Järvamaa peab ühte hoidma

Riigikogu liige Lauri Läänemets kutsub Järvamaa omavalitsusi, tööandjaid ja inimesi koostööle ning teineteisemõistmisele ning pöörama rohkem tähelepanu vanemaealiste ja riskirühma kuuluvatele inimestele.

„Me ei tea kas või kuna puudutab koroonaviiruse levik Järvamaad, kuid Eesti sisesed levimised annavad põhjust olla äärmiselt ettevaatlik ja tõsta valmidust reageerimisele. Kuna viiruse riskirühma kuuluvad just vanemaealised ja krooniliste haigustega inimesed, siis kutsun kõiki pöörama erilist tähelepanu oma vanemate sugulaste eest hoolitsemisele. Kui saab, viige neile ise poest toitu ja esmatarbevahendeid. Kindlasti tuleks vältida hooldekodudes ja tervishoiuasutustes viibivate vanemate sugulaste külastamist,“ ütles Läänemets.

Kohalike omavalitsuste ja omaste koostöös on vaja aidata riskirühma kuuluvatel eakatel vähendada liikumist avalikus kohas, et vältida nakatumist. Samuti tuleb eakatele, kes arvutit ei kasuta, jagada infot ohutu käitumise kohta, kuna riiklik paberkandjal teavitusmaterjal pole inimesteni jõudnud. Kui peaks juhtuma, et koolid ja lasteaiad suletakse, siis tuleb hoolikalt läbi mõelda, kas laps viia riskigruppi kuuluvate vanavanemate juurde või on emal- isal võimalus ise koju jääda.

Tean, et Järvamaa omavalitsused on mitmeid päevi tegelenud planeerimise ja riskide hindamisega ning loodan, et ollakse vajadusel valmis koolide, lasteaedade, huvikoolide ja teiste avalikku teenust osutavate asutuste koheseks sulgemiseks.

„Järvamaa tööandjatelt palun mõistvat suhtumist kui lapsevanemad peavad kooli või lasteaia sulgemisel lapsega koju jääma või mõni töötaja on viibinud nakkushaigete läheduses ja ei saa tööle tulla. Mõistetavalt tekitab see raskusi ja paneb ettevõtjaid keerulisse olukorda, kuid mida kiiremini suudame kriitilisest olukorrast üle saada, seda vähem tekib ka tööandjatele kahju,“ lisas Läänemets.

Hea on kui tööandjad lepiksid oma töötajatega kokku reeglites, et keegi ei tule nakatumiskahtlusega tööle. Tänane haigushüvitise süsteem pigem ei soosi koju jääma, seetõttu on tööandja sõnum olulise mõjuga. Selliste sammude soodustamiseks algatasime sotsiaaldemokraatidega riigikogus seaduse muudatuse, mille järgi Haigekassa hüvitaks koju jäämise kulud. Loodame selle kiireloomulisele menetlusele parlamendis, et vähendada tööandjate koormat ja tagada perede toimetulek.

Meie valla- ja linnajuhtide käes on hoovad, et Järvamaa oleks võimalikult hästi valmis puhangute ennetamiseks ja leviku piiramiseks. Tähtsad on selged sõnumid ja suunised, mida teha, millest hoiduda.

Tänase info kohaselt on COVID-19 sümptomid sarnased gripi sümptomitele. Viirus võib põhjustada köha, palavikku ja hingamisraskuseid. Viirus levib peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid, eelkõige köha. Info saamiseks saab helistada perearsti nõuandetelefonile 1220 või +372 634 6630.


Ei nõustu teiega, härra linnapea

Paide linnapea Priit Värk pidas Järvamaa omavalitsusliidu juhina Eesti Vabariigi 102. aastapäevale pühendatud kõne järvamaalastele. Olen Priit Värki kui tugeva analüüsioskusega inimest ja head maletajat alati hinnanud, kuid maailmavaateliselt näeme me elu erinevate nurkade alt.
Kõnes kajastatud loogika, et ühiskondlik vastutus on plaanimajandus, turutõrge vabandus ja inimene peaks üksi hakkama saama, sest vaba turg paneb kõik paika, on minu jaoks pigem käte puhtaks pesemine ühiskondlikust ja riigi vastutusest. Seega, hea Priit, loodan, et Sa ei pahanda, teen Sinu pidukõnesse täiendusi.
Eesti edu peaks põhjamaisele riigile omaselt olema üles ehitatud ühiskondlikule ja kogukondlikule koostegemisele ja vastutusele - inimene eelkõige, alles siis majandus. Viimased aastakümned on aga tõesti pigem domineerinud riigi juhtimises mõtted, et igaüks vastutagu oma saatuse ja õnne eest, riigile lootmine on nagu midagi kurjast.
Seda «igaüks vastutagu ise» kasutatakse võrdselt nende vahel, kes sünnivad Kahalasse või Viimsisse. Kellel on valida kord päevas sõitva bussi versus need, kellel on valida viie minuti tagant sõitva bussi, trolli, trammi ja rongi vahel või need, kelle piirkonnakool on Miina Härma ja Tamme gümnaasium võrdluses nendega, kelle koolil ei jätku õpetajaid, kuna ääremaad jooksevad inimestest tühjaks.
Rääkida siin inimese enda vastutusest on lausa kohatu. See on ühiskondlik ja riigi vastutus ning kui keegi tahab sellise ebavõrdsuse vähendamist nimetada plaanimajanduseks, siis valin alati plaani, kui selle, et valitsus või kohalik võim pealt vaatab.
Meie, kogukonna, kohus on seista nõrgemate eest. Need on tihti eakad inimesed, kelle lähedased elavad kaugel, kelle pension ei võimalda inimväärset elu, kes ei pääse kodust liikuma või kellel on vaja tuge ravi ja elukoha suhtes. Samuti erivajadustega inimesed ja nende lähedased, kelle ühiskondlik panus kipub olude sunnil olema pigem oma lähedase eest hoolitsemine, kuigi tema tugevatest teadmistest on hädasti puudu tööturul.
Kuidas küll turg sotsiaalvaldkonnas asjad paika sätib, seda pole meist vist keegi näinud. Pigem leiame näiteid kallitest ravimihindadest või tasulistest teenustest, mida vajavad eelkõige just need, kellel raha napib.
Turutõrke eitamine on Eesti piirkondliku arengu suurimaid probleeme. Mäletan, kui sotsiaaldemokraadid tegid toetusmeetme üürikorterite ehitamiseks, siis oli sama jutt, miks sekkutakse turumajandusse. Aga mitu uut kortermaja ettevõtjad Paidesse on ehitanud? Linn? Mitte ühtegi isegi riigi toetusega. Tõsi, enam ka ei saa, sest praegune valitsus tõmbab sellele toetusele kriipsu peale.
Elamiskohtade kvaliteet on kõige kurvema stsenaariumi korral aga üks olulisimaid põhjusi, miks kümne aasta pärast pealinna kolitakse. Pigem peab riik siin tugevalt turgu sekkuma, looma riiklikud laenud, garantiid ja toetusmeetmed, et praegused majad korda saaks, et pangad annaks laenu uute ostmiseks ja ehitamiseks.
Märtsis avalikustatakse järjekordne Eesti Inimarengu Aruanne, kus taaskord sedastatakse, et ruumiline ebavõrdsus Eestis muudkui suureneb. Jõukuse koondumine pealinna on üks halvimaid näiteid, et turg ei pane mitte midagi paika peale selle, et korjab Järvamaalt paremad pojad ja tütred ning koondab nad pealinna.
Riigil meil ühiskonnana on viimane aeg leppida kokku jõulises, erisustega regionaalpoliitikas, tugevas sekkumises. Peame julgema rääkida Eesti piirkondade võimestamisest, maakondade kasuks teadmiste ja ressursside ümberjagamisest, õiglusest.
Peaksime tunnistama, et vaba turgu ülistav neoliberalistlik maailmavaade on ennast ammendanud. Hoolimata lubadustest koondub järjest suurem hulk jõukust vähemate kätte. Tehnoloogia kiire areng võtab ja muudab töökohti, inimest on järjest vähem ettevõtjale vaja, uusi, kõrgema palgaga töökohti luuakse aga peamiselt Tallinna. See on riikliku pealtvaatamise hind, millega keegi meist ei peaks nõustuma. Kas peaksime sekkuma? Jah!
Priit, selles on Sul õigus, et kõige rohkem teeb ikka inimene ise ja teda tuleb selles usaldada. Igal inimesel on lisaks õigustele ka kohustused ja vastutus, kuid need üksi ei tööta. Lisaks on meil kogukondlik ja ühiskondlik vastutus ning kohustus sekkuda iga kord, kui kellegi vabadus rikastuda hakkab teistele liiga tegema. Ärgem unustagem väikese Eesti puhul olulist asja: kett on nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli.


Lauri Läänemets: kuuldused sotsiaaldemokraatia surmast on liialdatud

Sotsid peavad end tõesti uuesti kehtestama ja andma vastused globaliseerumise ja teiste suurte trendidega kaasnevatele probleemidele, kirjutab Lauri Läänemets vastuseks Tõnis Saartsi kommentaarile "Sotsiaaldemokraatia lõppmäng?".

Tallinna ülikooli võrdleva poliitika dotsendi Tõnis Saartsi kommentaari "Sotsiaaldemokraatia lõppmäng?" pealkiri oli ilmselt meelega üle võlli, sest looga peeti silmas hoopis muud.

Saarts pani vägagi täppi, et Euroopa laiapindne heaoluriik ja vabadustel põhinev demokraatia on üles ehitatud sotsiaaldemokraatlikele väärtustele ning sotsideta see kestma ei jää. Sotsiaaldemokraatia ründamisega teenitakse küll pisikesi võidupunkte, kuid liberaaldemokraatliku konsensuse kadumine pühib areenilt ka liberaalid ja mõõdukad konservatiivid.

Saarts tunnistas ka ise, et läänemaailma oluline ideeline alustugi ise ei kao maailmakaardilt veel kuhugi. Pigem on küsimus sotsiaaldemokraatlike erakondade organisatsioonilises võimekuses ja nende liidrites.

Möönan, et Saartsi viited globaliseerumisega toimunud muutustele ja kohanemisvõimetusele on teatud riikides olemas, jäädes aga siiski ajutiseks nähtuseks. Politoloogid saavad vaadata minevikku, tulevikku peavad vaatama aga poliitikud ise.

Viimane aasta tõi sotsiaaldemokraatidele valimisvõidud Soomes, Rootsis, Portugalis, Hispaanias, Taanis. Toetus sellisele maailmavaatele on kasvanud ka Ameerika Ühendriikides. Kuigi leidub tõesti suuremaid ja väiksemaid riike, kus sotsiaaldemokraatide jalgealune pole hetkel kõige kindlam, on töötav võidumudel tegelikult olemas.

Rebenev maailm tuleb uuesti kokku õmmelda

Nõustun täielikult väitega, et sotsid peavad end uuesti kehtestama ja andma vastused globaliseerumise ja teiste suurte trendidega kaasnevatele probleemidele.

Mõnes mõttes on ajalugu kordamas 20. sajandi algust. Aurumasina asemel on meil infotehnoloogia ja tehisintellekt, kuid ülejäänu on sama. Ebavõrdsus suureneb röögatul moel, rikkus koguneb järjest suuremal hulgal väiksema inimgrupi kätte. Tööinimese ekspluateerimine on tagasi, kuid palju peenemal moel – tööstustöölise asemel on suuremagi surve all nüüd teenindustöötaja.

Saartsi kriitikast sotside aadressil kumab läbi hoopis kadu turgude vabadust inimeste vabadustest ja heaolust kõrgemale asetavale neoliberalismile. Piiramatult vaba turg ei tööta.

Selle parim tõestus on seesama turg ise, mis esiteks on tõuganud suurema osa läänemaailma elanikest ebavõrdsuse halvemale poolele, vastandades linna ja maad ning võttes teenindussektori töötajatelt kindlustunde.

Neoliberalism on ettevõtlusele endale vaikselt nööri kaela asetanud. Raha ja mõjujõu kontsentreerumine tapab leidliku ja elu edasiviiva ettevõtluse kiiremini kui ükskõik milline ümberjagamine.

Ettevõtluse arengut piirab tehnoloogia ja raha monopol, mis laseb küll headel ideedel küpseda, kuid mitte kaugemale areneda. Uued sähvatused omandatakse ja konkurents neelatakse alla. Globaalsed tehnoloogia- ja rahahiiud söövad välja kodumaised ettevõtted paremates segmentides, allesjäänud saavad pigem võimaluse vireleda kui kuhugi jõuda. See on trend.

"Loodust ei ole võimalik päästa ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse, piirangute ja maksustamiseta."

Arenenud maailma suurimaks püüdluseks kujunevasse kliimaküsimusse on vastasseis neoliberalismiga samuti sisse kirjutatud. Loodust ei ole võimalik päästa ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse, piirangute ja maksustamiseta. Inimestele elamisväärse keskkonna - sh kodude - kindlustamiseks on vaja turge ohjata.

Neid arenguid silmas pidades on õigem öelda, et maailm vajab sotsiaaldemokraatiat rohkem kui kunagi varem.

Kutsume oma valijad eksirännakult koju tagasi

Enne viimatisi parlamendivalimisi jäi ka Eestis sotside traditsiooniline valija üksi. Õiglasema riigi sõnumi varjutas keskendumine paremäärmuslaste algatatud võitlusele vabadus-suletus teljel, mille konkurendid lihtsustasid vaid seksuaalvähemusi ja sõjapõgenikke puudutavaks debatiks.

Selles olukorras tundsid vohavat ilmajäetust nägevad ja kogevad inimesed, et hoopis neist on saanud tähelepanu mittevääriv vähemus ning pöörasid pilgud erakondade poole, kelle agendast paistsid silma ka nende mured. Näeme uuringutest, kuhu meie valijad viimati rändasid. Arvestatav hulk eelistas ka EKRE-t.

Võitlus avatuse-suletuse-teljel on paraku võitlus tagajärgedega, kui selle keskmes ei ole iga inimese õigus eneseteostusele, enda identiteedi hoidmisele ja arendamisele, võitlus ebaõigluse vastu ja pürgimus erinevate rahvastena üheskoos parema maailma poole.

Avatuse-suletuse kriisi põhjus ise seisneb ebaõigluse kasvus - tehnoloogia areng ja globaliseerumine loovad täiesti uusi ja ootamatuid väljakutseid. Liiga kauaks jäid need muutused neoliberaalide hallata (osaliselt ka sotside süül) ja nad haldasid neid halvasti.

Tõesti, haridust väärtustavad sotsid on ka ise õppimisvõimelised. Usun, et oskame õppida enda ja teiste vigadest ning tuua eksirännakule läinud valijad kenasti tagasi tugeva sotsiaaldemokraatliku visiooni taha. Meie peamiseks jooneks jääb võitlus majanduslikult õiglasema ühiskonna eest – kindla majandusliku baasita ei saa ka olla kestvat rahvuskultuuri.

Eesti sotsiaaldemokraatia neli vaala

Eesti sotsid pole oma maailmavaatekaaslaste seas originaalsed, kui toetavad oma visiooni neile neljale vaalale: õiglane ühiskond, inimeste võimestamine, kliimavõitlus ning rahvuskultuuri hoidmine ja arendamine.

Õiglane ühiskond tähendab turvalist vananemist, väikeettevõtluse kui väärtuse kaitsmist globaalsete turuvalitsejate eest, turvalisi töösuhteid ja tasakaalus regionaalarengut.

"Läänemaailma trendid näitavad, et tehnoloogia areng vahetab välja eelkõige keskklassi töökohad."

Inimeste võimestamine peab andma julguse ja võimaluse tehnoloogia arengust ja globaliseerumisest tulenevatele muutustele iseseisvalt vastu seista. Läänemaailma trendid näitavad, et tehnoloogia areng vahetab välja eelkõige keskklassi töökohad. Oskuste ja teadmiste puudus pigem tõukab inimesed senisest töökohast palgaastmes madalamale pulgale kui vastupidi.

Tehnoloogia kiirel arengul ei ole konkreetset lõppu, pigem on protsess järjest kiirenev. Uute ilmajäetute pealekasvu pidurdamine tähendab palju suuremat panustamist haridusse, selle inimestele lähemale toomist ja õppimise ajaks riigi poolt sissetuleku garanteerimist. Samuti kohaliku omavalitsuse vastutuse selgemat sõnastamist ning motiveerimist.

Kliimaküsimused ja looduskeskkond on sotsiaaldemokraatide baasvalijate ja liikmeskonna mõttemaailma lahutamatu osa. Teadlaste sõnul on oht, et kliimasoojenemisest kaotab eelkõige ühiskonna kõige nõrgem osa. Ehk teisisõnu on kliimaküsimuste lahendamine paljuski võrdse ja õiglase ühiskonna võti.

Eestis on ebavõrdsus eelkõige regionaalne. Näiteks valitsusele koostatud analüüsis peaks riik kliimaeesmärkide saavutamiseks panustama 30 aasta jooksul ligi 2,3 miljardit eurot korterelamute renoveerimiseks.

Selle raha suunamine peamiselt väikelinnadesse- ja maapiirkondadesse aitaks ära hoida regionaalse elamiskohtade kollapsi, mis turutõrke piirkondadest muidu järgmisena elanikke suurel arvul pealinna sunniks lahkuma.

Lisaks regionaalarengule peaksime kliimaeesmärkide saavutamist vaatama laiemalt. CO2 vähendamiseks vajalik pind tuule- ja päikeseparkidele, rabad, põllud ja metsad kuuluvad maal elavatele inimestele või seal toimuv sõltub nende poolehoiust ja panusest.

Samuti iseloomustab maal elavaid inimesi väiksem tarbimine ja rohkem oma toidu kasvatamine. Maapiirkonna inimeste oluline roll Eesti kliimaeesmärkide saavutamisel vajab esile toomist rohkem kui riidekotiga Kalamaja elanike.

Sotsiaaldemokraadid olid rahvuslik erakond ammu enne Eesti Vabariigi sündi 1918. aastal. Meie rahvuslus ei hirmuta ega tee sellest malakat, millega omavahel tülli minna ja teistest eralduda.

Eesti sotsiaaldemokraatide nägu ja tegu on alati olnud ka maaelu ja talude nägu ning meie põhiseadusesse talletatud väärtusruum. Kuigi EKRE püüab rahvuslust defineerida Eesti sulgumises piiritulba taha või vähemuste tagakiusamises, ei ole sellel kõigel vajalikku mõju.

Vastupidiselt EKRE arvamusele saab üks rahvuskultuur tugineda ja kestma jääda globaalsele koostööle ehk riikide ühisele globaliseerumise ohjeldamisele, sest suurkorporatsioonid ja tehnoloogia astuvad üle riigipiiride ilma silmagi pilgutamata.


Eesti riigi uus suund - tööimmigratsioon

See eelnõu siin ei puuduta ainult pensioneid ja pensionäre. See eelnõu ja see otsus, mis meile ette on pandud, on palju laiem - küsimus immigratsioonist, maksudest, vaesusest, õiglusest, ühiskondlikust solidaarsusest, Eesti pere heaolust.
Kuigi otseselt räägime siin pensionitest, seisneb kogu tänane debatt laiemas küsimuses. Kuidas saame hakkama olukorras, kus paarikümne aasta pärast on tööl käivaid inimesi ehk maksumaksjaid ligikaudu 100 000 inimest vähem kui praegu? Mismoodi me ühiskonda siis üleval peame? Kuidas katame riigikaitsekulud, tagame tervishoiu ja ka pensionid?
Ehk kui me ei taha õhemat ja kehvemat riiki, siis kuidas laekub vähemate maksumaksjatega sama suur hulk makse kui praegu. Jah, kõige rohkem keerleb see küsimus pensionite ümber, sest need moodustavad riigieelarvest kõige suurema terviktüki.
Ilma midagi ette võtmata on 20 aasta pärast makstav pension kolmandiku väiksem kui praegune. Kui tuua võrdlus praeguses vääringus, siis keskmise pensioni 480 eurot asemel saaks tulevane pensionär 330 eurot. See on terve mõistuse vastane, elamine täielikus vaesuses.
Lahendusi selle probleemi vältimiseks on suudetud välja pakkuda kolm:
• Tulevikus noorte perede surnuks maksustamise asemel kogume ise puuduliku pensioniosa. Sellesama ühe kolmandiku, mida riik tulevikus maksta ei suuda. Sellist lahendust nimetame pensioni II sambaks.
• Maksustame töötavad inimesed 33% asemel 40% sotsiaalmaksuga.
• Asendame tööturul tekkiva augu 100 000 võõrtöötajaga.
Loomulikult, tulemus võib olla kõigi kolme stsenaariumi kombinatsioon, kuid mulle ei mahu ikkagi pähe, miks valida vaikselt raha kogumise asemel suuremad maksud ja rohkem võõrtööjõudu!
See on ju ennekuulmatu perepoliitika - maksustada Eesti pered ränkraskelt. Kui II sammas aitab oma vanaduspäevade eest vastutada igal eakal inimesel järjest rohkem, siis süsteemi lammutamine on samm vastupidises suunas: vastutus eaka inimese ülevalpidamise eest liigub täielikult tema laste ja lastelaste kanda.
Lugupeetud EKRE saadikud. Mis teiega on juhtunud? Mis on juhtunud teie lubaduste ja põhimõtetega, et pean tulema mina, sotsiaaldemokraat, ja ütlema, et see otsus, mida te siin täna teha tahate, toob kaasa väga suure tööimmigratsiooni ja see ei ole Eestile hea?
Te panete Eesti ühiskonna ja riigi sundseisu, et tulevikus pensioni maksmiseks on vaja riiki tuua kuni 100 000 võõrtöötajat, et pensioniraha maksudena kokku tuleks. Kõige hullem on ju see, et see ei lahenda probleemi, need inimesed saavad vanaks ja neile on vaja samuti pensioni maksta. Ehk juurde on vaja uut võõrtööjõudu.
Ei ole mõtet rääkida paarisaja välistudengi õiguste piiramisest ja näidata seda justkui võitlust immigratsiooni vastu või hoida elamislubade arvu muutumatuna, kui siinsamas teete otsuse, mis muudab Eesti demograafilist olukorda kardinaalselt.
Austatud keskerakondlased. Miks ma ei leia peaministri jutupunktidest valusat tõde II sambast väljumise kohta? Peale selle, et väljumisel tuleb maksta tulumaksu, on selle inimese riiklik pension väljavõetud 4% väiksem. Ehk inimene on automaatselt vaesusriski määratud.
Rahandusminister Martin Helme nimetas sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna esitatud pensionisüsteemi muutmiseelnõud peenhäälestuseks. Peenhäälestuseks just neid ettepanekuid, mis suurendaksid pensionifondide tootlust, vähendaksid valitsemiskulusid. Kas see ei olnud mitte algne põhjus, miks valitsusliit pensioni II samba süsteemi kallale asus?
Lubage küsida, kuhu jäid valitsuse vastavad ettepanekud. Miks te tegelete ainult nende teemadega, mis vahetult enne kohalikke valimisi riigieelarvesse maksuraha tooksid? Miks on ära unustatud nende inimeste mured, kes on II pensionisambaga liitunud ega plaani sealt väljuda?
Kui meie (sotsid ja Reformierakond) tegeleme peenhäälestusega, siis tõesti Isamaa, EKRE ja Keskerakond häälestavad Eesti riigi uuele lainele - tööimmigratsiooni lainele. Sunnite kogu riiki elama tänases, mitte vaatama tulevikku.
Mina pensioni II samba lammutamist ei toeta. See ei ole õiglane ei nende suhtes, kes II sambast väljuvad, ega nende suhtes, kes II sambasse kogumist jätkavad.


Nutikad lahendused annavad maapiirkondadele hoogu juurde

Tänane Eesti on paljuski Reformierakonna kujundatud. 17 aastat järjepanu võimul olnud erakonda saab seostada mitme Eesti edulooga, aga Reformierakond kannab vastutust ka mitme meie ühiskonna valukoha eest.
Reformierakondlased on aastaid ülistanud turumajandust, kus kõigil on vabadus ja võimalus jõuda haljale oksale ning vaesus ja kehvad olud olevat enamasti inimeste enda valik. Neoliberaalid leiavad, et igaüks on oma õnne sepp, seda ka ääremaadel, ja riigi vastutus oma kodanike ees olgu minimaalne. Teisisõnu tuleb kodanikel avalike teenuste vähesus või puudumine maksta kinni oma taskust või neist suu puhtaks pühkida.
Selline inimesekauge lähenemine on toonud kaasa ebavõrdsuse kasvu - eelkõige Tallinn koos Harjumaaga aina suurendab vahet väikeasulate ja maapiirkondade ees. Tulemus on kõigile teada: elanike arv enamikus Eesti paikades muudkui väheneb ning sellel on otsene mõju koolidele, lasteaedadele ja töökohtadele.
Kui arvestatav hulk inimesi piirkonnast lahkub, jääb kohapeale ka vähem teadmisi, oskusi ja sidemeid, mida kodukandi elujärje edendamiseks kasutada. Olemas on ka teatav äraminejate kriitiline piir, millest allpool ei teki enam kogukonnas vajalikku sünergiat. Ka igasse linna- või vallavalitsusse ei pruugi vajalike teadmistega inimesi jaguda.
Suurlinnade edu põhineb ju paljuski sellel, et sinna koondub palju erinevate teadmistega taibukaid inimesi, kes omavahel kohtuvad, lahendusi pakuvad, uusi ettevõtteid asutavad ja töökohti loovad.
Tahan aga rõhutada, et isegi rahvaarvu mõõduka languse korral on ka väiksemates kohtades võimalik piirkonda arendada, kohaliku rahva sissetulekuid ja heaolu kasvatada. Selleks peab olema pädevaid, visiooniga inimesi ja muidugi ka head tahet ning koostöövaimu.
Tooksin esile Viljandis tegutseva tarkvara- ja tehnoloogiaettevõtte Cleveron, mis asutas IT-akadeemia, kus koolitatakse häid spetsialiste. Pakiroboteid tootev firma aitab kasvatada ka linna teiste tööandjate, aga tegelikult kogu Viljandi võimekust. Arenguhoo raugemise asemel pannakse Viljandis pigem pöördeid juurde.
Alahinnata ei tasu ka sotsiaalseid suhteid, inimfaktorit. Minu jaoks tähendab sotsiaalne kapital inimestevahelisi suhteid, mida saab rakendada ühise kasu eesmärgil ühe või teise asja elluviimiseks. Olgu siin näide Hiiumaa vallast, mis sai eelmisel aastal riigieelarvest 3 miljonit eurot spordihoone ehituseks. Saab lausa öelda, et tänu laiale sotsiaalsele võrgustikule ja paljude inimeste panusele õnnestus valitsust veenda, et just see spordihoone on regionaalselt oluline.
Minu kodupiirkonnas asuv Väätsa põhikool on tõusnud kiirelt Eesti tublimate haridusuuendajate sekka. Teatud mõttes on Väätsa kooli edu taga needsamad sotsiaalsed suhted. Endise üliõpilasesindajana ei olnud mul probleemi helistada vallavanemana nii mõnelegi Eesti ülikooli juhtkonna liikmele või õppejõule ja saada kiirelt jutule. Koolidirektor omakorda sai helistada IT-ekspertidele, keda ta tundis varasema töö kaudu, ja rakendada nende teadmisi kooli hüvanguks.
Kui vaadata kõiksugu statistikat, siis arenguruumi on küll ja küll. Näiteks Harjumaal taotletakse EASist ettevõtetele mõeldud arenguhüppe toetusi kordades rohkem kui mujal Eestis. Kodanikuühiskonna toetusraha läheb tihti ka proportsionaalses plaanis kõige rohkem pealinnas paiknevatele ühingutele. Euroopa Liidu nutika spetsialiseerumise raha suutsid küsida ainult Tallinn ja Tartu. Isegi Kredexi korterelamute renoveerimise vahendeid jõuab maapiirkondadesse kasinalt.
Kohalike teadmiste ja suhetevõrgu piiratusega mittearvestamine on toonud kaasa selle, et ühetaolised riiklikud toetusmeetmed on aidanud ebavõrdsust hoopis süvendada. Riik ei ole neid meetmeid paika pannes arvestanud, et nii mõneski maapiirkonna omavalitsuses või ettevõttes ei pruugi olla häid taotlusekirjutajaid. Kuna napib nii teadmisi kui kogemusi, siis on toetuste saamisel võidumehed suuremad linnad ja sealsed ettevõtjad. Selle ärahoidmiseks tuleks valdavale osale toetusmeetmetest rakendada väikelinnadele ja maapiirkondadele soodsat koefitsienti või siis eraldi neile raha broneerida, nagu Kredexi renoveerimistoetuste puhul seda nüüd esimest korda tehakse.
Ka kliimamuutused võiksid olla väljaspool suuri linnu jääva Eesti üheks võimaluseks. Euroopa Komisjon on oma uue presidendi Ursula von der Leyeni suu läbi lubanud investeerida järgmisel eelarveperioodil 3 triljonit eurot kliimaneutraalsuse saavutamisse. Nii suur raha jõuab igasse valdkonda - transporti, ehitusse, haridusse. Kindlasti saab nende summade toel teha mitmeid riikidevahelisi koostööprojekte, mida tuleks Euroopa Komisjonilt otse taotleda. Kui paljudel omavalitsustel on selleks kompetents olemas? Kas meil on üldse võimekust need võimalused ära tunda?
Regionaalpoliitika lahutamatuks osaks peab saama teadmiste ümberjagamine, aga ka tugevate suhetevõrgustike väljakujunemise toetamine. Samuti tuleb toetusmeetmed koostada nii, et linnadesse kogunenud teadmised ja oskused ei kallutaks raha jagunemist ebavõrdselt linnade poole. Igal juhul kavatsen ma kõigi nende eesmärkide nimel tööd teha.
Mida paremini elab ka kõige kaugema ääreala inimene ja mida ühtlasemalt Eesti areneb, seda õnnelikum ja kindlam on Eesti tulevik!


Arengusüst Järvamaale - pidur inimeste vähenemisele

Olen saanud viimased pool aastat Eesti ja Järvamaa arenguid vaadata uue nurga alt. Riigikokku minnes võtsin kaasa meie maakonna proovikivid ning olen kohtumistelt ja parlamendi komisjonide infotulvast püüdnud noppida Järvamaale olulisi lahenduskilde, mis võiksid meie elanike vähenemisele pidurit tõmmata.
Elu ja arenguid Järvamaal oleme harjunud seni vaatama liiga palju ainult ühe nurga alt. Pingutame teede ja tänavatega, uute koolimajade ja laste paremate mänguväljakutega. Nuputame atraktsioone turistidele, muretseme hõreda bussiliikluse pärast. Kõik see on väga oluline, sest puudutab inimeste igapäevaelu. Kõike materiaalset - silmaga nähtavat, käega katsutavat - on lihtsam mõista ja sellega on lihtsam tegeleda.
Kui vaatame veel laiemalt, kõigi murede ja rõõmude sügavusse, siis jagab Järvamaa suure osa Eestiga sama probleemi: sotsiaalsete sidemete ja kompetentside vähenemist. Ma ei mõtle seda, et keegi rumal oleks, vaid samamoodi nagu paremad töökohad, koonduvad ka need rohkem pealinna.
Sotsiaalsed suhted ehk sotsiaalne kapital tähendab inimestevahelisi suhteid, mida saab rakendada ühise kasu eesmärgil. Samamoodi nagu tugevad sotsiaalsed võrgustikud aitavad inimesel teha karjääri, kui ta oskab ära kasutada tuttavate ringi, kellega ta seotud on, aitavad samad suhted üht või teist asja ellu viia või piirkonda arendada.
Hea näide on Hiiumaa vald, kes eelmisel aastal sai otse riigieelarvest kolm miljonit eurot spordihoone ehituseks. Mitte ainult hea jutt, vaid lai suhtevõrgustik kõigil tasanditel töötas valitsuse veenmise nimel, et just see spordihoone on riigile regionaalselt oluline.
Väätsa põhikooli kiire areng on teatud mõttes põhinenud neilsamadel sotsiaalsetel suhetel. Näiteks minul endise üliõpilasesindajana polnud probleemi helistada mõnda Eesti ülikooli kas juhtkonnale või õppejõule ja saada kiirelt jutule, sest mul olid need tutvused. Või koolidirektoril ei olnud raske helistada mõnele Eesti IT-eksperdile ja rakendada nende teadmine kooli hüvanguks, sest ta tundis neid inimesi oma varasemast tööst.
Kompetents tähendab teadmiste olemasolu ja võimekust neid teadmisi meie parema elu hüvanguks kasutada. Ehk kas Järvamaal on eksperte ja kas nad aitavad valla, linna või maakonna elujärje paranemisele kaasa või rakendavad end palju kitsamalt kuskil mujal.
Näiteks on lubanud Euroopa Komisjoni uus president Ursula von der Leyen investeerida järgmisest eelarvest kolm triljonit eurot kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Nii suur raha jõuab igasse eluvaldkonda - transporti, ehitusse, haridusse. Kindlasti on võimalik selle raha eest teha palju riikidevahelisi koostööprojekte, mida tuleks otse Euroopa Komisjonilt taotleda.
Küsigem endalt, kas Järvamaal on selliste võimaluste kasutamiseks kompetents olemas. Kas meil on üldse võimekust tunda ära neid võimalusi? Kui ütlete, et on, siis miks viimase viie aasta jooksul ainult Tallinn ja Tartu kümneid miljoneid selliselt koju tõid.
Sotsiaalsete suhete ja kompetentsi puudus vaatab vastu igalt poolt. Näiteks EASi ettevõtetele mõeldud arenguhüppe toetusi kasutatakse Harjumaal kordades rohkem kui mujal Eestis. Kodanikuühiskonna arengraha läheb tihti proportsionaalselt rohkem pealinnas paiknevatele üle Eesti tegutsevatele ühingutele. Euroopa Liidu nutika spetsialiseerumise raha suutsid küsida ainult Tallinn ja Tartu.
Probleemi äratundmine on juba pool võitu, õige analüüs võimaldab otsida ka õigeid lahendusi. Pakun välja neist mõne.
Teadlik sotsiaalsete suhete loomine. Meie valitud omavalitsusjuhid ja ametnikud peaksid kasutama võimalikult palju võimalusi osaleda konverentsidel, katseprojektides, pidama dialoogi ministeeriumite ja riigiasutustega just meile olulistes valdkondades.

Kasutama ka võimalust, et rääkida meie proovikividest, sest kunagi ei tea, kes samasuguste probleemide lahendamiseks koostööpartnerit otsib.
Koondame teadmisi ja arendame võrgustikke, mis suudaksid uusi ideid genereerida. Kunagi soovitasin riigigümnaasiumi, kutsehariduskeskuse ja ettevõtluse ühte kampusse koondada - maailma praktika näitab, et haridus ja ettevõtlus lähestikku hakkab uut väärtust looma.
Tuleviku suured rahad ja arengud toimuvad energiavaldkonnas. Minu teada Järva vald ja Paide linn opereerivad ise mõnda katlamaja. Türi vald rendib aga oma katlamajad ja trassid mugavusest välja. See tähendab, et Türil töötab paar katlakütjat, kogu energia planeerimine ja teadmine asub aga kuskil mujal. Peaksime tuleviku mõttes strateegilistes valdkondades kompetentsi kasvatamise eesmärgil muudatusi tegema.
Kutsume elama kas heade teadmiste või suure sotsiaalse võrgustikuga inimesi. Veel üks näide Türi vallast. Mõne aastaga pannakse rohkem kui miljon eurot kinni eluaseme soetamise toetusse. Täiesti huupi. Selle asemel võiks toetuse suunata inseneride, energiaekspertide, disainerite - kellegi, keda kogukond või mõni ettevõte arenguks vajab - siia elama meelitamiseks.
Sellisel juhul teame, et iga sent maksumaksja raha annab võimaluse olla soovitud teemadel edukam.
Programm «100 kõige andekamat noort Järvamaale tagasi». Mitte kõige tublimat õpilast, vaid igas valdkonnas kõige andekamat. Võib eeldada, et neil on pärast hariduse ja võib-olla ka töökogemuse omandamist kompetentsi ja täiesti kindlasti on neil kiirelt laienev sotsiaalne võrgustik. Neil on veel tugev side kodukohaga ja oma pereelu võiksid nad ka siin luua.
Eespool kirjutatut pole sama lihtne ette näidata kui uut kergliiklusteed, kuid väärtust loovad ainult inimesed - majad ja tänavad seda ei tee.
Oma heaolu parandamiseks peame kasvatama teadlikult siinsete inimeste sotsiaalset võrgustikku ja tooma Järvamaale elama neid, kelle teadmised meie heaolu kõige rohkem kasvatada võiksid. Ehk siis läbimõeldud, teadlik tegevus neil teemadel annaks Järvamaale tulevikus eelise olla edukam ja parem.


Lauri Läänemets: uute radarite rahastamisse tuleks kaasata erakapital

Riigikogu taastuvenergia toetusrühma esimehe Lauri Läänemetsa hinnangul tasub kaaluda võimalust, kus osa radarite ehituse hinnast maksaksid kinni tuuleparkide arendajad.Read more


Lauri Läänemets: käristajad ja lappijad

Eesti ei vaja täna mitte uut poliitilist jõudu, vaid pigem poliitikute uue põlvkonna tulekut, nagu on Soomes noor peaminister Sanna Marin, leiab sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets.

On tõsiasi, et Reformierakonna neoliberaalne ilmavaade on Eestit aastakümneid kujundanud. Pikalt võimul püsinud erakonnal on ette näidata mitu Eesti jaoks olulist edulugu, samas lasub oravatel vastutus ühiskonna lõhki käristamise eest, mille tagajärjel on meil lausa põlvkondade kaupa inimesi, keda iseloomustab ilmajäetus. See ei puuduta mitte ainult neid, kes kogevad materiaalset ilmajäetust, vaid ka kultuurilist - inimesi, kellel varem oli Eesti elus oluline roll, kuid kes nüüd tunnevad, et riigi areng ei sõltu enam neist.

Aastaid on jutlustatud turumajandusest, mis toovat hea elu ning kutsutud selle tuules muudkui tarbima. Raha tõesti tulebki, kuid mitte enamuse kätte, vaid enamuse käest nende kätte, kes turgu kontrollivad. Kui läheb hästi, võidab turg, kui mitte, siis maksab tarbija-kodanik selle omast taskust - seda ka avalike teenuste vähesuse või puudumise korral. Igaüks olevat oma õnne sepp, ka ääremaadel, ning riigi vastutus oma kodanike ees olgu minimaalne. Ja nii ei olegi suur osa ühiskonnast Eesti edust osa saanud. Kõik see tekitab trotsi ja trotsil on mitu väljundit, poliitikas on selleks EKRE.

EKRE valitsusse jõudmine oleks justkui lükanud Reformierakonna ja sotsiaaldemokraadid ühte paati, kuid see on nii ainult inimeste põhiseaduslike õiguste ja vabadustekaitsmise puhul.

EKRE ja Reformierakond on lähisugulased

Majandusideoloogia vaatevinklist on EKRE hoopis Reformierakonna lähem sugulane kui esmapilgul paistab. Hoolimata oma lubadustest ja sõnadest kummardab samuti neoliberaalset turumajandust, süüdistades koos valitsusliiduga Reformierakonda ideedevaesuses, ent oma majanduspoliitika põhivalikutes lähtuvad ise neoliberalismi põhiteesidest.

Olgu siin näiteks rahandusminister Martin Helme, kes detsembri algul kinnitas, et ta ei soovi maksustada rahvusvaheliste digihiidude tegutsemist Eesti reklaamiturul. Teisisõnu eelistas ta globaalset kapitali rahvuslikule kapitalile ja vaadata jätkuvalt pealt. kuidas suurte päevalehtede, aga ka maakonnalehtede tegevus kiratseb välismaale mineva reklaamiraha tõttu.

Jah, EKRE on osutanud mitmetele ühiskonna valukohtadele ja sotsiaalmajanduslikele muredele, kus neil on sotsiaaldemokraatidega ühisosa täiesti olemas. Kuna oleme näinud vaid probleemitõstatusi, aga mitte lahendusi, siis võibki esialgu olla raske mõista, et tegelikult on nad jätkamas Reformierakonna liini.

"Hoolimata oma lubadustest ja sõnadest kummardab EKRE samuti neoliberaalset turumajandust."

Nagu juba öeldud, uusliberalismile on omane pühkida käed vastutusest puhtaks: riik ega poliitikud ei pea vastutama inimeste toimetuleku eest. Kõike reguleerib turg, mis asjad paika paneb. Parempoolsete, kelleks end reformierakondlaste kõrval nimetavad ka EKRE juhid, mantraks on, et igaühel on vabadus ja võimalus jõuda haljale oksale ning vaesus või elu hammasrataste vahele jäämine on enamasti inimeste enda valik.

Lisaks on neoliberaalsel poliitikal kombeks kõike võimalikult mõõdetavaks ja efektiivseks muuta, et riiki saaks vajadusel kiiresti siia-sinna pöörata. See läheb hästi kokku valimisperioodidega - muudatused viiakse võimalikult ruttu ellu, et näidata valijatele mõõdetavaid tulemusi. Kuna aetakse taga lühiajalist poliitilist kasu, siis pole ei pikaajalist vaadet ega tulevikku suunatud otsuseid ning ühiskonna võtmeprobleemid jäävad järgmiste valitsuste lahendada.

Oma tegemata tegusid varjutab EKRE rünnakutega vabaduste ja demokraatia suunal, käristades ühiskonda nüüd uutmoodi. Mäletan juba noortelaagritest, et tähelepanu keskmes olid need, kes rohkem kraaklesid ja pahandusi tekitasid. Nii olemegi paradoksaalses olukorras, kus tuleb pidevalt kaitsta vabadusi, mis võtab ära üksjagu tähelepanu inimeste sotsiaalmajanduslikelt muredelt. Nii aga ei tohi. Meil on arvukalt inimesi, kes vajavad rohkem riigi tuge ja mõistmist. Nende seas annavad tooni just EKRE valijaid. Inimesed tunnetavad ebaõiglust ja seda kindlasti õigustatult.

Liigne individualism sööb kogukondlikkust

Liberalism isikuvabaduste võtmes on aga samuti individualistlik. Liigne individualism sööb teisest otsast kogukondlikkust, koosvastutamist ja koostegemisi, mis peaks just sotsiaaldemokraate iseloomustama. See on juhtunud paljudes riikides ja sellepärast said sotsid pihta ka viimastel Eesti parlamendivalimistel. Mitte ainult seksuaalvähemused või sõjapõgenikud ei tunne ebaõiglust, vaid ka elanikud kevadel uppuvate kruusateede ääres või suure töö eest ebamõistlikult väikest palka saavad inimesed.

Ühiskond peab olema õiglane, sest lõpuni võrdne ühiskond pole võimalik. Õiglane aga küll. Ja õigluse mõõdupuuks peab olema kõige vähem teeniv, kõige raskemates oludes elav inimene. Ühiskondlik miinimum mida me mõistlikuks eluks peame, tuleb sättida just nende järgi.

Eesti ei vaja täna mitte uut poliitilist jõudu, vaid pigem poliitikute uue põlvkonna tulekut. Soome noor peaminister Sanna Marin on just sellise pöörde ere esindaja. Ja seda mitte sellepärast, et ta on naine, vaid sellepärast, et ta julgeb teha teistmoodi, tema silm särab, ta vaatab horisondi taha ning mõistab meid mõjutavaid maailma arenguid varasematest poliitgeneratsioonidest paremini.

"Olukorras, kui ühiskond on katki, on patt paluda n-ö kliimamõistmist neilt, keda riigivõim aastaid tagasi "hülgas"."

Eesti üheks võimaluseks on ülemaailmsed kliimaeesmärgid, kus saab kiire spurdi ja tõhusa tegutsemisega endale eelise luua – kui on nupukaid ideid, siis euroraha miljardid ootavad. Teisalt on Keskerakond, Isamaa ja EKRE seoses kliimateemade ja põlevkiviga Ida-Virumaa omamoodi lõksu pannud ja inimesi petnud, lükates muudatused tulevikku. Reformierakond peab aga üle elama maailmavaatelise kriisi. Tegelikku kliimapoliitikat, mis vähendab tarbimist ja piirab raiskamist, ei ole võimalik saavutada ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse.

Tänastest parlamendierakondadest on kahtlemata kõige rohelisema mõtteviisiga sotsiaaldemokraadid. Me ei heroiseeri tarbimist, meie liikmed on roheliste teemadega sina peal ja meie programm, sh majandusprogramm on siin väga põhjalik.

Aga olukorras, kui ühiskond on katki, on patt paluda n-ö kliimamõistmist neilt, keda riigivõim aastaid tagasi "hülgas". Vähemalt mitte sellisel moel, et nüüd, kui ühed on teiste kulul jõukaks saanud, siis panustame kõik võrdselt rohelisse tulevikku või kui majandus on kliimakärped üle elanud, siis saab riik lõpuks inimestele mõelda. Eesti väikelinnade ja maapiirkondade elanikud on tihti väiksemad tarbijad, sageli vähendavad nad ise toitu kasvatades oma ökoloogilist jalajälge. Riiklik kliimapoliitika peaks just neid inimesi vähem koormama. Neid tuleb hoopis esile tõsta, soosides linnastumise asemel hajusamat elamist.

Eesti inimeste heaolu tagamiseks, piirkonniti õiglasemaks kohtlemiseks on vaja sellist majanduspoliitikat, mis ei ole niipalju turu tõmbetuultele avatud. On tarvis sellist poliitikat, mis toetab enam looduse hoidmist ja inimeste edenemiseks vajaliku sotsiaalse keskkonna arendamist. Sotsiaaldemokraadid peavad käristatu uuesti kokku lappima.


Lauri Läänemets: poemüüjast peaministriks saamine peaks olema Eesti unistus

Mart Helme poolt öeldud halvustavad sõnad noore ja edumeelse Soome naispeaministri Sanna Marini kohta peaks iroonilisel kombel olema just Eesti unistus.
Just nimelt igast müüjatüdrukust, bussijuhist Valgas, Narvas või Räpinas elavast mehest või naisest võiks saada Eesti peaminister kui tal vaid tahtmist oleks. Kellest siis veel kui mitte tublist Eesti inimesest?

Alternatiiv poemüüjale tähendaks ühiskonda, kus poliitiline eliit taastoodab end, tipp-poliitiku kohti ostetakse suure raha eest ja kui sa pole õigesse perekonda sündinud, siis sinu tase ongi olla lihttööline. Vastupidiselt Helmele usun mina, et igal inimesel on väga palju meie riigile anda ja olen õnnelik, kui mitte ainult eliit riiki juhtima ei pääse, vaid meil kõigil on selleks võimalus.

„Nüüd me siis näeme, kuidas ühest müüjatüdrukust on saanud peaminister ja kuidas seal mõnestki teisest tänavaaktivistist ja harimatust inimesest on saanud samuti valitsuse liige.“ Need Helme sõnad ei ole mitte ainult meie naabrite valitsuse solvamine, vaid suunatud ka meie oma inimeste pihta.

Ühegi inimese amet ei ole põlastamist väärt, kõigil peab olema võimalus ennast teostada. Iga töötaja annab oma töökohal sama suure ajalise ning tema võimeid rakendava panuse. Miks üht või teist tööd tehakse, sellel on erinevad põhjused, tihtilugu on valikud piiratud, ligipääs halb või puuduvad sootuks karjäärivõimalused. Selle asemel, et öelda „ei“ poemüüjale, peaks siseminister rakendama kõiki tema käsutuses olevaid võimalusi, et inimesi tagant tõugata, innustada.

Uskuge mind, olen näinud paljusid tipp-poliitikuid lähedalt ja võin kinnitada, et kui töötad postkontoris või lasteaias, ei ole sa mitte kuidagi halvem või vähem võimekam, et olla ühel hetkel Eesti Vabariigi minister.

Mina ja sotsiaaldemokraadid seisame sellise ühiskonna eest kus kõigile jaguks tööd ja tagataks selle eest väärikas tasu. Kus ühegi inimese amet ei ole laitmist väärt ja tal on võimalik alati edasi pürgida. Ei mingit elitarismi, ei mingeid klaaslagesid ja kui on ka mõni mõisas elav minister kes arvab teisiti, siis me ei lase tal oma inimeste püüdlustele kätt ette panna!

Sotside unistus ja saavutus ongi, et igast poemüüjast võib saada peaminister.

Sanna on minu põlvkonna sotsiaaldemokraat.

Vastupidiselt Helmele usun mina, et igal inimesel on meie riigile väga palju anda ja olen õnnelik, kui mitte ainult eliit riiki juhtima ei pääse, vaid meil kõigil on selleks võimalus. Luban, et sotsid seisavad sellise elitaarse mõtlemise vastu, mida mõisaomanik Helme esindab!

Olgu Soome peaminister ükskõik millisest erakonnast, isiklik solvamine jätab jälje, sellel on mõjud. Sa võid sotse mitte armastada, kuid soomlased on teinud oma valiku ja iga rahva valikut tuleb austada, ka naabrite oma. Kuna mõned ministrid hakkavad aru saama, et riikidevahelised suhted ei põhine parteide, vaid valitsuse vahelistel suhetel. Millegipärast asetub see skandaalsust kogunud väljaütlemine taaskord rubriiki "Kremlis plaksutatakse käsi"


Lauri Läänemets: kujutlege end ütlemas abikaasale, et otsin ka plaan B-d

Kuigi EKRE rääkis enne valimisi ohtralt Eesti ühiskonna pärisprobleemidest, nagu madalad palgad ja regionaalne ebaõiglus, ei ole erakond pärast võimule tulekut suutnud lahendusi pakkuda ja on hoopis halvanud valitsuse töö.
Kogu aur kulub EKRE sõnumite ümberlükkamisele, uurimiskomisjonidele, teineteise lepitamisele. Eesti elu triivib viimastel kuudel ühest skandaalist teise.

Sarnaselt tuhandete teiste kaitseliitlastega harjutan ka mina igal aastal koostööd meie NATO liitlastega. Kõik meie plaanid arvestavad NATO-ga ja seni pole meist keegi märganud, et koostöö prantslaste, inglaste või ameeriklastega oleks kuidagiviisi kriisis. Kaitseliidu tegevus põhineb usul, et NATO tuleb vajadusel appi, kuid meie kohus on algul ise võimalikult hästi vastu pidada ja vaenlast tõrjuda.

Analoog abieluga

Kujutage ette, et ütlete oma abikaasale, et meie suhe on kriisis ja vaja on plaani B. Või siis vähem utreeritult - te seletate oma äripartnerile, et seni igati hästi toiminud koostöö on kriisis ja vaja on otsida varianti B. Ilmselgelt olete pärast selliseid avaldusi silmitsi mitmete küsimuste ja probleemidega.

Siseminister Mart Helme saatis üle kogu maailma sõnumi meie liitlastele: „Sõbrad, NATO on kriisis ja Eesti otsib plaani B." Sõnad on välja öeldud ja neid enam olematuks ei triigi. Riikidel, kes omavahel salajast infot vahendavad, tekib kohe küsimus, et kes sinna plaani B kuuluvad? Kellega veel kavatseb Eesti jagada meie riigisaladusega kaetud riigikaitselist teavet? Miks USA või Prantsusmaa peaksid oma maksumaksja raha panustama Eestis viibivatesse sõduritesse, kui enam ei toimi koostöövorm, mille raames seda tehakse?

Need on küsimused, millele lähinädalatel või kauemgi peavad Eesti ministrid, diplomaadid, ametnikud, president, parlamendisaadikud vastama NATOs ja Euroopa Liidus. Eestit kaugelt jälgivatele inimestele on üsna kaelamurdev selgitada, et Eesti valitsusel on ühed ja teatud ministritel teised seisukohad. Päris skisofreeniline seis.

Samal ajal tõsistest teemadest...

Eesti kodanikel oleks samas aus teada, et kui kogu aeg kulub jamadele ja nende silumisele, siis kuidas seisab valitsus Eesti püüdluste eest? Näiteks Euroopa Liidus lepitakse praegu kokku uut eelarveperioodi ja lauale on pandud mitmed Eesti jaoks ebasobivaid ettepanekud. Kes ja kui palju kaitseb praegu valitsuses Eesti huvisid?

Põllumajanduses lepitakse praegu Euroopa tasemel kokku järgneva kuue aasta rahastamise printsiipe, aga meie maaeluministeeriumi juhtimine on halvatud. Kui Ratasel peaks õnnestuma mõnel tippkohtumisel korraks Macroni varrukast haarata, kas ta siis küsib Eesti põllumeestele võrdseid tingimusi või peab ta seletama hoopis seda, kuidas tema juhitud valitsus on muidu õigel teel, ainult ministrid kobavad pimeduses?

EKRE skandaalid ei ole vähimalgi määral Eesti inimeste ja meie demokraatia tervise huvides. Ikka vastupidi. Ei ole võimalik pidada ühiskondlikku debatti pensioni teise samba teemal, kui kogu meediaruumi haaravad ministrid, kes valetavad, sarjavad oma tööd tegevaid ametnikke või panevad püsti rahvusvahelise mõõtmega skandaale.

Eluliselt olulised küsimused

Riigikogu liikmetele tutvustatakse praegu energia ja kliimakava, mille Eesti esitab Euroopa komisjonile. Seal on aga vastupidiselt riigikogu poolt seatud eesmärkidele taastuvenergia ja loodushoiu ambitsioon kõvast allapoole toodud. Taaskord, kogu eeter on Helmetest umbes, ja nii ei jõua avalikkuseni, et taastuvenergia eesmärkidest sõltub lõpuks see kas Põlvas või Valgas elav inimene saab oma kortermaja riigi toel rekonstrueeritud või mitte.

Hetkel on kogu valitsusaparaat skandaalidest umbe jooksnud, sellesse on tõmmatud ka ministeeriumite tippjuhid ja isegi riigisekretär. Ma ei tea, kes sellest kõigest võidavad. Igal juhul ei ole need Eesti inimesed.