EMOTSIOONID, TUNDED, EMOTSIOONID

Tänane päev ei sisaldanud kuigi paljusid tegevusi aga oli täis selliseid kogemusi, et pidasin vajalikuks neid teiega jagada.

1. Käisin sugulase matustel. Tartus.  Veendusin taaskord, et mida lõuna poole, seda paremad matused on. Tallinnas on selline konveierliin nagu oleks tegemist konservivabrikuga. Lõuna- Eestis aga hoopis teine lugu. Seal on aega, seal pühendub iga üks palju rohkem kogu tseremooniale. Mäletan oma vanaisa matust, veel rohkem lõuna pool, veel pikem ning täis traditsioone, mida Tallinnas ette ei kujutagi. Algas kodunt, autorong surnuaeda ja lõpuks peielauda. Rohkem kui pool päeva. See oli üks vapustavamaid sündmuseid, mida ma näinud olen ja väga liigutav igas mõttes.
2. Matused olid ilusad. Algasid lauluõpetajast lapselapse lauluga vanaemast. Ma pole kunagi nii ilusaid matuseid näinud. Imelik seda öelda aga jah. Ilusat oli isegi veelgi rohkem.
3. Sugulased. Ma polnud paljusid kunagi näinud, mõnda väga ammu ja veel parem oli avastus, et ammune tuttav ülikoolipäevilt ka minu sugulaste ringi tegelikult kuulub. Igal juhul päeva positiivne avastus – nad olid toredad ja toredad inimesed teevad alati head meelt.
4. Valimisteks valimistumise koosolek. Avastasin, et september on juba 3 nädala pärast. Kõik on alles tegemata. Aeg on ammu otsas. Täiesti hullumaja. Igal juhul lahkudes oli pea niivõrd pulki täis, et ainuüksi mõtlemine oli raske ja väsitav tegevus. Samas ma teadsin – kohe lähen jooksma, kaks- kolm kilomeetrit ja kõik mured nagu luuaga pühitud. Jooksmine tühjendab vahemälu ja annab vaba tunde.
5. Päikeseloojang. Täiesti muinasjutuline. Pileved ja taevas punakas – roosa. Järk – järgult kerkis udu. Elektripostid, viljapõllud, kruusateed. Ilma jooksmas käimata magaks kõik sellised superhetked maha.
6. Hämarus. Täna on täiskuu. Tõusis vaikselt, sama kiiresti kui päikesevalgus kadus. Oli suur ja õrnalt kollakas-punakas. Kuuvalgus ja udu, taaskord viljapõllud ja heinamaad. Kõigest pool tundi hiljem kaunist päikeseloojangust, täiesti teine maagiline vaatepilt.
7. Raske joosta. Seekordne kava nägi ette 2 km soojendust, sisuliselt sörk, seejärel 9 korda 1000m ajaga 5:00 ja 1000m ajaga 6:10. Lõppu 2 km sörki taastamiseks. No täiesti võimatu. Tundsin kohe, kuidas väsisin, jalgadest eriti kadus seda jõudu. Ikka sunniga tuli tempot hoida.
8. Öö ja kuuvalgus. Vahepeal saabus täielik öö. Kuuvalgus joonistas siiski märgatavaid puude varje põldudele ja teele. Ritsikad siristasid täiest kõrist, sest august on juba kord loodud maestrotele esinemise ajaks. Suvine jahedus, mõnus, kuid andis natuke tunda, sest 13 km oli särk ikka läbimärg juba.
9. Eriti raske joosta. Tundsin, kuidas väsisin. Samas oli mõnus, vaheldus pulsi järgi jooksmisele.
10. Ehmatus. Tavaliselt pimedas metsade või põldude vahel joostes ma vahel ikka köhatan kõvasti või teen mõne hõike. Seda selleks, et metsloomad ei ehmataks ja ei ole jooksu ajal hea hakata kellegiga tõtt vaatama. Seekord läks teatud hetkel meelest ära. Kuskil pärast Väätsa Prügilast möödumist oleks nagu hobune välja hinganud ja siis minu poole rabistanud. Esimest korda elus ehmatasin nõndamoodi. Olin valmis, et keegi härra loom tuleb nüüd mulle peale. Aga vot ei tulnud.
11. Valearvestus. Ühel hetkel hakkasin taipama, et ring, mille valisin (Väätsa- Lõõla- Piiumetsa- Väätsa) ei ole mitte 22 km nagu mul joosta vaja oli, vaid pikem. Tegin oma jooksu ära ja siis veel kolm kilomeetrit peale, et kõndides liiga ära ei jahtuks, külmetaks ning kiiremini koju jõuaks. Seega 25 km.
12. Hobuseisu. Kulus üle 2030 kilokalori. Terve päeva energiavajadus mõne tunniga. Loomulikult hakkab isutama. Toidumõtted on normaalne nähtus. Kõige huvitavam aga oli värskelt küntud põllust möödajooks. Muld lõhnas täpselt nagu maal kartulivõtu aegu. Põhimõtteliselt ma haistsin kartulivõttu ja kohe kujutasin ette, kuidas ma koju jõudes mõne kartuli, kasvõi toore, nahka pistan.
13. Vale päev. Ma ise ei avastanudki aga Mari-Liis meenutas, et täna pidi mul jooksmisest vaba päev olema. No vot. Ei imestagi miks raske joosta oli. Eile tegin 14 km ja oleks pidanud puhkama. Nüüd koormasin ennast kenasti. Sellel aastal suutsin Scoutsrännakul ja Kevadtormil oma jalga vigastada, nii et pausid olid pikad ja alles arenen noormaalsele tasemele.
14. Uni. Loomulik ja tore nähtus nende suuremate jooksmiste juures. Vapustav, hetkega tuli ja selline väsimuse uni, et kogu söögiisu lendas vastu taevast. Head ööd!