Podcast Teistmoodi Tulevik #6
Võru linnapea Anti Allasega arutleme, miks piirkondlik ebavõrdsus Eestis aina kasvab ja mida selle pidurdamiseks tegema peaks. Mida riik ei ole suutnud siiani, miks suur hulk raha läheb eesmärgist mööda, kas ja mis otsuseid tuleks ministeeriumite asemel kohapeal teha.
Ajaloolane Jaak Juske aga räägib Gustav Suitsu olulisusest Eesti vasakpoolse arvamusliidrina.
Koos Lauri Läänemetsaga teeb suvel saadet Juhan-Mart Salumäe
Pärg pronkssõdurile, Pätsile või hoopis Reile!?
Meie vanavanemate jaoks on Pätsi aeg ilmselt nende elu ilusaim noorusperiood. Selle üle ei vaidle keegi. Nii nagu paljudele noorematele on kolhoosikorrast hoolimata ilus mälestus õpilasmaleva suved. Ka jääb Päts alatiseks Eesti ajalooõpikutesse Eesti Wabariigi väljakuulutajana.
Seetõttu pole ju oluline, kas Päts isikuna väärib veel üht ausammast Tahkurannas, Toilas, Kadriorus, Pärnus ja Metsakalmistul olevale lisaks, vaid mida sümboliseerib uue tähise lisamine meie avalikku ruumi. Argumendid, mis kõlavad uue Pätsi kujuga seoses – autokraat küll aga vähemalt rahvuslane – on selge märk, et minevikusümbolid on ühiskonnas väärtuskompassi kõveraks väänanud.
Minevik väärastab tulevikku
Postimees kirjutas oma 1. juuli juhtkirjas: „Meil ei ole ka kuidagi võimalik tõendada, et 1934. aasta vaikiv ajastu lükkas meid hullemasse seisu. Ühe poole võit tähendanuks ilmselt diktatuuri ja teise poole oma varasemat nn vabatahtlikku liitumist Nõukogude Liiduga.“ Selline ohvrimentaliteedi ja mittemidagitegemist õigustava mõtteviisi propageerimine on otseselt ohtlik Eesti rahva edasisele kestmisele. Lisaks uskumatult tõdeväänav sõnakasutus Eesti juhtiva päevalehe poolt. Alati on alternatiiv!
Erinevalt Eestist oli Soomes ühena vähestest Euroopa riikidest demokraatlik riigikord ka 1930-1940 aastatel. Soome sotsiaaldemokraadid olid aastatel 1937-1948 järjest kokku 11 valitsuskoalitsioonis. Seega otsustas Soome just sotside osalusel hakata vastu Nõukogude Liidule, võitlesid Talvesõjas ja Jätkusõjas ja väljusid maailmasõjast iseseisva riigina.
Eesti sotsid olid soomlastest rahvusriiklikumadki - Vabadussõja ajal peetud Eesti esimese parlamendi, Asutava Kogu valimised võitsid just vasakjõud. Ning hiljem, peale II maailmasõda olid sotsid juhtiv jõud Eesti eksiilvalitsuses välismaal. Seega oleks ka Eestil olnud soomlaste kombel demokraatlik alternatiiv jõuga võimust kinni hoidvale, põdurale ja üksildasele autokraatsele valitsejale, kes pealegi oli olnud ärisuhetes stalinistliku režiimiga.
Siit jõuamegi tänapäeva, kus taas kõlab üleskutseid, et Eesti vajab Juhti, kes toob korra ja õnne maapeale. Lihtne on mineviku hädades süüdistada julma ajalugu ja lootusetuid olukordi ning unustada enda tehtud vead. Ja just seetõttu, eesti rahva tulevikuvalikute toetamiseks, on mõistlik avaliku ruumi luua maamärke, mis rõhutavad meie endi kätes olevaid valikuid. Alati on alternatiiv – demokraatia ja vabadus, mis pikas perspektiivis tagavad kestva arengu.
Monument meile endale
Just nende väärtuste sümbolina peaks seisma eestlaste pealinnas August Rei monument. Mees, kes koos Pätsiga lõi tsaariarmees eestlaste rahvusväeosad, mille põhjal loodi lõpuks Vabadussõja võitnud rahvavägi. Mees, kes Asutava Kogu juhina võttis vastu maaseaduse, mis muutis eesti talupojad peremeesteks omal maal. Ja eelkõige mees, kes peaministrina presidendi ülesannetes juhtis Eesti eksiilvalitsust 1945-1963, olles seega kõige kauem ametis olnud Eesti riigipea ja Eesti omariikluse sümbolkuju.
Tagasihoidliku inimesena Rei ise ilmselt ausammastest ei vaimustukski. Seda enam on meil rahvana vaja täita see auvõlg tema ees ja püstitada käidavasse kohta endale meelespea, et ka lootusetutes olukordades on alternatiiv. Vähemalt püüda teha asju nii, nagu Eesti riigi väljakuulutamise õhinas idealistlikult ja parimates kavatsustes lubatud sai!
Tagasi Postimehe juhtkirja juurde, et oleks koht, kus lisaks pronkssõdurile ja Pätsile, saaks viia pärja mehele, kes lisaks Eesti sõjaväe ja riigi loomisele, seisis ka selle säilimise eest.
Küsimus ei ole koolides, vaid valla juhtimises
Vallavalitsuse tellitud haridusvõrgu analüüs on karm – enamus Türi valla koolidest tuleks teha 3 või 6 klassiliseks, gümnaasium ja Laupa Põhikool sulgeda, lasteaiad ühendada. Kuigi analüüs toetab vallavalitsuse senist mõttemustrit ja on mõeldud argumenteerimaks miks koole sulgema peab, on meil olemas ka alternatiivid.
Esiteks ei ole tegemist haridusvõrgu uuringuga, sest hariduse sisu selles ei vaadata. Kogu analüüs toetub rahvaarvu ja koosseisu vaatlemisele ning prognoosimisele. Ehk teisisõnu annab see hinnangu Türi valla arengule ja viimase kümne aasta juhtimisele. Ja see hinnang on väga karm.
Analüüs sedastab, et kõige suurem elanikkonna vähenemine toimub Türi linnas, kõige elujõulisem on Väätsa. Türi elanikkond vananeb kiirelt ka seetõttu, et võrreldes teiste omavalitusega läheb ära palju noori aga elama tuleb tavapäratult rohkem eakaid. Tööealiste inimeste vähenemise tõttu vähenevad valla tulud ja jääb õpilasi vähemaks.
Muidugi raske on aru saada, miks hariduse analüüs sisaldab mõjude hindamist valla eelarvele aga mitte hariduse sisule, koolide kestlikkusele või kogukonna tulevikule kui kooliastmeid kärbitakse. Pidevalt edastatakse sõnumit kui suure rahalise võidu saab mõne kooli kinni panekust või õppetegevuse vähendamisest, aga see ei ole ju probleemile lahendus.
Probleem ise on liiga kiiresti vähenev ja vananev elanikkond, madalate palkadega töökohad. Just see on selle analüüsi tegelik sõnum. Tegin volikogus juba seitsmendat korda üleskutse, et pöörame tähelepanu probleemile endale aga ei midagi… Õpilaste arvu vähenemine on tagajärg ning ühegi kooli sulgemine või klassi kaotamine, ei paku lahendust asjaolule, et samamoodi valla juhtimisega jätkates sureb lõpuks kõik välja.
Saatuslik otsustamine tehakse õige pea ning jõustatakse 1. september 2022. Valda juhtiv erakond Isamaa näeb, et 7-9. klass tuleks sulgeda Kärus ja Retla-Kabala koolis. Käru õpilaste arvu vaadates on raskem vastu argumenteerida, kuid kui seal tõesti kolmas kooliaste suletakse, peab vald selle kogukonnale hüvitama. Näiteks „kokku hoitavast“ 75 000 eurost peaks vähemalt pool Käru kooli tugevdamisse edasi minema.
Retla-Kabala kooli 7-9. klassi sulgemist ma ette ei kujuta – õpilaste arv on piisav ning kool on piirkondlikult oluline. Argumendiks ei saa olla hoonete suured kulud. Sellised asjad ei sõltu ei koolist ega õpilastest, vaid on vallavalitsuse varasemate eelarveliste otsuste tulemus. Sotsiaaldemokraadi ei luba vallajuhtide tegemata töö pärast nüüd kohalikku kogukonda karistama hakata!
Türi on täna samas seisus kus Väätsa aastaid tagasi – prognoosid näitasid õpilaste arvu vähenemist, poliitikud kuulutasid lõppu. Hoolimata vastuväidetest ja negatiivsetest demograafilistest analüüsidest, on tänaseks õpilaste arv kasvanud 1/3 võrra ning koolil läheb hästi. Türil on see kõik samamoodi võimalik. Selleks ei tohi koole sulgeda või kärpida. Selleks peab vallavõim koolidesse uskuma, andma lapsevanematele kindluse, et kooliga läheb hästi ja mis kõige tähtsam – panustama nii hariduse sisusse kui ka hoonetesse.
Sotsiaaldemokraatidel on piisavalt kogemusi hariduses muutuste loomiseks, et juba paar aastat tagasi viitasime avalikult Türi valla haridusplaanide puudumisele ja hoiatasime sellise olukorra tekkimise eest, kuhu meid tänaseks juhitud on. Senise kogemuse põhjal julgen väita, et Isamaa poliitikud kärbivad kuni valimisteni tasa ja targu, mis saab nende nägemuses pärast valimis, on haridusvõrgu analüüsi karmikäe soovitustes aga kirjas.
Kool on kogukonna süda ja kui seda osatakse sellisena näha ning sinna panustada, tõmbab see ka inimesi ümbrusesse elama. Innovatiivne, hea haridusega rahulik piirkond nagu Türi, on väga paljude Tallinnast välja ihkavate inimeste unistus. Kui kärbime koolid, kärbime ka kogu valla tuleviku. Muudkui kärpides ja kokku tõmmates saab meist lõpuks Paide linna tagamaa. Mina sellega nõus ei ole!
Podcast Teistmoodi Tulevik #5
Koos Lauri Läänemetsaga teeb suvel saadet Juhan-Mart Salumäe
Saatekülalise Jevgeni Ossinovskiga räägitakse kliimast. Miks peavad fossiilkütused jääma maa-alla, kuidas jõukamad saastavad aga kannatavad vaesemad nii riigid kui inimesed, kes tegelikult kliimasoojenemise kinni peaks maksma, kuidas fossiilkütuste äri kasutab kilbina töölisi ja mismoodi tuleks meie igapäevane heaolu ümber defineerida.
Ajaloolane ja Riigikogu liige Jaak Juske räägib August Reist, kellel on vähemalt sama oluline roll Eesti riigi loomisel, kujunemisel ja järjepidevuse hoidmisel eksiilis, kui seda oli Konstatin Pätsil.
Podcast Teistmoodi Tulevik #4
VÄLIS: Majanduslangused on USA poliitikat muutnud vasakpoolsemaks, mida arvame Euroopa Liidu 750 miljardi suurusest laenuabist, miks EKRE kiidab Hispaania vennaspartei piirangute vastaseid proteste, kuigi Eestis ollakse suurimad piirangute pooldajad ning Tartu sotside soovist murul lasta pikemaks kasvada.
KÜLAS: Sven Mikser aitab vaadata kuidas koroona maailma ühtsust mõjutada võiks ning mida Euroopa parlamendis suurlaenu võtmisest arvatakse.
AJALUGU: Jaak Juske räägib kuidas tekkis ja miks on sotsiaaldemokraatia ning kommunism nagu öö ja päev erinevad ideoloogiad.
Podcast Teistmoodi Tulevik #3
Koos Lauri Läänemetsaga teeb mais saadet Riina Sikkut.
VÄLIS: Soome sotside toetus on tõusuteel, Saksamaa välisministri hoiatus, Taani targad investeeringud ning Suurbritannia ja Tabivere hooldekodud.
Koos saatekülalise Indrek Saarega möödus kõigil kolmel aasta esimeheks kandideerimisest ja fookusesse võeti Indrek Saare hiljutine kõne erakonna volikogus ja sotside roll Eestis.
Ajaloolane Jaak Juske räägib seekord ühest esimesest Eesti sotsiaaldemokraadist naispoliitikust Alma Ostra Oinasest.
Ootame töökohtade päästmiseks valitsuselt lisaeelarve ettepanekut
Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimehe Lauri Läänemetsa sõnul peaks valitsus Töötukassa nõukogu kuulda võtma ning töötasu meetme pikendamiseks laenuvõtmise protsessi algatama.
Raha selleks saab laenata Euroopa Liidu tööhõive toetamise erakorralisest rahastust (TERA), mis aga eeldab lisaeelarve esitamist Riigikogule.
„Täna on kõik – töötajad, tööandjad ja sotsiaalministeerium seda meelt, et ilma töötasu hüvitise meetme pikendamiseta satub suur hulk töökohti löögi alla. Ära tuleb hoida turismisektori pankrotilaine ja vältida kriisi jõudmist järgmiste majandusharudeni eelkõige tööstuses ja ehituses,“ sõnas Läänemets.
Töötukassa reservidest on aasta lõpuks alles hinnanguliselt 400 miljonit eurot, millest jätkub kuni kaheks aastaks täna kehtivate tööturu teenuste osutamiseks. 100 000 töötu korral oleks Töötukassa aastane kulu vähemalt 260 miljonit eurot, probleemid tööturul aga jätkuvad veel mitu aastat pärast majanduslangust.
„Kui me tahame, et Töötukassa reservid ei ammenduks enne kui tööhõive on taastunud, ei tohi tegelikult reservidest kasutada ka seda 45 miljonit eurot, millest Tanel Kiik on rääkinud. Nii Sotsiaalministeerium kui ka Riigikogu plaanivad töötushüvitiste suurendamist, mis toob kaasa lisakulud kulud ja raha lihtsalt ei jätkuks,“ lisas Läänemets.
Töötukassa nõukogu hinnanguline lisaraha vajadus on 100 – 150 miljonit eurot. Koondamiste ärahoidmiseks vajavad tööandjad kindlust enne juuni algust, mis eeldab teise lisaeelarve esitamist Riigikogule juba mai kuus.
„Valitsus võttis ettevõtete toetusmeetmete jaoks laenu, sama tuleb teha praegu inimeste aitamiseks. Euroopa Liidu erakorraline rahastu vahendid on mõeldud ka FIE-de abistamiseks, kes seni on Eestis jätkuvalt toetuseta,“ sõnas Lauri Läänemets.
Podcast Teistmoodi Tulevik #2
Iganädalane saade mõtestab sotsiaaldemokraatia olemust ja tulevikku Eestis ja maailmas. Maikuus on Lauri Läänemetsa kaassaatejuht Riina Sikkut.
Saates:
VÄLIS: koroonakriisi kõige kriitilisem ressurss on riiklik haiglavoodikohtade arv. Palju on neoliberalistliku majandusmudeli tingimustes paarikümne aastaga vähenenud haiglakohtade arv kriisis rängalt kannataval Prantsusmaal ja USAs?
TERVISHOIU TULEVIK: pikaaegse PERHi nõukogu liikme Hanno Mattoga arutame, et kas kriis toob kaugtöö ka meditsiini ehk tervisekapsel igasse külakeskusesse? Kas meditsiinitehnikute koolitamine võiks olla ala, mille pealt Eesti tulevikus kõvasti teenib?
JUSKE AJALOOMINUTID: Kui napilt läks Asutavas Kogus läbi sotside esitatud maaseadus, mis muutis Vabadussõjas sõdivad eestlased päriselt oma maa peremeesteks?
Malle peab saama töötuna seaduslikult tööampse teha
Eesti makstakse töö kaotanud inimestele töötuskindlustushüvitist: esialgu pool ja hiljem 40 protsenti tema varasemast palgast, mis tagab toimetuleku ja võimekuse oma peret toita uue töökoha otsimise perioodil. Aastate jooksul on see aidanud vaesusse langemast kümneid tuhandeid peresid, mille eest peame kindlasti selle süsteemi loojatele tänulikud olema. Samas on kehtiv süsteem eestlaslikult liiga maksimalistik – kõik või mitte midagi. Töötu peab olema täiskohaga töötu, kes ei tohi uue erialase töö leidmiseni teha isegi mitte ühtegi väikest „otsa“. Muidu kaotab ta päevapealt oma hüvitise. Selline kord on ebatõhus kahel põhjusel – ta sunnib inimesi passiivseks või siis nutikamaid skeemitama. Majanduslanguses jätab aga ilma hädapärasest lisarahast.
Malle jääb tööst ilma
Toome ühe näite: Malle on mitmes mõttes keskmine Eesti naine. Ta on pärit Kesk-Eestist, kes pärast keskkooli lõppu tuli Tallinnasse, et siin ülikoolis edasi õppida. Juba tudengina läks ta tööle ühte kesklinna hotelli, kus tõusis keskastme juhiks. Malle vastutas hotellis müügi eest Põhjamaades ja teenis Tallinna keskmist palka. Koroonakriis sulges aga hotelli ja omanikud otsustasid personali oluliselt vähendada. Malle leiab ennast ootamatult koondatuna, kaasavaraks kümneaastane erialane töökogemus koos rootsi keele ja broneerimistarkvara oskustega. Kuna kompetentsust jagub, siis leiab Malle, et ta ei peaks minema põllumajandusse lihttööliseks, lootes leida erialast rakendust.
Samas ei ole ta mingi siidinäpp ega karda ka maatööd. Pärast eriolukorra kehtima hakkamist kolis Malle, nagu tuhanded teised Eesti pered, koos oma algkooliealise lapsega maale esivanemate suvekoju, kus on õhk puhtam ja lapsel rohkem mänguruumi. Ja kuigi Malle vaatab igapäevaselt tööportaalides tööpakkumisi ning saadab tööandjatele oma CV-sid, kulub sellele päevas kaugelt vähem kui kaheksa tundi.
Tööd oodata või skeemitada?
Malle on valmis minema väikese lisateenistuse saamiseks naabertalusse maasikaid istutama, sest seal napib töökäsi. Aga seda ajutist tööd vastu võttes kaotaks Malle oma igakuise töötuskindlustushüvitise, mida töötukassa talle maksab. Ehk tööd vastu tema sissetulek hoopis väheneks. Taluperemees pakkus, et tule siis appi ja ma maksan sulas. Malle peab mõtlema…
Lisaks kutsus sõbranna Malle suveks appi korraldama nädalast lastelaagrit, mis oleks ühtlasi hea võimalus arendada oma projektijuhtimise oskusi. Aga taaskord: töötukassa reeglid ei luba sellist nädalast tööülesannet vastu võtta. Sõbranna, kes ise saab „emapalka“ ütleb, et teab, kuidas vormistada laagri eest tasu nii, et see töötasuna riigile silma ei hakka.
Mis on selle loo moraal? Kas ühiskond tahab soosida tööjõuturult ajutiselt välja kukkunud inimeste ettevõtlikku meelt või sunnib neid passiivselt tööd „ootama“ või siis hoopis skeeme punuma?
Seadustame tööampsud!
Seega oleks igati mõistlik, kui töötuna arvel olijatel oleks tööampsude tegemine lubatud ilma, nad kaotaksid õiguse töötuskindlustushüvitisele. Kokku leppimist vajab aga see, kui mahukat tööd saab ampsuks nimetada. Pakun, et lubatud võiks olla ühes kuus kuni nädal aega tööd ja tasu ülempiiri võiks seada 250 eurole. See oleks igati mõistlik tavaolukorras. Veelgi olulisem oleks selline leevendus majanduskriisi ajal, kus kõigile tööotsijatele suurel hulgal tööd ei jagu.
Kui arvestada Eesti üldist tööjõupuudust, siis ei ole põhjendatud ka hirm, et inimesed jäävad seetõttu tööturult kõrvale. Kindlasti ei jääda ka tavaelu taastudes „loorberitele puhkama.“ Palgakasv koos töökäte vajadusega tõmbab ühel või teisel moel iga vähegi tubli inimese endaga kaasa. Pigem on vastupidi – väikesed tööotsad aitavad inimestes hoida tööharjumust ning pakuvad majanduslanguses nii hädavajalikku lisateenistust.
Tööampsu mõtet on asunud toetama ka sotsiaalminister Tanel Kiik, selles küsimuses on opositsioon ja koalitsioon ühte meelt. Nüüd on vaja asuda sõnadelt tegudele, seda abistavat võimalust läheb vaja juba praegu, veel rohkem aga pärast eriolukorra lõppu, kui paljud pausil olevad tööampsu võimalused jälle võimalikud on.
Töötasu hüvitise meetmega jätkamiseks on vaja kiiresti lisaeelarvet
Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees Lauri Läänemets pöördus täna töötukassa nõukogu poole palvega hinnata töötasu hüvitamise meetmega jätkamise kulusid ning anda parlamendile sellekohane info, et riigikogul oleks võimalik hinnata olukorda ja vajadusel teha ettepanek valitsusele lisaeelarve algatamiseks.
„Kui soovime inimesi aidata ja ära hoida jaanipäeva eelse töötute arvu hüppelise tõusu, tuleb riigil eraldada töötukassale lisavahendeid. Senine arvutus on olnud kuu kohta 100 miljonit eurot. Arvatavasti tuleb selleks riigil laenu võtta ja üheks võimaluseks on Euroopa Komisjoni tööhõive toetamise erakorraline rahastu,“ sõnas Läänemets.
Töötukassa reservidest on aasta lõpuks alles hinnanguliselt 400 miljonit eurot, millest jätkub kuni kaheks aastaks täna kehtivate tööturu teenuste osutamiseks. 100 000 töötu korral oleks töötukassa aastane kulu 260 miljonit eurot ja kuigi töötasu toetuse pikendamise vajaduses on kõik tööturu osapooled ühte meelt, ei ole seda võimalik enam rahastada Töötukassa reservidest, ilma, et need ei ammenduks enne tööhõive taastumist.
„Töötukassa reservid peavad veel välja kannatama võimalikud töötushüvitiste tõusud. Kasvõi ajutiselt vajab suurendamist allapoole igasugust vaesuspiiri olev töötutoetus ning arutelud käivad töötuskindlustusmakse suurendamise ja perioodi pikendamise üle. Kindlasti ei jätku siit raha ka töötasu toetuse pikendamiseks,“ lisas Läänemets.
Töötasu toetuse maksmiseks märtsi, aprilli ja mai kuu eest ette nähtud 250 miljonit eurot leiab suure tõenäosusega kasutust. Märtsis maksti toetust 32 256 hüvitise saajale ühtekokku 26,5 miljonit eurot, aprilli eest on taotlusi esitatud juba rohkem kui 109 000 inimese kohta.