Sotsiaaldemokraadid soovivad presidendivalimistel suurendada valijameeste arvu
Sotsiaaldemokraadid algatavad täna riigikogus presidendi valimise seaduse muutmise, et suurendada valimiskogu koosseisu ja anda nii omavalitsustest pärit valijameestele riigipea valimistel tagasi nende varasem esindatus.
„Meie eelnõu taastab senise presidendi valimise korra, kus linnade ja valdade esindajatel oli suurem sõnaõigus. Kui president ei osutu riigikogus valituks, kutsutakse tänavu hilissuvel kokku riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest koosnev valimiskogu. Pärast 2017. aasta haldusreformi jäi Eesti kaardile 79 omavalitsust, mis kärpis ka kaks korda ka valijameeste ridu. Meie lahendus näeb ette, et 107 valijamehe asemel tuleb presidenti valima 232 valijameest. Koos riigikogu saadikutega saab valimiskogu olema 333-liikmeline,“ selgitas põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.
Selline muudatus tagab tema sõnul rahva parema esindatuse valimiskogus. Lisaks saab valijameeste seas saab olema rohkem neid mehi ja naisi, kes kuuluvad mõnda valimisliitu või parlamendivälisesse erakonda. „Presidendi valimise liikumine valimiskokku tähendab, et erakonnad pole suutnud leida ühisosa. Seega on väga oluline, et patiseis ei kanduks sinna edasi – mida suurem on valimiskogus piirkondlike esindajate osakaal, seda tõenäolisem on, et riigipea selgitamisel saadakse vajalikud hääled kokku,“ rääkis Läänemets.
Sotsiaaldemokraatide eelnõu säilitab 2016. aastal valimiskogus kehtinud vahekorra riigikogu liikmete ja volikogude esindajate vahel.
Kui ind korruptsiooniga võidelda raugeb, on valitsus läbi kukkunud
Eelmise valitsuse kukutas mastaapne altkäemaksuafäär, millega otseselt seotud Keskerakond jätkab küll valitsemisvastutuse kandmist jaanuari lõpus ametisse astunud uues valitsuses. Rabav paradoks, eriti kui arvestada, et Keskerakonna ajalugu on korruptsioonijuhtumitega palistatud, kirjutab oma arvamusloos Järva Teatajas Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees .
Igal juhul jääb poliitilise korruptsiooni vari Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni ning peaminister Kaja Kallast pikalt saatma, mida asjaosalised ka ise hästi teavad. Hea märk on aga see, et Kallas on tõstnud korruptsioonivastase võitluse üheks oma valitsuse lipukirjaks ja et vastavad punktid leiab ka värskest võimuleppest. Samas ei ole välistatud, et korruptsioonitaaga tõttu võib uute partnerite kaksikvõimust kujuneda kaelamurdev katsumus. Seda just siis, kui leiab kinnitust kahtlustus, et vastutasuks Porto Franco kinnisvaraarenduse kasuks tehtava otsuse eest pidi Keskerakond saama kohalike valimiste eel suurärimehelt annetusena kuni miljon eurot. Valitsuse usaldusväärsus satub veelgi rohkem löögi alla aga juhul, kui peaks selguma, et Keskerakonna endise peasekretäri Mihhail Korbi kõrval olid sellest afäärist teadlikud ka partei teised võtmeisikud. Ei maksa unustada, et Keskerakonnal endal lasub praegu kahtlustus mõjuvõimuga kauplemises.
Tsiteerin nüüd värske võimuleppe lubadust: ”Lähtume Eesti riigi ja rahva ühisest parimast huvist ning õigluse ja õiguse põhimõtetest. Eesti on õigusriik, kus kõik ühiskondlikud otsustusprotsessid on võimalikult läbipaistvad.“ Uut lootust on seega õhus. Poliitilise korruptsiooni ennetamisel l on valitsusliidu tööpõld igatahes lai – sellega tuleb tegeleda igal tasandil.
ei kavatse siin pealvaatajaks jääda. Esitasime riigikogule lühikese aja jooksul kolm eelnõu, mis on suunatud korruptsiooni väljajuurimisele. Kuna Eestis sõltuvad valimistulemused suurel määral sellest, kui paksu või õhukese rahakotiga kampaaniat teha, siis tekib teatud erakondadel tekkinud ikka ja jälle kiusatus musta raha ja hämarate skeemide kasutamise järele. Aastaid on räägitud, et vaja on püüelda selle poole, et valimiskampaaniad oleksid ennekõike ideede ja mitte raha võitlus, aga „võidurelvastumine“ pole kuhugi kadunud. Raha mõju vähendamiseks algatasime me taaskord eelnõu, mis kehtestab ülempiiri nii erakondade valimiskuludele kui valimisreklaami mahule.
Igal juhul jääb poliitilise korruptsiooni vari Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni ning peaminister Kaja Kallast pikalt saatma, mida asjaosalised ka ise hästi teavad.
Teise eelnõuga tahame me oluliselt tugevdada Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni, laiendades selle õigusi, ning karmistada karistusi keelatud annetuste vastu võtmise eest. Kriminaalkaristus ootab näiteks juhul, kui keelatud annetus on üle 40000 euro. Kriminaalkorras karistatud keelatud annetuse tegija ja vastuvõtja ei tohi kolme aasta jooksul pärast süüdimõistmist annetusi teha ja neid vastu võtta. Ühtlasi tuleb salaannetus kanda viivitamatult riigieelarvesse. Erakondade aus ja läbipaistev rahastamine on üheks demokraatia nurgakiviks.
Veel näeme me vajadust ajutise uurimiskomisjoni loomise järele. Kõigi parlamendierakondade saadikutest koosneva komisjoni ülesandeks oleks uurida võimalikku korruptsiooni seoses toetustega, mida eelmisel aastal jagati kriisi leevendamiseks kokku 827,6 miljoni euro ulatuses. Porto Franco juhtum suurendas veelgi kahtlusi ettevõtetele sihitud kriisimeetmete osas – nende põhjaliku läbivalgustamise käigus selgub, kas maksumaksja raha on ikka alati seaduslikult ja otstarbekalt eraldatud.
Uus valitsus tõusis võimule ohtra krediidi toel. Üheks põhjuseks, miks hääletasid Kaja Kallase peaministriks saamise poolt, oli tema lubadus tegeleda otsustavalt korruptsiooni tõrjumisega. Me ootame, et sõnadest saavad teod ning et koalitsioon on valmis meie ettepanekuid sisuliselt arutama ja neid ka põhiosas toetama. Poliitilise korruptsiooni vähendamiseks on vaja teha erakonnaülest koostööd. Aga juba ette saab öelda, et kui peaks raugema Reformierakonna ja Keskerakonna ind korruptsiooni vastu võidelda, siis on see valitsus läbi kukkunud.
Loodav koalitsioon regionaalpoliitikasse oodatud muutusi ei too
ERJK töövõime vajab tugevdamist
Põhiseaduskomisjoni aseesimehe Lauri Läänemetsa hinnangul on Keskerakonna otsus võtta oma allkiri Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) likvideerimise eelnõult tagasi ainuõige samm, kuid korruptsiooni vähendamiseks on vaja uuel koalitsioonil tugevdada ERJK töövõimet.
„Eelnõu, millelt Keskerakond oma allkirja tagasi võttis oleks likvideerinud seni end korduvalt tõestanud kontrollisüsteemi ja vähendanud veelgi korruptsiooni ärahoidmiseks mõeldud sanktsioone. Arvestades viimasel ajal toimunut peaksid Reformierakond ja Keskerakond näitama üles oma valmidust lahendada ERJK töö kitsaskohti.
Senini on erakonnaseaduses ette nähtud sanktsioonide (viivis ja riigieelarvest makstava toetuse vähendamine) rakendamine olnud puudulik ja ebaselge. Näiteks ei ole võimalik seadust rikkunud erakonna riigieelarvelist toetust kinni pidada, kuna on ebaselge kui pikaks perioodiks ja kuidas vähendamist arvestatakse. Samuti ei ole võimalik keelatud annetuse tagastamiseks ette nähtud viivist 300% nõuda, sest protseduur on seaduses lahti kirjutamata. ERJK on teinud põhiseaduskomisjonile ka ettepaneku kehtestada annetajale tõestamiskohustus kui annetus on ületanud teatud piiri.
ERJK ja õiguskantsler on viimastel aastatel pöördunud Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole tähelepanekute ja ettepanekutega erakondade rahastamise järelevalve puuduste kõrvaldamiseks. Kuni tänaseni pole seadusemuudatusi algatatud. Sotsiaaldemokraadid algatasid eile Riigikogu otsuse eelnõu, mille eesmärk on seada valimiskulude ülempiir Riigikogu, kohaliku omavalitsuse, europarlamendi valimistele ja rahvahääletustele. Eelnõu järgi peab analüüsi ja seadusemuudatused välja pakkuma valitsus käesoleva aasta 1. maiks,“ ütles Läänemets.
Sotsiaaldemokraadid esitasid eelnõu poliitilise korruptsiooni vähendamiseks
Sotsiaaldemokraadid algatasid täna riigikogus poliitilise korruptsiooni tõrjumisele suunatud eelnõu, mis muuhulgas näeb ette ülempiiri seadmise nii erakondade valimiskuludele kui valimisreklaamide mahule.
Otsuse eelnõu kohustab valitsust esitama riigikogule 1. maiks ettepanekud, mis vähendaksid raha mõjuvõimu Euroopa Parlamendi, riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ning rahvahääletustel.
„Meie eelnõu seab valimiskampaaniate käigus toimuvale raha arutule raiskamisele piirid. See omakorda aitab vähendada poliitilist korruptsiooni – tõhusate piirangute korral ei lähe erakonnad korruptiivsele teele ega ürita mõjuvõimuga kaubelda,“ ütles põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.
Tema sõnul lähtub sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ettepanek arusaamast, et valimistel peaksid ennekõike konkureerima erakondade arusaamad erinevate ühiskondlike probleemide lahendusteedest. Pahatihti käib valimiste eel võitlus mitte ideede, vaid reklaamiagentuuride ja üliheldelt rahastatud kampaaniate vahel, lisas Läänemets.
„Piiri seadmine valimiseelsele „võidurelvastumisele“ suunab kampaania sisulisele debatile ja vähendab erakondade survet otsida toetust massiivsete turunduskampaaniate korraldamiseks. See vähendab ühtlasi survet praktikas aset leidnud korruptsiooniohtlike olukordade ja otseste seaduserikkumiste tekkeks,“ seisab eelnõu seletuskirjas.
ERJK andmetel moodustas 2020. aastal riigi toetus riigikogus esindatud erakondade eelarvetest 67-91 protsenti. Seetõttu on riigil kui erakondade olulisimal rahastajal õigus seada raha arutule kulutamisele ka piiranguid.
Läbiotsimine Kredexis kinnitab, et valitsus on eelistanud väikeettevõtetele parteisponsoreid
Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimehe Lauri Läänemetsa hinnangul juhivad uudised Kaitsepolitsei läbiotsimisest finantsasutuses KredExis tähelepanu valitsuserakondade omakasupüüdlikkusele kriisitoetuste jagamisel.
„KredEx allub oma tegevuses väliskaubandus- ja infotehnoloogia ministrile ja EKRE on seda positsiooni hoidnud alates käesoleva valitsuse loomisest. Kuigi ma juba kevadel rõhutasin, et valitsuserakonna suusponsori arendatav Porto Franco projekti rahastamine kriisilaenude abipaketi raames on kahtlusi äratav, leidis valitsus, et väljastatav laen vastab kõigile tingimustele. Täna on alust kahtlustada, et soosis sponsorit ja rahvale on valetatud.
Keskerakond peab enne valitsusse astumist sisemiselt puhastuma
Keskerakond on saanud erakonnana kahtlustuse mõjuvõimuga kauplemises. Ometi oleme täna olukorras, kus Keskerakonnast võib mõned päevad pärast korruptsiooniskandaali puhkemist saada uuesti valitsuspartei. Reformierakonna käes on võime nõuda Keskerakonnalt muutusi. Jüri Ratas on korduvalt kinnitanud, et Keskerakonnas ei ole kohta hämaratele sularahatehingutele ja erakonna rahastamine on läbipaistev. Ometi oleme jälle olukorras, kus Keskerakonna tipp-poliitikut kahtlustatakse korruptsioonikuritegudes, ütles Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees ning riigikogu liige Lauri Läänemets.
Jüri Ratase peaministri kohalt lahkumine oli ainuõige samm. Kuid see ei ole piisav. Arvestades, et mõjuvõimuga kauplemises on süüdistuse saanud erakond ei saa me lasta sellist parteid enne sisemise puhastumise läbimist uuesti valitsusse.
Kui mõjuvõimuga kauplemise all kahtlustuse saanud erakond pääseb valitsusse, siis mis signaali saadab see ühiskonnale? Kuigi tegemist on alles kahtlustusega ei pea avalik võim olema ainult aus vaid ka näima ausana. Kui Keskerakond saab lõpuks süüdimõistva otsuse, millise pärandi jätab see meie poliitilisse kultuuri?
Kaja Kallasel on harukordne positsioon sundida Keskerakonda sisemisele puhastumisele. Miljoni euro suuruse annetuse küsimine viitab sügavatele finantsprobleemidele erakonnas, mis lähiajal ei kao. Lisades siia Keskerakonna innukuse Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni likvideerimisel on raske uskuda, et erakond oleks midagi minevikust õppinud.
Kui Jüri Ratas kinnitas maikuus Riigikogus, et tema soov on ERJK likvideerimisega parandada kontrolli erakondade rahaasjade üle, siis samal ajal oli Keskerakonna peasekretär mitu kuud plaaninud rahastada erakonna tegevust erakonna mõjuvõimu müümisega. Kui Jüri Ratas ei teadnud midagi Mihhail Korbi tegevusest, siis kuidas saab Keskerakond kuuluda üldse valitsusse. Kuidas saame usaldada erakonna esimeest, kes ei tea, kust raha
nende erakonda tuleb?
Kui kohus rahuldas riigiprokuratuuri taotluse ja lubas kaks korruptsioonikuritegudes kahtlustatavat isikut vahi alla võtta, siis juriidilise isiku puhul samasugust tõkendit kasutada ei saa. Ometi saab blokeerida Keskerakonna osalemise riigi valitsemises, kuni erakond pole veenvalt avalikkusele tõestanud oma võimet muutuda.
Kui Keskerakond ei suuda oma tegudega näidata, et muutused on võimalikud, siis ei ole nende koht uues valitsuses. Riigikogu matemaatika lubab koalitsiooni moodustada ka ilma nendeta. Valik on Kaja Kallase käes.
Korruptsioonikahtlus selgitab ERJK likvideerimise soovi
Põhiseaduskomisjoni aseesimehe Lauri Läänemetsa hinnangul on tänaste uudiste valguses mõistetav, miks Keskerakond ja EKRE soovisid Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) tegevust lõpetada.
„Korruptiivne käitumine ei ole meie valitsusest kuhugi kadunud. Tänasel pressikonverentsil ütles prokuratuur, et esimesed menetlustoimingud tehti antud uurimise raames eelmise aasta kevadel. Umbes samal ajal algatati Keskerakonna ja EKRE toetusel ka eelnõu ERJK tegevuse lõpetamiseks.
Täna on selge, miks seda tehti. Keskerakond ja EKRE soovisid vabaneda tüütust kontrollorganist, kelle tegevus oleks erakondade tegutsemist piiranud. Kevadel tundus mulle, et eelnõu koostajate varjatud eesmärk on lubada erasektoril ja parteidel ajada asju omavahel kontrollivabalt. Täna teame kellele see oleks kasulik olnud.
16. juulil väitis Mihhail Korb sotsiaalmeedias tehtud postituses, et ERJK ajab oma jonni ja tekib tunne, et Keskerakonda kiusatakse meelega. Kahetsusväärne on lugeda, et samaaegselt sellega tegeles Korb erakonnale rahastuse hankimisega läbi mõjuvõimuga kauplemise.
ERJK tegevust lõpetava eelnõu menetlemise käigus ütlesid eelnõu algatajad, et neil ei ole etteheiteid ERJK tegevusele, vaid tegemist on korruptsiooni ennetava sammuga. Korruptsiooni ennetamise tööga alustamiseks oleks eelnõu algatajad pidanud vaatama oma erakondade ridadesse,“ ütles Lauri Läänemets.
Vaikiva ajastu hõng Toompeal
Opositsiooni suu sulgemine pole enam kellegi fantaasia, vaid ühe erakonna ametlik seisukoht.
Eesti Vabariik loodi kohe alguses parlamentaarse vabariigina. Kuigi ka toona ei meeldinud paljudele riigikogus toimuv “lehmakauplemine”, tõestas ajalugu, et pärast autoritaarse riigikorra kehtestamist ja parlamendi “väljalülitamist”, kaotasime me loetud aastatega iseseisvuse.
Taasiseseisvunud Eesti parlamendis on opositsioon tihti süüdistanud valitsusliitu oma tahte “teerulliga” läbisurumises. Aga viimase kolme aastakümne jooksul pole veel kordagi mindud teadlikult seadust rikkuma, et opositsioonil suud kinni toppida. See on pretsedenditu ja väga ohtlik pööre, mis teadlikult lõhub demokraatiat ja seab ohtu Eesti kestmise, kui ei kohkuta seda teed edasi minemast.
Kui William Tomingas oma 1961. aastal ilmunud raamatus “Vaikiv ajastu Eestis” võttis kasutusele termini “vaikiv ajastu,” siis pidas ta selle all silmas aastatel 1934-1940 Eestis valitsenud autoritaarset riigikorda.
Tulles tänapäeva, siis oleme olukorras, kus võimul olev koalitsioon üritab vahendeid valimata tasalülitada opositsiooni. Küsimus pole enam kaugeltki abielureferendumis ja selle korraldamise mõistlikkuses. Oma eesmärkide saavutamiseks on põhiseaduskomisjoni esimees Anti Poolamets unustanud seadused ja asunud kolme valitsuserakonna heakskiidul juhtima komisjoni tööd autoritaarsel viisil.
Kordan lühidalt üle Rait Maruste poolt hiljuti kirjutatu. Kehtiv seadus ei anna koalitsioonile võimalust eirata opositsiooni ettepanekuid või hakata neid grupeerima sisulisteks või mittesisulisteks.
Jah, Poolametsale, EKRE-le ja praegu EKRE pilli järgi tantsivatele Keskerakonnale ja Isamaale ei meeldi väga paljud ideed. Demokraatia ei rajane aga ideede meeldivusel, demokraatia üheks olulisemaks tunnuseks on seaduse ülimuslikkus. Seaduste, ka põhiseaduse austamist oleme Toompeal näinud viimase nädala jooksul üha vähem.
“EKRE on rahva esinduskogus, riigikogus asunud demokraatiat lõhkuma.”
Opositsiooni suu sulgemine pole enam kellegi fantaasia, vaid ühe erakonna ametlik seisukoht. Kui selle partei juhtivpoliitikud räägivad “suu kinni toppimisest” ja “välja lülitamisest ” ning on asunud oma sõnu ka ellu viima, siis on ohus nii sõnavabadus kui ka demokraatia toimimine. Vaigistades parlamendiliikme, vaigistad ka nende inimeste hääle, keda ta esindab. EKRE on rahva esinduskogus, riigikogus asunud demokraatiat lõhkuma.
Alates 19. sajandi keskpaigast on Eesti rahva püsiväärtuseks olnud ühistegevus. Üheskoos võideti Vabadussõda, loodi oma riik ja elati üle mitu okupatsiooni. Vastasseisud, erimeelsused ja tulised diskussioonid kuuluvad parlamentaarse demokraatia juurde, aga ennekuulmatu on ühe poliitilise jõu soov vaigistada oma oponendid.
See viib meid tagasi ühe teise riigikorra juurde. Praegu veel on riigikogu saadikutel võimalus valida. Kas me soovime austada demokraatiat või siis riigikorda, kus rahva valitud esindajatel on hääl püsivalt “kinni keeratud”?
Ilmus ERRi portaalis
Riigikogu on endasse tõmbunud ja lõhki, abielu küsimus on hetkel ebaoluline
Kaks aastat tagasi asusin aktiivsemalt taotlema Järva- ja Viljandimaa inimestelt volitust esindada neid riigikogus, et olla üks selle ringkonna kaheksast rahvasaadikust, kirjutab erakonna aseesimees ja Riigikogu liige Lauri Läänemets EPLi arvamusportaalis.
Kuna olin varem töötanud Väätsa vallavanemana ja olnud omavalitsusliidu juhatuse liige, siis tundsin kohalikke olusid päris hästi. Teadsin, mis inimestele argielus, kogukonnas ja ühiskonnas suuremat rõõmu pakuvad ning muret tekitavad. Sõnastasin valimiste eel sihid, mille eest rahvaesindajana seista: tasuvam töö, paremad haridusvõimalused ning väärikam elu eakatele. Usun, et sarnase tegevusega olid tollal hõivatud ka minu tänased kolleegid riigikogus.
Kahjuks on viimased nädalad viinud meid kõiki neist sihtidest kaugemale. Riigikogu on endasse tõmbunud ja sisemiselt lõhki. Õhus on süüdistused parlamendi töö takistamisest ja seiskamisest kuni demokraatia lõhkumise, vaikiva ajastu ihaluse ning riigireetmiseni välja.
Muudatusettepanekud hea maitse piiril
Kõige selle juures ei tohi meelest minna, et riigikogu ülesanne on töötada rahva jaoks. Viimastel päevadel on rahva tahtest või selle vastu astumisest palju räägitud. Nii mõnigi bravuurikas koalitsioonipoliitik on seejuures unustanud, et rahva tahet ei väljenda mitte ainult võimuerakonnad, vaid kõik erakonnad, sealhulgas ka riigikokku mittekuuluvad, ning samuti kõik riigikogu liikmed. Ei ole üht ja ainust rahva tahet, on erinevad tahted ja eesmärgid, mida erakondade kõrval esindavad ka vabaühendused ja kodanikualgatused. Rahvana tegutsemiseks on vaja meil seda tunnistada, otsida ühisosa ja teha koostööd.
Koostööst jääb aga kõvasti vajaka. Olin paar aastat tagasi lootusrikas, et riigikogus on võimalik üheskoos palju ära teha. Vaatamata vastasseisudele ja raskustele pean täna koostööd veelgi olulisemaks. Aga, kuidas selleni jõuda, kui sulle järsku öeldakse, et sinu ettepanek ei väärigi arutamist, ja kõige lõpuks võetakse sinult veel sõnaõigus ära?
Nii Eesti parlamendis kui kaugemal USA kongressis aasta alguses toimunu on ehedal kujul näidanud, kuidas mingi osa poliitikuid on võimu haaramise nimel valmis demokraatiat lammutama. Siinseid lammutajaid ei huvita Eesti inimeste heaolu parandamine ega kriisiaegse toimetuleku tagamine – neil on kõik hoovad, et seda teha, ent mida pole, see on EKRE sotsiaal- ja majandusprogrammi elluviimine.
“Eesti poliitika ekrestamine” – need on Martin Helme sõnad. See ei tähenda tasuvamate töökohtade loomist väikelinnadesse ja maale, teaduse ja kõrgtehnoloogiakeskuste arendamist ega kättesaadavamat ja inimesekesksemat tervishoidu.
Me näeme hoopis, kuidas valitsus ettevõtluse ulatusliku toetamise asemel jagab raha koalitsioonerakondade suursponsorite firmadele. Me näeme poliitikat, mis survestab maakoole sulgema. Samuti näeme me ebaõnnestunud tervisekriisi juhtimist. Ja kõige selle juures tegeleb riigikogu abielu mõistega.
Koalitsioon on kaotanud tunnetuse, millised on tegelikult olulised riigielu küsimused. Opositsiooni katsed sellele tähelepanu juhtida on saanud raevuka vastuse – sildistamise ja vaigistamise. Rahvahääletuse otsuse eelnõule tehtud 9000 muudatusettepanekut on Eesti rahva valitud esindajate ettepanekud. Jah, osa neist kompab hea maitse piire, ent eks ole nad omamoodi vastus koalitsiooni tekitatud absurdile ja segadusele, mis referendumit ümbritseb.
Abielu pole hetkel primaarne küsimus
On selge, et rahvas tahab riigijuhtimises enam kaasa rääkida. Üks viis seda teha on tegusate vabaühenduste ja mitmekesiste kodanikualgatuste kaudu. Sammuks edasi on rahvahääletus, mille korraldamine eeldab aga korralikku ettevalmistust, mis tähendab ka olulise riigielu küsimuse valimist ja selle küsimuse täpset sõnastamist. Mõlemas punktis on koalitsioon lati alt läbi jooksnud.
Esiteks, rahvas peaks hääletama kõige olulisemat ja riigielu korraldamisel vältimatut küsimust. Abielu ei pruugi seda kaugeltki olla, eriti kui arvestada praegust koroonakriisi ja majandusseisu. Teiseks, peab hääletus andma kindla tulemuse ehk „jah“ käivitama ühe ja „ei“ teise stsenaariumi, nagu oli ka hääletusel Euroopa Liiduga liitumise üle. Tundub lihtne, ent nagu näitavad arutelud riigikogus, ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias, on saatan peidus detailides.
Suureks takistuseks on just äärmuseni minek. Vastasseisust väljumiseks tuleb korraks aeg maha võtta ja tuletada meelde, et mille nimel me poliitikas tegutseme. Tõsi, mõni osapool võib keelduda oma nurgast välja tulemast, nagu on juba tõestanud Martin Helme, kes keeldus jäigalt presidendiga kohtumisest, või kui põhiseaduskomisjoni esimees jätkab seaduserikkumistega. Kuid proovima peab. Loodan, et Keskerakonna ja Isamaa saadikud tajuvad, et demokraatia on ummikusse juhitud ja on lõpuks valmis väljapääsu otsima.
Soov anda rahvale võimalus abielu teemaline küsimus lahendada võib olla igati õigustatud, eriti kui erakonnad üksmeelt ei saavuta.
„Keskpõrandale kokku“ lahendus peaks sellisel juhul olema selline, mis „jah“ puhul kindlustaks abielu mehe ja naise liiduna, kuid kohtleks kõiki Eesti peresid kõigis muudes kooselu küsimustes võrdselt ning „ei“ puhul kohustaks riigikogu algatama seaduseelnõu, mis lubab kõigil võrdselt abielluda.
Kokkuleppe saavutamiseks tuleb kõigil pingutada. Kui koalitsiooni ei loobu opositsioonist teerulliga üle sõitmast, siis on opositsiooni kohus kaitsta demokraatiat!