Palgad peavad tõusma, et hinnatõus ei hävitaks Eesti inimeste elujärge


Usun, et me kõik mõistame seda, et praegu on üks keerukamaid aegu meie elus. Nii majanduslikust kui rahvusvahelisest olukorrast tulenevat ettemääramatust on palju. Käimas on sõda. Me kõik teame seda hästi. Vene Föderatsiooni jõhker agressioon, kuritegu vaba maa ja rahva vastu Ukrainas.

Kuid on ka teinegi sõda. Siinsamas Eestis. Sõda jõhkra hinnatõusu, ettevõtete laostumise ja perede vaesumise vastu. Kumbagi sõda ei tohi kaotada. Esimesel juhul kaotame Ukraina, teisel Eesti. Kui laseme energiakriisil hävitada Eesti perede toimetuleku, on Putin võitnud. Aga me ei lase tal võita!

Ukraina võidu võti on solidaarsus. See, mis on aidanud Ukrainal tänase päevani vastu pidada ja saavutada paljude jaoks uskumatut edu, on saanud võimalikuks ainult tänu rahvusvahelisele solidaarsusele.

Sealhulgas tänu sellele, et meie oleme riigi ja rahvana olnud selles võitluses koos ukrainlastega, ukrainlastega solidaarsed. Sotsiaaldemokraatidena teeme kõik, et Euroopas ja ka Eesti rahva hulgas see solidaarsus püsiks. Et jätkuks relvaabi, et sõjapõgenikud saaks abi, et Ukraina majandus elaks talve üle.

Ka Eesti inimeste parema elujärje võti on solidaarsus. Sotsiaaldemokraadid pole üksnes idealistid vaid ka realistid. Hinnad poes tõusvad kordades kiiremini kui inimeste sissetulekud.

Saame aru, et praegune toimetulekukriis Eestis ei ole lühiajaline – tohutu hinnatõus on pannud raja maha rasketeks aegadeks, ent see kõik on välditav, suund on muudetav. Ka meil on haavatuid ja kannatanuid ning me ei tohi siin silma kinni pigistada. Need on päris inimesed, päris ettevõtted ja päris kannatused.

Eesti  riigi ja rahva üle aegade kestmise võti on solidaarsus. Täpselt niisamuti nagu aitame Ukrainat ja ukrainlasi, peame aitama galopeeriva elukalliduse poolt põrutada ja haavata saanud kaasmaalasi.

Neid, kellel on raske. Peresid ja ettevõtteid, kes veel aasta eest ei tulnud omadega mitte pelgalt toime, vaid ka säästsid, investeerisid ja unistasid paremast tulevikust, nüüd aga tulevad vaevu ots-otsaga kokku, kui sedagi. Me peame olema toeks neile, kes üha rohkem kahtlevad, kas homne päev on ikka parem kui tänane või eilne.

Et hoida ära halvim, peame Eesti peredel ja ettevõtetel aitama püksirihma pingutamise ajastu üle elada. Seejuures ei tohi me lükata kedagi eemale ega kaevata kaevikuid õigete ja valede Eesti inimeste vahele.

Head sõbrad, praeguses kriisis kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. On saanud selgeks, et aastakümneid jumaldatud nähtamatu käsi ei suuda tagada Eesti rahvusriigi, keskkonna ega kohaliku ettevõtluse kestmist.

Reformierakonna jutustatud vabaturg ja reeglite vähesus on lubanud juhtuda, et nii rahulikumal ajal kui ka kriisides suureneb meil vaesus, vähenevad võimalused kodulähedaseks tööks, heaks hariduseks ning kindlustundeks.

Eesti uus lugu on solidaarsuse ja ühtehoidmise lugu. Ja just solidaarsus oma riigi ja inimeste suhtes on tõeline rahvuslus, tõeline patriotism. Selline, mis annab kindluse, et meie rahval, kodukohal ja riigil on parem tulevik ja seda mitte kauge horisondi taga, vaid järk-järgult juba homme ja ülehomme.

Kriisiaegadel ei tähenda tõeline patriotism suuri sõnu ja tõrvikuronkäike, see vajab tegusid. Eestluse hoidmine ja tugevdamine ei tohi uppuda EKRE ja Reformierakonna suurustlevasse sõnavahtu ning väljamõeldud vastase vastu võitlemisse!

Kütta rahvast üles nii, et meil on kümneis tuhandeis taskuis rusikas, mis surub end kokku vimmas erineva vaatega kaasmaalaste vastu, ei ole laiapindne riigikaitse ega ühtehoidev rahvas, vaid suurepärane sihtmärk Eesti tegelikule vaenlasele. Mõelgem sellele.

Tõeline rahvuslus hoolib, mitte ei vaena. Ühendab, mitte ei eralda. Viib edasi, mitte ei takerdu mineviku varjudesse. Ei EKRE ega Reformierakond paku lahendusi mis viiks Eestit edasi.

Tugev Eesti, kus kedagi ei jäeta maha, on sotsiaaldemokraatide kõige suurem vastutus ja tähtsaim rahvuslik ülesanne.

Seetõttu, head sõbrad, mõeldes tänavusele poliitika-aastale ja eesseisvatele aegadele, ei ole küsimus selles, kas meie valitsusse minek oli ja on poliittehnoloogiliselt hea või halb otsus. Meie valitsusse minek oli vastutustundlik ja Eesti jaoks vajalik otsus.

Oleme valitsuses seisnud igaühe toimetuleku ja väärikuse eest. Ei saa ju kuidagi pidada normaalseks seda, et ajal, mil jõhker hinnatõus võtab inimeste taskust ära iga neljanda euro, tammuvad sissetulekud paigal.

Tänu meile suureneb keskmise ja madalapalgaliste töötasu ligi 400 eurot aastas. Palgad tõusevad õpetajatel, päästjatel, politseinikel, kultuuritöötajatel ja paljudel teistel. Tõusevad selleta, et peaksime tegema järeleandmisi turvatundes või hariduse kvaliteedis või keegi teine peaks kaotama töö.

Tõuseb ka keskmine pension. Tõuseb seitsmesajale eurole ning hooldekodu koht muutub pensioni eest kättesaadavaks. See on põhimõtteline muutus, solidaarsuse märk, et iga inimese elutöö on meie kõigi jaoks tähtis. Tuhanded pered saavad tänu sellele kuni 6000 eurot aastas panustada lastele parema tuleviku kindlustamisse.

Oleme leevendanud ebaõiglaselt kõrgete energiahindade mõju inimestele ja vabaühendustele ning väikeettevõtete energiatoetused ootavad parlamendi otsust.

Hoolimata sellest, et oleme valitsuses teinud palju, ei ole see piisav. Kuigi seisame silmitsi Euroopa keskmisest kolm korda kõrgema inflatsiooniga, on Eesti valitsus panustanud energiakriisi leevendamiseks vaid 0,5% SKTst. Läti samas üle 3%, Leedu üle 6% ja Saksamaa üle 7% SKTst.

Seega oleme praeguses kriisis kõige valusamalt haavata saanud riikide seas. On hämmastav, et olukorras, kus teised Euroopa riigid püüavad oma inimeste ja ettevõtete heaks teha kõik, mis võimalik, peame meie iga päev veenma Reformierakonda, et kriis on päris, inimestel ja ettevõtetel on päriselt raske, ning et see kõik ei lähe üle iseenesest, vaid selleks on vaja valitsuse algatusi, senisest sügavamat koostööd ettevõtjate ja ametiühingutega, vabaühenduste ja kohalike omavalitsustega ning paljude teistega.

Nende valimiste põhiküsimus on inimeste elujärg. Et elujärg paraneks, peavad palgad tõusma. Kui tõusevad palgad, tõusevad ka pensionid. Areneb majandus ja paranevad riigi ning kohalike omavalitsuste võimalused toetada neid, kes abi vajavad ning kujundada sellist poliitikat, et me oleksime peredena, kogukondadena ja riigina edaspidi kriisideks paremini valmis ja suudaksime neid ka ennetada.

Ei saa kuidagi pidada normaalseks, ega solidaarseks seda, et nelikümmend tundi nädalas ja neli nädalat kuus täistööajaga töötava inimese palk on vaid kuussada eurot.

Küsime Riigikogu valimistel mandaati selleks, et järgnevatel aastatel suureneks palgad, eelkõige madalamad palgad, vähemalt 400 eurot kuus. Et mitte ühegi täiskohaga töötava inimese kuine tööpanus ei oleks vähem väärt kui 1200 eurot. Õiglane palk on elementaarne inimväärikus ja õiglane vastus tohutule hinnatõusule.

Ühes sellega tuleb muuta ajale jalgu jäänud maksusüsteemi. Need, kellel võimalusi rohkem, ka panustavad enam. On solidaarsed niisamuti nagu läänemaailm on solidaarne Ukraina ja ukrainlastega. Oma riigi ja rahva heaks maksude maksmine ei ole karistus, see on privileeg ja tõeliselt rahvuslik ning patriootlik tegu.

Aga me peame aitama ka vastutustundlikke ettevõtjaid, kes raskete aegade kiuste püüavad säilitada töökohti ja ots-otsaga kokku tulla. Kui teised riigid toetavad oma ettevõtteid, meie aga mitte, seame nad nii ebaõiglasse olukorda.

Seetõttu peavad energiatoetuse meetmed laienema ka ettevõtetele kelle kuludest olulise osa moodustavad energiakulud. Ekspordivõimekuse säilitamine ja läbi selle töökohtade hoidmine, on Eesti majanduse jaoks võtmetähtsusega.

Eesti majanduse nurgakivi on haridus. Mitte ainult kooliharidus, vaid huviharidus ja kõigi igas vanuses inimeste võimalus ja vajadus õppida. Enesetäiendus ei saa jääda pelgalt iga ühe erahuviks ja sõltuda töökohast ning võimalustest või nende puudumisest.

Meie ühiskondlik heaolu ja majanduse areng oleneb meie inimeste oskustest. Seepärast tuleb ka meil edukale majandusele kohaselt muuta õppimine ja täiendamine töö loomulikuks osaks. Nii kasvab tööga loodav väärtus ja tõusevad palgad.

Viimastel aastakümnetel on vaatamata sotsiaaldemokraatide kriitikale ja algatustele, mitmed paremerakondade majanduspoliitilised teod ja arusaamad tekitanud rebendeid. See nõuab põhjalikumat muutust kuidas Eesti majandusedu luuakse ja mis roll selles riigil on täita.

Just seetõttu on meie koostamisel oleva valimisprogrammi keskmes  haridus- ja töö- ning regionaalpoliitika. Me ei tohi ka rasketel aegadel kaotada ühtegi kooliteed, väärtuslikku töö- ega kodukohta. Me peame sellest kriisist väljuma tugevamana kui sellesse sisenesime. Vaid nii saab võimalikuks tugev Eesti – turvaline, jõukas ja ühtehoidev ning tulevikukindel ühiskond.

Meie tänane reiting ei peegelda sotsiaaldemokraatide potentsiaali. Iga kolmas valija kaalub meie poolt hääletamist. Meie ühine töö erakonnana on saada nende esimeseks eelistuseks. Oleme erakond, kes tõestab end tegudes, vast seetõttu on ka valijad meie suhtes nõudlikud.

Aga tuletagem meelde, et lastetoetused on tõusnud ja tõusevad vaid siis kui sotsiaaldemokraadid on valitsuses. Kooliharidusele ja ka huvitegevusele tuleb lisaraha vaid siis kui sotsiaaldemokraadid on valitsuses.  Maksumuudatused madalapalgaliste töötasu suurendamiseks on toimunud vaid siis kui sotsiaaldemokraadid on valitsuses. Sotsiaalkaitse on arenenud edasi jõudsalt vaid meie valitsemise ajal. Esimest korda on saanud siseturvalisuse töötajad palgatõusu, ilma et kedagi selleks koondatakse.

Vaja on saada veel tuge lasteaiaõpetajate palgatõusuks, saada eraettevõtted elektri universaalteenuse vihmavarju alla ning muuta maksusüsteem õiglasemaks. Meie programmis on veel ambitsioonikaid samme, mis parandavad ja kindlustavad Eesti rahva elujärge ning riigi julgeolekut.

Meil on mõttekaaslasi ja toetajaid kõikjal Eestis ning me kõik saame palju ära teha selleks, et saavutada suurepärane valimistulemus, osaleda järgmise valitsuse moodustamisel ja võita lahing Eesti perede parema elujärje eest.

Räägime siis iga üks oma lähedaste, sõprade ja töökaaslaste ning naabritega. Vaid nii saavad nad veenduda, et jagavad neid samu sotsiaaldemokraatlikke väärtusi ja unistusi ning usku, et üheskoos ja julgelt tegutsedes, algab parem tulevik juba kohe.

Eesti saatus ei ole jääda juhuse hooleks, vaid tuleb tegutseda. Inimeste elujärg peab paranema, palgad peavad tõusma!


Visioonikõne


Edasi juurte juurde!

Soovin täna avada väljakutseid, millega Eesti silmitsi seisab. Aga see ei saa olema nutukõne. Kutsun meid üles liikuma edasi juurte juurde ja taasleidma meid üle aegade ühendanud põhimõtted. Nendest põhimõtetest lähtuvad ka inimkesksed lahendused väljakutstele, millega 21. sajandil silmitsi seisame.

Eesti seisab oluliste muutuste ristteel – meeletu tehnoloogiline areng, sõda Ukrainas, kliima- ja energiakriis, viimaste kümnendite suurim ebavõrdsuse kasv. Killustatud ühiskond, mida iseloomustab üksteisega võistlemine ja võitlemine. On naiivne loota, et aastakümneid jumaldatud nähtamatu käsi suudaks tagada ühiskonna, keskkonna, kohaliku ettevõtluse ning rahvusriigi kestmise. Äärmusliberalismi kulunud lahendused ainult võimendavad probleeme, mitte ei lahenda neid. Kaotajaid on järjest rohkem kui võitjaid.

Süvenev ebavõrdsus, kus kasvunumbrid maalivad võite, millest enamus inimestest kuidagi osa ei saa, viib varem või hiljem sotsiaalsete vapustusteni. Keerulised ajad süvendavad konflikte, kapseldumist ja üksteise süüdistamist. Neile ühiskonda lõhkuvatele hädadele saab vastu astuda vaid tõstes kilbile põhjamaised põhiväärtused – koostöö ja solidaarsuse, igaühe toimetuleku, väärikuse ja kindlustunde. Just selline peab olema ka Eesti tulevik.

Eesti võiks olla maailma parim koht elamiseks, kuid selle eelduseks on sidus ja tugev ühiskond. Erinevalt paremliberaalide arvamusest ei tule see mitte majandusedu arvelt, vaid vastupidi – võimestab majanduse arengut. 21. sajandi majandusmudel pole mõeldav ühiskonnakorralduseta, kus iga inimest väärtustatakse ning ta on seetõttu motiveeritud panustama nii tööl, kogukonnas kui ka pereelus.

Ühiskonnana oleme seni edukalt ära hoidnud demokraatia lõhkumise ja inimeste põhiõiguste kitsendamise katsed. Samas on Eestis palju neid, kelle jaoks vabadused ja õigused ei tööta. Põhiseadus ütleb, et igaühel on Eestis õigus tervise kaitsele, kuid kas iga inimene pääseb ikka eriarstile kui selleks kohene vajadus on? Perekond on riigi kaitse all, kuid kõigil Eesti peredel ei ole ühesuguseid õigusi kooseluks. Kodu on puutumatu, kuid kui oma kodu jääb järjest raskemini kättesaadavaks, kas siis ikka see põhiõigus töötab?

Viimastel aastakümnetel on sotsiaaldemokraadid püüdlikult silunud parempoolse majanduspoliitika tekitatud sotsiaalseid rebendeid. Kuid täna, sellest enam ei piisa.

Ebavõrdsus sünnib eelkõige korrastamata majandussuhete tagajärjena. Seetõttu on õiglase ühiskonna aluseks säästlik ja tasakaalustav majanduspoliitika.

Riik kui koostööplatvorm peab asendama senise üksikvõitluse. Surnuks konkureerimine ei tee meid tugevamaks. Ühiskonna arenguhüppeid ei saa jätta ei ainult ettevõtjate ega vaid riigi õlgadele. Peame edasi liikuma üheskoos. Koos ametiühingutega, koos ettevõtjate erialaliitudega, kõrgkoolide ja vabaühendustega. Sest meid seovad ühised mured ja vaid üheskoos leiame lahendused.

Ometigi kuuleme poliitikute ja bürokraatide suust, et näiteks kliimamuutustega tuleb võidelda Brüsseli nõudmisel. Ei tule. Tegelikult peame kujundama oma rohepoliitika. Sellise, mis hoiab Eesti loodust ja inimest.

Rohepööre on võimalus tuhandete kliimakindlate töökohtade loomiseks, piirkondlikuks arenguks, kodulähedaseks toiduks, paremaks ühistranspordiks, perede heaolu suurendamiseks. Kuid rohepööre saab õnnestunud vaid siis, kui keegi ei kuku ree pealt maha. Eluhoiu koormat ei saa jätta ainult kaevurite, põllu- ja metsameeste või transpordiettevõtete kanda. See peab olema ühiselt koostatud ja koostöös läbi viidud plaan.

Rohepöördest saab meie oma Eesti asi, kui kõige keskmes on meie oma kullerkupp, suitsupääsuke, metsad ja niidud.

On iseenesest mõistetav, et tänasel päeval pälvivad valitsuse töölaual kõige enam tähelepanu toimetuleku, julgeoleku ja haridusega seotud teemad. Selleks aga, et aidata Eesti välja arengulõksust, kuhu jõudsime juba enne energia ja julgeoleku kriisi, peame rohkem keskenduma järgnevale kolmele väljakutsele:

Esiteks: Kodu kättesaadavaks. Suurlinnade ümbruses on koduhinnad aga ka üürihinnad, tõusmas kättesaamatusse kõrgusesse. Maapiirkondades aga lihtsalt ei saa raha kodu ehitamiseks ning puuduvad vabad pinnad elama asumiseks.

Selleks, et inimesed oleksid töökoha valikul vabad ja poleks kinnisvara vangid, on vaja taskukohaseid elamupindasid. Õigus kodule ja vaba liikumine on riigi vastutus.

Näiteks maailma parima töökeskkonnaga Taanis on iga viies sotsiaalkorter, Eestis on taasiseseisvumise ajal ehitatud vaid paarkümmend munitsipaalhoonet. Millegipärast on meil riiklikud üürielamud häbimärgistatud. Ometi ei arva ju keegi, et Taanis oleks toimetuleku raskustes inimesi rohkem kui Eestis. Vastupidi. Soodne korteriturg aitab kaasa tervetele töö ja peresuhetele.

Teiseks: Väärt töökohad kõikjal Eestimaal. Madal palk või oskustele vastava töökoha puudumine on peamine, mis laastab regionaalselt riiki ja miks inimesed lahkuvad. Hinnanguliselt kulutame kaugel tööl käimiseks 2 miljonit töötundi aastas. Sellel on tugev keskkonnajälg aga ka tohutu jõud, kui kõik need inimesed kodukohas investeeringuid suuname ja tuleb veel rohkem suunata väikelinnadesse ja maapiirkondadesse tasuvamate töökohtade loomiseks.

Kolmandaks: Palkade tõus. Pea aasta on Eesti inflatsiooni numbrid olnud rekordiliselt kõrged. IMFi ja Eesti Panga sõnutsi lööb kõrge inflatsioon madalama sissetulekuga inimesi Eestis oluliselt rohkem kui mujal Euroopas. Seda sellepärast, et meie inimeste sissetulekutest moodustavad sundkulud – toit, transport ja elamine suurema osa kui teistel eurooplastel. Lihtsamalt öeldes on meie palgad liiga väikesed ja ühiskond on kriisides seetõttu haavatavam.

Inflatsiooni pidurdamiseks tuleb lahendada energia ning sõjamured. See aga kallimaks läinud hindu enam tagasi ei pööra. Tõusma peavad palgad ja majandus vajab targemat hoogu! Ei rekkajuht, poemüüja ega ehitaja pole süüdi selles, et nende palgad on väikesed. Inimene üksikuna ei määra majanduse struktuuri või jõukuse jagunemist ühiskonnas. See on riigi ja erakondade vastutus märgata ning esile kutsuda muutusi. Olgu selleks uued töökohad rohepöördes, alampalga kiirem kasv või ajale jalgu jäänud õhukese jõuetu riigi maksusüsteemi muutmine.

Head sõbrad, järgnevatel aastatel kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. Edukultuse narratiiv lakkab tasapisi toimimast ning asemele on vaja uut.

Minu lubadus Eestile on kaotajateta ühiskond. Tugev Eesti – turvaline, hooliv ja jõukas.

Tugev Eesti julgeb eristuda ja otsustada, julgeb astuda reaalseid samme, et Eestis oleks vähem inimesi, kes tunnevad, et neid on koheldud ebaõiglaselt. Sest mitte miski ei hävita ühiskonnas kootöövalmidust enam, kui ebaõiglase kohtlemise tunne. Aga just koostööd on meil täna vaja, et saada üle tagasilöökidest. On vaja selleks, et riigi ja rahvana üle aegade kesta.

Sajand tagasi määrasid sotsiaaldemokraadid noore Eesti Vabariigi näo, võttes Asutavas Kogus vastu seadused, milleks paljud vanad riigid ei olnud veel valmis – naiste valimisõigus, mõisamaade jagamine talupoegadele, tasuta kooliharidus. Nüüd uue sajandi alguses kutsume kõiki eestimaalasi taas julgelt tulevikku vaatama.


KÕNE: "Me peame rääkima Tugevast Eestist - igaühe toimetulekust ja väärikuse hoidmisest"

Rohkem kui kunagi varem, peame rääkima Tugevast Eestist. Meie kestmine rahva ja riigina on taas kõigil meeltes. Tugev Eesti tähendab julgeolekut koos liitlastega, aga ka sisemist turvatunnet – igaühe toimetulekut ja väärikuse säilimist. Julgeolek ja toimetulek on kaks sammast, millele peavad uues reaalsuses meie poliitikad keskenduma, et Eesti oleks tugev, tõdesin ma 10. aprillil toimunud Eesti Sotsiaaldemokraatiku Erakonna volikogul.

Euroopa pidi 24. veebruari hommikul ärkama uude reaalsusse, mis on nõudnud paljudelt riikidelt oma senise julgeolekupoliitika revideerimist. Venemaa toimetab Ukrainas nagu kõigis varasemates konfliktides: pommitab valimatult lapsi, naisi, eakaid. Nii tegid nad Groznõis ja Aleppos, aga ka omal ajal Berliinis, Varssavis ja Tallinnas. Nii teevad nad täna Ukrainas.

Butša massihauad, tänaval tapetud tsiviilisikud või selja taga kinni seotud kätega laibad panevad meie hinge valust karjuma. Ja isegi kui on väga vastik, siis ei tohi pilku sellelt kõigelt pöörata. Venemaa agressiooni tagajärgi peab mõistma iga inimene, kes on demokraatlikes riikides läbi valimiste poliitikutele teejuhiks. Ja demokraatlike riikide valitsused ei tohi vaikida. Ei tohi kõhelda. Ei tohi viivitada.

Sõjamasina peatamiseks on rakendatud pretsedendituid sanktsioone, aga tankid veerevad ikka edasi, taevast sajab hävitavat metalli ja voolab süütute inimeste veri. Ajalooline tõde on, et Venemaa tunnistab konkreetset ja füüsilist jõudu. Liiga aeglaselt jõuab see teadmine demokraatliku maailma teadvusesse. Näeme, kuidas pelglikult on jõutud esimeste olulise mõjuga toetusteni relvasüsteemide näol. Rohkem, julgemalt ja kohe on vaja! On vaja Ukrainale, Baltikumile, Poolale ja Moldovale.

On öeldud, et kui Venemaa lõpetab sõdimise, siis lõpeb sõda; kui Ukraina lõpetab sõdimise, lõpeb Ukraina. Me teame, et Ukraina lõpp oleks ka rahu lõpp Euroopas, sest isegi kui Venemaa saab plaan A asemel ellu viia plaan C, on tegemist sõnumiga, et lääs on küll probleem aga ei ole takistus.

NATO kaitseplaani käivitumist ei peaks vaatama erakordse otsusena, imena, vaid asjade loomuliku käiguna ja kinnitusena, et liitlassuhted kehtivad, NATO toimib, on asjakohane ja vajalik liit ka tänapäev. Ukraina sõjast järeldusi tehes võime öelda, et riigina me pole eksinud ning oleme läbi aastakümnete oma riigikaitset õige ohuhinnangu ja õige loogika järgi planeerinud ning üles ehitanud.

Küll aga vajame agressorriigi peatamiseks kogu rahva vastupanu. Tugev Eesti tähendab totaalkaitset, kus kaitsejõudude ja liitlaste kõrval on riigi julgeoleku tagamisel igal inimesel oma selge ning arusaadav roll täita. Meil ei ole valikut, laiapindse riigikaitse ülesehitamine peab edaspidi olema iga valitsuse, omavalitsuse ja vabaühenduse tööplaanis.

Relv ei sõdi, seda teeb inimene. Eesti riiki kaitseb inimene. Eesti riigi kaitsestrateegiad, võimete arendused, maastikul positsioonide valikud teeb inimene. See osa valitsuse riigikaitse investeeringutes on aga jäänud täiesti tähelepanuta.

Eripensionite kaotamise asemele lubatud asendust ei ole ning riigikaitse jaoks ülivajalikud teadmised ja kogemused, mis kogunevad õppustel, missioonidel aastakümnete jooksul, ostetakse tulevikus lihtsalt erasektorisse üle.

Eesti vabadus ja julgeolek ei seisne aga vaid sõjalises riigikaitses, peame oskama näha turvalisust avaramalt. Eesti on tõeliselt tugev vaid siis, kui meist igaüks tunneb, et ta on oluline, seda sõltumata rahvusest, soost, päritolust või piirkonnast. Riigikaitse  algab oma inimeste väärtustamisest, mitte põlgamisest või tüli õhutamisest. Tugevas Eestis on igaühel roll ühiskonnas ja riigikaitses.

Julgeolek on ühtehoidmine. Igaüks teab, et kett murdub alati oma nõrgimast lülist. See kett on praeguseks pingule tõmmatud. Meie ühine jõupingutus peab olema tugevdada seda, kust riik kõige peenemaks on häälestatud – igaühe toimetulek.

Märtsis tõusis tarbijahinna indeks võrreldes eelmise aastaga 15,2%. Aastatagusega olid kaubad kallimad 13,1% ja teenused 18,1%. Põhiliste toiduainete hinnakasv on aastaga jäänud vahemikku 30 kuni 120%.

Eestis on kodu ostu ja rendihinna tõus olnud pretsedenditult Euroopa suurim. Viimase kaheteistkümne aastaga on tõusnud üürihinnad 171% ning kodu soetamine 156%, kallinedes aastaga vastavalt 9 ja 14%.

Sellel aastal lisanduvad veel materjalide tarneraskuste mõjud ning üürihindu hakkab pressima sõjapõgenike majutamisest tulenev elamispindade defitsiit. Toit ja kodu on muutunud Eesti inimestele vähem kättesaadavaks.

Kodu üürimine ja ostmine on muutunud järjest raskemaks, sellest on kujunemas Eesti üks tõsisemaid sotsiaalprobleeme ja seda juba enne Ukraina põgenike saabumist. Kuigi valitsuse laual neid küsimusi pole, on need tuhandete Eesti perede mõtteis. Sotsiaaldemokraadid valitsuse kombel ei vaiki ja tulevad täna välja oma ettepanekutega.

Sügiseks elavad meist paljud senise hinnatõusu juures veel kitsamates oludes. Meenutan, et Eestis on ainuüksi juba täna ligi 300 000 suhtelises vaesuses või täielikus vaesuses elavat inimest, eelkõige üksikvanemad ja üksikult elavad pensionärid.

Lisaeelarvest leiame küll vajalikud relvaostud, vahetud põgenikega seotud kulud, LNG terminali ja üksikud kokkulepped tagasihoidlikeks toetusteks. Puudub aga täielikult sotsiaalne mõõde.

Ükski kriis ei tohi võtta inimestelt perspektiivi paremale elule. Sotsiaaldemokraadid kaitsevad Eesti peresid vaesusesse tiriva hinnatõusu vastu. Teeme tööd selle nimel, et erakorraliselt tõuseksid sotsiaaltoetused, kindlustamaks meie seast kõige haavatavamaid. Asume pidurdama üürihinna tõusu, seisame lastetoetuste tõstmise eest ning selle nimel, et alampalk ja keskmine pension oleks tulumaksust prii.

Nii nagu energiakriisi ajal sügisel, nii ka nüüd julgeolekukriisis, on valitsuse pilk mujal kui Eesti elul ja oludel tervikuna. Sündmustele lohisetakse järel. Aga tugev Eesti peaks olema ettenägelik, otsustav ja ei tohiks karta tegutseda.

Valitsuse pealtvaatamispoliitika riskiks on see, et praegu sosinal kõlav kremlimeelne jutt, mis kritiseerib sõjapõgenike abistamist võib abita jäänud meeleheites inimeste seas leida toetust. Näeme, kuidas üks parlamendierakond püüab sõjapõgenikest teha Eesti probleemi, kuigi probleem ei ole nendes kannatavates inimestes, vaid selles, et praegune valitsus ei suuda organiseerida korralikku tuge ja abi oma inimestele.

Töö annab inimesele tähenduse ja töö on üks paremaid viise, kuidas siia saabunud inimesi siduda Eesti ühiskonnaga. On häbiväärne, kuidas keeleseadusest üritatakse vahutada üles oma poliitilist toetust, kuigi tegelikult on kõigile selge, et töökeskkond on paremaid viise, kuidas inimene saab õppida eesti keelt.

Sotsiaaldemokraatide ettepanek tähendab seda, et sõjapõgenikud jõuaksid keelenõude täitmiseni kiiremini. Meie eesmärk on, et võimalikult paljud Eestis töötavad ja tööle hakkavad inimesed oskaksid eesti keelt. Kaheaastane periood ei tähenda keelenõudest loobumist, vaid tööle asumisel kohustust eesti keel omandada.

Riigikaitse ja sotsiaalkaitse peavad tänases olukorras käima käsikäes. Riigi julgeolek ja rahva toimetulek on kriisis lahutamatud. Meie roll on seda valitsusele selgitada ja pakkuda alternatiivi. Vaja on tugevat Eestit: turvalist riiki, hoolivat ühiskonda ja jõukat rahvast.


Eesti riigi uus suund - tööimmigratsioon

See eelnõu siin ei puuduta ainult pensioneid ja pensionäre. See eelnõu ja see otsus, mis meile ette on pandud, on palju laiem - küsimus immigratsioonist, maksudest, vaesusest, õiglusest, ühiskondlikust solidaarsusest, Eesti pere heaolust.
Kuigi otseselt räägime siin pensionitest, seisneb kogu tänane debatt laiemas küsimuses. Kuidas saame hakkama olukorras, kus paarikümne aasta pärast on tööl käivaid inimesi ehk maksumaksjaid ligikaudu 100 000 inimest vähem kui praegu? Mismoodi me ühiskonda siis üleval peame? Kuidas katame riigikaitsekulud, tagame tervishoiu ja ka pensionid?
Ehk kui me ei taha õhemat ja kehvemat riiki, siis kuidas laekub vähemate maksumaksjatega sama suur hulk makse kui praegu. Jah, kõige rohkem keerleb see küsimus pensionite ümber, sest need moodustavad riigieelarvest kõige suurema terviktüki.
Ilma midagi ette võtmata on 20 aasta pärast makstav pension kolmandiku väiksem kui praegune. Kui tuua võrdlus praeguses vääringus, siis keskmise pensioni 480 eurot asemel saaks tulevane pensionär 330 eurot. See on terve mõistuse vastane, elamine täielikus vaesuses.
Lahendusi selle probleemi vältimiseks on suudetud välja pakkuda kolm:
• Tulevikus noorte perede surnuks maksustamise asemel kogume ise puuduliku pensioniosa. Sellesama ühe kolmandiku, mida riik tulevikus maksta ei suuda. Sellist lahendust nimetame pensioni II sambaks.
• Maksustame töötavad inimesed 33% asemel 40% sotsiaalmaksuga.
• Asendame tööturul tekkiva augu 100 000 võõrtöötajaga.
Loomulikult, tulemus võib olla kõigi kolme stsenaariumi kombinatsioon, kuid mulle ei mahu ikkagi pähe, miks valida vaikselt raha kogumise asemel suuremad maksud ja rohkem võõrtööjõudu!
See on ju ennekuulmatu perepoliitika - maksustada Eesti pered ränkraskelt. Kui II sammas aitab oma vanaduspäevade eest vastutada igal eakal inimesel järjest rohkem, siis süsteemi lammutamine on samm vastupidises suunas: vastutus eaka inimese ülevalpidamise eest liigub täielikult tema laste ja lastelaste kanda.
Lugupeetud EKRE saadikud. Mis teiega on juhtunud? Mis on juhtunud teie lubaduste ja põhimõtetega, et pean tulema mina, sotsiaaldemokraat, ja ütlema, et see otsus, mida te siin täna teha tahate, toob kaasa väga suure tööimmigratsiooni ja see ei ole Eestile hea?
Te panete Eesti ühiskonna ja riigi sundseisu, et tulevikus pensioni maksmiseks on vaja riiki tuua kuni 100 000 võõrtöötajat, et pensioniraha maksudena kokku tuleks. Kõige hullem on ju see, et see ei lahenda probleemi, need inimesed saavad vanaks ja neile on vaja samuti pensioni maksta. Ehk juurde on vaja uut võõrtööjõudu.
Ei ole mõtet rääkida paarisaja välistudengi õiguste piiramisest ja näidata seda justkui võitlust immigratsiooni vastu või hoida elamislubade arvu muutumatuna, kui siinsamas teete otsuse, mis muudab Eesti demograafilist olukorda kardinaalselt.
Austatud keskerakondlased. Miks ma ei leia peaministri jutupunktidest valusat tõde II sambast väljumise kohta? Peale selle, et väljumisel tuleb maksta tulumaksu, on selle inimese riiklik pension väljavõetud 4% väiksem. Ehk inimene on automaatselt vaesusriski määratud.
Rahandusminister Martin Helme nimetas sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna esitatud pensionisüsteemi muutmiseelnõud peenhäälestuseks. Peenhäälestuseks just neid ettepanekuid, mis suurendaksid pensionifondide tootlust, vähendaksid valitsemiskulusid. Kas see ei olnud mitte algne põhjus, miks valitsusliit pensioni II samba süsteemi kallale asus?
Lubage küsida, kuhu jäid valitsuse vastavad ettepanekud. Miks te tegelete ainult nende teemadega, mis vahetult enne kohalikke valimisi riigieelarvesse maksuraha tooksid? Miks on ära unustatud nende inimeste mured, kes on II pensionisambaga liitunud ega plaani sealt väljuda?
Kui meie (sotsid ja Reformierakond) tegeleme peenhäälestusega, siis tõesti Isamaa, EKRE ja Keskerakond häälestavad Eesti riigi uuele lainele - tööimmigratsiooni lainele. Sunnite kogu riiki elama tänases, mitte vaatama tulevikku.
Mina pensioni II samba lammutamist ei toeta. See ei ole õiglane ei nende suhtes, kes II sambast väljuvad, ega nende suhtes, kes II sambasse kogumist jätkavad.