalust ära ei kasuta, jääme elamispindade osas teistest maha. Suvel lõppenud Kredexi taotlusvoorust küsis toetust Järvamaalt vaid kaks Paide korteriühistut, seevastu meiega samast rahastuspiirkonnast Raplamaalt küsiti 12 ja Lääne-Virumaalt 34 hoone korrastamiseks. Niiöelda meie raha läheb teistesse maakondadesse, kuigi peaks siinsete inimeste heaolu parandama.

Korda tegemata korterelamud saavad olema lähitulevikus üks põhjus, miks inimesed Türi vallast lahkuvad. Kui sul on valida, kas elad 70- 80ndatel ehitatud amortiseeruvas hoones või korda tehtud majas, valid võimalusel alati korralikuma elupaiga. Täna on samal ajaperioodil ehitatud elamud terves Eestis sarnases olukorras, kuid eurorahadega lähevad mõned piirkonnad eest ära. Me ei tohi sellel juhtuda lasta.

Tallinna Tehnikaülikooli arvutuste järgi võivad aastaks 2050 ligi pooled valla kortermajad kasutusest välja langeda. Seda pigem aga valla äärealadel, kus majad väiksemad ja väljakutsed suuremad. Kui me sellel juhtuda laseme toimub suurem ääremaastumine, koolides jääb õpilasi vähemaks, ettevõtjatel töökäsi.

Mis aga kõige olulisem – iga kortermaja on kellegi kodu. Isegi kui seadus seda otse ei ütle, peab valla ja vallavalitsuse esmane huvi olema oma inimese käekäik. Kui sellele saab kaasa aidata nii lihtsal viisil, siis seda tuleb teha. Pealegi oleks meie poolt pakutud tegevuste kulu imeväike kodu soetamise toetuse kõrval aga mõju elanike arvule paarikümne aasta jooksul oluliselt suurem.

Järvamaa, sealhulgas Türi vald, on renoveeritud kortermajade arvult Eesti viimaste seas, seda ka AS Kredexilt renoveerimistoetuste küsimises. 2021. aastal algaval Euroopa Liidu eelarveperioodil planeeritakse korterelamute renoveerimist toetada üle Eesti 366 miljoni euroga, mis omab märkimisväärset positiivset mõju amortiseeruvale elamufondile.

Piirkondlikud suured erinevused renoveerimistoetuste taotlemisel  võivad tähendada, et info ei liigu piisavalt ja tasuvusarvutuste ning toetuste taotlemise bürokraatiaga tegelemine ei ole kõigi jaoks lihtne. Samas loodi sellel aastal riiklikud laenud, juhuks kui pank ei aita ning eraldi toetused väga madala ruutmeetri hinnaga majadele. Neis küsimustes tahamegi tuge pakkuda!

Ilmus Türi Rahvalehes september 2020
Pilt: kodukiri.ohtuleht.ee


Valitsuse laual on euroraha ettepanek, millega suurendatakse regionaalset ebavõrdsust miljardite eest

Minister Jaak Aab, murrate lahtisest uksest sisse, sest vatupidiselt Teile, ei näita ma tänase valitsuse poole näpuga kui regionaalse ebavõrdsuse suurenemisest kirjutasin Maalehes "Turupõhine regionaalpoliitika on läbikukkunud! Ebavõrdsus linnade ja maakohtade vahel aina kasvab".  Samuti jätate vastamata kõige olulisemale kriitikast - miks valitsuse laual on sama viga kordav eurorahade jagamise eelnõu?

Minu arvamuslugu põhineb Eesti teadlaste ja ekspertide analüüsidele ehk neljale olulisele dokumendile, millest üks on Teie enda ministeeriumi poolt koostatud "Eesti regionaalarengu strateegia 2014-2020 elluviimise seirearuanne". Kahjuks keskendute täiesti valele asjale - püüate seletada kuidas Keskerakond on kõige tublim ja loetlete kes kõik pole millega hakkama saanud. Probleem ise aga Teie tähelepanu ei saa.

Seletan uuesti. Üleriigiline konkurentsipõhine euroraha jagamine tähendab, et see, kellel on rohkem raha ja inimkapitali, on võimekam paremaid projekte kirjutama ja seega ka rohkem raha saama. See on peamine põhjus, miks raha liigub rohkem pealinna ümbrusesse ja regionaalne ebavõrdsus kasvab.

Näiteks sobib hästi Euroopa Liidu struktuurifondide 2014-2020 nutika spetsialiseerumise toetamise suund, kus ettevõtluse arengut toetatakse teadus - ja arendustegevuse kaudu nagu klastrite loomine, innovatsiooni edendavad hanked, tehnoloogia arenduskeskused jne.  Ülikoolidega koostööks mõeldud 16 miljonist eurost läks 96% Tallinnas, Tartus ja Harjumaal tegutsevatele ettevõtetele ning ülejäänud Eesti ettevõtted said vaid 4%. Ettevõtlustoetuse 44 miljonist eurost läks 77% Harju- ja Tartumaa ettevõtetele. See on üks mitmetest halvast näidetest, kuidas pealinna kuldne ring ja Tartu tõmbavad kõik raha ja arengu endasse kuna regionaalset kaitset meetmetel pole.

Kasvualad valiti välja tuginedes Eesti majanduse ja teaduse spetsialiseerumisele ning globaalsetele trendidele. Lisaks koguti ettevõtjate ja teadusasutuste esindajate hinnanguid, millistel ettevõtluse valdkondadel on investeeringute kaudu teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni kõige tõenäolisem saavutada rahvusvaheline konkurentsieelis.

Nutika spetsialiseerumise andmed: Kaija Valdmaa, Rhiannon Pugh & Jaanus Müür (2020): Challenges with strategic placed-based innovation policy: implementation of smart specialization in Estonia and Wales, European Planning Studies. DOI: 10.1080/09654313.2020.1767541. To link to this article: https://doi.org/10.1080/09654313.2020.1767541

Küsimus on eurorahades mitte kas ja milliseid riigisiseseid regionaalprogramme on tehtud. Sada- või kaksada miljonit eurot riiklike regionaalprgramme ei saa vastu neljale või kuuele miljardile eurorahale. Jah, kõik senise ja eelmiste valitsuste regionaalset arengut toetavad algatused on õiged sammud ja samuti uuringute poolt kiidetud, euroraha miljardi omavad aga tugevamat ning kahjuks regionaalset ebavõrdsust võimendavat mõju.

Lahendus sellele probleemile on:

  1. Piisavalt suure mõjuga summad eurorahast jagatakse Eesti regioonide vahel ära. Igale ühele oma pott, kust teised osa ei saa. Hea näitena hakkas seda rakendama Kredex, kes jagab korterelamute renoveerimistoetust 5 Eesti regioonis. Igal ühel oma raha, sest varasemalt võtsid Tallinna korteriühistud suurema osa Eesti rahast endale.
  2. Kolmandik eurorahast tuleks otsustada kohapeal. Tänased ja uue perioodi meetmed on ministeeriumite nägemused, mis ei toeta kohapealseid arenguid. Seni kuni see ei muutu, pole omavalitsustel tegelikku jõudu töökohti mõjutada ja inimeste rännet pealinna peatada.
  3. Kui soovime ääremaastumist vähendada, siis tuleb rohkem euroraha suunata sinna kus on suurem ääremaastumine. Ehk kõige kehvemad saavad kõige rohkem, vastupidselt praegusele, kus nad saavad kõige vähem.

Eesti saab uuest Euroopa Liidu eelarvest koos taaste- ja õiglase ülemineku fondiga järgmiseks perioodiks rekordkoguse - 6,8 miljardit eurot. Ettepanek meetmete ja rahade jaotamise osas on rahandusministeeriumi poolt kokku pandud ja ootab valitsuse otsust. Plaanitavad meetmed on ministeeriumite nägemus, neid ei ole omavalitsusliitudes arutatud, suuresti ei toetu nad ka maakondlikele strateegiatele. Pole ka ette nähtud eurorahade jagamist regiooniti (kui Kredexi korterelamute renoveerimine välja arvata). Ammugi pole kuskil kirjas, et piirkonnad, mis on rohkem ääremaastunud, peavad saama rohkem toetuseid.

Minister Aab, siin on nüüd teie võimalus. Muutke uue perioodi rahade jaotamise põhimõtteid Eesti väikelinnade- ja maapiirkondade kasuks. Kui seda mitte teha, kirjutate rasvaste tähtedega Keskerakonna ja enda nime regionaalse ebavõrdsuse suurendajate sekka, kuna esimest korda on meil olemas analüüsid, mis hoiatavad vanaviisi jätkamise eest!

Mõned väljavõtted, millele toetun (mõte ei muutu, püsib kontekstis):

Eesti Inimarengu Aruanne 2020

  • „Need üldised suundumused kinnitavad, et piirkondlik ebavõrdsus on Eestis objektiivselt kasvanud. Piirkondliku ebavõrdsuse teke on otseselt seotud rahvastiku kahanemisega ja MAJANDUSTEGEVUSE kokkukuivamisega ääremaal.“
  • KONKURENTSIVÕIMEL põhinev lähenemine Eesti regionaalpoliitikas ei ole aidanud Eesti piirkondade ebaühtlast arengut peatada. Ääremaade väiksemate ressursside tõttu on nendel piirkondadel raske riigi majanduse tuumikpiirkondadega võistelda ka konkurentsis Euroopa Liidu toetuste saamisel“

Riigikogu Arenguseire Keskuse regionaalse majanduse lõppraport 2019

  • „Tavapärane LIBERAALNE MAJANDUSPOLIITIKA ON murettekitavalt ABITU regionaalse ebavõrdsuse probleemi lahendamisel, sest ei paku selgeid suuniseid ega põhjendusi riigipoolseks sekkumiseks ning loodab, et pikas perspektiivis tasanduvad erinevused turujõudude toimel“
  • „Igal piirkonnal on oma roll ja funktsioonid laiemas riiklikus majandussüsteemis. Seega on lähi- ja keskpikal perioodil iga regiooni arenguperspektiiv erinev, mistõttu ei ole üksnes ÜHETAOLISI ABINÕUSID KASUTAV regionaalpoliitika parim lahendus“

Eesti regionaalarengu strateegia 2014-2020 elluviimise seirearuanne

  • „REGIONAALNE PALGALÕHE kahe suurema linnapiirkonna ja muude toimepiirkondade vahel on olnud VIIMASEL 3 AASTAL SUUREM kui strateegia rakendamise algusaastatel (2012-15)“
  • „Strateegia seiremõõdikutega seatud sihtidele vastupidised arengud on toimunud kahe suurema linnapiirkonna ja muude toimepiirkondade vahelise LÕHE SUURENEMISEGA SKP, ettevõtlusaktiivsuse ja sissetulekute osas“

Praxise struktuurivahendite analüüs 2015

  • „Seega aktiivsemate ja informeeritumate taotlejatega piirkonnad said rohkem toetusi ning sellega TOETATAKSE potentsiaalselt ARENGUERINEVUSTE SUURENEMIST
  • „Toetusrahade kasutamine TULEB SIDUDA selgemalt piirkondlike vajadustega “
  • „Selleks, et suurendada regionaalsete eripärade ja arenguvajadustega arvestamist, tuleks muuta otsustusprotsessi ja VIIA rohkem OTSUSTUSÕIGUST maakonna tasandile“