HARIDUSINNOVATSIOONIST AIESECI VILISTLASKONVERENTSIL

Eile oli mul meeldiv võimalus osaleda tudengiorganisatsiooni AIESEC vilistlaskonverentsi arutelus haridusinnovatsiooni teemadel. Kerides oma elu filmilinti kaheksa ja rohkem aastat tagasi, siis leiab sealt igasuguseid kokkupuuteid selle ühendusega. AIESEC toob ja viib üliõpilasi teistesse riikidesse tööle (sh ka Eestisse) ning seda juhivad tudengid. Minu jaoks on igal inimesel, kes selles tudengiühenduses kaasa teinud, tugev kvaliteedimärk küljes, sest juhtimise ja organiseerimise kogemus on seal kõrge kvaliteediga.

Panelistid olid hästi valitud, iga üks kattis täiesti erinevalt teemat. Küll aga läks arutelu kohe selles mõttes lappama, et innovatsioonist me kogu aeg rääkida ei saanud, arutelusse trügisid ka kõik muud hariduselu nurgad. Minu mõte aga keerles korra alljärgneva teema ümber.

Innovatsioon on millegi uut moodi tegemine. Uut moodi, tähendab võrreldes varasemaga muutust. Haridusvaldkond oma olemuselt on seni olnud aga väga konservatiivne, millel on oma hea ja halb külg.

Heaks võib lugeda selle, et iga uue avastuse või mõttega ei torma õpetajad kaasa, oma elukogemusele tuginedes lasevad nad iga päev tekkivatel normaalsetel ja imelikel revolutsioonilistel uuendustel endast mööda tuhiseda. See ongi igatpidi õige, sest vastasel juhul katsetataks laste peal kõiksugu teooriaid, õpetajad ja lapsed kulutaksid aga suure osa väärtuslikust ajast uuega kohanemiseks ning formaatide katsetamine jätaks jälje teadmiste omandamisele.

Hea vastandiks on aga õpetajaameti igavikulisus. Kas pikalt koolis töötanud ja teadmistest pungil õpetaja just halb nähtus on, selles ma julgen kahelda. Küll aga väärtustatakse tänapäeval elu jooksul mitmetel töökohtadel töötamist. Terve elu ühes ametis töötamisega kaasnevad mõned inimlikud probleemid. Mingil hetkel on psühholoogiliselt raske juba ainuüksi harjuda mõttega, et tuleb midagi uut juurde õppida, teistsugust tööd teha jne. See loogika kehtib igas ametis, nii ka õpetajaametis. Seega, mida kauem inimene õpetajana töötanud on, seda keerulisem on tal tegelikult kohaneda ja kaasa minna muutustega.

Tehnoloogia areng on meie ühiskonda vorminud selliselt, et lisaks faktiteadmistele ootame inimestelt kõiksugu sotsiaalseid oskuseid alates meeskonnatööst, heast empaatiavõimest jne. Fakt on, et Eesti koolist leiab seda teistmoodi õpetamist veel väga vähe, riiklikud eesmärgid on selles suunas seatud, kuid muutused on visad tulema. Kas ja kui tihti vahetavad tulevikus õpetajad oma töökohta, me ei tea. Tööealiste inimeste vähenemine, x, y, z põlvkonna ootused töökohale aga vähendavad kindlasti elupõliste õpetajate arvu kümne- kahekümne aasta jooksul, mis peaks konservatiivse haridussüsteemi muutustele rohkem avama.

Lisaks õpikule ja töövihikule on reeglina vaja veel hulga tööd juurde teha, et õpilastega maailmatarkusi huvitavalt, kaasatõmbavalt jagada. Järjest rohkem hakatakse õppeaineid lõimima, mis tähendab veel suuremat ja keerulisemat ettevalmistust. Iga õpetaja looming on loomulikult tema oma ning töökohta vahetades haarab ta selle tavaliselt kaasa (küsimus ei ole ainult õpetajas, vaid ka kooli huvis süsteemselt läheneda ja õpetaja loodud materjalidest rohkem huvituda).

Juhul kui õpetajad tulevad ja lähevad koolist palju tihedamini kui praegu, siis kulub kooli tervikvaates oluliselt rohkem aega ettevalmistus ja arendustöö peale. Ettevõtluses kehtib reegel, et töökohal looduga niisama minema ei kõnnita, siis miks see ei võiks nii ka koolis olla. Kõige selle valguses on meie põhikooli direktori püstitatud tähelepanek igati asja -ja ajakohane- õpetaja looming võib alati õpetajaga kaasa liikuda, kuid kasutamisõigus peaks samuti koolile jääma. Selliselt ei ole vaja uuel inimesel alati ratast leiutada, vaid seda on võimalik täiendada.

Isegi kui kõik päris täpselt nii ei lähe nagu ennustada julgen, siis jääb ikka küsimus- kuidas hoida haridussüsteem piisavalt konservatiivne, et siia – sinna tõmblemisest raiskamist ei tekiks, kuid piisavalt paindlik muutustega kaasa minekuks.