Ees seisavad proovikivid

Järvamaal pole häid ja kergeid valikuid riigigümnaasiumi loomisel. Samas pole veel hilja  õigeid otsuseid teha. Noorte arvu drastiline vähenemine ja järjest suurenev konkurents gümnaasiumite vahel tingivad uue olukorra, mis määrab lõpuks rajatava gümnaasiumi asukoha.

Järvamaa omavalitsuste liit moodustas töörühma, et riigigümnaasium ei jääks pelgalt vaidluseks hoonete üle, vaid toetaks maakonna arengut. Järgnev arvamuslugu põhineb koosolekul räägitul.

Kuulates Paide ja Türi gümnaasiumite direktorite ettekandeid, torkas valusalt kõrvu koolide kokkutõmbumine juba praegu. Seda esialgu küll vaikselt, kuid paralleelklasside kadumine viimases kooliastmes näitab kurba trendi. Noorte arvu vähenemisel on kaks põhjust. Esiteks Järvamaalt koos perekonnaga lahkumine või teise linna õppima asumine. Samuti väheneb kooliteed alustavate õpilaste hulk kunagiste väheste sündide tõttu.

Järgmise aastakümnendi lõpus kaob koolidest järsku üks kolmandik õppijatest. See tähendab, et aastal 2029 lõpetab põhikooli umbes 220 õpilast, kellest Järvamaa gümnaasiumi soovib tulla hinnanguliselt 80, ülejäänud valivad mõne teise linna või kutsekoooli. Need demograafilised protsessid jätavad Järvamaale kaks võimalust: otsida õpilasi teistest maakondadest või kasutada ära siinsed. Hea gümnaasium vajab 400 õpilast, võibolla natukene vähem, et jätkuks raha mitme õppesuuna hoidmiseks ja külalisõpetajate juurde toomiseks.

Kuidas leida üle Eesti 300 õpilast olukorras, kus kõigis maakondades jääb õpilasi vähemaks? Või mis aitab Järvamaal gümnaasiumi õppima tulla soovijate arvu kahanemist hüvitada? Kui teame sellele keerulisele küsimusele lahendust, alles siis saame rääkida, kuhu ja kui suur ning milline hoone rajada.

Hea on, kui maakonna ainukene gümnaasium poleks tavapärane akadeemilist haridust andev kool, vaid pigem hariduskeskus, mis säilitab praeguste gümnaasiumite tugevad suunad: loodus- ja sotsiaalained ning keeled. Gümnaasium kui hariduskeskus tähendaks ka täiskasvanuõpet, mitteformaalset haridust ja ümberõpet. Siinkohal on hea näide Viljandi, kus gümnaasiumiõpe on seotud kõigi olulisemate asutustega linnas, see on teatri, kultuuriakadeemia, ettevõtluskõrgkooliga Mainor.

Gümnaasiumi õppesuunad võimaldavad õpilastel teha valikuid. Valikute tulemusel kaovad aga traditsioonilised klassid. Ka ülikoolis valivad tudengid endale õppesuuna, mistõttu toimub õpe gruppides ning on võimalusel seotud teiste haridusasutuste, kõrgkoolide ja ettevõtetega. Soomes on seda mudelit edasi arendatud: gümnaasiumis leiab aset spetsialiseerumine nagu kutsekoolis. Kindlalt ametit ei õpetata, kuid valitud suund on praktilisem ja kõrgkooli edasi minnes on noorel olemas nii teadmised kui ka oskused, seetõttu on ta tööturul edukam. Põhjamaine mudel oli üks Viljandi gümnaasiumi loomise variantidest, kuid õpilaste suure arvu ja Viljandi teiste võimaluste tõttu sellest esialgu loobuti.

Emotsioonid ja hirmud ahendavad praeguseid valikuid. Vaidlused hoone asukoha üle on jätnud Paide linnavolinikele kaks valikut: ühisgümnaasium või Posti tänav. Teisendades hooned kooli sisusse, saame võibolla tulemuseks 15 aasta pärast alla saja õpilasega gümnaasiumi, mis vaevleb õpilaste ja õpetajate puuduses, kus õpivad need, kellel pole taipu või raha teistesse koolidesse minna.

Hirm ja vastuseis tekib teadmatusest, soovist hoida kinni sellest, mida teatakse, sest see on turvaline. Ausalt öeldes on praegusest kinnihoidmine kõige ebaturvalisem valik Järvamaale üldse. Siinkohal saavad lastevanemad poliitikuid aidata. Öelge, et tähtis pole kooli asukoht, vaid sisu. Öelge, et teie lapsed peavad saama eelkõige hea hariduse ning maakond peab arenema, mitte välja surema. Veel pole hilja!

Tegelikult on riigigümnaasiumi loomine üks osa lahendist, kuidas peatada Järvamaa rahvastiku kiire vähenemine ja parandada elukvaliteeti. Samme ei pea astuma ainult Paide, vaid ka Koeru, Ambla, Türi ja Järva-Jaani. Nõrgalt käivitunud Jõgevamaa riigigümnaasium on ehe näide sellest, et kui jätta väiksed keskharidust andvad koolid maakonda alles, ei tule muutust ja Eesti mõistes konkurentsivõimelist kooli ei teki.

Järvamaa omavalitsuste liit moodustas töörühma, mille ülesanne on koostada tulevase riigigümnaasiumi «tellimus», et säilitada maakonnas töökohti ja toetada majanduse arengut. Esimesel kokkusaamisel vaatas töörühm üle olukorra, gümnaasiumite tegevuse ja tutvus haridusstatistikaga. Teisel kokkusaamisel on arutusel maakonna majandussuunad ja ettevõtluse vajadused. Kolmandal koosolekul kujundab töörühm omavalitsusliidu seisukoha, et esitada see edaspidi riigigümnaasiumi loomise töörühmale.

Ilmus Järva Teatajas 09.09.2014


Riigigümnaasiumi asukohast tähtsam on sisu

Riigigümnaasiumi arutelu on seni keerelnud vaid kooli võimaliku asukoha üle. See on kaasa toonud õpilaste sildistamise headeks ja kehvadeks – head õpivad gümnaasiumis ja kutsekoolis kehvad. Gümnaasiumi teema on liiga Paide keskseks muutunud, oleme unustanud vaadata üldiseid arenguid riigis ning selle, et see gümnaasium loodakse Väätsa, Koigi, Ambla, Türi, Imavere, Roosna-Alliku, Paide valla, Kareda, Koeru, Järva-Jaani, Paide, Albu ja ka teiste maakondade noorte Järvamaale õppima meelitamiseks.

Posti tänava maja – kallis ja perspektiivitu

Riigigümnaasium on oma olemuselt gümnaasium, mis on mõeldud kvaliteetse hariduse pakkumiseks kõigile noortele, kes seal õppida soovivad. Riik ei tee vahet Koigi või Paide, lähedal või kaugel elaval noorel. Tähtis ei ole noore majanduslik taust ega elukoht, vaid teadmised ning soov saada hea haridus. Järvamaa puhul on imelik vaadata kuidas riigigümnaasiumi loomine on justkui Paide linnavolikogu ainupädevus. Paide on Järvamaa keskus ja maakonna pealinn, seetõttu on igati loogiline gümnaasium ka sinna rajada. Ainuke erinevus teistest omavalitsustest gümnaasiumi loomisel, saab Paidel olema gümnaasiumi asumine linnas ja riikliku kooli loomine tänaste Paide gümnaasiumite baasil. Kindlasti tuleb Paide soovidega arvestada, kuid ülejäänud maakond ei ole delegeerinud oma laste tuleviku eest seismist Paidele.

Tänased vaidlused riigigümnaasiumi loomise teemalon olnud murettekitavad, piirdudes peaasjalikult kooli asukohaga. Mis vahet seal on, kas gümnaasium on kilomeeter siia või sinna? Selles gümnaasiumis hakkab õppima sama palju lapsi väljapoolt Paidet kui paidekaid.

Riigigümnaasiumi loomist on vallanud emotsioonid, selle asemel, et ratsionaalselt läheneda. Tänane plaan osta 100 000 euro eest Posti tänava maja olukorras, kus linnapea lehes tunnistab, et Paide finantsvõimekus on piiratud; meenutuseks, et kümnekonna aasta eest müüs Paide linnavalitsus sama maja maha põhjendusega, et seda pole enam tarvis. Seega on riigigümnaasiumi loomiseks kindlasti vaja põhjalikumat ja sisulisel analüüsil põhinevat otsust.

Mille poolest saaks Järvamaa riigigümnaasium olla teistest erinev?

Koolivõrgu korrastamine muudab õpilase gümnaasiumi valiku loogikat. Aastate pärast on üle-Eesti gümnaasiume täpselt nii vähe, et põhikooli lõpetaja suudab kõigi pakutavate võimalustega tutvuda. Gümnaasiumi valikul vaadatakse esimesena kvaliteeti ja seejärel asukohta. Väätsa kooli arengukava tehes pidime tõdema, et meie põhikooli lõpetajad vaatavad pigem Nõo, Viljandi või Pärnu poole. Juba järgmisel aastal saame näha kuidas Viljandi superhea ja uudse lähenemisega gümnaasium Järvamaalt õpilasi endale meelitab. Kõrvalmaakondadega suurde konkurentsi minnes ei ole oluline, millisel tänaval gümnaasium asub, vaid selle kvaliteet ja eripära.

Ärgem tehkem vahet kutsekoolis ja gümnaasiumis õppivatel noortel. Varsti on mõlemad riigiasutused ja kõigi Järvamaa omavalitsusjuhtide mureks saab, et kutsekool Paides püsiks. Põltsamaalt on juba hoiatav näide võtta – linnavõim gümnaasiumi ja kutsekooli jõudude ühendamist ei tahtnud, ja nüüd suletakse kutsekool ning ega gümnaasiumil ka pikka pidu pole.

Millegipärast räägitakse 20 aastat tagasi olnud kutsekooli halvast mainest, mis rikuks ka gümnaasiumi. Mõtleme hoopis nii, et gümnaasiumi lähedus aitab lahendada kõigi Eesti kutsekoolide suurt muret- õpilaste madalat rahulolu akadeemilise haridusega. Järk- järgult kasvav tase tähendab rohkem õpilasi ja kõrgemaid nõudeid õppimasaamiseks.

Gümnaasiumi ja kutsekooli kõrvuti asumine võiks olla Järvamaa riigigümnaasiumi tugevus ja erilisus. Olen kuulnud arvamusi, et kutsekooli ja gümnaasiumi koostoimimine tähendab, et ülikooli pürgijad hakkavad keevitama või lehma lüpsma. Ei. Matemaatikale saab praktilisi elunäiteid juurde pea kõigist kutsekooli ainetest, loodusaineid saab täiendada kasvõi kalakasvanduses. Pealegi on Eesti hariduse kvaliteedi tõstmisel võetud siht siduda õppeprotsessis uued teadmised olemasolevaga, lõimides erinevad aine- ja eluvaldkonnad. Gümnaasium ja kutsekool annavad võimaluse koostööprojektideks nii pehmetel kui tugevatel erialadel.

Kutsekooli praktikakogemus on võimalik gümnaasiumile üle kanda ning koos maakonna arenduskeskusega töötada välja kogukonnapraktika võimalused – iga noor saab kogemuse mõnes Järvamaa ettevõttes, asutuses ja vabaühenduses. See uus dimensioon mitte ainult ei annaks õpilastele tugeva ühiskondliku tegevuse ja ettevõtluse baasi, vaid rikastaks linna keskkonda ning seoks noori nende eluliste valikute tegemisel tugevamini Järvamaaga.

Toogem ülikoolihariduse maakonda tagasi

Türi kolledži sulgemine on paljudel veel meeles. Riigigümnaasiumi loomiseks saame tuua ülikoolihariduse veidi teistmoodi maakonda tagasi. Olen olnud aastaid Tallinna Ülikooli senati liige ning tean, et ülikoolides on võimekus ja tahe gümnaasiumidega koostööd teha. Pole kõige uuem nähtus, et õpilastel on enne ülikooli juba võimalik õppimise eest ainepunkte saada.

Miks mitte tuua Tartu Ülikooli teaduskooli, Tallinna Ülikooli õpilasakadeemia ja Tallinna Tehnikaülikooli tehnoloogiakooli kursuseid Järvamaale?

Riigigümnaasium, mis on nii õppes kui vaimus ülikoolidega hästi seotud, on kindlam valik igale tulevasele Järvamaa põhikoolilõpetajale ning tõmbab ligi noori ka teistest maakondadest.

Riigigümnaasiumi loomine on oluline, millega ei anna oodata

Riigigümnaasiumi loomine maakonda on selle sajandi oluliseim otsus Järvamaal. Meie maakonna tulevik on otseselt seotud riigigümnaasiumi loomise aja ning tema kvaliteediga. See on majanduse ja töökohtade küsimus, see on Järvamaale jäävate ja tulevate noorte küsimus. Usun, et võin kõigi Väätsa elanike nimel öelda, et meid huvitab rohkem, et meie lapsed saaks hea hariduse Järvamaal kui emotsioonid praeguste koolide asukohtadega.

Juhin tähelepanu, et võibolla juba asta lõpus on võimalik koolivõrgu korrastamiseks saada euroraha, seda nii gümnaasiumi loomiseks kui alles jäävate põhikoolide korrastamiseks ja mahult mõistlikuks muutmiseks. Järvamaa puhul on vaja vaid riigiga kokku leppida ja kutsekooli variant käivitada. Muide, koolivõrgu korrastamise raha ei jätku kauaks, haridus- ja teadusministeeriumi pakutav kogu summa kuluks ainuüksi Tallinn vajaduste rahuldamiseks!

Ilmus Järva Teatajas 12.08.2014


Elukohale annavad väärtuse inimesed ja nende teod

Korras teedel ja kaunitel hoonetel on elukoha valikul oluline mõju, kuid tervikuks ja ligitõmbavaks, seovad iga koha siiski inimesed ja nende teod. Veel viisteist aastat tagasi vaesed piirkonnad, tänapäeva agulid- Supilinn Tartus ja Kalamaja Tallinnas, tõusid ilma kummagi omavalitsuse erilise pingutuseta Eesti ihaldatuimaks elukohaks. Nõudlus sealsete elamupindade järgi tekkis pärast seda kui sinna elama asunud noored pered julgelt ja vabalt ümbruskonda oma äranägemise järgi sisustasid. Samasugune näide on Telliskivi loomelinnak- tugev bränd, mis tõmbab iga oma liigutusega ligi tuhandeid inimesi ilma, et vanad tehasehooned tänapäevase uhke remondi oleks saanud.

Meil Väätsal on samuti sellised tegusad inimesed olemas. Mõnel on olnud võimalusi rohkem, mõnel vähem teha. Näiteks Piiumetsa kaasik ja seltsielu veenab väljaspoolt igaüht, et see küla on elujõuline ning meelitab Piiumetsa poole elukoha valikul vaatama. Suve alguses toimunud Lõõla küla kokkutulek pani tänase peaministri büroo juhi mõtlema kunagise kodukoha külastamisele. Noorte korraldatud rannapäev on ühtlasi märk valla jätkusuutlikkusest.

Valda ei tehta vallamajas. Vald ja kuvand vallast sünnib kodudes, külades, koostegemistel, traditsioonide hoidmisel ja loomisel. Määrab see, kui tugev ja ühtehoidev on meie kogukond. Väätsa vald toimib nii nagu me aastakümneid harjunud oleme, kuid miks me ei võiks seda muuta? Teha selliseks nagu me tegelikult tahame! Kõiki valla kultuurisündmusi ei pea korraldama üks mees, võime seda koos teha ja palju huvitavamalt. Kõik bussid ei pea liikuma kindlal ajal. Lõõla inimesed lepivad omavahel kokku ning saame panna ka paindliku graafikuga bussi sõitma. Kool ei pea andma ainult põhiharidust vaid võib siduda õpilased, eakad ja ettevõtjad.

Mida rohkem elu enda käe järgi sätime, seda parem on see meile ja seda rohkem meelitab juurde uusi inimesi. Võti on omavahel suhelda ja head mõtted koos ära teha.

Tegin juunis vallale tiiru peale (Röa külastus on plaanis 12. august), et paremini mõista kuidas elu külades läheb ja millised on vajadused. Reopalus näiteks on puudu kohast, kus elanikud omavahel kokku saada võiks. Mõtlesime, et kõlakoda ja rahvamaja vaja pole, võibolla piisab jõulinnakust sportimiseks ja näiteks grillkojast. Leppisime kokku, et augustis teeme uue arutelu, kuhu proovime võimalikult palju huvitatuid kohale saada.

Lõõlas oli peateemaks loomulikult joogivesi. Sellel hetkel oli Väätsa Soojus renoveerimistööde kalkulatsioonidega algust teinud ning pärast lehe ilmumist peaks Väätsa Agro reaalsete ehitustöödega pihta hakkama. Loodetavasti kujuneb Lõõla veekvaliteedi parandamine järjekordseks heaks näiteks omavalitsuse ja eraettevõtte koostööst.

Piiumetsa kohtumine oli eriline selle poolest, et külma ilma heidutuseks tehti kõvasti nalja. Rääkisime Kaasiku elektrivarustuse murest, seltsingu tegevusest ja mõisa juurde viiva tee olukorrast, mis tänaseks juba parandatud on.

Vallavalitsuse mõte on olla olemas inimestele ning nende heaks tegutseda. Reegel on aga see, et asju, mida on vaja teha, on rohkem kui jaksu ja resurssi. Sellepärast võiks meil olla kokkulepe, et kui kogukond midagi koos teeb, paneb vald õla alla. Ärge oodake, et vallavanem teeb, vaid kutsuge vallavanem kampa koos tegema!

Suve lõpupoole ootan igast külast 1- 2 inimest vallamajja. Hea oleks kui teil on külavanem, kuid formaalsusest olulisem on tahe oma kogukonna heaks panustada. Minu poolt on laual kaks teemat- valla tuleviku väljavaated ning mida üheskoos teie kodukohas teha saaksime.

Ilmus Väätsa Teataja juuli numbris


Sõlmimisel uued kokkuleped

Kui ma oma sõbraga midagi kokku lepin, siis enamasti on see lihtne ja kergesti meelde  jääv. Kui seda teeb aga suurem hulk inimesi ja kokku lepitakse paljudes asjades, siis on mõistlik see kirja panna, veendumaks, et kõik ühte moodi aru said ja kõigil kokkulepitu ühte moodi meeles oleks. Mõnikord nimetame selliseid kirja pandud kokkuleppeid  põhikirjaks, mõnikord arengukavaks.

Käes on ühe uue kokkuleppe sõlmimise aeg. Väätsa noorte tulevikuvõimalused vajavad arutelu ja hiljem kirjapanemist kooli arengukavana. Vaevalt, et meil vallas midagi tähtsamat koolist leidub, sest kool võrdub suuresti meie valla laste tuleviku ja võimalustega.

Senine kokkulepe on hoidnud Väätsa kooli Järvamaa parimate seas, toonud õpilastele ipadi ja rohkelt huviringide võimalusi ning ühtehoidva õhkkonna. Õpetajate, kooli juhtkonna ja õpilasesinduse pingutused iga õpilasega individuaalselt tegeleda, on ainult kiitmist väärt. Samas on selge ka see, et kõik mis täna edukas on, ei pruugi seda 5 aasta pärast enam olla. Rahvaarvu vähenemine, jätkuv koolireform ja arengud digiõppes on vaid mõned asjad mis hariduspilti tugevalt muudavad.

Senisest suurem digiõppe kasutamine saab arvatavasti olulise koha meie helesinistes unistustes. See on ka riiklik suureesmärk, mida tõestab uue perioodi eurorahade jaotus just antud valdkonna arendamiseks. Internet ja arvuti muudab lähikümne aasta jooksul meie õppekavasid oluliselt. Olukorras kus fakte on järjest rohkem ja kõigile kättesaadavad, on info leidmine, töötlemine ja seoste loomine kordades olulisem kui praegu. Oskus infotehnoloogiat kasutada on midagi palju keerulisemat kui arvutimängud või programmeerimine.

Teine oluline teema puudutab noorte tagasipöördumist Väätsale pärast õpinguid. Tegelikult on see küsimus tervele meie kogukonnale, kuid kool mängib siin kahtlemata väga olulist rolli. Mismoodi siduda kogukond, lapsed ja kool veel rohkem? Mida iga üks meist veel teha saaks?

Uue tulevikunägemuse juures on üliolulised meie arvamused ja mõtted. Mitte ainult õpetajate, õpilaste ja lapsevanemate, vaid ka näiteks ettevõtjate, vilistlaste ning kõigi teiste vallakodanike omad. Meie vald on väike ja kool nii oluline osa sellest, et mõjutab otseselt kinnisvara hindu või töökohtade olemasolu.

Head inimesed, kui teil avaneb sellel kevadele või sügisel võimalus kaasa rääkimiseks, siis kasutage seda. Läbi kooli planeerime osaliselt ka kõigi teie tulevikku!

Antud kirjutis ilmus Väätsa valla Teatajas aprillis

Kooli arengukava loomist toetav konverents Digiajastu tulevikukool päevakava on leitav siit.


Pidupäevakõne Eesti väikevallast

Vallavanem ei pea olema alati pintsaku ja lipsuga. Seisan siin nooremskautmasterina, et te mõistaks, et südames olen alati skaut, ükskõik, mis mul seljas on. Nii on ka kooli huvijuht kodutütar, saekaatrimees hea isa või lüpsja suurepärane tantsija. Me ei ole ainult need kes me tööjuures näime olevat. Selliseid inimesi on terve Väätsa täis ja see on Väätsa võlu.

Head inimesed.

Oleme üheskoos Eesti Vabariiki ehitanud pikka aega. Mõned on seda teha saanud kümme aastat, mõned kakskümmend, teistel täitub juba pool sajandit, Leppo Põldur aga aukartust äratavad 99 aastat. Loodud on seda riiki aga veelgi kauem. Ta on meie poolt vabaks võideldud riik, ta on meie käest võetud riik, ta on ühiselt tagasi lauldud riik, ta on meie armastatud ja austatud riik. Meid kõiki on selles kultuuris, keeles ja eluloos täpselt nii palju, kui palju on meil olnud jaksu, võimalusi ja tahtmist endal teha.

Me kõik teame lauset „riik, see olemegi meie.“ Kahetsusväärselt kasutatakse seda mõtet rohkem nendel hetkedel, kui tuleb kanda vastutust kellegi teise tegude eest, tasakaalus riigieelarve nimel ise laenudesse uppuda või riiklikke rumalusi kinni maksta. Riik, see olemegi meie ja see mõte, peaks ebaõigluse korral paisuma protestiks ja murede korral toeks. See ei tähenda heausklikke äraksutamist, vaid otsustamisel meie kõigi arvamuse kuulamist ja arvestamist. See mõte kehtib nii Eesti Vabariigi valitsusele kui ka Väätsa vallavanemale.

Meie poolt valimistel antud volitused ja mandaat, ei tähenda, et me ülejäänud ajast oleme nõus istuma paadis kaasreisijana, vaikides. Nähes veest välja ulatuvat kivinukki, võib meil enne uue kapteni valimist, olla õigustatud soov kurssi muuta. Oskus kuulata ja mõista, võib sellistel juhtudel päästa ka kapteni elu.

Palju meid kuulatud on? Palju meid usutud on? Viimased kümme aastat on Eestis valitsemispoliitika tugevalt soodustanud individualistlikku eluviisi. Järjest rohkem on meie ühiskond üles ehitatud isiklikule toimetulekule, mitte kooselule. Korterid ehitatakse kahetoalised, sest üksikvanem rohkem ei vaja. Uues lastekaitseseaduses on kuhgi kadunud perekond, justnagu seda ei eksisteeriks enam. Võistluse võidab ettevõtja kes suudab kõige vähem palka maksta. Oma joonistusel kujutavad lapsed Soomes tööl olevat isa välja sirutatud käega, 100 eurot käes. Just nagu pangaautomaat, nägemata jääb aga isa silmis olev igatsus ja uhkusetunne.

„Iga inimene on oma saatuse sepp“. Jälle üks valitsemispoliitika kujundajate lemmiklause. Iga inimene nähku vaeva ja siis saab ta õndsaks. Kuhu jääb hoolimine? Kuhu jääb toetamine? Kuhu jääb mõistmine, et kõik me ei sünni Tallinna kesklinna juristi perekonda?

Vabandage mind selle suure kriitika pärast, kuid raske on pealt vaadata, kuidas vabaduse toonud kokku hoidmine, üksteisele toeks olemine, asendatakse enesekesksusega.

Mida vähem sekkub riik inimeste ellu, seda parem. Ma küsin kellele parem? Ettevõtlus peab saama vabalt areneda. Kas vaba areng tähendab kõrgeid tööjõumakse, mille kohalikud ettevõtjad truult maksavad ja nappi kasumit teenivad, kuid välismaine kapital saab ainukesena maksuvabalt miljardid riigist välja viia?

Ei. Ma ei ole sellise elukorraldusega nõus. See ei ole loodud meile. See ei ole loodud isegi neile, kellel hästi läheb, see on vaid neile, kellel väga hästi läheb!

Mille poolest erineb Väätsa eelpool kirjeldatust? Me oleme väike, kuid hästi hakkama saav ja kokku hoidev vald. Parimaks näiteks on meie lapsed. Nende liivakasti pole ainult enesele mõtlemine jõudnud. Kuidas sa saaksidki? Üksi on ju igav mängida! Ma olen seda ka varem öelnud, et kui läheb raskeks ja vajad motivatsiooni, siis lapsed aitavad. Nende mägud, tants ja trall, nende siirus. Siinkohal ma tänan kõiki Väätsa lapsevanemaid. Teil on toredad lapsed ja mõnikord ka mulle toeks. Aitähh!

Sõnad ei tohi jääda vaid sõnadeks, neid pole sellisel juhul mõtet üldse lausuda. Olen teinud üleskutse hakata abipolitseinikuks, olen teinud ettepaneku mittesportlastele pühapäevaspordiga tegelema hakata ja mind kaasa kutsuda. Lisan siia veel ühe ettepaneku. Kui teid huvitab mingi tegevus või teil on hobi ja nendest võiks osa saada palju rohkemad inimesed. Kui näete, et teie maja ümbruses saab midagi koos ära teha või kui saate loodusele ulatada abikäe, siis tehke! Tehke koos ja kutsuge teisi. Kui vaja, tulge vallamajast läbi, mõtleme ja teeme. Teeme koos!

Mul oli täna päeval au külastada vabariigi aastapäevale pühendatud aktust, siin samas koolimajas ja soovin lõpetada aktuse sõnavõtuga riigikatselistest mõtetest.

Me oleme näinud vabariigi aastapäeva uhkeid paraade, rivis seisvaid kaitseväelasi ja kaitseliitlasi. Soomukeid, kahureid ja suurtükke, relvi modifitseeritud ja tavalisel kujul. Oleme kuulnud vajadusest läbida ajateenistus ning ukustundest, olla kaitseliitlane, kodutütar või noorkotkas.

Sellest kõigest võib jääda mulje, et riigikaitse ainult nii käbik. Et oma riigi heaolu sellest just sõltubki. Päris nii see ei ole.

Paraadide mõte on näidata, et me oleme valmis halvimaks ning anda kindlustunnet. Sisendada usku. Valmisolek on alati hea.

Kui me räägime aga Eestist ja oma kodumaa heast tulevikust, siis kaitsmisest olulisem on seda hoida. Hoida nii hästi kui võimalik. Selle sama põhimõtte järgi elamine, üksteise jaoks olemas olemine ja üheskoos kasvamine, on parim, mida me teha saame.

Hästi hoitud riik on hästi kaitstud riik.

Mis aga kõige tähtsam- hoida oma kodumaad, saab meist iga üks. Selleks ei ole vaja relva, selleks ei ole vaja väljaõpet. Selleks on vaja ainult head südant ja tahet.

Head Eesti Vabariigi 96. aastapäeva!