Nutikad lahendused annavad maapiirkondadele hoogu juurde

Tänane Eesti on paljuski Reformierakonna kujundatud. 17 aastat järjepanu võimul olnud erakonda saab seostada mitme Eesti edulooga, aga Reformierakond kannab vastutust ka mitme meie ühiskonna valukoha eest.

Reformierakondlased on aastaid ülistanud turumajandust, kus kõigil on vabadus ja võimalus jõuda haljale oksale ning vaesus ja kehvad olud olevat enamasti inimeste enda valik. Neoliberaalid leiavad, et igaüks on oma õnne sepp, seda ka ääremaadel, ja riigi vastutus oma kodanike ees olgu minimaalne. Teisisõnu tuleb kodanikel avalike teenuste vähesus või puudumine maksta kinni oma taskust või neist suu puhtaks pühkida.
Selline inimesekauge lähenemine on toonud kaasa ebavõrdsuse kasvu – eelkõige Tallinn koos Harjumaaga aina suurendab vahet väikeasulate ja maapiirkondade ees. Tulemus on kõigile teada: elanike arv enamikus Eesti paikades muudkui väheneb ning sellel on otsene mõju koolidele, lasteaedadele ja töökohtadele.
Kui arvestatav hulk inimesi piirkonnast lahkub, jääb kohapeale ka vähem teadmisi, oskusi ja sidemeid, mida kodukandi elujärje edendamiseks kasutada. Olemas on ka teatav äraminejate kriitiline piir, millest allpool ei teki enam kogukonnas vajalikku sünergiat. Ka igasse linna- või vallavalitsusse ei pruugi vajalike teadmistega inimesi jaguda.
Suurlinnade edu põhineb ju paljuski sellel, et sinna koondub palju erinevate teadmistega taibukaid inimesi, kes omavahel kohtuvad, lahendusi pakuvad, uusi ettevõtteid asutavad ja töökohti loovad.
Tahan aga rõhutada, et isegi rahvaarvu mõõduka languse korral on ka väiksemates kohtades võimalik piirkonda arendada, kohaliku rahva sissetulekuid ja heaolu kasvatada. Selleks peab olema pädevaid, visiooniga inimesi ja muidugi ka head tahet ning koostöövaimu.
Tooksin esile Viljandis tegutseva tarkvara- ja tehnoloogiaettevõtte Cleveron, mis asutas IT-akadeemia, kus koolitatakse häid spetsialiste. Pakiroboteid tootev firma aitab kasvatada ka linna teiste tööandjate, aga tegelikult kogu Viljandi võimekust. Arenguhoo raugemise asemel pannakse Viljandis pigem pöördeid juurde.
Alahinnata ei tasu ka sotsiaalseid suhteid, inimfaktorit. Minu jaoks tähendab sotsiaalne kapital inimestevahelisi suhteid, mida saab rakendada ühise kasu eesmärgil ühe või teise asja elluviimiseks. Olgu siin näide Hiiumaa vallast, mis sai eelmisel aastal riigieelarvest 3 miljonit eurot spordihoone ehituseks. Saab lausa öelda, et tänu laiale sotsiaalsele võrgustikule ja paljude inimeste panusele õnnestus valitsust veenda, et just see spordihoone on regionaalselt oluline.
Minu kodupiirkonnas asuv Väätsa põhikool on tõusnud kiirelt Eesti tublimate haridusuuendajate sekka. Teatud mõttes on Väätsa kooli edu taga needsamad sotsiaalsed suhted. Endise üliõpilasesindajana ei olnud mul probleemi helistada vallavanemana nii mõnelegi Eesti ülikooli juhtkonna liikmele või õppejõule ja saada kiirelt jutule. Koolidirektor omakorda sai helistada IT-ekspertidele, keda ta tundis varasema töö kaudu, ja rakendada nende teadmisi kooli hüvanguks.
Kui vaadata kõiksugu statistikat, siis arenguruumi on küll ja küll. Näiteks Harjumaal taotletakse EASist ettevõtetele mõeldud arenguhüppe toetusi kordades rohkem kui mujal Eestis. Kodanikuühiskonna toetusraha läheb tihti ka proportsionaalses plaanis kõige rohkem pealinnas paiknevatele ühingutele. Euroopa Liidu nutika spetsialiseerumise raha suutsid küsida ainult Tallinn ja Tartu. Isegi Kredexi korterelamute renoveerimise vahendeid jõuab maapiirkondadesse kasinalt.
Kohalike teadmiste ja suhetevõrgu piiratusega mittearvestamine on toonud kaasa selle, et ühetaolised riiklikud toetusmeetmed on aidanud ebavõrdsust hoopis süvendada. Riik ei ole neid meetmeid paika pannes arvestanud, et nii mõneski maapiirkonna omavalitsuses või ettevõttes ei pruugi olla häid taotlusekirjutajaid. Kuna napib nii teadmisi kui kogemusi, siis on toetuste saamisel võidumehed suuremad linnad ja sealsed ettevõtjad. Selle ärahoidmiseks tuleks valdavale osale toetusmeetmetest rakendada väikelinnadele ja maapiirkondadele soodsat koefitsienti või siis eraldi neile raha broneerida, nagu Kredexi renoveerimistoetuste puhul seda nüüd esimest korda tehakse.
Ka kliimamuutused võiksid olla väljaspool suuri linnu jääva Eesti üheks võimaluseks. Euroopa Komisjon on oma uue presidendi Ursula von der Leyeni suu läbi lubanud investeerida järgmisel eelarveperioodil 3 triljonit eurot kliimaneutraalsuse saavutamisse. Nii suur raha jõuab igasse valdkonda – transporti, ehitusse, haridusse. Kindlasti saab nende summade toel teha mitmeid riikidevahelisi koostööprojekte, mida tuleks Euroopa Komisjonilt otse taotleda. Kui paljudel omavalitsustel on selleks kompetents olemas? Kas meil on üldse võimekust need võimalused ära tunda?
Regionaalpoliitika lahutamatuks osaks peab saama teadmiste ümberjagamine, aga ka tugevate suhetevõrgustike väljakujunemise toetamine. Samuti tuleb toetusmeetmed koostada nii, et linnadesse kogunenud teadmised ja oskused ei kallutaks raha jagunemist ebavõrdselt linnade poole. Igal juhul kavatsen ma kõigi nende eesmärkide nimel tööd teha.
Mida paremini elab ka kõige kaugema ääreala inimene ja mida ühtlasemalt Eesti areneb, seda õnnelikum ja kindlam on Eesti tulevik!

“Tänu laiale sotsiaalsele võrgustikule ja paljude inimeste panusele õnnestus valitsust veenda, et just see spordihoone on regionaalselt oluline. “