Väikekoolid tuleb rünnaku alt päästa
Eesti väikekool on sattunud rünnaku alla. Vaid nii saab tõlgendada septembri alguses Maalehes ja Õpetajate Lehes ilmunud haridus- ja teadusministeeriumi seisukohti, mille keskmes on raha, efektiivsus ja optimeerimine, kuid mitte hea haridus.
Just väikeste koolide eripäraks on see, mida me hariduses igatseme: õpetajal on aega kõigi jaoks ja iga laps saab piisavalt tähelepanu. Just õppijakesksest lähenemisest peaks saama meie haridusstrateegia kese, mida aga suured klassid ja pikad vahemaad kooli ning kodu vahel kuidagi ei toeta. Ministeerium tahab majandusliku tõhususe saavutada õpilaste koolistressi ja õpetajate töötingimuste arvel.
Väike võiks tähendada avatust, valmisolekut katsetada ja võimalusi kiireteks muutusteks. Mina soovitan väikestes maakoolides viia ellu haridusuuendusi, neist õppida ja seejärel rakendada suurtes koolides. Tallinnas, Tartus ja mujalgi hindavad paljud lapsevanemad väikeseid erakoole kõrgelt – nad maksavad õppemaksu, et nende lapsed saaksid õppida toetavas ja rahulikus keskkonnas, kus arvestatakse õpilaste vajadustega.
Riigi majandusareng, jõukus ja innovatsioon ning seeläbi ka inimeste heaolu ja vabadus sõltuvad haridusest. Heal tasemel hariduse kindlustab hea ning motiveeritud õpetaja. Üks argumente, millega põhjendatakse väikekoolide sulgemist, mille tulemusel kaotab osa õpetajaid töö, on see, et „vabanev“ palgaraha võimaldab maksta ülejäänud õpetajatele suuremat töötasu.
Kahjuks teeb õpetajate palgaraha arvutamise koefitsient liiga paljudele omavalitsustele, kus on mitmeid väiksemaid koole. Kohalikud otsused sõltuvad seega suurel määral riigi valikutest. Ja nii tulebki paraku tõdeda, et Eesti ametlik hariduspoliitika on sundida riikliku rahastuse kaudu koole sulgema.
Efektiivsuse tagaajamises puudub aga nii inimlik kui hariduslik mõõde. Mida rohkem tuleb koolidesse majandusliku tõhususe ja optimeerimise vaim, seda enam mõtestatakse seal protsesse raha vaatepunktist. Hariduses ei ole aga õige öelda, kas 3000 või 5000 eurot õpilase kohta aastas on palju või vähe. Kui kogukond peab oluliseks, et mõnes klassis õpetab lapsi kaks õpetajat, siis paistab see Exceli tabelis suure kuluna.
Aga hariduse sisulises mõttes ja ka laste parema tuleviku nimel võib see olla kõige mõistlikum samm üldse. Kui palju ja kuidas koole rahastada, peab olema iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada. Siin tasub üle korrata vana tõde, et odavam on anda õng kui hiljem kala.
Suve hakul avaldatud Eesti inimarengu aruanne tõdeb, et koolide kadumine mõjutab otseselt ääremaastumist, aidates kaasa väikeste kohtade ja kogukondade hääbumisele.
Haridus- ja teadusministeeriumi väikekoolide sulgemise suunised on ilmekas näide, kuidas valitsusel tegelikult regionaalpoliitika puudub. Hariduslikud juhtnöörid tõukavad Eesti piirkondi ääremaastumise suunas, ja seda hoolimata sellest, et nii regionaalminister kui haridusminister kuuluvad mõlemad ühte erakonda.
Kooli sulgemisest või kooliastmete vähendamisest kaotab terve kogukond. Majandusgeograaf Garri Raagma on tabavalt viidanud, et ilmselgelt ei osata arvesse võtta kooli sulgemisega kaasnevaid mõjusid. Last iga päev kooli sõidutav lapsevanem veedab olulise osa vabast ajast autoroolis, mistõttu panustab ta vähem aega kohalikus elus kaasalöömisele, ettevõtluses väärtuste loomisele või siis oma perele. Põhjalikult analüüsimata kõrvalmõjusid, mis ääremaastumist soodustavad, leiab küllalt.
Eesti hariduspraktika sisaldab samas häid näiteid, kuidas väikekoolides on õpetajate töö ning hariduse andmine ümber korraldatud. Koolist saab teha kogukonna kompetentsikeskuse ja arengumootori, kohaliku elu tõelise tugipunkti.
Suures plaanis pole haridus kulu, vaid investeering, mis pikemas vaates toob alati tulu. Kui riik maksaks ausalt õpetajate palgaraha, siis ei tekiks omavalitsuste eelarvesse tühimikke ja väheneks väiksemate koolide kinnipanemise sund. Meie hariduselu, kohalike kogukondade ja ka Eesti tuleviku heaks oleks parem see, kui haridusministeerium jagaks sulgemise jutu asemel näpunäiteid, kuidas teha pisikesest koolist kohalik ime.
Ilmus Õpetajate Lehes 24. oktoober 2020
Usaldame euromiljardi väikelinnadele- ja maapiirkondadele
Valitsuse laual on otsustamiseks dokument, mille sellisel kujul kinnitamine suurendaks järgmise seitsme aasta jooksul regionaalset ebavõrdsust. Need on euromiljardid, mis piirkondlikke eripärasid arvestamata koonduvad pigem pealinna, hoiatavad nüüdseks valminud uurimisraportid.
Inimkeeli tähendavad euromiljardid mõju uute töökohtade tekkeks, kaasaegseid koolimaju, rohelise energia kasutusele võttu, paremat hoolitsemist kogukonna eakate eest, suuremat turvalisust kodu ümber, laste arengut jne.
Pärast 2021. aasta riigieelarve kokkuleppimist peab valitsus kinnitama Euroopa Liidu 2021- 2027 eelarveperioodi rahastamismeetmete nimekirja. Nimekiri põhineb ministeeriumite soovidel, omavalitsuste ja vabaühendustel loendi tekkimises sõnaõigust pole olnud, kuid ometi mõjutavad need miljardid meie kõigi elu ja mitte alati positiivses suunas.
Riigikogu sügisistungjärgu avakõnes osutas president Kersti Kaljulaid valusale tõele – Tallinna jõukuse tase on 135% Euroopa Liidu keskmisest elujärjest, ülejäänud Eesti jõukus aga vaid 55%, ehk vahe on kahe ja poole kordne. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole see mitte ainult ülemaailmne trend, vaid oleme regionaalset ebavõrdsust ise eurorahade jagamisega võimendanud. Kuigi kõik valitsused on investeerinud maapiirkondadesse kümneid ja sadu miljoneid eurosid, ei saa see vastu euromiljardite mõjule.
Senine toetuste jagamise süsteem eelistab tugevamaid. See ei ole teadlik valik, kuid ideoloogiline lähenemine on seda tugevalt mõjutanud. Üleriiklikud konkurentsil põhinevad toetusmeetmed – parem projekt saab raha, tähendab, et nõrgemad ääremaa piirkonnad on võistlema pandud Harjumaa jõukuse ja sinna koondunud teadmistega. Võidab reeglina tugevam. Tänu sellele kuhjubki raha järjest rohkem pealinna ja selle ümbrusesse ning regionaalne ebavõrdsus suureneb veelgi.
Näiteks sobib nutika spetsialiseerumise toetussuund, kus raha jagati ettevõtete ja ülikoolide koostööks. 2019. aasta seisuga oli 16,4 miljonist eurost läinud Tallinna 68%, Tartusse 16%, Harjumaale 12% ja ülejäänud Eestile jäi vaid 4% rahadest, ehk enamus maakondi oli nulliring. Või suuna ettevõtlusmeede kus 44,1 miljonist eurost kasutas Harju- ja Tartumaa 77% ning 23% pudises ülejäänud Eesti peale laiali.
Oma hoiatuse on tänaseks andnud Inimarengu Aruanne, Praxis, Riigikogu Arenguseire Keskus ja isegi Rahandusministeeriumi poolt tellitud Eesti regionaalarengu strateegia seireaaruanne, majandusgeograafid ja mitmed sotsiaalteadlased.
Ääremaastumise peamiseks näitajaks on inimeste arvu jätkuv kahanemine ning hoolimata pingutustest, majandustegevuse vähenemine. Teenused, kultuur, elukeskkond, on see, mis uusi inimesi kohale meelitab ning sinna on regionaalselt ka tugevalt panustatud. Elanikud lahkuvad aga peamiselt töökoha või siis oskustele vastava töö puudumise tõttu. Selles küsimuses jäävad lühikeseks nii omavalitsuste käed kui ka valitseb liberaalne parempoolne majandusloogika – turg koondab ressursse sinna kus neid juba on.
Teine oluline puudus Eesti regionaalpoliitikas ja eurorahade jaotamise juures on piirkondade eripärade ja vajadustega mitte arvestamine. Sõnades jah, riigihalduse ministri plaanides samuti, kuid kui iga ministeerium oma eurotoetuste meetme välja lükkab, siis selle aluseks on peamiselt riigi nägemus. Selliselt juhtubki, et sotsiaaltranspordi toetusmeetme reeglid sobivad pigem suurlinnale aga mitte Setomaa vallale. Harjumaa ettevõtted on edukamad toetuste taotlemisel mitte ainult info ja oskusteabe tõttu, vaid ka meetmed sobivad nende arenguetapiga paremini kui Valgamaa ettevõtjate puhul.
Lahendus teostuselt ei ole keeruline, kuid eeldab poliitilist tahet ning kohapealsete inimeste usaldamist. Kredex on jaganud korterelamute rekonstrueerimise toetamiseks Eesti 5 regiooniks, kuna varem kippusid võimekamad piirkonnad nagu Tallinn, suurema osa rahast endale neelama. Sama lähenemine tuleks laiendada nüüd kogu euroraha jagamisele.
Kui soovime mõjutada töökohtade püsimist ja loomist Eesti väikelinnades- ja maapiirkondades, peaksime andma kolmandiku eurorahast piirkondadesse – kohapeale otsustamiseks. Regionaalse arengulõhe vähendamiseks tuleb rohkem euroraha suunata aga sinna, kus on suurem ääremaastumine, mitte panna kõige nõrgemaid tugevamatega konkureerima.
Selliselt annaksime kohapeale hoovad, millega omavalitsused, ettevõtted ja vabaühendused suudavad omavahelises koostöös ääremaastumist pidurdada. Tõmbekeskuste kõrval peab arenema ka ülejäänud Eesti.
Ilmus ERRi portaalis 23.september 2020
Pärg pronkssõdurile, Pätsile või hoopis Reile!?
Meie vanavanemate jaoks on Pätsi aeg ilmselt nende elu ilusaim noorusperiood. Selle üle ei vaidle keegi. Nii nagu paljudele noorematele on kolhoosikorrast hoolimata ilus mälestus õpilasmaleva suved. Ka jääb Päts alatiseks Eesti ajalooõpikutesse Eesti Wabariigi väljakuulutajana.
Seetõttu pole ju oluline, kas Päts isikuna väärib veel üht ausammast Tahkurannas, Toilas, Kadriorus, Pärnus ja Metsakalmistul olevale lisaks, vaid mida sümboliseerib uue tähise lisamine meie avalikku ruumi. Argumendid, mis kõlavad uue Pätsi kujuga seoses – autokraat küll aga vähemalt rahvuslane – on selge märk, et minevikusümbolid on ühiskonnas väärtuskompassi kõveraks väänanud.
Minevik väärastab tulevikku
Postimees kirjutas oma 1. juuli juhtkirjas: „Meil ei ole ka kuidagi võimalik tõendada, et 1934. aasta vaikiv ajastu lükkas meid hullemasse seisu. Ühe poole võit tähendanuks ilmselt diktatuuri ja teise poole oma varasemat nn vabatahtlikku liitumist Nõukogude Liiduga.“ Selline ohvrimentaliteedi ja mittemidagitegemist õigustava mõtteviisi propageerimine on otseselt ohtlik Eesti rahva edasisele kestmisele. Lisaks uskumatult tõdeväänav sõnakasutus Eesti juhtiva päevalehe poolt. Alati on alternatiiv!
Erinevalt Eestist oli Soomes ühena vähestest Euroopa riikidest demokraatlik riigikord ka 1930-1940 aastatel. Soome sotsiaaldemokraadid olid aastatel 1937-1948 järjest kokku 11 valitsuskoalitsioonis. Seega otsustas Soome just sotside osalusel hakata vastu Nõukogude Liidule, võitlesid Talvesõjas ja Jätkusõjas ja väljusid maailmasõjast iseseisva riigina.
Eesti sotsid olid soomlastest rahvusriiklikumadki - Vabadussõja ajal peetud Eesti esimese parlamendi, Asutava Kogu valimised võitsid just vasakjõud. Ning hiljem, peale II maailmasõda olid sotsid juhtiv jõud Eesti eksiilvalitsuses välismaal. Seega oleks ka Eestil olnud soomlaste kombel demokraatlik alternatiiv jõuga võimust kinni hoidvale, põdurale ja üksildasele autokraatsele valitsejale, kes pealegi oli olnud ärisuhetes stalinistliku režiimiga.
Siit jõuamegi tänapäeva, kus taas kõlab üleskutseid, et Eesti vajab Juhti, kes toob korra ja õnne maapeale. Lihtne on mineviku hädades süüdistada julma ajalugu ja lootusetuid olukordi ning unustada enda tehtud vead. Ja just seetõttu, eesti rahva tulevikuvalikute toetamiseks, on mõistlik avaliku ruumi luua maamärke, mis rõhutavad meie endi kätes olevaid valikuid. Alati on alternatiiv – demokraatia ja vabadus, mis pikas perspektiivis tagavad kestva arengu.
Monument meile endale
Just nende väärtuste sümbolina peaks seisma eestlaste pealinnas August Rei monument. Mees, kes koos Pätsiga lõi tsaariarmees eestlaste rahvusväeosad, mille põhjal loodi lõpuks Vabadussõja võitnud rahvavägi. Mees, kes Asutava Kogu juhina võttis vastu maaseaduse, mis muutis eesti talupojad peremeesteks omal maal. Ja eelkõige mees, kes peaministrina presidendi ülesannetes juhtis Eesti eksiilvalitsust 1945-1963, olles seega kõige kauem ametis olnud Eesti riigipea ja Eesti omariikluse sümbolkuju.
Tagasihoidliku inimesena Rei ise ilmselt ausammastest ei vaimustukski. Seda enam on meil rahvana vaja täita see auvõlg tema ees ja püstitada käidavasse kohta endale meelespea, et ka lootusetutes olukordades on alternatiiv. Vähemalt püüda teha asju nii, nagu Eesti riigi väljakuulutamise õhinas idealistlikult ja parimates kavatsustes lubatud sai!
Tagasi Postimehe juhtkirja juurde, et oleks koht, kus lisaks pronkssõdurile ja Pätsile, saaks viia pärja mehele, kes lisaks Eesti sõjaväe ja riigi loomisele, seisis ka selle säilimise eest.
Küsimus ei ole koolides, vaid valla juhtimises
Vallavalitsuse tellitud haridusvõrgu analüüs on karm – enamus Türi valla koolidest tuleks teha 3 või 6 klassiliseks, gümnaasium ja Laupa Põhikool sulgeda, lasteaiad ühendada. Kuigi analüüs toetab vallavalitsuse senist mõttemustrit ja on mõeldud argumenteerimaks miks koole sulgema peab, on meil olemas ka alternatiivid.
Esiteks ei ole tegemist haridusvõrgu uuringuga, sest hariduse sisu selles ei vaadata. Kogu analüüs toetub rahvaarvu ja koosseisu vaatlemisele ning prognoosimisele. Ehk teisisõnu annab see hinnangu Türi valla arengule ja viimase kümne aasta juhtimisele. Ja see hinnang on väga karm.
Analüüs sedastab, et kõige suurem elanikkonna vähenemine toimub Türi linnas, kõige elujõulisem on Väätsa. Türi elanikkond vananeb kiirelt ka seetõttu, et võrreldes teiste omavalitusega läheb ära palju noori aga elama tuleb tavapäratult rohkem eakaid. Tööealiste inimeste vähenemise tõttu vähenevad valla tulud ja jääb õpilasi vähemaks.
Muidugi raske on aru saada, miks hariduse analüüs sisaldab mõjude hindamist valla eelarvele aga mitte hariduse sisule, koolide kestlikkusele või kogukonna tulevikule kui kooliastmeid kärbitakse. Pidevalt edastatakse sõnumit kui suure rahalise võidu saab mõne kooli kinni panekust või õppetegevuse vähendamisest, aga see ei ole ju probleemile lahendus.
Probleem ise on liiga kiiresti vähenev ja vananev elanikkond, madalate palkadega töökohad. Just see on selle analüüsi tegelik sõnum. Tegin volikogus juba seitsmendat korda üleskutse, et pöörame tähelepanu probleemile endale aga ei midagi… Õpilaste arvu vähenemine on tagajärg ning ühegi kooli sulgemine või klassi kaotamine, ei paku lahendust asjaolule, et samamoodi valla juhtimisega jätkates sureb lõpuks kõik välja.
Saatuslik otsustamine tehakse õige pea ning jõustatakse 1. september 2022. Valda juhtiv erakond Isamaa näeb, et 7-9. klass tuleks sulgeda Kärus ja Retla-Kabala koolis. Käru õpilaste arvu vaadates on raskem vastu argumenteerida, kuid kui seal tõesti kolmas kooliaste suletakse, peab vald selle kogukonnale hüvitama. Näiteks „kokku hoitavast“ 75 000 eurost peaks vähemalt pool Käru kooli tugevdamisse edasi minema.
Retla-Kabala kooli 7-9. klassi sulgemist ma ette ei kujuta – õpilaste arv on piisav ning kool on piirkondlikult oluline. Argumendiks ei saa olla hoonete suured kulud. Sellised asjad ei sõltu ei koolist ega õpilastest, vaid on vallavalitsuse varasemate eelarveliste otsuste tulemus. Sotsiaaldemokraadi ei luba vallajuhtide tegemata töö pärast nüüd kohalikku kogukonda karistama hakata!
Türi on täna samas seisus kus Väätsa aastaid tagasi – prognoosid näitasid õpilaste arvu vähenemist, poliitikud kuulutasid lõppu. Hoolimata vastuväidetest ja negatiivsetest demograafilistest analüüsidest, on tänaseks õpilaste arv kasvanud 1/3 võrra ning koolil läheb hästi. Türil on see kõik samamoodi võimalik. Selleks ei tohi koole sulgeda või kärpida. Selleks peab vallavõim koolidesse uskuma, andma lapsevanematele kindluse, et kooliga läheb hästi ja mis kõige tähtsam – panustama nii hariduse sisusse kui ka hoonetesse.
Sotsiaaldemokraatidel on piisavalt kogemusi hariduses muutuste loomiseks, et juba paar aastat tagasi viitasime avalikult Türi valla haridusplaanide puudumisele ja hoiatasime sellise olukorra tekkimise eest, kuhu meid tänaseks juhitud on. Senise kogemuse põhjal julgen väita, et Isamaa poliitikud kärbivad kuni valimisteni tasa ja targu, mis saab nende nägemuses pärast valimis, on haridusvõrgu analüüsi karmikäe soovitustes aga kirjas.
Kool on kogukonna süda ja kui seda osatakse sellisena näha ning sinna panustada, tõmbab see ka inimesi ümbrusesse elama. Innovatiivne, hea haridusega rahulik piirkond nagu Türi, on väga paljude Tallinnast välja ihkavate inimeste unistus. Kui kärbime koolid, kärbime ka kogu valla tuleviku. Muudkui kärpides ja kokku tõmmates saab meist lõpuks Paide linna tagamaa. Mina sellega nõus ei ole!
Ootame töökohtade päästmiseks valitsuselt lisaeelarve ettepanekut
Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimehe Lauri Läänemetsa sõnul peaks valitsus Töötukassa nõukogu kuulda võtma ning töötasu meetme pikendamiseks laenuvõtmise protsessi algatama.
Raha selleks saab laenata Euroopa Liidu tööhõive toetamise erakorralisest rahastust (TERA), mis aga eeldab lisaeelarve esitamist Riigikogule.
„Täna on kõik – töötajad, tööandjad ja sotsiaalministeerium seda meelt, et ilma töötasu hüvitise meetme pikendamiseta satub suur hulk töökohti löögi alla. Ära tuleb hoida turismisektori pankrotilaine ja vältida kriisi jõudmist järgmiste majandusharudeni eelkõige tööstuses ja ehituses,“ sõnas Läänemets.
Töötukassa reservidest on aasta lõpuks alles hinnanguliselt 400 miljonit eurot, millest jätkub kuni kaheks aastaks täna kehtivate tööturu teenuste osutamiseks. 100 000 töötu korral oleks Töötukassa aastane kulu vähemalt 260 miljonit eurot, probleemid tööturul aga jätkuvad veel mitu aastat pärast majanduslangust.
„Kui me tahame, et Töötukassa reservid ei ammenduks enne kui tööhõive on taastunud, ei tohi tegelikult reservidest kasutada ka seda 45 miljonit eurot, millest Tanel Kiik on rääkinud. Nii Sotsiaalministeerium kui ka Riigikogu plaanivad töötushüvitiste suurendamist, mis toob kaasa lisakulud kulud ja raha lihtsalt ei jätkuks,“ lisas Läänemets.
Töötukassa nõukogu hinnanguline lisaraha vajadus on 100 – 150 miljonit eurot. Koondamiste ärahoidmiseks vajavad tööandjad kindlust enne juuni algust, mis eeldab teise lisaeelarve esitamist Riigikogule juba mai kuus.
„Valitsus võttis ettevõtete toetusmeetmete jaoks laenu, sama tuleb teha praegu inimeste aitamiseks. Euroopa Liidu erakorraline rahastu vahendid on mõeldud ka FIE-de abistamiseks, kes seni on Eestis jätkuvalt toetuseta,“ sõnas Lauri Läänemets.
Malle peab saama töötuna seaduslikult tööampse teha
Eesti makstakse töö kaotanud inimestele töötuskindlustushüvitist: esialgu pool ja hiljem 40 protsenti tema varasemast palgast, mis tagab toimetuleku ja võimekuse oma peret toita uue töökoha otsimise perioodil. Aastate jooksul on see aidanud vaesusse langemast kümneid tuhandeid peresid, mille eest peame kindlasti selle süsteemi loojatele tänulikud olema. Samas on kehtiv süsteem eestlaslikult liiga maksimalistik – kõik või mitte midagi. Töötu peab olema täiskohaga töötu, kes ei tohi uue erialase töö leidmiseni teha isegi mitte ühtegi väikest „otsa“. Muidu kaotab ta päevapealt oma hüvitise. Selline kord on ebatõhus kahel põhjusel – ta sunnib inimesi passiivseks või siis nutikamaid skeemitama. Majanduslanguses jätab aga ilma hädapärasest lisarahast.
Malle jääb tööst ilma
Toome ühe näite: Malle on mitmes mõttes keskmine Eesti naine. Ta on pärit Kesk-Eestist, kes pärast keskkooli lõppu tuli Tallinnasse, et siin ülikoolis edasi õppida. Juba tudengina läks ta tööle ühte kesklinna hotelli, kus tõusis keskastme juhiks. Malle vastutas hotellis müügi eest Põhjamaades ja teenis Tallinna keskmist palka. Koroonakriis sulges aga hotelli ja omanikud otsustasid personali oluliselt vähendada. Malle leiab ennast ootamatult koondatuna, kaasavaraks kümneaastane erialane töökogemus koos rootsi keele ja broneerimistarkvara oskustega. Kuna kompetentsust jagub, siis leiab Malle, et ta ei peaks minema põllumajandusse lihttööliseks, lootes leida erialast rakendust.
Samas ei ole ta mingi siidinäpp ega karda ka maatööd. Pärast eriolukorra kehtima hakkamist kolis Malle, nagu tuhanded teised Eesti pered, koos oma algkooliealise lapsega maale esivanemate suvekoju, kus on õhk puhtam ja lapsel rohkem mänguruumi. Ja kuigi Malle vaatab igapäevaselt tööportaalides tööpakkumisi ning saadab tööandjatele oma CV-sid, kulub sellele päevas kaugelt vähem kui kaheksa tundi.
Tööd oodata või skeemitada?
Malle on valmis minema väikese lisateenistuse saamiseks naabertalusse maasikaid istutama, sest seal napib töökäsi. Aga seda ajutist tööd vastu võttes kaotaks Malle oma igakuise töötuskindlustushüvitise, mida töötukassa talle maksab. Ehk tööd vastu tema sissetulek hoopis väheneks. Taluperemees pakkus, et tule siis appi ja ma maksan sulas. Malle peab mõtlema…
Lisaks kutsus sõbranna Malle suveks appi korraldama nädalast lastelaagrit, mis oleks ühtlasi hea võimalus arendada oma projektijuhtimise oskusi. Aga taaskord: töötukassa reeglid ei luba sellist nädalast tööülesannet vastu võtta. Sõbranna, kes ise saab „emapalka“ ütleb, et teab, kuidas vormistada laagri eest tasu nii, et see töötasuna riigile silma ei hakka.
Mis on selle loo moraal? Kas ühiskond tahab soosida tööjõuturult ajutiselt välja kukkunud inimeste ettevõtlikku meelt või sunnib neid passiivselt tööd „ootama“ või siis hoopis skeeme punuma?
Seadustame tööampsud!
Seega oleks igati mõistlik, kui töötuna arvel olijatel oleks tööampsude tegemine lubatud ilma, nad kaotaksid õiguse töötuskindlustushüvitisele. Kokku leppimist vajab aga see, kui mahukat tööd saab ampsuks nimetada. Pakun, et lubatud võiks olla ühes kuus kuni nädal aega tööd ja tasu ülempiiri võiks seada 250 eurole. See oleks igati mõistlik tavaolukorras. Veelgi olulisem oleks selline leevendus majanduskriisi ajal, kus kõigile tööotsijatele suurel hulgal tööd ei jagu.
Kui arvestada Eesti üldist tööjõupuudust, siis ei ole põhjendatud ka hirm, et inimesed jäävad seetõttu tööturult kõrvale. Kindlasti ei jääda ka tavaelu taastudes „loorberitele puhkama.“ Palgakasv koos töökäte vajadusega tõmbab ühel või teisel moel iga vähegi tubli inimese endaga kaasa. Pigem on vastupidi – väikesed tööotsad aitavad inimestes hoida tööharjumust ning pakuvad majanduslanguses nii hädavajalikku lisateenistust.
Tööampsu mõtet on asunud toetama ka sotsiaalminister Tanel Kiik, selles küsimuses on opositsioon ja koalitsioon ühte meelt. Nüüd on vaja asuda sõnadelt tegudele, seda abistavat võimalust läheb vaja juba praegu, veel rohkem aga pärast eriolukorra lõppu, kui paljud pausil olevad tööampsu võimalused jälle võimalikud on.
Töötasu hüvitise meetmega jätkamiseks on vaja kiiresti lisaeelarvet
Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees Lauri Läänemets pöördus täna töötukassa nõukogu poole palvega hinnata töötasu hüvitamise meetmega jätkamise kulusid ning anda parlamendile sellekohane info, et riigikogul oleks võimalik hinnata olukorda ja vajadusel teha ettepanek valitsusele lisaeelarve algatamiseks.
„Kui soovime inimesi aidata ja ära hoida jaanipäeva eelse töötute arvu hüppelise tõusu, tuleb riigil eraldada töötukassale lisavahendeid. Senine arvutus on olnud kuu kohta 100 miljonit eurot. Arvatavasti tuleb selleks riigil laenu võtta ja üheks võimaluseks on Euroopa Komisjoni tööhõive toetamise erakorraline rahastu,“ sõnas Läänemets.
Töötukassa reservidest on aasta lõpuks alles hinnanguliselt 400 miljonit eurot, millest jätkub kuni kaheks aastaks täna kehtivate tööturu teenuste osutamiseks. 100 000 töötu korral oleks töötukassa aastane kulu 260 miljonit eurot ja kuigi töötasu toetuse pikendamise vajaduses on kõik tööturu osapooled ühte meelt, ei ole seda võimalik enam rahastada Töötukassa reservidest, ilma, et need ei ammenduks enne tööhõive taastumist.
„Töötukassa reservid peavad veel välja kannatama võimalikud töötushüvitiste tõusud. Kasvõi ajutiselt vajab suurendamist allapoole igasugust vaesuspiiri olev töötutoetus ning arutelud käivad töötuskindlustusmakse suurendamise ja perioodi pikendamise üle. Kindlasti ei jätku siit raha ka töötasu toetuse pikendamiseks,“ lisas Läänemets.
Töötasu toetuse maksmiseks märtsi, aprilli ja mai kuu eest ette nähtud 250 miljonit eurot leiab suure tõenäosusega kasutust. Märtsis maksti toetust 32 256 hüvitise saajale ühtekokku 26,5 miljonit eurot, aprilli eest on taotlusi esitatud juba rohkem kui 109 000 inimese kohta.
Ettevõtlus raha sai, kuna tuleb inimeste kord?
Selles kriisis on riigi laenurahaga päästetud paljusid ettevõtteid, kuid nüüd, kui inimesed vajavad abi, on valitsuse poolt vaikus. Teise lisaeelarvega palgatoetuseks raha eraldamist valitsuses otsustamisel ei ole, samas on aga leitud aega, et kõigi suurkorporatsioonide ärihuvid kindlustada.
Alates kriisi algusest on valitsus eelistanud inimeste toetamise asemel vaid suurettevõtteid. 125 miljonit eurot anti riigiettevõttele Eesti Energia, uue põlevkiviõli tehase ehitamiseks. Seda olukorras, kus nafta hind ja Euroopa Liidu kliimapoliitika eesmärgid on tehase käivitumise juba kahtluse alla seadnud.
Tallinki 100 miljoni euro suurune laen erineb teistest Kredexi kriisimeetme laenudest mitmel juhul. Esiteks otsustas selle andmise ekspertide asemel valitsus. Teiseks anti laen sisuliselt tasuta, samal ajal peavad väikeettevõtjad Kredexile kordades rohkem intressi maksma ja oma kodud panti panema.
Kõige huvitavam lugu on riigiettevõttega Nordica, kes palus valitsuselt kriisiabi toetust 20 miljonit eurot, saadi aga 30 miljonit.
Ettevõtjatega samal ajal kaotasid aga paljud inimesed oma igapäeva töö. Nende seas on treenerid, muusikud, koolitajad, taksojuhid, iluteenindajad jne. Ligi 50 000 inimest, kellest osad töötasid füüsilisest isikust ettevõtjana, teised aga käsundus- või töövõtulepingu alusel.
Palgatoetusest jäid täiesti ilma kõik 26 000 võlaõiguslepingu alusel töötajat. FIEdele anti aga võimalus väikeettevõtjate toetusmeetmest raha küsida. Seda küll juhul, kui nende 2019. aasta käive oli vähemalt 20 000 eurot. Ehk siis küünetehnik oleks pidanud 2019. aastal iga päev teenima vähemalt sada eurot või rohkem, et riik teda toetusvääriliseks peaks. Lõpptulemusena saavad rohkem kui 17 000 FIEst seda toetust küsida vaid jõukamad 17%, ehk veidi alla 3000 inimese.
Kõige olulisema toetusmeetme pani välja aga Eesti rahvas ise. Juba pikka ega on töötajad oma palgalt maksnud töötuskindlustusmakset, millest aastatega tekkis Töötukassa reserv, mis kriisi alguses ulatus 849 miljoni euroni. See raha ei ole riigieelarve osa mida valitsus saaks käsutada, see on töötajate endi kindlustusfond.
Töötasu hüvitisele on kulunud meie ühisest kindlustusfondist 250 miljonit eurot. Selle aasta lõpuks on Töötukassa reservidest alles 400 miljonit, mida töö kaotanud vajavad hädasti järgnevatel aastatel, sest majanduslanguses ulatub Töötukassa kulu 260 miljoni euroni aastas. Samas on vajadus töötasu toetust pikendada 150 miljoni euro võrra, mida Töötukassast enam võtta ei saa. Selle tagajärjel ammenduks reservid liiga vara ning aasta pärast jääks suur hulk inimesi keset kriisi hätta.
Lisaraha aga valitsuse poolt Töötukassale tulemas ei ole. Tegemist on väga karmi ja otsese sõnumiga Eesti inimesele - ettevõtluse abistamise kulu maksame ühiskonnana solidaarselt kinni, inimene aga kandku oma kulud üksi.
Sellise karjuva ülekohtu asemel vajavad inimesed riigi tuge. Töökohtade päästmist, et haamri alla ei satuks kodud ja pered jääks terveks. Lisaeelarve inimeste toetamiseks, töökohtade säilitamiseks, on vaja teha kohe ja riigikogule esitada.
Esimesena peaks aitama inimest, siis ülejäänuid, aga...
Tööta ja toetuseta on üle 50 000 inimese, kellele riigi lisaeelarve ei paku ühtegi lahendust, sest eelarve keskmes on ettevõtted, mitte inimene. Seades eesmärgi vaesust vältida, näeksime hoopis teistsugust valitsuse ettepanekut laenuraha kasutamiseks. Kui välja arvata tervisekriisiga tegelemine, on ülejäänu teater, kus meid kõiki püütakse haneks tõmmata.
Kriisi lahendamiseks esitatud riigi lisaeelarve on teile väga hea juhul, kui olete suure ettevõtte omanik, meelelahutusäri suurkuju, toetanud vähemalt 100 000 euroga mõnda valitsuserakonda, tööandja, kelle tulud on säilinud, või riigiettevõtte, näiteks Eesti Energia juht.
Seda kõike muidugi klausliga, kui teil oli mõne ministri telefoninumber, et oma ärile sobiv toetus õigel ajal kirja panna.
Lisaeelarve keskmesse on seatud ettevõtted, mitte inimesed. Raskel ajal ettevõtluse toetamises pole midagi halba, seda peab kindlasti tegema. Aga kui mõelda riigile ja valitsuse ülesannetele, siis see peaks olema eelkõige inimeste eest hoolitsemine.
Riik on olemuselt ühiskondlik kokkulepe korraldada teatud asju koos, kanda halbadel aegadel raskust solidaarselt. Loome mehhanismid, et keegi ei jääks elu hammasrataste vahele, aitame üksteist.
Kui vaadata maailmas ringi, siis paljud lääneriigid võimestavad eelkõige inimest. Näiteks Taani ja Rootsi suurendasid niigi suuri töötutoetusi, et töö kaotanud inimene suudaks oma eluga toime tulla. Eestist vaadates väga parempoolse mõtte järgi juhitud USA ja Inglismaa maksavad otse inimesele peo peale raha vastavalt sissetulekutele. Nende näidete keskmes on inimene.
Eesti valitsuse välja pakutud meetmete puhul sõltub inimene tööandja suvast. Seda isegi muidu kiitmist väärt töötukassa töötasu 70protsendise hüvitamise puhul, kus määrav ei ole inimese abistamine, vaid tööandja kalkulatsioon, kuidas on ettevõttele kasulik.
Riigikogus minu küsimusele vastates ütles rahandusminister Martin Helme, et töövõtuleping, millelt on makstud töötuskindlustusmaksu, on võimalik töölepinguks ümber teha ja töötasuhüvitist saada. Halloo! Milline tööandja tahab ajutise lepingu vormistada püsilepinguks kriisi olukorras, kui ta seda headel aegadel ei teinud? Isegi vene ruletis on tabamuse saamine sada korda tõenäolisem.
Treenerid, kultuuriinimesed, taksojuhid, iluteeninduses töötajad - ühtekokku 26 000 inimest - on jäetud kogu täiega lageda taeva alla. Kõik nad tegid tööd mitte töölepingu alusel, vaid töövõtu- või käsunduslepinguga. Eesti 22 000 füüsilisest isikust ettevõtjat on täiesti ära unustatud. Sotsiaalmaksuvabastus on väärt meede, kuid see väldib vaid maksuvõla tekkimist, kuid sissetuleku numbriks jääb endiselt null.
Mis on nende inimeste võimalus - töötutoetus. Minge palun võtke arvele ja saate 189 eurot kuus. Selline on palju kiidetud lisaeelarve pakkumine tegelikult rohkem kui 50 000 inimesele.
Kriisiga seotud on sellest lisaeelarvest vaid tühine osa - raha, mis läheb otse viirusega seotud kulude katteks. Samal ajal leidis valitsus 125 miljonit eurot kõige suurema tengelpungaga riigiettevõttele - Eesti Energiale, et ehitada uus põlevkiviõli tootmise tehas. Tehas maksab 286 miljonit eurot, selle eest saab 60 uut töökohta ja tulevikus paari uue kaevanduse jagu Ida-Virumaad üles sonkida.
Suur osa lisaeelarvest on pettusi täis teatrietendus. Rahandusminister Helme teatas, et uurib, kuidas lahkuda Euroopa CO2 kaubandussüsteemist, et eestlastele elektrihind madalamaks saada. Kogu valitsusaparaat aga teab, et süsteemist lahkuda polegi võimalik. Pealegi on see Eestile kasulik: me müüme kvooti, ehitame selle eest igal aastal uusi lasteaedu, saime uued rongid, renoveerime korterelamuid.
Sotsiaaldemokraatidele on tähtis eelkõige inimene, põhimõte, millest lähtuvalt tegime ka oma ettepanekud lisaeelarvesse.
Toetusmeetmed tuleb luua põhimõtte järgi, et ühiskond toetab neid, kes kaotasid oma töökoha, et riik saaks jagu viirusest. Otsetoetused riigieelarvest muusikutele, treeneritele, taksojuhtidele, iluteenindajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele.
Lisaks ei ole võimalik mööda vaadata töötutoetusest, mis on allpool igasuguseid vaesuspiiri näitajaid. Mitte ükski perekond ei tule sellega toime ilma, et pank ei võtaks neilt ära autot, kodu ja pereõnne. Vähemalt majanduslanguse lõpuni peaksime lähtuma põhimõttest, et töötutoetus ei tohi olla väiksem kui keskmine rahvapension.
Elektriarvete vähendamiseks on olemas lahendus, mis ei vähenda ka riigieelarvet. Esitasin sotside poolt rohkem kui kuu tagasi riigikogule otsuse-eelnõu, mille järgi Eesti Energia kui riigiettevõte loobuks Tootsi tuulepargile vana skeemi järgi taastuvenergia tasude küsimisest.
Aastani 2016 kehtinud toetusskeem on väga kulukas, praegu on selle asemel kasutusel juba vähempakkumine. See hoiaks 12 aasta jooksul maksumaksja raha kokku ligi 300 miljonit eurot. Rahandusministri aktsiiside langetamise ettepanekud lisaeelarves lausa kahvatuvad selle kõrval, kuid endiselt käib komejant edasi.
Praegune kriis ja majanduslangus on erandlik. See on loodud valitsuse administratiivse otsusega rahva tervise kaitseks, kuid selle hinnaks on paljude inimeste sissetulekute kaotus. Ühiskonnana peame niisugustel rasketel hetkedel olema solidaarsed ja aitama neid, kes kannatavad, et teised saaksid elada.
Läänemets: Eesti Posti hüppeline hinnatõus on väga halb mõte
Tundub, et IT- ja väliskaubandusministrile Kaimar Karule unustati öelda, et Eesti seisab majanduslanguse lävel ja riik pigem püüab inimeste, eriti töö kaotanute, koormat leevendada, leiab sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets.
«Kinnised poed ja kodune isolatsioon on jätnud kuulekatele inimestele vähe valikuid, üks neist on e-kaubandus. Miks seda just praegu kallimaks muuta? Vaadates tervikpilti, siis ühe käega antakse mõned sendid aktsiiside langetamisest juurde, teise käega kraabitakse postiteenusega tagasi. Ehk siis raha kingitakse sinna kus autosid rohkem - suurlinna ja raha võetakse vaesemate ja eelkõige maapiirkonna inimeste käest. Põhjenduseks toodud kütuse ja tööjõu kulud hetkel langevad, nende argumentidega täna lehvitada pole mõtet,» kirjutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Läänemets sotsiaalmeedias.
«Peaksime postiteenust praegu vaatama riigi abipaketi osana. Mõistlik oleks lisaeelarvega suurendada Eesti Posti riigipoolset toetust ja langetada ajalehtede- ajakirjade kojukande tasusid poole võrra. Selliselt toetaksime Eesti meediat, kelle sissetulekud kukkusid reklaamirahade kadumisega. Eriti aga maakonna lehti, mis enamuses on väikesed ja saanud kõige suurema hoobi. Ehk siin oleks kindlalt ka oluline regionaalne mõju. Toetus Eesti Postile kaotaks ka surve postiteenuse hindade tõstmiseks inimeste jaoks kõige raskemal ajal.
Kui majandus hakkab taastuma, võib teenuste hindade korrigeerimise juurde tagasi naasta, seni aga peaksime postiteenuses nägema võimalust toetada demokraatia üht sammast - meediat ja hädas olevaid inimesi, keda lisandub igal päeval tuhandeid,» arvas Läänemets.