Eesti valitsus ja omavalitsused on suutnud teha head tööd koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. See nähtub ka peaminister Jüri Ratase igapäevasest viirusega seotud Eesti ja välismaa aruandest riigikogule. Samas on ettevaatusabinõud paljud töötajad ja tööandjad raskesse olukorda pannud. Riik peab siin sekkuma.
Järvamaa omavalitsused on samuti teinud ettevalmistusi viirusele reageerimiseks. Valdade ja linnade töötajad, kes otseselt ei tegele sotsiaal- ja haridusküsimustega, ei viibi kodus niisama.
Omavalitsused on võimalikud stsenaariumid läbi mõelnud ja viinud asutused reageerimisvalmidusse. Kodus olevad omavalitsuste palgalised töötajad on oluline reserv juhuks, kui peaks tekkima vajadus näiteks haigestunud sotsiaaltöötaja või eakatekodu hooldustöötaja asendamiseks.
Ma tänan ja tunnustan kõiki Järvamaa linna- ja vallavalitsusi, arste, sotsiaaltöötajaid ja neid, kes on reservis valmis reageerima, pühendumuse ja inimestele kindlustunde andmise eest!
Tuletan meelde omavalitsuste üleskutset anda teada üksi olevatest või toetust vajavatest eakatest inimestest, kellel võib olla infopuudus või kellel puudub abiline poest vajamineva toomiseks. Selles viiruse kriisis on eakad ja nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed kõige ohustatumad.
Kes maksab aga palga, kui inimene peab kodus olema?
Kui teid on määratud koju, sest olete nakatunud või viibinud nakatunud inimesega samas ruumis, saate perearstilt haiguslehe ja kulud hüvitab haigekassa. Samas on palju inimesi, kes peavad kas lapsega, välisreisilt tulnuna või mingil muul eriolukorra põhjusel kodus olema ja kaotavad poole kuu või isegi terve kuu palgas. Neid lahendusi töötatakse praegu välja.
Täpset tulemust on veel vara öelda, kuid sotsiaaldemokraadid on teinud seadusemuudatuse ettepaneku hüvitada kodus viibimine alates esimesest tööpäevast nii, et see kataks kõik võimalikud viirusega seotud põhjused.
Olen ettevalmistajatega suheldes toetanud versiooni, kus riik aitab hüvitada koju saadetud inimese palga 50-70 protsendi ulatuses. Ükski tööinimene ei tohi selles kriisis pihta saada. Olukorras, kus valitsus, põhjendatult, on peatanud töö ja põhjustanud ettevõtetele majandusraskusi, kannab riik kohustust aidata. Siin on eelduseks aga oma õiguste teadmine, mida siinkohal tööinimestele meelde tuletan.
Kaugtöö tegemine on võimalik ainult mõlema poole nõusolekul. Töölepinguseaduse § 37 ütleb, et tööandja ei saa ühepoolselt töötajat puhkusele saata ega jätta töötasu maksmata. Sama kehtib töötaja kohta – ilma mõjuva põhjuseta koju jääda ei saa.
Kui aga tööandjast mitteolenevad majanduslikud asjaolud, milleks võib olla COVID-19, ei võimalda tööandjal töötajale kokkulepitud ulatuses tööd anda, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla alampalga, mis praegu on 584 eurot kuus.

Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt palga vähendamisega. See tähendab, et kui tööandja soovib tasu vähendada 50 protsenti, siis tuleb ka töömahtu vähendada samas ulatuses. Tööandja peab teatama töötasu vähendamisest usaldusisikule ja töötajatele vähemalt 14 kalendripäeva ette.
Töötajal on õigus tööleping üles öelda, teatades sellest tööandjale viis tööpäeva ette. Kui töötaja on palga vähendamise tõttu töösuhte lõpetanud, siis tuleb talle maksta hüvitist samas ulatuses, mis koondamisel, see on töötaja ühe kuu tasu ulatuses. Samuti on töötajal õigus saada töötuskindlustushüvitist, kui tööleping on lõppenud sellel alusel. Tööandjal ei ole õigust teid koju saata palgata puhkusele ja nõuda, et võtaksite kriisi põhjustel välja oma korralise puhkuse.
Paljudel on raske, paljudel läheb tulevikus keerulisemaks, kuid ebaõiglus ei tohi langeda tööd tegevate inimeste õlgadele. Kriisid on meie ühine vastutus ühiskonnana, kus toetamine ja ümberjagamine nii töötajale kui ka kaettevõtjale on omal õigel kohal.