INIMESED, MINGE IKKA! EHK MIKS SEEKORD ON OLULINE VÄÄTSAL, TÜRIL JA KÄRUS VALIMA MINNA
Tänane Postimees kirjutab, et haldusreform mõjub valimisaktiivsusele halvasti. Eriti väiksemad vallad, kus tekib tunne, et suuremaga ühinemisel ei jää nagunii oma hääl kõlama. Meie puhul võib selline mõte siis teoreetiliselt tabada Käru ja Väätsa inimesi.
Tegelikult peaks mõtlema hoopis teisiti, sest:
- mida rohkem käib väätsakaid valimas, seda rohkem saab Väätsa inimesi volikokku. Ei ole mingi saladus, et sotsiaaldemokraatide nimekirjas on volikokku saamise tõenäosus kõige suurem. Pealegi on aktiivse osalemise tulemusena võimalik, et tulevase vallavanema elukoht jääb Väätsale ning seetõttu jääb alles ka võimalus vallavanemal õhtusel ajal varrukast haarata ning oma mõtted ära rääkida.
- Käru parim tulemus oleks kolm inimest volikokku, seda juhul, kui tänase Türi volikogu esimehe loeme Käru inimeseks. IRLi nimekirjas kandideeriv Käru vallavanem saab kindlasti palju hääli, kuid selle tulemusena võtab tema järgi tulevatel Käru inimestel võimaluse volikokku pääseda (vaja on ca 50 häält). Seega jääb Käru kolmandaks kindlaks võimaluseks sotside nimekirjas kandideeriv Inge Nuia.
Põhjus, miks Väätsa ja Käru, tegelikult ka Oisu, Kabala, Särevere jne inimesed sotsiaaldemokraatide poolt hääle peaksid andma on meie soov nende murega tegeleda. Nimelt on üks meie valimislubadustest kogukonnakogude loomine. Kui IRLi nägemuses on kogukonnakogu vaja ainult üleminekuajaks ja Väätsale ning Kärusse, siis meie näeme vajadust kogud ka kunagi Türi vallaks ühinenud piirkondadesse luua.
Kogukonnakogu koosseis moodustuks osaliselt kandideerinud inimestest, samas oleks seal külavanemad, eakate ja noorte esindaja. Kõige suurem pluss kogukonnakogul on kohapealse aruteluareeni loomine. Sest tänane Türi valla juhtimisstruktuur on kõik otsustamised ja mõtlemised koondanud linna, vallamajja. Lisaks võiks kogukonnakogul olla võimalus kohalikku seltsitegevuse raha jagada ning näiteks teede investeeringu rahadest mõne protsendi ulatuses ise otsustada. On ju üks suuremaid muresid pärast ühinemist see, et enam ei ole kohapeal võimalik vallavanema nööbist haarata, et oma mõte ära rääkida. Nüüd on selle mõtte teekond üpriski pikk ja tihti vallavanemani ei jõuagi. Asjade ajamise kiirusest ei maksa rääkidagi.
Postimehe andmetel vähenes Kabala valimisaktiivsus pärast ühinemist koguni 22%.
Vaadates 2013. aasta valimisi, käis valimas järgnevalt:
Väätsa 57%
Käru 59,88%
Türi 50,35%
Jaoskondade kaupa võttes Türi (e-hääled ja sedelhääled)
Ühisgümnaasiumi jaoskond 49%
Kultuurimaja jaoskond 53%
Särevere 38%
Oisu 44%
Kabala 46%
Seega on Postimehe analüüs õige, sest kõigis Türi linnaga ühinenud väiksemates valdades on valimisaktiivsus äärmiselt madal, alla 50%.
KEDAGI EI LASTA LAHTI!
Minu jaoks täiesti imelik, et pean sellisel teemal üldse kirjutama, kuid on põhjust. Olen kuulnud ja isegi rääkinud inimestega, kellele on naha vahele surutud hirm, et tulevad võimule sotsid, lasevad teid kõiki lahti. Ilmselt taaskord üks valimiskampaania nippe, kus konkureeriva nimekirja väljamõeldud terroriga hirmutades inimesi enda külge kleepida või siis oma kandidaate rohkem jooksma panna. Tean, olen üliõpilasena ühikate kampaanias sama taktikat kasutanud. Töötas. Väga hästi töötas.
Mõned põhjused, miks see nii ei ole:
- esiteks on küsimus väärtustes ja põhimõtetes. Minu jaoks on läbi nö konkurentide kõrvaldamise enda upitamine väga väikese maailmaga inimeste teema. Ma ei ole selles kunagi võimalust näinud, pigem on teada, et asi lõppeb lõpuks enda kapseldumise ja igal pool tondi nägemisega. Viimane asutuse juht, kelle Väätsal tööle võtsime oli erakondliku kuuluvusega, aktiivse taustaga ning kandideerib täna IRLi nimekirjas Türil. Meie jaoks oli oluline, kas ta saab oma tööga hakkama, mitte maailmavaade.
- kui vaja, siis suudan silma paista mitte teiste maha surumise läbi, vaid enda tööga. Tunnen selles end väga kindlalt, ilmselt olete seda isegi näinud, et Väätsa on suhteliselt hästi pildis, kõik areneb. Mõtteid mida Türil teha ning ambitsiooni need ka teoks teha, mul jätkub.
- meie eesmärk Türi valda juhtides on areng. Soovime, et Türi vald areneks ja seda väga paljudes erinevates valdkondades. Kes vähegi midagi muudatuste juhtimisest teab, siis mõistab väga hästi, et kui sinu ambitsioonikad plaanid saavad alguse inimeste väljavahetamisest, siis leiad peagi eest demotiveeritud meeskonna ja sipled jamades. Pealegi kuulub minu tõekspidamiste hulka ühe skaudijuhi eeskuju, kus ta pidevalt tõestas, et igas inimeses on head ning iga inimene on võimalik panna pingutama sinu eesmärkide suunas. Pead lihtsalt uskuma ja pingutama.
Loomulikult, tööd peab tegema ning ma eeldan meeskonnatööd, teisiti ei saa. Ning kui ühel päeval tegeleme kvaliteedijuhtimises inimeste parema kaasamise küsimustega, siis tõesti, siin ei olegi võimalik vastu puigelda.
Töötage rahus head Türi valla inimesed, need kes töötavad vallamajas, kes on asutuste juhid või kes õpetavad. Me ei tule kedagi lahti laskma, vaid koos teiega Türi valda paremaks tegema!
ÜHINEVA TÜRI VALLA KOOLIDE SIHID JA VALLAVALITSUSE ROLL SELLES
Mida peaksime silmas pidama kui räägime Türi koolides pakutavast haridusest? Ma ei anna ühtegi hinnangut, vaid püüan avada suuremat vaadet, mis peaks iga kooli sihtide seadmisel vallavalitsuse poolt paika pandud olema. Kahjuks ei tehta seda paljudes kohtades ja pole seda tehtud ka Türil. Hariduse sisu on jätkuvalt HTMi teha või koolidirektori enda otsustada, kuigi võimalusi kuhu ja miks vaadata, on lõputult.
Oleme seni harjunud konservatiivses haridussüsteemis aeglaste muutustega ja ühtepidi ongi see õige - hoiab ära kõik rumalad eksperimendid, mis võiks halvasti mõjuda tervele põlvkonnale. Samas aga kurdame, et kool ei jõua ühiskonna muutustele järgi. Ma ei taha tehnoloogiat esikohale seada, kuid just inimkonna ajaloo kõige kiirem tehnoloogia areng on käivitanud tohutute muutuste laine. Aina rohkem ei ole tööajad paika pandud, vaid inimene valib millal midagi teeb. Töökohta vahetatakse tihti. Varasemad töökohad kaovad ja asemele tekivad uued, mis nõuavad teistsuguseid oskuseid ja käitumist. Aina rohkem loeb sinu edukuse juures sotsiaalne oskus juhtida ja meeskonnas töötada, oskus analüüsida ja uut tuletada, selle asemel, et faktiteadmises googliga võistelda.
Tahan öelda, et Eesti, Järvamaa ja ühinev Türi vald ei muutu praegu vaikselt ja samm- sammult, vaid harjumuspärane vahetub kiirusega, mida me kõik suudame märgata. Sellesse konteksti ei sobi varasem valla juhtimine, kus vallavanema ülesanne oli tagada, et koolimaja oleks soe ning õpetajad saaksid oma palga kätte. Sihte tuleb seada! Milline on meie elu siin Järvamaal 10 või 20 aasta pärast ja kas saame seda täna mõjutada?!
Ma kardan, et seda tulevikku pole lihtsalt kirjeldatud. Seega ongi palju paluda, et osataks koolis toimuvas kaasa rääkida ning öelda, et meie elu on aastate pärast selline ning kooliperel on siin tähtis roll hoolitseda, et tänased noored täiskasvanuna edukad oleksid (just seda moodi, mida me siin kohapeal oluliseks peame). Mitte, et anname neile eluteele kaasa pagasi, mis oli oluline eile ja millega järgmisel aastakümnel midagi teha pole.
Grete Arro, kes psühholoogina suudab seletada mis on õppimine ja kuidas see toimib, küsis eelmine nädal huvitava küsimuse. Kui tehnoloogia arengu mõjul töö olemus pidevalt muutub ning elukestvast õppest ei pääse meist keegi, siis kumb on oluline - kulutada kogu koolis käimise aeg uute teadmiste omandamisele või õpetada suure osa ajast õpilast õppima. Viimase puhul paranevad noore õpitulemused, teiseks aga on ta täiskasvanuna võimeline omandama uusi teadmisi ja olema hiljem edukam.
Sisu, milline üks kool olema peab, kas teeb hüppeid digipöördes, kui palju peaks kasutama õuesõpet, kas tunde annab iga aineõpetaja üksi või ained lõimitakse ja klassi ees on korraga kaks või kolm õpetajat, kui palju aega jätame õpetajale tegeleda õpilasega individuaalselt ning kas see tähendab teadmiste omandamist mingil teisel viisil, on vaja koos mõelda (vt TLÜ Haridusinoovatsiooni Keskuse ülevaadet õpikäsituse muutumise suundadest maailmas). Küll aga võiks lisaks elukestva õppe strateegias ja teistes kirja pandud sihidokumentides kirjeldatule, olla meil oma vallas kokkulepe, mida tulevikuvisioonis oluliseks peame. Nii teame, et kas näiteks kaks klassijuhatajat ühel klassil aitab lõpuks kaasa selle, mida tänane noor tulevikus vajab või mitte.
Loe lisaks Õpetajate Lehest Mati Heidmest "Kuidas läheb õpikäsitus?"
VÄIKESE KÄRU VALLA 40 AASTASE AJALOOGA ÕPPETUND
Ma tean, et paljude jaoks on Käru valla pereklubi Kerro täiesti uskumatu kohalik omaalgatus, sest suure osa eestlaste maailm pöörleb tavapäraste MTÜde, seltsingute, käsitööühenduste jne ümbruses, mida suurem linn ja linnalisem elu, seda rohkem peaks silmad sellisest nähtusest punni minema.
Mul õnnestus eile osaleda Kerro tuluõhtul, ühel selle aasta pereklubi pidudel. Nimelt tähistab klubi novembris oma 40. aastapäeva, olles arvatavasti kõige vanem omataoline seltsielu viljelev klubi terves Eestis.
Neile lühike selgitus, kes Käru/Kerro elust midagi ei tea. Käru vald (613 elanikku), ühineb peagi Raplamaalt Järvamaale. Käru nimi oli varasematel aegadel Kerro, sellest ka pereklubi nimi. Pereklubil on laudkonnad, peremees ja perenaine. Viimaste ülesanne on kogu klubi tegevust töös hoida, iga laudkond aga vastutab ühe sündmuse toidu ja programmi olemasolu eest. Klubi liikmete arv on 80 inimese lähedale, osaleb aga palju rohkem inimesi. Võib öelda, et üle 10% vallaelanikest on seotud.
Mis seal ikka, võib mõelda kauge maa tagant, ilma ise seda kõike nägemata. Tegelikult on tegemist väga võimsa kogukondliku algatusega. 40 aastat tähendab mitut põlvkonda inimesi, traditsioone ja tavasid. On märkimisväärne, kui palju nähakse vaeva ühe peoõhtuga, kuidas inimesed on esimese looga tantsupõrandal, toiduvalmistamsed mõeldakse peensusteni läbi, kujundus jne (suurlinnades tellitakse see kõik mingilt sündmusagentuurilt kus pole kunagi tunda sellist südame ja käega loodu hõngu).
Samuti on au asi kaasa teha ja mõelda, mitte ei vantsita lihtsalt kohale. See on üks selliseid nähtuseid, mis muudab kogukonna tugevaks, mis tõmbab sinna jätkuvalt juurde uusi inimesi (kohtusin mitmega, kes olid hiljuti elama asunud). Inimeste omavaheline läbikäimine, looming ja fantaasia, mida ei asenda kunagi ükski vallavalitsus, kuid mis vajab kindlasti vahetevahel vallavalitsuse tuge. Täiesti kindlasti on tegemist sündmusega mis väärib vähemalt maakondlikku tähelepanu ja kaitse alla võtmist :) Linnavurledele aga soovitan tulla imet kaema ning studeerida.
Eks räägiti laua taga ka valimistest ja sellest, mis pärast valimisi saab. Kuna Käru vallas ei ole kultuurimaja kui ametiasutust ning suur osa kultuuri- ja spordisündmustest on korraldatud nii ühe kui teise inimese poolt, sh ka vallavalitsuse töötajate poolt, siis küsimus on, kes kõike tänast elus hoiab. Ühinemisläbirääkimistel neist teemadest laua taga juttu ei olnud. Väätsa rahvamaja ja selle arendamine kogukonnakeskuseks on meil ühinemislepingus fikseeritud.
Vaatasin Käru valla kodulehele ja seal oli kultuuritöötaja töökuulutus (tõsi Riigi Teatajast sellist ametikohta volikogu otsuses ei leidnud) olemas. Õige samm, sest teistmoodi ei kujutaks ettegi, mingid ülesanded potsatavad lihtsalt maha ja sinna nad vedelema jäävadki või siis tuleks rakendada pealesunnitud vabatahtlikkust, mis on üks eriti mõru asi.
Tegelikult jääb aga ühest kultuuritöötajast väheks, sest otsustusprotsessid kolivad koos vallavalitsusega Kärust minema. Väätsa puhul on suur lootus kogukonnakeskuse peal, kus saab olema 4 töötajat ja see juba ainuüksi tekitab sünergia. Ma siiski näen siin lahendust kogukonnakogus. Tegime Käru ja Türi vallavolikogudele vastavad ettepanekud, et kogukonnakogud, mis Väätsale ja Kärusse luuakse, ei oleks mitte ajutised, vaid alatised. (selle ettepanekuga Türi vallavalitsus nõus ei olnud, nende jaoks on kõrgelt ja kaugelt juhtimine valda rohkem ühendav nähtus).
Kogukonnakogusse kuuluks kohapealsed otsustajad ja aktiivsed inimesed, kogukonnakogul võiks olla võimalus osa seltsi- ja kogukonnategevuste rahade jaotamisest otsustada jne. Sellisel juhul jääks kohapeale alles võimalus, et haarad kogukonnakogu juhi varrukast nagu varem vallavanema puhul, kinni, räägid mõtte ära ja asi saab tehtud. Ei ole tähtis, et vald ainult toimiks, vaid tähtis on, et vahetu suhtlemine vallavõimu ja inimeste vahel säiliks. Mingid vastuvõtuajad või üksiku ametniku kaohepeale jätmine küsimust ei lahenda, sest osa olulisest suhtlusest käib kabinetist väljaspool, kasvõi selle sama Kerro klubi sündmusel.
Usun, et valla juhtimise mudel peab ja võib olla laiem kogukonnakogude näol ning see ei võta vallavalitsusel rohkem tükki küljest ära, kui et peab erinevate arvamustega varasemast rohkem arvestama. Ühtpidi hoiab vallavalitsuse ärksana, teistpidi tagab parema kohapealse arengu.
JÄRVAMAA EI PEAKS JÄÄMA VAESEMATE ROLLI
Kardan, et oleme liialt harjunud uudistega, nagu Järvamaal on tasuvat tööd vähe ja inimesed pigem lahkuvad kui tulevad tagasi. Kui arvestada, et kogu Eesti põeb samasugust haigust ega oska muutustega kohaneda, on kiiremal reageerijal siin eelis. Lahendus, kuidas töötasu suurendada, on täiesti olemas.
Järva Teataja kirjutab, et siinsete inimeste palk jääb 250 eurot madalamaks Eesti kesmisest ning lõhe suureneb veelgi, kuna meie maakonna inimeste sissetulekute kasv on Eesti omast neli korda madalam. Lisaksin siia teadmise, et rahvana saame esimest korda viimase tuhande aasta jooksul kogeda elanikkonna massilist vananemist ja juba praegu näeme, et tehnoloogia areng muutub järjest kiiremaks, asendades töökohtadel inimest. Samuti teame, et Järvamaal on kõrgharidusega töötajate osakaal 18% rahvastikust ja pigem väheneb, samal ajal kui Eesti parimad näitajad jäävad üle 40%. Lisame neile veel fakti, et majandus on järjest rohkem liikumas tehnoloogia ja tarkvara suunas.
Mida vähem tööturul töötajaid on, seda rohkem neid üle ostetakse. Kahtlemata on Tallinnal siin Järvamaa ees eelis ja sinna lahkub osa paremate oskuste ja teadmistega inimestest. Teine grupp tööealisi, kes Järvamaale jääb, jaguneb kaheks. Väiksem seltskond neist ei suuda leida endas motivastsiooni korralikult tööl käia või piirdub nende võimekus uut õppida kõige lihtsamate oskustega. Rohkem on aga neid, kes omavad piisavat enesekontrolli tööl käimiseks ja on võimelised ka haridustee uuesti jalge alla võtma.
Kui osa headest töökätest Järvamaalt lahkub ja järsku paljud pensionile lähevad, on tööandjad suures hädas. Üldistatult öelduna on valikuid kaks - kas tegevus lõpetada või investeerida tehnoloogiasse, mis hakkab inimese asemel tööd tegema. See sama tehnoloogia vajab aga teistsugute oskustega töötajat. Näiteks, kui käsitsi paigutatav lüpsimasin asendada robotiga, on vaja inimest, kes oskaks roboti hooldustöid teostada või masinale ülesandeid anda. Siin peitubki meie nõrk koht - uut, tihti IT oskuseid vajavat tööd, oskab meil liiga vähe inimesi. Seetõttu oleme pealtvaatajaks olukorrale, kus tasuvamad töökohad liiguvad Järvamaalt Tallinnasse.
Järvamaa lahendus on haridus. Töökohtade olemasolu ja suurema sissetuleku tagamiseks eelkõige täiskasvanuharidus. Meil on suurepärane Kutsehariduskeskus, kuid IT oskuste õppimine piirdub seal senini arvuti karbi lahti võtmise ja tolmu pühkimisega sellelt. Vaja on pigem pakkuda oskuseid mis tagavad inimese IT alase loogilise mõtlemise, et ettevõtja saaks vajadusel paari päevaga masina opereerimise selgeks õpetada. Me ei vaja pikki õppekavu, vaid lühikesi. Teatavasti suudavad Eesti kutsekoolid õpetada oskuseid kuni kümme korda kauem kui ettevõtja tema juurde tööle tulnud inimesele.
Siinsel IT haridusel, kui see on hästi tehtud, oleks veel üks eelis. Nimelt suudaksime ümber pöörata olukorra, kus enamus noori läheb teistesse kutsekoolidesse, mitte Järvamaale. Siit ära läinud tihti tagasi ei tule. Arvestades, et Skandinaavia ettevõtted teevad nüüd investeeringuid pigem IT töökohtadesse, on meil võimalik pakkuda võimalust olla ettevõtja jaoks paindlik koolitaja juhul, kui töökohad Järvamaale tehakse. Selliselt õnnestub maakonda meelitada mujalt tulijaid, kes siit töökoha leides meie maale elama jäävad.
Ilmus Järva Teatajas 5. september 2017
MUNAD ÜHES KORVIS - HARIDUSJUHID IRL`i POLIITVANKRIS
Uudis, et enamus Türi haridusasutuste juhtidest on koondatud ühes rivis IRLi nimekirja kandideerima, teeb üpriski murelikuks.
Ühtpidi võiksin konkurendi üle rõõmustada, et näed, on head tööd tehtud, kuid ma ei saa sellesse uskuda. Teades, missugune survestamine mõnele inimesele osaks on saanud, siis võib seda hurraad vaid paari üksiku puhul tunnistada.
Mõnes mõttes ju tore, et koondutakse ühe mütsi alla, kuid mulle ei meenu kuidagi IRLi vallajuhtimises need haridusteod või suurepärased mõtted, mida 6 aasta jooksul ellu on viidud, et sellise heakskiidu osaks vabast tahtest saada. Mõnel juhul on vallavalitsuse poolt lihtsalt asjadel minna lastud... Kui see peaks olema näiteks kandideerimise põhjus, siis hoidku jumal selle eest!
Munad ühes korvis võib tunduda väga hea mõte, teisalt on aga tohutu arengu pidur. Teame kõik, et kui sarnaste asutuste juhte on liiga palju volikogus, siis vallavalitsus on pigem pantvang, kelle käed on seotud- oled volikogu liikme ülemus ja teisalt alluv. Näiteks, kui nüüd Türi Põhikoolile uut hoonet kunagi peaks hakatama ehitama ja soovime ruumilise muutuse juures ka sisulisi samme astuda. Kuid kui muudatused peaks kuidagi kõigutama koolijuhi mugavustsooni, siis vaevalt, et me soovitut näeme. Jõutud on ohtliku pretsedendini, kus valitseb suur tõenäosus tänase olukorra külmutamiseks ja kui see olukord peaks olema seisak, siis kindlustatakse seisak pikkadeks aastateks.
Meil on hoopis vastupidine nägemus
Tasakaalu mõttes lisaksin kriitikale sellega seotud enda poolse nägemuse Türi hariduselust. Kõigi koolide puhul peaks olema siht kogukonnakoolide poole. Me oleme harjunud kuulma, et kogukonnakool on erakool, kuid ei, vabalt võib seda olla ka munitsipaalkool. See tähendab, et kooli ei juhi ainult direktor ja vallvalitsus (viimane vist väga midagi ei teegi praegu), vaid õpetajad, lapsevanemad, lapsed ise ja ettevõtjad. Kõik kes kooliga üht või teistpidi kokku puutuvad peavad saama kooli kujundada. Selle loogika on hoopis vastupidine - avatust tuleb suurendada, sidudes koolid teiste osapooltega ja vähendades tihti pidurdavat erakondlikku seost.
Kui mõtleme, et mitte just kauges tulevikus saabub Türi vallale haridusalane haamrilöök (ca 150 000 eurot vähem haridusraha), kuna haldusreformi perioodiks külmutatud hariduse rahastamine muutub, on kogukonna koolide poole liikumine oluline just Laupa, Oisu, Käru, Kabala ja Väätsa kooli jaoks. Surve haridusvõrgu korrastamisele (loe koolide sulgemisele) saab olema suur.
Kui kooli sisu kujundamisel räägivad kaasa paljud inimesed, muutub kool eripärasemaks ja liigub järjest rohkem oma tugevuste poole. Nii võib kasvõi imepisike Kabala kool saada hoogu juurde ja meelitada kohale neid, kes hindavad seal pakutavaid väärtuseid. Just nii, imepisikeselt, saavad tihti alguse erakoolid, mille sisu kujundavadki peamiselt lapsevanemad ja haridusentusiastid, alles hiljem kasvavad need koolid suuremaks.
Hea hariduse võti on avatuses, kaasamises ja valmisolekus natuke riskida. Vallavalitsus peab seda kõike toetama, vajadusel julgustama ning kui protsessid ei liigu, siis ka tõsisemaid otsuseid tegema. Oma tegevusega ei tohi taotleda paigalseisu ja end omast võttest kummuli keerata, vaid siht peab olema arengute poole!
Jah, meil kandideerib ka õpetajaid ning endisi koolijuhte ja mis seal salata, vallavanema kandidaadil on üpriski suured kogemused haridusuuenduste taotlemisel. Kindlasti kanname Türi valla juhtimisele üle kogemuse, kus mitte ainult HTM ei pea hariduse sisuga tegelema, vaid vallavalitsus ise samuti. Nägemus peab olema. Mitte niisama pastakast imetud, vaid selline, mis tagaks meie noortele kõrge lennu ja panustaks Järvamaal heaolu suurendamisse. Osaliselt puudutab see IT õpet, teisalt muudatusi õpetamisel kus aineid järjest rohkem lõimitakse omavahel. Võetakse kasutusele metoodikaid mis kujundavad täna tööturul olulisi sotsiaalseid ja analüüsi oskusi, õpetajaid julgustatakse raamidest välja astuma. Ei sunnita, vaid premeeritakse!
HIRM KABALA KOOLI ÜMBER
Mind tõukas kirjutama Kabala poolt tulevad signaalid, millest üheks osaks tundub olevat kokku lubatud roosa manna, teisalt paistab hästi läbi viidud poliittehnoloogiline valimiseelne operatsioon võistlevale meeskonnale jalg taha panna juba enne starti. Olgu kuidas on, kuid mõned valearusaamad on vaja ümber lükata ja ühtlasi kasutan juhust rääkida hariduselu pikematest väljavaadetest.
Olgu alustuseks ära öeldud, et olen terve oma elu hariduse usku olnud ja 19 aastat erinevates rollides sellesse panustanud. Maailmavaateliselt peavad sotsiaaldemokraadid ühiskonna edu aluseks haritud inimest, parempoolsed, näiteks IRL, oskavad kindlasti hinnata hariduse olulisust, kuid ei sea seda ettevõtlusest tähtsamaks (kui neid kahte vägivaldselt kõrvutada), vähemalt pole seda Eestist tehtud. Juhtimise loogikates on sama - meie jaoks inimene eelkõige, parempoolsetel exeli tabel ja kulude kokkuhoid.
Kabala kandis on millegipärast levima läinud jutt, et Sotsiaaldemokraadid ja seda ka minu isikus, soovivad ilmtingimata Kabala kooli sulgeda. Suletakse kool, läheb järgi ka kooliga koos mõisas tegutsev lasteaed.
Vale! Meil ei ole ühtegi sellist programmilist või sisekaemuslikku mõtet. Teades, et viimasel ajal on tihti Kabalas ringi käinud Türi vallavanem ja aktiviseerunud sellel teemal teised tema mõttekaaslased, võiks neid ju kahtlustada, kuid kui pole näinud, siis näpuga näidata ei saa. Sama kehtib ka meile suhu pandud sõnade kohta.
Esiteks peaks olema mingi põhjus ja koht kus üldse Kabala kooli teemat räägiti, et jutul kindel alus oleks. Mõtleme. Ainuke võimalus on üle aasta kestnud ühinemisläbirääkimised, uue eelarvestrateegia ja arengukava koostamine. Kuna läbirääkimised olid üles ehitatud selliselt, et iga osapool markeeris omale olulisema, mitte ei teinud ettepanekuid teise omavalitsuse haldusala muudatuste osas, siis võis ainukesena Kabala kooli teema tõstatada Türi esindaja ise. Kuna see, millest laua taga räägiti, tunduks nüüd liivakastis märja liiva ümber teineteisele näpuga osutamisena, siis ei hakka ma meile tutvustatud exeli tabeli mõtlemisest rääkima. Tähtis on ära öeldud - Kabala kooli plaan sulgeda ei ole.
Küll aga soovin kõiki hoiatada, kes arvavad, et piisab lubadusest kool alles hoida. See aitab ainult neljaks aastaks, järgmiste valimisteni. Küsimus ei ole mitte ainult Kabala kooli väiksuses, vaid Türi valla eelarvevõimekuses ning muudatustes hariduse jaoks antavates toetustes. Selles osas peaks aus olema ja julgema rääkida.
Nimelt annab riik omavalitsustele raha valemi järgi, milles on koefitsient. Türil on 1,32, Väätsal 1,92 ja Käru vallal 2,01. Täna antakse Väätsa ja Käru kooli kohta oluliselt rohkem raha õpetajate palkadeks kui Türi praeguste koolide kohta. Haldusreform külmutas praeguse rahastamise süsteemi, kuid aastate pärast need koefitsiendid muutuvad. Riik on rahastamise üles ehitanud nii, et sundida omavalitsusi haridusvõrku korrastama ja koole liitma. Mõistõttu võime tulevikus rääkida Türile antava haridustoetuse vähenemisest ca 120 000 euro võrra.
Seega on Kabala kooli puhul hoopis kõige olulisem küsimus - mis juhtub tulevikus, kui haridustoetus tugevalt väheneb. Tore oleks kuulda, kas näiteks IRLil on oma plaan selle kohta (loodan, et see ei sarnane praeguse vallavalitsuse Türi Ühisgümnaasiumi plaanile, kus oodatakse kuni riigigümnaasium valmis saab, vaadates kui palju parematest õpetajatest ja õpilastest sinna läheb ning siis mõeldakse edasi).
Rääkides Kabala koolist, siis peituvad lahendused pigem tavapärasest teistsugusemal lähenemisel. Ma pean silmas päris ehtsat kogukonnakooli. See tähendab, et kooli juhivad ja täidavad sisuga kohalik kogukond ja vallavalitsus koos. Tihti peitub paljude inimeste suures tahtes rohkemat, kui ükskõik milline vallavalitsus välja suudaks mõelda. See ei ole sugugi kerge väljakutse ja seda ei suuda teha igaüks, ammugi vallavalitsus, kellel pole siiani olnud sisulist visiooni valla koolivõrgu arengusuundade kohta. Võib - olla on lahendusi veel, neid aga ei saa minu korterist, arvuti tagant välja mõelda, seda tuleb koos pusida. Tegelikult oleks pidanud seda juba ammu tegema, kui rahvastikuprognoosid õpilaste arvu vähenemist näitasid ja enne, kui kool tasalülitamiseks teise kooliga ühendati (näiteks Väätsal võtsime asja õigel ajal käsile. Julgen öelda, et kuigi maavanem ja paljud teised ennustasid Väätsa kooli kiiret lõppu, on olukord täna pigem vastupidine).
Mis puutub aga lasteaeda, siis selle säilimise osas on sotsidel kindel seisukoht alati olnud - lasteaed on ja jääb kodukoha juurde, ükskõik kui suur või väike ta ei ole. Ei pea muretsema suureks jääva maja pärast, sest võib - olla on lahenduseks uue hoone ehitamine (kuid sellisel juhul tuleb mõisa säilitamiseks sinna otstarve leida). Täpselt nii nagu sotsiaaldemokraadid Säreveres plaanisid, projekteeriti lasteaed, kuid elu läks nii, et võim vahetus. IRL vaatas exeli tabelit ja läinud see lasteaed oligi!
26 AASTAT EESTIT VANAEMA -VANAISA JUURES
Täna kui Eesti tähistab oma 26. taasiseseisvumispäeva olime maal, Lõuna- Eestis, vanaema ja tädi juures, seal kus suurem osa minu teadlikke vaba Eesti suvedest möödunud on. Tädil oli käsil mee võtmine ja olin parajasti ametis selle magusa imerohu valamisega kui kui mõte hakkas mööda mälestusi ringi tippima. Hüples seal päris pikalt ja mõtlesin, et mulle on antud palju. Järgnevalt väike loetelu sellest, millest ühe noore Eesti kunagi koosnenud on.
Minu, venna, täidipoegade ja -tütarde suved ja talved olid ikka maal, vanaema ja vanaisa juures. See oli ühtviisi lõputu mängumaa, seda küll peamiselt õhtul, sest päeval jätkus igale ühele mingi tegevus puude lõhkumisest kartulite idustamiseni. Igal õhtul lehmade koju toomine heinamaalt, vahel kauni loojangu saatel, vahel paljajalu kasteses ristikus joostes. Hobune, talle lahtisirutatud peopesalt leiva või suhkrutüki andmine. Hobuse juhtimine vankrilt või loorehalt. Sead, jänesed, lambad, kuked ja kanad ning kanamunade otsimine kui oli kahtlus, et nad juhuslikult küüni alla või kuhugi mujale salapesa teinud on. Ja vahel leidsimegi hiidpesad 20 - 30 munaga.
Laudapeal lakas hoiti meil lisaks vanadele jalgaratastele ja mõnele kummutile, põhku, peamiselt pallidena. Reeglina poegisid kassid just seal ning meie ülesanne oli kassipojad üles leida, et nad metsikuks ei kasvaks. Kui hääle järgi ei leidnud, tõime isase kassi, kes koha kätte näitas.
Kõiksugu marjapõõsad ja marajde korjamine, sealhulgas mustikad, murakad, pohlad ja jõhvikad. Õunapuud andsid üle aasta niivõrd suure saagi, et õunamahla voolas sadades liitrites aga õuntel ei tulnud kunagi lõppu. Ja seesama õunamahl kulus lõplikult ära igal suvel kui heina tegime. Pallitasime, vaalutasime ja kaarutasime, masinatega ja käsitsi. Panime redel- või kärbikrõuku, ehitasime vankrile taevasse ulatuvaid koormaid ja mõnikord pidime nende ümber vajumisel tunnistajaks olema. Mingil ajal oli heinategu nagu suguvõsa kokkutulek, masinaid oli vähe, seega vajasime töökäsi palju. Lausa uskumatu, kuidas tööd on rõõm teha siis kui seltskond on mõnus. Heina küüni ajamisel arutati läbi paljud teemad ja tehti legendaarsed naljad. Heinte tallamine küünis, parim, pehme ja hästi lõhnav hein läks alati kõige viimasena, sest suveööd möödusid kõik küünis magades. Isegi mu linnavanaema ja -vanaisa ja isa sõbrad, kes külas käisid, kõik mahutati küüni.
Suve teine pool oli viljakoristamise aeg. Mingil ajal jahtisime kobaine, sõitsime salaja treppidel vahel julgesime luba küsida ning sai kabiinis või punkril kaasa sõita. Hiljem aga olime ise kombainiga põllul. Vilja kuivatasime ise, looma sööta jahvatasime ise või käisime veskil. Vanaisa pidas mesilasi, täna teeb seda tädi. Väike suts siia- sinna juhtus mõnikord, see aga ei takistanud sisuliselt paljalt, ainult pea oli kaetud, taru kõrval passida kui mesilasi kärjelt maha pühiti.
Talvel sõitsid saanid ja sõitsid reed ning helisesid aisakellad, jõulude ajal tehti alati ja tehakse ka praegu verivorsti, ainult, et siga ei tapeta enam meie majas. Ühesõnaga kõik oli olemas, mis ühe maaelu, taluelu, juurde kuulus.
Täna on meil maal vanaema, õunapuud, kapsad ja kaalikad, suured maasikapõllud, mesilased, kunagisest viljast lõhnav ait ja tühjad küünid. Sellist kodust kogemust või maaelu võlu, on üpris vähestel lastel või siis jupi kaupa. Maailm muutub ja võib-olla ei ole see enam oluline, et saad pimedal augustiõhtul haarata aiast õunapunnni, minna tee otsa ja metsa poole hõikuda, et nautida mitmekordse kaja kõla. Kui aga mõelda minu Eestile, siis see on üks tunnetus, palju suurepäraseid kogemusi, mis minus ja minu tegudes elavad. Ja muide, olen väga rahul sellega, sest jumal teab kuna on vaja kombaini rooli istuda või kärbikrõuku tegema hakata.
TÜRI KASUTAMATA VÕIMALUSED. KULTUUR
Käisin TüriL, Üle- Eestilise Noorte Muusikaliteatri muusikali "Libahunt" vaatamas. See oli ülivõimas! Nii nagu oleme muusikale nägema harjunud. Olen osa saanud Eesti teatrite loomingust kui ka Broadwayl pakutavast. Arvestades aga aega, kui kiiresti hetkel Türi Kultuurikeskuses mängitav muusikal valmis sai, on tegemist supertulemusega.
Kokku võtvalt käib asi sedasi, et üle-Eestilise castingu käigus otsitakse noored näitlejad, lauljad ning tantsijad ning tuuakse Türile kokku. Proove tehakse kuni kaks nädalat hommikust õhtuni muusikalilaagris, mille lõpuks valmib suurepärane kultuurielamus. Tundub lihtne aga tegelikult tohutu töö. Pean siinkohal tunnustama kogu krempli vedajat, lavastajat Kaarel Orumägi. Seda kõike on tehtud juba viis aastat.
Siin seisabki kasutamata võimalus. Tervelt viis aastat suurepärast muusikali, ambitsiooni suuremaks saada aga ei mingit märkamist vallavalitsuse poolt. Jah, kultuurimaja toetab ja seda saab kasutada tasuta, kuid niivõrd vägev asi tuleks suuremaks puhuda. Sellesse kirge ja kvaliteeti võib investeerida kindlalt. Samas ei ole Türi vallavalitsus osanud sellest kõigest mingitki võitu välja võluda. Noored, kes muusikali teevad, on tähelepanuta, tehtavat ei võimendata ning perspektiivi ei pakuta. Napilt läks seekord, et kogu asi Tallinna ei kolinud.
Minu nägemuses tuleb kogu tegevusele tugi taha organiseerida, valla ja ettevõtjate kaasabiga võimaldada suuremaks kasvada. Üle- Eestiline noorte talentide korje võiks olla vabalt põhjalikum. Samuti võiksime rohkem noori suveks Türile tuua ning ühe muusikali asemel võiks neid mitu toimuda. Suurem reklaam taha ja aasta- aastalt muudaks kogu sündmuse populaarsemaks ning oma võidu kooriks vald seda külastavate turistide pealt. Samuti annaksime sellega noortele eesmärgi ja võimaluse ning muudaksime vajaduse siit minema minna, vajaduseks siia tagasi tulla.
Võib - olla peab selleks silma olema ja kõigile pole seda soont antud. Võib - olla on asi maailmavaateline - kõik saagu siin ühiskonnas ise hakkama, tehke oma teatrit ise! Olgu kuidas on, kuid soovitan kasutada võimalust. Libahunti mängitakse veel 23.august kell 19.00, 24.august kell 19.00, 25.august kell 19.00 ja 26.august kell 17.00
EMOTSIOONID, TUNDED, EMOTSIOONID
Tänane päev ei sisaldanud kuigi paljusid tegevusi aga oli täis selliseid kogemusi, et pidasin vajalikuks neid teiega jagada.
- Käisin sugulase matustel. Tartus. Veendusin taaskord, et mida lõuna poole, seda paremad matused on. Tallinnas on selline konveierliin nagu oleks tegemist konservivabrikuga. Lõuna- Eestis aga hoopis teine lugu. Seal on aega, seal pühendub iga üks palju rohkem kogu tseremooniale. Mäletan oma vanaisa matust, veel rohkem lõuna pool, veel pikem ning täis traditsioone, mida Tallinnas ette ei kujutagi. Algas kodunt, autorong surnuaeda ja lõpuks peielauda. Rohkem kui pool päeva. See oli üks vapustavamaid sündmuseid, mida ma näinud olen ja väga liigutav igas mõttes.
- Matused olid ilusad. Algasid lauluõpetajast lapselapse lauluga vanaemast. Ma pole kunagi nii ilusaid matuseid näinud. Imelik seda öelda aga jah. Ilusat oli isegi veelgi rohkem.
- Sugulased. Ma polnud paljusid kunagi näinud, mõnda väga ammu ja veel parem oli avastus, et ammune tuttav ülikoolipäevilt ka minu sugulaste ringi tegelikult kuulub. Igal juhul päeva positiivne avastus - nad olid toredad ja toredad inimesed teevad alati head meelt.
- Valimisteks valimistumise koosolek. Avastasin, et september on juba 3 nädala pärast. Kõik on alles tegemata. Aeg on ammu otsas. Täiesti hullumaja. Igal juhul lahkudes oli pea niivõrd pulki täis, et ainuüksi mõtlemine oli raske ja väsitav tegevus. Samas ma teadsin - kohe lähen jooksma, kaks- kolm kilomeetrit ja kõik mured nagu luuaga pühitud. Jooksmine tühjendab vahemälu ja annab vaba tunde.
- Päikeseloojang. Täiesti muinasjutuline. Pileved ja taevas punakas - roosa. Järk - järgult kerkis udu. Elektripostid, viljapõllud, kruusateed. Ilma jooksmas käimata magaks kõik sellised superhetked maha.
- Hämarus. Täna on täiskuu. Tõusis vaikselt, sama kiiresti kui päikesevalgus kadus. Oli suur ja õrnalt kollakas-punakas. Kuuvalgus ja udu, taaskord viljapõllud ja heinamaad. Kõigest pool tundi hiljem kaunist päikeseloojangust, täiesti teine maagiline vaatepilt.
- Raske joosta. Seekordne kava nägi ette 2 km soojendust, sisuliselt sörk, seejärel 9 korda 1000m ajaga 5:00 ja 1000m ajaga 6:10. Lõppu 2 km sörki taastamiseks. No täiesti võimatu. Tundsin kohe, kuidas väsisin, jalgadest eriti kadus seda jõudu. Ikka sunniga tuli tempot hoida.
- Öö ja kuuvalgus. Vahepeal saabus täielik öö. Kuuvalgus joonistas siiski märgatavaid puude varje põldudele ja teele. Ritsikad siristasid täiest kõrist, sest august on juba kord loodud maestrotele esinemise ajaks. Suvine jahedus, mõnus, kuid andis natuke tunda, sest 13 km oli särk ikka läbimärg juba.
- Eriti raske joosta. Tundsin, kuidas väsisin. Samas oli mõnus, vaheldus pulsi järgi jooksmisele.
- Ehmatus. Tavaliselt pimedas metsade või põldude vahel joostes ma vahel ikka köhatan kõvasti või teen mõne hõike. Seda selleks, et metsloomad ei ehmataks ja ei ole jooksu ajal hea hakata kellegiga tõtt vaatama. Seekord läks teatud hetkel meelest ära. Kuskil pärast Väätsa Prügilast möödumist oleks nagu hobune välja hinganud ja siis minu poole rabistanud. Esimest korda elus ehmatasin nõndamoodi. Olin valmis, et keegi härra loom tuleb nüüd mulle peale. Aga vot ei tulnud.
- Valearvestus. Ühel hetkel hakkasin taipama, et ring, mille valisin (Väätsa- Lõõla- Piiumetsa- Väätsa) ei ole mitte 22 km nagu mul joosta vaja oli, vaid pikem. Tegin oma jooksu ära ja siis veel kolm kilomeetrit peale, et kõndides liiga ära ei jahtuks, külmetaks ning kiiremini koju jõuaks. Seega 25 km.
- Hobuseisu. Kulus üle 2030 kilokalori. Terve päeva energiavajadus mõne tunniga. Loomulikult hakkab isutama. Toidumõtted on normaalne nähtus. Kõige huvitavam aga oli värskelt küntud põllust möödajooks. Muld lõhnas täpselt nagu maal kartulivõtu aegu. Põhimõtteliselt ma haistsin kartulivõttu ja kohe kujutasin ette, kuidas ma koju jõudes mõne kartuli, kasvõi toore, nahka pistan.
- Vale päev. Ma ise ei avastanudki aga Mari-Liis meenutas, et täna pidi mul jooksmisest vaba päev olema. No vot. Ei imestagi miks raske joosta oli. Eile tegin 14 km ja oleks pidanud puhkama. Nüüd koormasin ennast kenasti. Sellel aastal suutsin Scoutsrännakul ja Kevadtormil oma jalga vigastada, nii et pausid olid pikad ja alles arenen noormaalsele tasemele.
- Uni. Loomulik ja tore nähtus nende suuremate jooksmiste juures. Vapustav, hetkega tuli ja selline väsimuse uni, et kogu söögiisu lendas vastu taevast. Head ööd!