Kui vastata pealkirjas püstitatud küsimusele, siis õige vastus on, et mitte keegi! See aga ei tähenda, et see nii olema peaks.

Kujutan ette, et minu küsimuse peale tõusevad paljudel karvad turri ja nad tahaksid meenutada vabaturumajanduse algtõdesid, printsiipe, mille kohaselt omavalitsused ei tegele ettevõtluse ja töökohtade loomisega, riik ei tohi turgu moonutada jne.

Julgeksin aga sellist kriitikat nimetada mugavusmõtlemiseks, mis näitab piiratust ühiskonna arengute mõistmisel ja sisse tambitud dogmadesse kinnijäämist. Tegelikult on omavalitsuste käes väga võimsad hoovad, et Järvamaal elanike poolt tehtav töö oleks kõrgemini tasustatud ning loodaks uusi töökohti. Seda lihtsalt ei osata kasutada.

Tehnoloogia ülikiire areng muudab maailma, nagu tegi seda aurumasin. Muideks, aurumasin mitte ainult ei muutnud töö tegemist lihtsamaks, vaid andis tugeva tõuke tööstuse arengule, meelitas inimesed linna elama, andis tõuke mitmete maailmavaadete ja filosoofiate kujunemisele, oli vundamendikiviks tänasele demokraatiale ja isegi seitsmekümne tunnine töönädal asendus vallandunud protsesside mõjul tänase neljakümnega. Tohutu mõju!

Tänane tehnoloogia areng toob kaasa peadpööritavalt kiiremaid muutuseid. Vahe on selles, et aurumasina mõju oskame tagantjärgi hinnata, mis aga praegu toimub, pole enamusele meist igapäevaelus nii kergelt mõistetav ja tunnetatav.

Näiteks Maailma Majandusfoorumi töökohtade tulevikku analüüsivast raportist selgub, et 65% täna algkoolis õppivatest lastest asuvad täiskasvanuna tööle ametipostidele, mida täna veel ei eksisteeri. See juhtub järgneva 20 aasta jooksul ja rumal oleks arvata, et ei puuduta neid, kellel täna juba töökoht olemas on.

Ennustatakse, et kui praegused trendid jätkuvad, võib näiteks keskmine kanadalane arvestada oma karjääri jooksul 15 erineva töökohaga. See on keskmine ja ei ole kõigi puhul sama, Eestis võib see number olla ka 7, 10 või hoopis 19. Nii suur arv töökohti tähendab mitmekesist haridust või valmisolekut pidevalt ümber õppida. Arvan ennast isegi olevat selle ennustuse tõestuseks – olles alla poole eeldatavast ajast tööturul olnud, on minu erinevate töökohtade number juba 6.

Statistikaameti andmete põhjal väheneb Eesti elanike arv kahekümne aasta jooksul 125 00 elaniku võrra. See tähendab, et Järvamaal tööd tegevate elanike arv võib väheneda 2000-3000 inimese võrra. Ilmselgelt on sellisel vähenemisel väga tugev mõju maakonna ettevõtetele – kus tehakse odavamat tööd, mis eeldab lihtsamaid oskuseid, need kas kolivad või suletakse, teised panustavad tehnoloogiasse, mille tõttu on vaja vähem, kuid teistsuguste oskustega inimesi.

Igat inimest ja ettevõtet eraldi vaadates pole need arengud märgatavad, kuid pannes Järvamaa või Eesti andmed kokku, joonistuvad välja selged mustrid, mis näitavad suuri muutuseid.

Milles siis lahendus peitub?

Lahendus on hariduses. Mida rohkem kaasaegsemaid oskuseid ja teadmisi, mõistmist ja võimekust, seda edukam on inimene. Oskused või võimalus uusi oskuseid vajadusel omandada kindlustab töö ja tähendab tihtilugu varasemast suuremat sissetulekut.

Täiskasvanud, julgen öelda, et tänased 40- 60. aastased töötavad või töötud, on need, kelle tulevik iga linna- ja vallavalitsust peaks eriti huvitama. Neid vanuserühmi võivad muutused valusalt tabada.

Näiteks muutused 40-aastaste inimeste töökohtades või töös ei pruugi tulla järgmisel aastal, vanuses, mil uusi oskuseid omandada on kergem. Mure võib saabuda siis, kui see juhtub 55, 60 või hoopis 65-aastaselt. Õppimise vajaduse mõistmine ja võimalus juba täna õppida oleks üheks lahenduseks.

Kuigi Järvamaal on kutsehariduskeskus ja täiskasvanute keskkool (sellel aastal kõige rohkem medaliga lõpetanuid maakonnas), jääb sellest väheks. Keegi peab huvi tundma, kas kutsehariduses pakutakse kõiki neid võimalusi, mida meie inimesed vajavad. Kas neil, kelle sissetulek jääb alla 800 euro, on ikka võimalik kooli sõita, kas tööandjad toetavad oma töötajate õppimist, kas inimesed on üldse võimalustest teadlikud, kes teavitab inimesi, et õppima peaks, kes on eeskujuks jne.

Ideaalis võiksime kõik omandada uue eriala, kuid oma oskuste täiendamine annab mõnikord ka tugeva eelise. Ennustuse järgi on tööturul järjest olulisemad kolm oskust – IT, keeled ning sotsiaalsed ehk suhtlemisoskused, oskus meeskonnatööd teha jne. Näiteks võib inglise keele õppimine anda insenerile või autojuhile täiesti uued võimalused rahvusvahelises ettevõttes või arvutioskuse täiendamine päästa töökoha kaotusest.

Töökohtade ja täiskasvanute õppimisvõimaluste olulisust tuleb kindlasti rõhutada maakonna uues strateegias, mille tegemist maakonna arenduskekus eest veab ja kuhu siinkirjutaja kindlasti oma panuse annab. Just surema pildi olulise osana, sest kõik on tervik ja mõjutused elukeskkonnas või lapsi puudutavates teemades on vähemal või rohkemal määral tõstatatud küsimusega seotud.

Senised sõnakõlksud ja siiani kaunilt arengukavas olnud laused elukestvast õppest peavad saama tegelikkuseks. Sisutühjade lubaduste ja iganenud kommunaalpoliitikaga avatud maailma arengutele vastu ei astu. Me peame Järvamaad juhtima selliselt, et siin jätkuks tööd ja sissetulekud kasvaksid ning selle võrrandi lahenduse oluliseks osaks on igale täiskasvanule kättesaadavad õppimisvõimalused.