Lauri Läänemets: Eestis on kuni 20 tuhat haavatavat tööinimest, keda tänased kriisiabimeetmed ei aita
Riigikogu liige Lauri Läänemetsa arvates peab riik tagama kriisiabi meetmed ka neile tööinimestele, kelle sissetulek on tulnud käsundus- ja töövõtulepingu alusel ja kellel praegu väljapakutud abimeetmetega puudub õigus hüvitise saamiseks.
„Eestis on hinnanguliselt ligi 20 tuhat inimest, kelle põhisissetulek on tulnud käsundus- või töövõtulepingute alusel. Praegused valitsuse väljatöötatud kriisiabi meetmed jätavad need tööinimesed hätta,“ sõnas Läänemets.
"Umbes 10 tuhat inimest, kelle põhisissetulek on tulnud võlaõiguslike lepingute alusel, on maksnud oma sissetulekult töötuskindlustusmakseid ja neil on õigustatud ootus, et neid koheldakse võrdselt teiste töötuskindlustusmaksete maksnutega. Need ei ole mingid skeemitajad - need on sporditreenerid, juuksurid, kujundajad, muusikud. Ehk inimesed, kes on oma töö paindliku iseloomu tõttu kasutanud seaduses ettenähtud töövormi ja maksnud kõik vajalikud maksud. Riik ei tohiks neid nüüd ära unustada, sest ka nemad pole süüdi selles, et nad oma teenuseid enam osutada ei saa" selgitas Läänemets.
Pikka aega on riigile teada olnud, et üha enam inimesi töötab samaaegselt mitmes valdkonnas, neil on erinevad sissetulekuallikad ja nad kasutavad töö tegemiseks erinevaid vorme. Eriolukorra kehtestamisega on riik enamikelt neilt inimestelt võtnud võimaluse tööd teha.
Pikka aega on riigile teada olnud, et üha enam inimesi töötab samaaegselt mitmes valdkonnas, neil on erinevad sissetulekuallikad ja nad kasutavad töö tegemiseks erinevaid vorme.
"Teiseks peaks mõtlema ka neile inimestele, kes üldse töötuskindlustusmakseid maksnud pole aga kellel on samuti eriolukorrast tingituna sissetulekud kadunud. Siin võiks olla lahenduseks miinimumpalga kehtestamine, mis lühiajaliselt on odavam meede kui perekondade päästmine hilisematest raskustest" pakkus Läänemets.
Lauri Läänemets: riigikogu ei tohi jääda kriisis kõrvaltvaatajaks
Riigikogu ei saa kriisi puhkedes peitu pugeda, nagu see praegu on juhtunud. Eesti parlament peab pakkuma valitsusele tuge kriisi lahendamisel ja samal ajal teostama parlamentaarset kontrolli eriolukorras suured volitused saanud valitsuse üle, kirjutab Lauri Läänemets.
Läbi aegade on keerukatel hetkedel tõmmatud juhtimisahelad trimmi, koondatud võim väheste kätte ning üritatud sugukond, kogukond või ühiskond kriisist välja juhtida. Koroonaviiruse puhangu tõttu on seda teinud enamik maailma riikidest.
Meie põhiseaduse § 87 alusel saab valitsus kuulutada loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas. Just nii on toimetanud Jüri Ratase valitsus.
Oleme oma nahal tundnud eriolukorra meetmeid: koolide sulgemist, äärmiselt piiratud liiklust saarte ja mandri vahel ning taaskehtestatud piirikontrolli. Rangelt soovituslikud on kodus püsimise ja õues liikumise piirangud, mis samuti meie eluolu tugevalt mõjutavad.
Oleme juba näinud ettevõtete pankrotte, töökohtade kadumist, poodide ja tänavate tühjenemist ning noorte kampades liikumist.Kahjuks on põhjust eeldada, et tõusuteel on lähisuhtevägivalla juhtumid, alkoholiga liialdamine, vandalismi ja kuritegevuse suurenemine.
Tavaolukorras kehtestatakse piirangud riigikogus vastu võetud seadustega, mis peavad olema põhiseadusega kooskõlas. Pisut liialdatuna öeldes annab praegu seadusi üks mees – eriolukorra juht. Puudub tavapärane mõjude hindamine, kooskõlastamine ja mitmejärguline kontroll, millesse oleks muidu haaratud huvirühmad, ministeeriumid, president ja opositsioon.
Üks eriolukorra mõte on, et need, kes on määratud probleeme lahendama, peavad seda tegema võimalikult operatiivselt. Aga kui piiratakse inimeste põhiõiguseid, siis kerkib alati üles küsimus piirangute põhjendatusest ja vajalikkusest.
"Takistatud on ettevõtlus ja tervete inimeste normaalne riigisisene liikumine, kuid siiski saavad inimesed tulla Lätist Eestisse tööle."
Kas saarte ja mandri vahel piirangu kehtestamine on ikka mõõdukohane? Teisi maakondi me ju üksteistest ei isoleeri, nagu Saaremaad ja Hiiumaad ülejäänud 13 maakonnast. Takistatud on ettevõtlus ja tervete inimeste normaalne riigisisene liikumine, kuid siiski saavad inimesed tulla Lätist Eestisse tööle.
Valitsus võitleb rohkem piiriülese töölkäimise kui siseriikliku töötamise eest. Arusaadavalt pole siin küsimus lätlastes ega valitsuse õiguses liikumist reguleerida, vaid otsuste mõistlikkuses.
Kui puudub kontroll, siis kaob ka põhjendamise kohustus. Tunnistagem, et riigikogu ei oma praegu ülevaadet valitsuse tegevusest. Vastavalt ohuolukorra seadusele on kogu riik - kõik valitsusasutused ja kohalikud omavalitsused – allutatud eriolukorra juhile, peaministrile.
Seadused ei pane valitsusele kohustust põhjendada riigikogule eriolukorras ette võetud samme, avalikkusest rääkimata. Eriti oluline oleks info andmine alternatiividest ja nende otsuste kaitsmine, mis puudutavad inimeste põhiõiguste piiramist. Praegu ei valda ei koalitsiooni- ega opositsioonisaadikud tegelikku ülevaadet selle kohta, miks midagi tehakse, mistõttu on raske hinnata otsuste proportsionaalsust.
Parlamendi sisuline panustamine kriisi lahendamisse on senini jäänud tagasihoidlikuks. Pärast eriolukorra väljakuulutamist oli riigikogu juhtimine korraks täielikus šokis – jäid ära nii istungid kui ka eelnõude menetlemised, komisjonid vaikisid, justnagu oleks riigikogu oma rolli täielikult minetanud. Opositsiooni taganttõukamisel on nüüdseks komisjonid küll koos käinud, osalt kaugtöö korras. Samas kõlavad ohtlikud õigustused, et ministrid peavad saama rahus tööd teha.
Tõsi, valitsusel võib olla keeruline oma tegevusest aru anda, kui riigikogu liikmeid tuleb parlamendihoonest tikutulega taga otsida. Kuna riigikogu juhatus eelnõusid enam täiskogu päevakorda ei pane, siis on saadikud valdavalt kodukontoris. Kord või paar nädalas toimuvad komisjonide e-koosolekud ja peetakse infotundi.
Viimane aeg on küsida, milline on parlamendi roll kogu riiki puudutavas eriolukorras? Kuna seadused seda ei kirjelda, siis on eeldatud, et riigikogu jätkab oma senist tegevust. Kindlasti ei sobi riigikogul peitu pugeda, kui eesliinil riskivad oma tervisega arstid, lasteaiaõpetajad, poemüüjad, politseinikud ja kaitseliitlased.
Leian, et parlamendis peab algama intensiivne arutelu eriolukorra lahenduste üle. Kui riik on karmis kriisis, peavad selle lahendamises osalema kõik riigikogus esindatud erakonnad. Kõige rohkem spekulatsioone, kahtlusi ja mõistmatust tekib siis, kui puudub informatsioon ja omavaheline dialoog.
Minu tungiv soovitus riigikogu juhatusele on taastada riigikogu töö ja toetada valitsust kriisi lahendamisel. Selleks tuleks:
Leida lahendused e-parlamendi pidamiseks, sest halvimal juhul kestab eriolukord pool aastat või kauemgi. On täiesti mõeldamatu, et riigikogu töö on halvatud ajal, mil karantiinis istuvad saadikud on valmis oma kohustusi täitma.
Panna paika eriolukorras riigikogu komisjonide roll ja kohustused, mis eeldab komisjoni valdkonna arengutega täielikult kursis olemist. See tagab nii parema reageerimise kui ka selle, et kõigi saadikute teadmisi ja võimekust saab rakendada lahenduste otsimisel.
Määratleda rutiinid ja meetodid läbi mille teostada eriolukorras valitsuse tegevuse üle parlamentaarset kontrolli. Riigikogu ei tohi mingil juhul jääda kõrvaltvaatajaks ja minetada oma rolli.
Hoida aktiivsena suhteid teiste riikide ja nende parlamentidega ning Euroopa Liidu vastavate organitega, mis tagab operatiivse infovahetamise ja vajadusel ka abi andmise või abi küsimise.
Eesti ja Euroopa, kardetavasti kogu maailm, vajub sügavasse tervishoiu- ja majanduskriisi, mille lõppu ei oska keegi näha. Eesti vajab oma parlamenti praegu rohkem kui kunagi varem oma taastatud iseseisvuse jooksul.
Kes maksab palga ja toetab ettevõtjat?
Eesti valitsus ja omavalitsused on suutnud teha head tööd koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. See nähtub ka peaminister Jüri Ratase igapäevasest viirusega seotud Eesti ja välismaa aruandest riigikogule. Samas on ettevaatusabinõud paljud töötajad ja tööandjad raskesse olukorda pannud. Riik peab siin sekkuma.
Järvamaa omavalitsused on samuti teinud ettevalmistusi viirusele reageerimiseks. Valdade ja linnade töötajad, kes otseselt ei tegele sotsiaal- ja haridusküsimustega, ei viibi kodus niisama.
Omavalitsused on võimalikud stsenaariumid läbi mõelnud ja viinud asutused reageerimisvalmidusse. Kodus olevad omavalitsuste palgalised töötajad on oluline reserv juhuks, kui peaks tekkima vajadus näiteks haigestunud sotsiaaltöötaja või eakatekodu hooldustöötaja asendamiseks.
Ma tänan ja tunnustan kõiki Järvamaa linna- ja vallavalitsusi, arste, sotsiaaltöötajaid ja neid, kes on reservis valmis reageerima, pühendumuse ja inimestele kindlustunde andmise eest!
Tuletan meelde omavalitsuste üleskutset anda teada üksi olevatest või toetust vajavatest eakatest inimestest, kellel võib olla infopuudus või kellel puudub abiline poest vajamineva toomiseks. Selles viiruse kriisis on eakad ja nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed kõige ohustatumad.
Kes maksab aga palga, kui inimene peab kodus olema?
Kui teid on määratud koju, sest olete nakatunud või viibinud nakatunud inimesega samas ruumis, saate perearstilt haiguslehe ja kulud hüvitab haigekassa. Samas on palju inimesi, kes peavad kas lapsega, välisreisilt tulnuna või mingil muul eriolukorra põhjusel kodus olema ja kaotavad poole kuu või isegi terve kuu palgas. Neid lahendusi töötatakse praegu välja.
Täpset tulemust on veel vara öelda, kuid sotsiaaldemokraadid on teinud seadusemuudatuse ettepaneku hüvitada kodus viibimine alates esimesest tööpäevast nii, et see kataks kõik võimalikud viirusega seotud põhjused.
Olen ettevalmistajatega suheldes toetanud versiooni, kus riik aitab hüvitada koju saadetud inimese palga 50-70 protsendi ulatuses. Ükski tööinimene ei tohi selles kriisis pihta saada. Olukorras, kus valitsus, põhjendatult, on peatanud töö ja põhjustanud ettevõtetele majandusraskusi, kannab riik kohustust aidata. Siin on eelduseks aga oma õiguste teadmine, mida siinkohal tööinimestele meelde tuletan.
Kaugtöö tegemine on võimalik ainult mõlema poole nõusolekul. Töölepinguseaduse § 37 ütleb, et tööandja ei saa ühepoolselt töötajat puhkusele saata ega jätta töötasu maksmata. Sama kehtib töötaja kohta - ilma mõjuva põhjuseta koju jääda ei saa.
Kui aga tööandjast mitteolenevad majanduslikud asjaolud, milleks võib olla COVID-19, ei võimalda tööandjal töötajale kokkulepitud ulatuses tööd anda, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla alampalga, mis praegu on 584 eurot kuus.
Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt palga vähendamisega. See tähendab, et kui tööandja soovib tasu vähendada 50 protsenti, siis tuleb ka töömahtu vähendada samas ulatuses. Tööandja peab teatama töötasu vähendamisest usaldusisikule ja töötajatele vähemalt 14 kalendripäeva ette.
Töötajal on õigus tööleping üles öelda, teatades sellest tööandjale viis tööpäeva ette. Kui töötaja on palga vähendamise tõttu töösuhte lõpetanud, siis tuleb talle maksta hüvitist samas ulatuses, mis koondamisel, see on töötaja ühe kuu tasu ulatuses. Samuti on töötajal õigus saada töötuskindlustushüvitist, kui tööleping on lõppenud sellel alusel. Tööandjal ei ole õigust teid koju saata palgata puhkusele ja nõuda, et võtaksite kriisi põhjustel välja oma korralise puhkuse.
Paljudel on raske, paljudel läheb tulevikus keerulisemaks, kuid ebaõiglus ei tohi langeda tööd tegevate inimeste õlgadele. Kriisid on meie ühine vastutus ühiskonnana, kus toetamine ja ümberjagamine nii töötajale kui ka kaettevõtjale on omal õigel kohal.
Järvamaa peab ühte hoidma
Riigikogu liige Lauri Läänemets kutsub Järvamaa omavalitsusi, tööandjaid ja inimesi koostööle ning teineteisemõistmisele ning pöörama rohkem tähelepanu vanemaealiste ja riskirühma kuuluvatele inimestele.
„Me ei tea kas või kuna puudutab koroonaviiruse levik Järvamaad, kuid Eesti sisesed levimised annavad põhjust olla äärmiselt ettevaatlik ja tõsta valmidust reageerimisele. Kuna viiruse riskirühma kuuluvad just vanemaealised ja krooniliste haigustega inimesed, siis kutsun kõiki pöörama erilist tähelepanu oma vanemate sugulaste eest hoolitsemisele. Kui saab, viige neile ise poest toitu ja esmatarbevahendeid. Kindlasti tuleks vältida hooldekodudes ja tervishoiuasutustes viibivate vanemate sugulaste külastamist,“ ütles Läänemets.
Kohalike omavalitsuste ja omaste koostöös on vaja aidata riskirühma kuuluvatel eakatel vähendada liikumist avalikus kohas, et vältida nakatumist. Samuti tuleb eakatele, kes arvutit ei kasuta, jagada infot ohutu käitumise kohta, kuna riiklik paberkandjal teavitusmaterjal pole inimesteni jõudnud. Kui peaks juhtuma, et koolid ja lasteaiad suletakse, siis tuleb hoolikalt läbi mõelda, kas laps viia riskigruppi kuuluvate vanavanemate juurde või on emal- isal võimalus ise koju jääda.
Tean, et Järvamaa omavalitsused on mitmeid päevi tegelenud planeerimise ja riskide hindamisega ning loodan, et ollakse vajadusel valmis koolide, lasteaedade, huvikoolide ja teiste avalikku teenust osutavate asutuste koheseks sulgemiseks.
„Järvamaa tööandjatelt palun mõistvat suhtumist kui lapsevanemad peavad kooli või lasteaia sulgemisel lapsega koju jääma või mõni töötaja on viibinud nakkushaigete läheduses ja ei saa tööle tulla. Mõistetavalt tekitab see raskusi ja paneb ettevõtjaid keerulisse olukorda, kuid mida kiiremini suudame kriitilisest olukorrast üle saada, seda vähem tekib ka tööandjatele kahju,“ lisas Läänemets.
Hea on kui tööandjad lepiksid oma töötajatega kokku reeglites, et keegi ei tule nakatumiskahtlusega tööle. Tänane haigushüvitise süsteem pigem ei soosi koju jääma, seetõttu on tööandja sõnum olulise mõjuga. Selliste sammude soodustamiseks algatasime sotsiaaldemokraatidega riigikogus seaduse muudatuse, mille järgi Haigekassa hüvitaks koju jäämise kulud. Loodame selle kiireloomulisele menetlusele parlamendis, et vähendada tööandjate koormat ja tagada perede toimetulek.
Meie valla- ja linnajuhtide käes on hoovad, et Järvamaa oleks võimalikult hästi valmis puhangute ennetamiseks ja leviku piiramiseks. Tähtsad on selged sõnumid ja suunised, mida teha, millest hoiduda.
Tänase info kohaselt on COVID-19 sümptomid sarnased gripi sümptomitele. Viirus võib põhjustada köha, palavikku ja hingamisraskuseid. Viirus levib peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid, eelkõige köha. Info saamiseks saab helistada perearsti nõuandetelefonile 1220 või +372 634 6630.
Ei nõustu teiega, härra linnapea
Paide linnapea Priit Värk pidas Järvamaa omavalitsusliidu juhina Eesti Vabariigi 102. aastapäevale pühendatud kõne järvamaalastele. Olen Priit Värki kui tugeva analüüsioskusega inimest ja head maletajat alati hinnanud, kuid maailmavaateliselt näeme me elu erinevate nurkade alt.
Kõnes kajastatud loogika, et ühiskondlik vastutus on plaanimajandus, turutõrge vabandus ja inimene peaks üksi hakkama saama, sest vaba turg paneb kõik paika, on minu jaoks pigem käte puhtaks pesemine ühiskondlikust ja riigi vastutusest. Seega, hea Priit, loodan, et Sa ei pahanda, teen Sinu pidukõnesse täiendusi.
Eesti edu peaks põhjamaisele riigile omaselt olema üles ehitatud ühiskondlikule ja kogukondlikule koostegemisele ja vastutusele - inimene eelkõige, alles siis majandus. Viimased aastakümned on aga tõesti pigem domineerinud riigi juhtimises mõtted, et igaüks vastutagu oma saatuse ja õnne eest, riigile lootmine on nagu midagi kurjast.
Seda «igaüks vastutagu ise» kasutatakse võrdselt nende vahel, kes sünnivad Kahalasse või Viimsisse. Kellel on valida kord päevas sõitva bussi versus need, kellel on valida viie minuti tagant sõitva bussi, trolli, trammi ja rongi vahel või need, kelle piirkonnakool on Miina Härma ja Tamme gümnaasium võrdluses nendega, kelle koolil ei jätku õpetajaid, kuna ääremaad jooksevad inimestest tühjaks.
Rääkida siin inimese enda vastutusest on lausa kohatu. See on ühiskondlik ja riigi vastutus ning kui keegi tahab sellise ebavõrdsuse vähendamist nimetada plaanimajanduseks, siis valin alati plaani, kui selle, et valitsus või kohalik võim pealt vaatab.
Meie, kogukonna, kohus on seista nõrgemate eest. Need on tihti eakad inimesed, kelle lähedased elavad kaugel, kelle pension ei võimalda inimväärset elu, kes ei pääse kodust liikuma või kellel on vaja tuge ravi ja elukoha suhtes. Samuti erivajadustega inimesed ja nende lähedased, kelle ühiskondlik panus kipub olude sunnil olema pigem oma lähedase eest hoolitsemine, kuigi tema tugevatest teadmistest on hädasti puudu tööturul.
Kuidas küll turg sotsiaalvaldkonnas asjad paika sätib, seda pole meist vist keegi näinud. Pigem leiame näiteid kallitest ravimihindadest või tasulistest teenustest, mida vajavad eelkõige just need, kellel raha napib.
Turutõrke eitamine on Eesti piirkondliku arengu suurimaid probleeme. Mäletan, kui sotsiaaldemokraadid tegid toetusmeetme üürikorterite ehitamiseks, siis oli sama jutt, miks sekkutakse turumajandusse. Aga mitu uut kortermaja ettevõtjad Paidesse on ehitanud? Linn? Mitte ühtegi isegi riigi toetusega. Tõsi, enam ka ei saa, sest praegune valitsus tõmbab sellele toetusele kriipsu peale.
Elamiskohtade kvaliteet on kõige kurvema stsenaariumi korral aga üks olulisimaid põhjusi, miks kümne aasta pärast pealinna kolitakse. Pigem peab riik siin tugevalt turgu sekkuma, looma riiklikud laenud, garantiid ja toetusmeetmed, et praegused majad korda saaks, et pangad annaks laenu uute ostmiseks ja ehitamiseks.
Märtsis avalikustatakse järjekordne Eesti Inimarengu Aruanne, kus taaskord sedastatakse, et ruumiline ebavõrdsus Eestis muudkui suureneb. Jõukuse koondumine pealinna on üks halvimaid näiteid, et turg ei pane mitte midagi paika peale selle, et korjab Järvamaalt paremad pojad ja tütred ning koondab nad pealinna.
Riigil meil ühiskonnana on viimane aeg leppida kokku jõulises, erisustega regionaalpoliitikas, tugevas sekkumises. Peame julgema rääkida Eesti piirkondade võimestamisest, maakondade kasuks teadmiste ja ressursside ümberjagamisest, õiglusest.
Peaksime tunnistama, et vaba turgu ülistav neoliberalistlik maailmavaade on ennast ammendanud. Hoolimata lubadustest koondub järjest suurem hulk jõukust vähemate kätte. Tehnoloogia kiire areng võtab ja muudab töökohti, inimest on järjest vähem ettevõtjale vaja, uusi, kõrgema palgaga töökohti luuakse aga peamiselt Tallinna. See on riikliku pealtvaatamise hind, millega keegi meist ei peaks nõustuma. Kas peaksime sekkuma? Jah!
Priit, selles on Sul õigus, et kõige rohkem teeb ikka inimene ise ja teda tuleb selles usaldada. Igal inimesel on lisaks õigustele ka kohustused ja vastutus, kuid need üksi ei tööta. Lisaks on meil kogukondlik ja ühiskondlik vastutus ning kohustus sekkuda iga kord, kui kellegi vabadus rikastuda hakkab teistele liiga tegema. Ärgem unustagem väikese Eesti puhul olulist asja: kett on nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli.
Võimalik Tallinnas, võimalik igal pool!
Taustalt olen pärit Tallinnast, kuid minuealiste põlvkonnale sarnaselt veetnud kõik oma suved Lõuna-Eestis vanaema-vanaisa juures, kus lemmiktegevusteks kujunes aastatega viljakoristus, heinategemine ja mustikate korjamine. Viimased kuus aastat olen elanud suuresti aga Järvamaal, Paide ja Türi vahel Väätsal. Ehk minu taust on võimaldanud näha Eesti elu iga külje pealt ja see on andnud ka julguse võtta Järvamaal ette kõikvõimalikke tegevusi, mida pigem suurlinnaga seostatakse.
Peaaegu kõik, mis on võimalik Tallinnas, on võimalik igal pool Eestis, kuid väga palju sellest, mida saame mujal Eestis teha, ei ole võimalik teha Tallinnas. Ehk siis suurim erinevus seisneb selles, et Tallinnas ei ole metsi, põlde, rabasid ja vaikust. Majad, autod, inimesed on igal pool olemas ja kui vaja, saab neid ehitada või kedagi elama kutsuda.
See mõttekäik on tekkinud aja jooksul praktilisest elust. Tihtilugu kiputakse võimalusi ja tegevusi lahterdama suurlinna ja ülejäänud Eesti omadeks, justkui suurlinna asju ei saaks teha mujal. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine. Selline lähenemine aga hakkab piirama kahjuks meie ettevõtmisi, lämmatab initsiatiivi ja võtab julguse.
Kõige olulisemad on inimesed. Inimene algatab, inimene ehitab, inimene teostab, inimene kutsub teisi, inspireerib, leiab raha ja kaasamõtlejad. Kui teil on tahe, siis tehke!
Minu elu üks paremaid näiteid on Väätsa Põhikool. Kool, mille õpilaste arv oli 2014. aastal 106 õpilast ja langes, negatiivset trendi näitasid kõik prognoosid. Vallavanema, kui kogukonna esindajana, aitasin seada koolile uued eesmärgid – saada valla arengu mootoriks ehk siis mõelda laiemalt, mitte ainult lapsed, vaid täiskasvanud, mõju ettevõtlusele, kultuurielule, inimeste suhtumisele. Ja teiseks haridusuuendused ehk riikliku haridusstrateegia täiemahuline, jõuline rakendamine.
Loomulikult oli pisaraid, sest ambitsioon oli mõistetamatult suur. Loomulikult pidin koos koolijuhtidega vahel ise Tallinna või Tartu koostööd ja näiteid otsima minema, et anda tuge – oleme õigel teel.
Täna on Väätsa Põhikool Eesti haridusuuenduste üks lipulaevadest. Õpilaste arv tõusnud 150ni, koostöölepingud ülikoolidega, juhitakse kosmosekoolide võrgustikku. Direktor käis paari aasta eest OECD ehk suurema osa maailma haridusministrite kokkusaamisel ja selgitas, kuidas haridusuuendusi ellu viia. Väikese maakooli direktor, mitte keegi Tallinnast või Tartust. Kui sa vaid tahad, siis kõik on võimalik!
Õnnestumisel on abiks suhted, info ja teadmised. See kõik on meie endi kätes. Kunagine USA president Bill Clinton on mitmeid kordi intervjuudes rõhutanud, et tema alustas ülikooli ajal teadlikult oma suhete võrgustiku loomist, et elus saavutada seda mida soovib. Valem on järgmine: mida rohkem erinevaid asju teed, seda rohkem kokkupuuteid erinevate inimestega. Mida rohkem kontakte, seda rohkem infot ja võimalusi.
Mida teha aga siis, kui tegijaid on vähe? Siis tuleb neid juurde kutsuda. Omavalitsuse või maakonna tasandil panustaks ma raha heade inimeste tagasi kutsumisse. Näiteks programm 100 kõige andekamat Põlva noort koju tagasi. Mitte need, kes tingimata viitele õppisid, vaid just andekus ükskõik mis elualal. Või 100 kõige suurema võrgustikuga Valgamaa noort koju tagasi. Võib vaid aimata, mida selline loovuse ja teadmiste hulk meie kodukohtadega teeks.
Pommiauk on parim võimalus õnnestumiseks. Osalesin hiljuti ühel noortekohviku arutelul, kus noor põlvkond nimetas oma kodulinna pommiauguks. „Milline suurepärane võimalus õnnestumiseks,“ mõtlesin mina. Kohas, mis tundub tasaselt kulgevat, on iga teistmoodi algatus või sündmus võrdeline maavärinaga ja ei saa mitte ainult kohalikku, vaid ka üleriikliku tähelepanu. Sest neid inimesi Tallinna kortermajades, sealhulgas ka ajakirjanikud, kelle süda ihkab Kalamaja moodi fancy ja ägeda elu järgi väikelinnas, on tegelikult väga palju.
Üks õnnestumist võimendav mulle teada olev asjaolu valitseb siin maailmas veel. See on koostegemine. Üksi on võimalik võita maraton, aga kogukondlik õnnestumine eeldab koos tegemist. Me kõik oleme kogenud, et idee on hea, kuid kaasa ei tulda. Meie rohi selle vastu on olnud varajane alustamine. Jõuluprojektist räägime juunis, anname võimaluse mõttega harjuda, siis augustis ja oktoobris lükkame tempo peale.
Taolise mudeli järgi on meil mitmeid hästi toimivaid kogukondlikke ettevõtmisi. Kortermajade festival, kolhoosi ajal põllu nurgale ehitatud majade vahel. Lisaks sealt saadavale toredusele kannab see konkreetset sõnumit kogu Eestile – Kalamaja või Supilinna päevad on sama ehedalt võimalikud igal pool. Inimesed on sama ägedad, sama tegusad. Lumememmesid ehitame talvel üle tuhande kui saab – tasuta turismimagnet, aga veel paremini tekitab noortes peredes soovi meile elama tulla. Üks hulljulgemaid plaane oli Teeme Ära talgute raames ühe päevaga pea 2km laudteed rabasse ehitada. Kui raha ei ole, aga on tahe, siis rohkem kui kolmesaja inimesega on see võimalik. Väikesel kogukonnal on suurlinna ees tohutu eelis – see ei ole anonüümne, selle kirjutamata reegleid on võimalik päris kiiresti kujundada. Eeskujuga.
Eestis on väga palju tublisid kogukondi, vabaühendusi, omavalitsusi, inimesi, kes iga päev tõestavad, et kõik on igal pool Eestis võimalik, see on kättevõtmise asi. Jah, on raskem, elu on ka vahel ebaõiglasem, kuid miski pole võimatu. Edukaks olemiseks ei ole vaja käituda pealinna liivakasti reeglite järgi - need on loodud seal hakkama saamiseks. Laskem oma mõte vabaks. Suuremal osal muredest on ka teine külg – võimaluste külg.
Ilmus Hea Kodaniku talvenumbris
Lauri Läänemets: kuuldused sotsiaaldemokraatia surmast on liialdatud
Sotsid peavad end tõesti uuesti kehtestama ja andma vastused globaliseerumise ja teiste suurte trendidega kaasnevatele probleemidele, kirjutab Lauri Läänemets vastuseks Tõnis Saartsi kommentaarile "Sotsiaaldemokraatia lõppmäng?".
Tallinna ülikooli võrdleva poliitika dotsendi Tõnis Saartsi kommentaari "Sotsiaaldemokraatia lõppmäng?" pealkiri oli ilmselt meelega üle võlli, sest looga peeti silmas hoopis muud.
Saarts pani vägagi täppi, et Euroopa laiapindne heaoluriik ja vabadustel põhinev demokraatia on üles ehitatud sotsiaaldemokraatlikele väärtustele ning sotsideta see kestma ei jää. Sotsiaaldemokraatia ründamisega teenitakse küll pisikesi võidupunkte, kuid liberaaldemokraatliku konsensuse kadumine pühib areenilt ka liberaalid ja mõõdukad konservatiivid.
Saarts tunnistas ka ise, et läänemaailma oluline ideeline alustugi ise ei kao maailmakaardilt veel kuhugi. Pigem on küsimus sotsiaaldemokraatlike erakondade organisatsioonilises võimekuses ja nende liidrites.
Möönan, et Saartsi viited globaliseerumisega toimunud muutustele ja kohanemisvõimetusele on teatud riikides olemas, jäädes aga siiski ajutiseks nähtuseks. Politoloogid saavad vaadata minevikku, tulevikku peavad vaatama aga poliitikud ise.
Viimane aasta tõi sotsiaaldemokraatidele valimisvõidud Soomes, Rootsis, Portugalis, Hispaanias, Taanis. Toetus sellisele maailmavaatele on kasvanud ka Ameerika Ühendriikides. Kuigi leidub tõesti suuremaid ja väiksemaid riike, kus sotsiaaldemokraatide jalgealune pole hetkel kõige kindlam, on töötav võidumudel tegelikult olemas.
Rebenev maailm tuleb uuesti kokku õmmelda
Nõustun täielikult väitega, et sotsid peavad end uuesti kehtestama ja andma vastused globaliseerumise ja teiste suurte trendidega kaasnevatele probleemidele.
Mõnes mõttes on ajalugu kordamas 20. sajandi algust. Aurumasina asemel on meil infotehnoloogia ja tehisintellekt, kuid ülejäänu on sama. Ebavõrdsus suureneb röögatul moel, rikkus koguneb järjest suuremal hulgal väiksema inimgrupi kätte. Tööinimese ekspluateerimine on tagasi, kuid palju peenemal moel – tööstustöölise asemel on suuremagi surve all nüüd teenindustöötaja.
Saartsi kriitikast sotside aadressil kumab läbi hoopis kadu turgude vabadust inimeste vabadustest ja heaolust kõrgemale asetavale neoliberalismile. Piiramatult vaba turg ei tööta.
Selle parim tõestus on seesama turg ise, mis esiteks on tõuganud suurema osa läänemaailma elanikest ebavõrdsuse halvemale poolele, vastandades linna ja maad ning võttes teenindussektori töötajatelt kindlustunde.
Neoliberalism on ettevõtlusele endale vaikselt nööri kaela asetanud. Raha ja mõjujõu kontsentreerumine tapab leidliku ja elu edasiviiva ettevõtluse kiiremini kui ükskõik milline ümberjagamine.
Ettevõtluse arengut piirab tehnoloogia ja raha monopol, mis laseb küll headel ideedel küpseda, kuid mitte kaugemale areneda. Uued sähvatused omandatakse ja konkurents neelatakse alla. Globaalsed tehnoloogia- ja rahahiiud söövad välja kodumaised ettevõtted paremates segmentides, allesjäänud saavad pigem võimaluse vireleda kui kuhugi jõuda. See on trend.
"Loodust ei ole võimalik päästa ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse, piirangute ja maksustamiseta."
Arenenud maailma suurimaks püüdluseks kujunevasse kliimaküsimusse on vastasseis neoliberalismiga samuti sisse kirjutatud. Loodust ei ole võimalik päästa ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse, piirangute ja maksustamiseta. Inimestele elamisväärse keskkonna - sh kodude - kindlustamiseks on vaja turge ohjata.
Neid arenguid silmas pidades on õigem öelda, et maailm vajab sotsiaaldemokraatiat rohkem kui kunagi varem.
Kutsume oma valijad eksirännakult koju tagasi
Enne viimatisi parlamendivalimisi jäi ka Eestis sotside traditsiooniline valija üksi. Õiglasema riigi sõnumi varjutas keskendumine paremäärmuslaste algatatud võitlusele vabadus-suletus teljel, mille konkurendid lihtsustasid vaid seksuaalvähemusi ja sõjapõgenikke puudutavaks debatiks.
Selles olukorras tundsid vohavat ilmajäetust nägevad ja kogevad inimesed, et hoopis neist on saanud tähelepanu mittevääriv vähemus ning pöörasid pilgud erakondade poole, kelle agendast paistsid silma ka nende mured. Näeme uuringutest, kuhu meie valijad viimati rändasid. Arvestatav hulk eelistas ka EKRE-t.
Võitlus avatuse-suletuse-teljel on paraku võitlus tagajärgedega, kui selle keskmes ei ole iga inimese õigus eneseteostusele, enda identiteedi hoidmisele ja arendamisele, võitlus ebaõigluse vastu ja pürgimus erinevate rahvastena üheskoos parema maailma poole.
Avatuse-suletuse kriisi põhjus ise seisneb ebaõigluse kasvus - tehnoloogia areng ja globaliseerumine loovad täiesti uusi ja ootamatuid väljakutseid. Liiga kauaks jäid need muutused neoliberaalide hallata (osaliselt ka sotside süül) ja nad haldasid neid halvasti.
Tõesti, haridust väärtustavad sotsid on ka ise õppimisvõimelised. Usun, et oskame õppida enda ja teiste vigadest ning tuua eksirännakule läinud valijad kenasti tagasi tugeva sotsiaaldemokraatliku visiooni taha. Meie peamiseks jooneks jääb võitlus majanduslikult õiglasema ühiskonna eest – kindla majandusliku baasita ei saa ka olla kestvat rahvuskultuuri.
Eesti sotsiaaldemokraatia neli vaala
Eesti sotsid pole oma maailmavaatekaaslaste seas originaalsed, kui toetavad oma visiooni neile neljale vaalale: õiglane ühiskond, inimeste võimestamine, kliimavõitlus ning rahvuskultuuri hoidmine ja arendamine.
Õiglane ühiskond tähendab turvalist vananemist, väikeettevõtluse kui väärtuse kaitsmist globaalsete turuvalitsejate eest, turvalisi töösuhteid ja tasakaalus regionaalarengut.
"Läänemaailma trendid näitavad, et tehnoloogia areng vahetab välja eelkõige keskklassi töökohad."
Inimeste võimestamine peab andma julguse ja võimaluse tehnoloogia arengust ja globaliseerumisest tulenevatele muutustele iseseisvalt vastu seista. Läänemaailma trendid näitavad, et tehnoloogia areng vahetab välja eelkõige keskklassi töökohad. Oskuste ja teadmiste puudus pigem tõukab inimesed senisest töökohast palgaastmes madalamale pulgale kui vastupidi.
Tehnoloogia kiirel arengul ei ole konkreetset lõppu, pigem on protsess järjest kiirenev. Uute ilmajäetute pealekasvu pidurdamine tähendab palju suuremat panustamist haridusse, selle inimestele lähemale toomist ja õppimise ajaks riigi poolt sissetuleku garanteerimist. Samuti kohaliku omavalitsuse vastutuse selgemat sõnastamist ning motiveerimist.
Kliimaküsimused ja looduskeskkond on sotsiaaldemokraatide baasvalijate ja liikmeskonna mõttemaailma lahutamatu osa. Teadlaste sõnul on oht, et kliimasoojenemisest kaotab eelkõige ühiskonna kõige nõrgem osa. Ehk teisisõnu on kliimaküsimuste lahendamine paljuski võrdse ja õiglase ühiskonna võti.
Eestis on ebavõrdsus eelkõige regionaalne. Näiteks valitsusele koostatud analüüsis peaks riik kliimaeesmärkide saavutamiseks panustama 30 aasta jooksul ligi 2,3 miljardit eurot korterelamute renoveerimiseks.
Selle raha suunamine peamiselt väikelinnadesse- ja maapiirkondadesse aitaks ära hoida regionaalse elamiskohtade kollapsi, mis turutõrke piirkondadest muidu järgmisena elanikke suurel arvul pealinna sunniks lahkuma.
Lisaks regionaalarengule peaksime kliimaeesmärkide saavutamist vaatama laiemalt. CO2 vähendamiseks vajalik pind tuule- ja päikeseparkidele, rabad, põllud ja metsad kuuluvad maal elavatele inimestele või seal toimuv sõltub nende poolehoiust ja panusest.
Samuti iseloomustab maal elavaid inimesi väiksem tarbimine ja rohkem oma toidu kasvatamine. Maapiirkonna inimeste oluline roll Eesti kliimaeesmärkide saavutamisel vajab esile toomist rohkem kui riidekotiga Kalamaja elanike.
Sotsiaaldemokraadid olid rahvuslik erakond ammu enne Eesti Vabariigi sündi 1918. aastal. Meie rahvuslus ei hirmuta ega tee sellest malakat, millega omavahel tülli minna ja teistest eralduda.
Eesti sotsiaaldemokraatide nägu ja tegu on alati olnud ka maaelu ja talude nägu ning meie põhiseadusesse talletatud väärtusruum. Kuigi EKRE püüab rahvuslust defineerida Eesti sulgumises piiritulba taha või vähemuste tagakiusamises, ei ole sellel kõigel vajalikku mõju.
Vastupidiselt EKRE arvamusele saab üks rahvuskultuur tugineda ja kestma jääda globaalsele koostööle ehk riikide ühisele globaliseerumise ohjeldamisele, sest suurkorporatsioonid ja tehnoloogia astuvad üle riigipiiride ilma silmagi pilgutamata.
Nutikad lahendused annavad maapiirkondadele hoogu juurde
Tänane Eesti on paljuski Reformierakonna kujundatud. 17 aastat järjepanu võimul olnud erakonda saab seostada mitme Eesti edulooga, aga Reformierakond kannab vastutust ka mitme meie ühiskonna valukoha eest.
Reformierakondlased on aastaid ülistanud turumajandust, kus kõigil on vabadus ja võimalus jõuda haljale oksale ning vaesus ja kehvad olud olevat enamasti inimeste enda valik. Neoliberaalid leiavad, et igaüks on oma õnne sepp, seda ka ääremaadel, ja riigi vastutus oma kodanike ees olgu minimaalne. Teisisõnu tuleb kodanikel avalike teenuste vähesus või puudumine maksta kinni oma taskust või neist suu puhtaks pühkida.
Selline inimesekauge lähenemine on toonud kaasa ebavõrdsuse kasvu - eelkõige Tallinn koos Harjumaaga aina suurendab vahet väikeasulate ja maapiirkondade ees. Tulemus on kõigile teada: elanike arv enamikus Eesti paikades muudkui väheneb ning sellel on otsene mõju koolidele, lasteaedadele ja töökohtadele.
Kui arvestatav hulk inimesi piirkonnast lahkub, jääb kohapeale ka vähem teadmisi, oskusi ja sidemeid, mida kodukandi elujärje edendamiseks kasutada. Olemas on ka teatav äraminejate kriitiline piir, millest allpool ei teki enam kogukonnas vajalikku sünergiat. Ka igasse linna- või vallavalitsusse ei pruugi vajalike teadmistega inimesi jaguda.
Suurlinnade edu põhineb ju paljuski sellel, et sinna koondub palju erinevate teadmistega taibukaid inimesi, kes omavahel kohtuvad, lahendusi pakuvad, uusi ettevõtteid asutavad ja töökohti loovad.
Tahan aga rõhutada, et isegi rahvaarvu mõõduka languse korral on ka väiksemates kohtades võimalik piirkonda arendada, kohaliku rahva sissetulekuid ja heaolu kasvatada. Selleks peab olema pädevaid, visiooniga inimesi ja muidugi ka head tahet ning koostöövaimu.
Tooksin esile Viljandis tegutseva tarkvara- ja tehnoloogiaettevõtte Cleveron, mis asutas IT-akadeemia, kus koolitatakse häid spetsialiste. Pakiroboteid tootev firma aitab kasvatada ka linna teiste tööandjate, aga tegelikult kogu Viljandi võimekust. Arenguhoo raugemise asemel pannakse Viljandis pigem pöördeid juurde.
Alahinnata ei tasu ka sotsiaalseid suhteid, inimfaktorit. Minu jaoks tähendab sotsiaalne kapital inimestevahelisi suhteid, mida saab rakendada ühise kasu eesmärgil ühe või teise asja elluviimiseks. Olgu siin näide Hiiumaa vallast, mis sai eelmisel aastal riigieelarvest 3 miljonit eurot spordihoone ehituseks. Saab lausa öelda, et tänu laiale sotsiaalsele võrgustikule ja paljude inimeste panusele õnnestus valitsust veenda, et just see spordihoone on regionaalselt oluline.
Minu kodupiirkonnas asuv Väätsa põhikool on tõusnud kiirelt Eesti tublimate haridusuuendajate sekka. Teatud mõttes on Väätsa kooli edu taga needsamad sotsiaalsed suhted. Endise üliõpilasesindajana ei olnud mul probleemi helistada vallavanemana nii mõnelegi Eesti ülikooli juhtkonna liikmele või õppejõule ja saada kiirelt jutule. Koolidirektor omakorda sai helistada IT-ekspertidele, keda ta tundis varasema töö kaudu, ja rakendada nende teadmisi kooli hüvanguks.
Kui vaadata kõiksugu statistikat, siis arenguruumi on küll ja küll. Näiteks Harjumaal taotletakse EASist ettevõtetele mõeldud arenguhüppe toetusi kordades rohkem kui mujal Eestis. Kodanikuühiskonna toetusraha läheb tihti ka proportsionaalses plaanis kõige rohkem pealinnas paiknevatele ühingutele. Euroopa Liidu nutika spetsialiseerumise raha suutsid küsida ainult Tallinn ja Tartu. Isegi Kredexi korterelamute renoveerimise vahendeid jõuab maapiirkondadesse kasinalt.
Kohalike teadmiste ja suhetevõrgu piiratusega mittearvestamine on toonud kaasa selle, et ühetaolised riiklikud toetusmeetmed on aidanud ebavõrdsust hoopis süvendada. Riik ei ole neid meetmeid paika pannes arvestanud, et nii mõneski maapiirkonna omavalitsuses või ettevõttes ei pruugi olla häid taotlusekirjutajaid. Kuna napib nii teadmisi kui kogemusi, siis on toetuste saamisel võidumehed suuremad linnad ja sealsed ettevõtjad. Selle ärahoidmiseks tuleks valdavale osale toetusmeetmetest rakendada väikelinnadele ja maapiirkondadele soodsat koefitsienti või siis eraldi neile raha broneerida, nagu Kredexi renoveerimistoetuste puhul seda nüüd esimest korda tehakse.
Ka kliimamuutused võiksid olla väljaspool suuri linnu jääva Eesti üheks võimaluseks. Euroopa Komisjon on oma uue presidendi Ursula von der Leyeni suu läbi lubanud investeerida järgmisel eelarveperioodil 3 triljonit eurot kliimaneutraalsuse saavutamisse. Nii suur raha jõuab igasse valdkonda - transporti, ehitusse, haridusse. Kindlasti saab nende summade toel teha mitmeid riikidevahelisi koostööprojekte, mida tuleks Euroopa Komisjonilt otse taotleda. Kui paljudel omavalitsustel on selleks kompetents olemas? Kas meil on üldse võimekust need võimalused ära tunda?
Regionaalpoliitika lahutamatuks osaks peab saama teadmiste ümberjagamine, aga ka tugevate suhetevõrgustike väljakujunemise toetamine. Samuti tuleb toetusmeetmed koostada nii, et linnadesse kogunenud teadmised ja oskused ei kallutaks raha jagunemist ebavõrdselt linnade poole. Igal juhul kavatsen ma kõigi nende eesmärkide nimel tööd teha.
Mida paremini elab ka kõige kaugema ääreala inimene ja mida ühtlasemalt Eesti areneb, seda õnnelikum ja kindlam on Eesti tulevik!
Lauri Läänemets: uute radarite rahastamisse tuleks kaasata erakapital
Riigikogu taastuvenergia toetusrühma esimehe Lauri Läänemetsa hinnangul tasub kaaluda võimalust, kus osa radarite ehituse hinnast maksaksid kinni tuuleparkide arendajad.Read more
Lauri Läänemets: käristajad ja lappijad
Eesti ei vaja täna mitte uut poliitilist jõudu, vaid pigem poliitikute uue põlvkonna tulekut, nagu on Soomes noor peaminister Sanna Marin, leiab sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets.
On tõsiasi, et Reformierakonna neoliberaalne ilmavaade on Eestit aastakümneid kujundanud. Pikalt võimul püsinud erakonnal on ette näidata mitu Eesti jaoks olulist edulugu, samas lasub oravatel vastutus ühiskonna lõhki käristamise eest, mille tagajärjel on meil lausa põlvkondade kaupa inimesi, keda iseloomustab ilmajäetus. See ei puuduta mitte ainult neid, kes kogevad materiaalset ilmajäetust, vaid ka kultuurilist - inimesi, kellel varem oli Eesti elus oluline roll, kuid kes nüüd tunnevad, et riigi areng ei sõltu enam neist.
Aastaid on jutlustatud turumajandusest, mis toovat hea elu ning kutsutud selle tuules muudkui tarbima. Raha tõesti tulebki, kuid mitte enamuse kätte, vaid enamuse käest nende kätte, kes turgu kontrollivad. Kui läheb hästi, võidab turg, kui mitte, siis maksab tarbija-kodanik selle omast taskust - seda ka avalike teenuste vähesuse või puudumise korral. Igaüks olevat oma õnne sepp, ka ääremaadel, ning riigi vastutus oma kodanike ees olgu minimaalne. Ja nii ei olegi suur osa ühiskonnast Eesti edust osa saanud. Kõik see tekitab trotsi ja trotsil on mitu väljundit, poliitikas on selleks EKRE.
EKRE valitsusse jõudmine oleks justkui lükanud Reformierakonna ja sotsiaaldemokraadid ühte paati, kuid see on nii ainult inimeste põhiseaduslike õiguste ja vabadustekaitsmise puhul.
EKRE ja Reformierakond on lähisugulased
Majandusideoloogia vaatevinklist on EKRE hoopis Reformierakonna lähem sugulane kui esmapilgul paistab. Hoolimata oma lubadustest ja sõnadest kummardab samuti neoliberaalset turumajandust, süüdistades koos valitsusliiduga Reformierakonda ideedevaesuses, ent oma majanduspoliitika põhivalikutes lähtuvad ise neoliberalismi põhiteesidest.
Olgu siin näiteks rahandusminister Martin Helme, kes detsembri algul kinnitas, et ta ei soovi maksustada rahvusvaheliste digihiidude tegutsemist Eesti reklaamiturul. Teisisõnu eelistas ta globaalset kapitali rahvuslikule kapitalile ja vaadata jätkuvalt pealt. kuidas suurte päevalehtede, aga ka maakonnalehtede tegevus kiratseb välismaale mineva reklaamiraha tõttu.
Jah, EKRE on osutanud mitmetele ühiskonna valukohtadele ja sotsiaalmajanduslikele muredele, kus neil on sotsiaaldemokraatidega ühisosa täiesti olemas. Kuna oleme näinud vaid probleemitõstatusi, aga mitte lahendusi, siis võibki esialgu olla raske mõista, et tegelikult on nad jätkamas Reformierakonna liini.
"Hoolimata oma lubadustest ja sõnadest kummardab EKRE samuti neoliberaalset turumajandust."
Nagu juba öeldud, uusliberalismile on omane pühkida käed vastutusest puhtaks: riik ega poliitikud ei pea vastutama inimeste toimetuleku eest. Kõike reguleerib turg, mis asjad paika paneb. Parempoolsete, kelleks end reformierakondlaste kõrval nimetavad ka EKRE juhid, mantraks on, et igaühel on vabadus ja võimalus jõuda haljale oksale ning vaesus või elu hammasrataste vahele jäämine on enamasti inimeste enda valik.
Lisaks on neoliberaalsel poliitikal kombeks kõike võimalikult mõõdetavaks ja efektiivseks muuta, et riiki saaks vajadusel kiiresti siia-sinna pöörata. See läheb hästi kokku valimisperioodidega - muudatused viiakse võimalikult ruttu ellu, et näidata valijatele mõõdetavaid tulemusi. Kuna aetakse taga lühiajalist poliitilist kasu, siis pole ei pikaajalist vaadet ega tulevikku suunatud otsuseid ning ühiskonna võtmeprobleemid jäävad järgmiste valitsuste lahendada.
Oma tegemata tegusid varjutab EKRE rünnakutega vabaduste ja demokraatia suunal, käristades ühiskonda nüüd uutmoodi. Mäletan juba noortelaagritest, et tähelepanu keskmes olid need, kes rohkem kraaklesid ja pahandusi tekitasid. Nii olemegi paradoksaalses olukorras, kus tuleb pidevalt kaitsta vabadusi, mis võtab ära üksjagu tähelepanu inimeste sotsiaalmajanduslikelt muredelt. Nii aga ei tohi. Meil on arvukalt inimesi, kes vajavad rohkem riigi tuge ja mõistmist. Nende seas annavad tooni just EKRE valijaid. Inimesed tunnetavad ebaõiglust ja seda kindlasti õigustatult.
Liigne individualism sööb kogukondlikkust
Liberalism isikuvabaduste võtmes on aga samuti individualistlik. Liigne individualism sööb teisest otsast kogukondlikkust, koosvastutamist ja koostegemisi, mis peaks just sotsiaaldemokraate iseloomustama. See on juhtunud paljudes riikides ja sellepärast said sotsid pihta ka viimastel Eesti parlamendivalimistel. Mitte ainult seksuaalvähemused või sõjapõgenikud ei tunne ebaõiglust, vaid ka elanikud kevadel uppuvate kruusateede ääres või suure töö eest ebamõistlikult väikest palka saavad inimesed.
Ühiskond peab olema õiglane, sest lõpuni võrdne ühiskond pole võimalik. Õiglane aga küll. Ja õigluse mõõdupuuks peab olema kõige vähem teeniv, kõige raskemates oludes elav inimene. Ühiskondlik miinimum mida me mõistlikuks eluks peame, tuleb sättida just nende järgi.
Eesti ei vaja täna mitte uut poliitilist jõudu, vaid pigem poliitikute uue põlvkonna tulekut. Soome noor peaminister Sanna Marin on just sellise pöörde ere esindaja. Ja seda mitte sellepärast, et ta on naine, vaid sellepärast, et ta julgeb teha teistmoodi, tema silm särab, ta vaatab horisondi taha ning mõistab meid mõjutavaid maailma arenguid varasematest poliitgeneratsioonidest paremini.
"Olukorras, kui ühiskond on katki, on patt paluda n-ö kliimamõistmist neilt, keda riigivõim aastaid tagasi "hülgas"."
Eesti üheks võimaluseks on ülemaailmsed kliimaeesmärgid, kus saab kiire spurdi ja tõhusa tegutsemisega endale eelise luua – kui on nupukaid ideid, siis euroraha miljardid ootavad. Teisalt on Keskerakond, Isamaa ja EKRE seoses kliimateemade ja põlevkiviga Ida-Virumaa omamoodi lõksu pannud ja inimesi petnud, lükates muudatused tulevikku. Reformierakond peab aga üle elama maailmavaatelise kriisi. Tegelikku kliimapoliitikat, mis vähendab tarbimist ja piirab raiskamist, ei ole võimalik saavutada ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse.
Tänastest parlamendierakondadest on kahtlemata kõige rohelisema mõtteviisiga sotsiaaldemokraadid. Me ei heroiseeri tarbimist, meie liikmed on roheliste teemadega sina peal ja meie programm, sh majandusprogramm on siin väga põhjalik.
Aga olukorras, kui ühiskond on katki, on patt paluda n-ö kliimamõistmist neilt, keda riigivõim aastaid tagasi "hülgas". Vähemalt mitte sellisel moel, et nüüd, kui ühed on teiste kulul jõukaks saanud, siis panustame kõik võrdselt rohelisse tulevikku või kui majandus on kliimakärped üle elanud, siis saab riik lõpuks inimestele mõelda. Eesti väikelinnade ja maapiirkondade elanikud on tihti väiksemad tarbijad, sageli vähendavad nad ise toitu kasvatades oma ökoloogilist jalajälge. Riiklik kliimapoliitika peaks just neid inimesi vähem koormama. Neid tuleb hoopis esile tõsta, soosides linnastumise asemel hajusamat elamist.
Eesti inimeste heaolu tagamiseks, piirkonniti õiglasemaks kohtlemiseks on vaja sellist majanduspoliitikat, mis ei ole niipalju turu tõmbetuultele avatud. On tarvis sellist poliitikat, mis toetab enam looduse hoidmist ja inimeste edenemiseks vajaliku sotsiaalse keskkonna arendamist. Sotsiaaldemokraadid peavad käristatu uuesti kokku lappima.