Igale maitsele jõuluteemalisi leiutisi – Väätsa vaateaknad

Kõigil on võimalik oma silmaga Väätsa Rahvamaja vaateaknaid kuni aasta lõpuni vaatamas käia, kes kohe ei jõua, teile panen mõned pildid ning jutustan veidi akende tegemise lugu, et oleks tausta ja mõtlemisainet.

Vaateaknad on pigem lahendus sellele, et Eestis ei ole kaubanduskeskuseid oma suurte jõuluvaateakendega, mis naelutaks tänaval kõndivaid lapsi ja nende vanemaid. Kui midagi on, mis sulle väga meeldib ja mida kogeda tahad, siis nuriseda pole mõtet, aitab pigem see, kui ise ära teed. Mõeldud-tehtud! Eelmisel aastal tegime ca 10 akent, millest 2 liikusid, sellel aastal 30, millest 23 liiguvad.

Korralduslik pool nägi välja nagu alati Väätsa sündmustel – varakult tuleb mõtet veeretama hakata. Alustasin juulis ja nii me siis lõpuks kerisime seda mõtet järjest konkreetsemaks. Lõpuks, kui võimaluse akent teha, välja kuulutad, siis oli rahvast juba murdu. Tõeliselt kogukondlik projekt muide. Oma akna tegid: kool, lasteaed, laste mängutuba Vääsuke, rahvamaja, Meelis Pilipenko, Madli Liiva, Laivi Pilipenko, juuksur Veroonika, Kodutütred, jalgaplliklubi, IM Sport trennilised, Eesti Jalgrattamuuseum, Raid Saar, Väätsa eakate kodu, Riina Annus, Loomering, Tiina Kerb, eakate selts Ristikhein, tantsurühm Riikar, Järvamaa jahimehed, perekond Väärtmaad ja nati ka mina.

Osa jõulu vaateakende tegijatest
Gregor ja Madis Vellamaa

Kõik on ülitublid, sest kui tulemust vaadata, siis on igale maitsele midagi – vilkuvat, liikuvat, konservatiivset, stiilset, pisidetaile ja suuri. Äge fakt on see, et eakte kodu elanikud tegid 4 kuuga 650 pisikest päkapikumütsi, mis ühel kanal nüüd üles – alla liiguvad. Minu poolt kummardus kõigile, sest vaeva nähti väga palju.

Neist tegijatest ma tahangi veidi rääkida. Rait ja Meelis Pilipenko on kõvad mehed, kes väga palju taustatööd ära tegid, sest elekter, raamistik, valgus jm ehitusdetailid vajasid kõvasti tegemist. Ilma nendeta poleks asju kuhugi olnud riputada ega võimalik midagi käivitada. Mingil hetkel liitusin ka ise selle kahese seltskonnaga, kes rahvamajas elas. Vaatasin, et reedest kuni teisipäeva õhtuni oli tempo selliselt peal, et kodus köögis ei liikunud ükski asi – sinna lihtsalt ei jõudnudki.

Ristikhein plaane pidamas
Noorest mannekeenist saab varsti vuntsidega suusataja
Everti poeg oli näiteks väga kannatlik 150m kaablite ettevalmistamisel, kuigi tal hakkas kohe sünnipäevapidu

Mootorite tehnilise lahenduse mõtlesid välja, otsisid kokku, programmeerisid ja enamusele asjadest aitasid ka külge panna SPARK Makerlabist Gregor Randla ja Mihkel Killo. Tulid pühapäeval ennelõunat ja Tartu tagasi hakkasid liikuma 01.00 öösel, kui oli selge, et füüsikaseadusi pehme peaga pole enam mõtet katsetada. Väga entusiastilikud mehed ja meeldiv koostöökogemus!

Helina Roosileht riietas meie nukud suurepärase detailsusega

Tulevikuks kaks mõtet. Esiteks, et mida teha leiutistega, mis on praegu kasutusel aga alles jäävad. Näiteks eelmisest aastast kasutasime vist ainult rongi, ülejäänu, mida koju ei viidud, ei leidnud seekord kasutust. Palju asju jääb järgi ja see võimaldab ühel hetkel juba väikese saali varasemate leiutistega täita. Aastatega võiks jõuda sinnamaale, et lisaks akendele on rahvamajas ka mõlemad saalid leiutisi täis – tekiks selline omanäoline leiutiste jõulumaa.

Teine tähelepanek on aga haridusvaldkonnast. Leiutiste liikuma panemine on seotud füüsika, kunsti, programmeerimise, matemaatika, joonestamise jne teadmistega. Sisuliselt, kui asja paremini läbi mõelda, saaks osa vaateakende tegemisest olla täiskasvanuõpe, selline, mida naudid aga saad oskuseid juurde. Tundsin, et ma õppisin päris palju, sest mingi osa mootoritest pidin lõpuks ise kokku panema ja paigaldama Gregori juhiste järgi.

Suur tänu ja kui kellelgi soovi järgmisel aastal kampa lüüa, siis andke kohe märku, sest alustama peaks juba uuel aastal!

Järva Teataja väga hea galerri Dmitri Kotjuhi piltidest leiad siit.