Kõik sai alguse sellest, kui eelmisel aastal Koigi jõulupeol rääkisime Ene Puhmastega Järvamaa ja seejärel Koigi kultuurisündmustest. Kuulsin esimest korda, et Koigis peetakse pidusid koridoris. Ajasin silmad punni ja küsisin, et kas saaks ka sellest pilti näha. Ei. Sain hoopis küllakutse, et tulgu vaadaku ma ise.

Koridori laua katmine ja peo pidamine tundub väga eksklusiivne võimalus olevat ja oma eheduses on see väga äge, kuid teisalt on see ka sundolukord. Kui varasemalt oli Koigi Kultuuriseltsil tegutsemiseks ruumi küllaga, siis nüüd peab suht nappides oludes hakkama saama. Järva vallal vallavanem Rait, kellest ma väga lugu pean ja kes ka ühel sellisel peol käinud on. Ole sa Rait nüüd meheks ja proovi ikka Koigi teemadel kaasa mõelda, sest kogukonnapärleid tuleb hoida!

Laupäeval peeti siis uusaasta pidu, laud oli lookas ja inimesed väga sõbralikud ning rõõmsad. Esindatud olid kõik vanusegrupid. Mulle, kes ma külaline olin, koridori pidu väga meeldis, olen oma elus koridorides ka kõiksugu asju korraldanud ja teinud aga mitte midagi sellist. Seintel olid pildid ja tänukirjad tegemistest ja see muutis olemise kohe eriti muhedaks.

Lauldi ja see oli taaskord ehe kogemus. Iga laulu jaoks liikusid laululehed kõigile kätte ja viimase refrääni ajal saadeti need tagasi. Kindel, et kõik laulusõnu teaks ning need, kel vaja, näevad suurt teksti lugeda. Ja proovi sa siis mitte laulda, kui laua otsas istub pillimees ja akordion teeb tema sõrmede all kauneid helisid.

Mingit mölutamist ja niisama jauramist seal ei toimunud, kui laulmisest paus, siis läksid käiku arvamusmängud ja ma ei teagi.. kas oli ette valmistatud või tuli spontaanselt kohapeal, igal juhul töötas väga hästi.

Ja kui sa nüüd seal lauas istud, laulad, haukad salatit ning sellest rõõmu tunned, läheb jälle mõte sellele, et kui palju on Eestis neid inimesi, kes sellist elu enam ei koge või pole seda näinudki. Ma ei pea silmas pidu, vaid seda kogukondliku läbikäimist, isetegemist, koosolemise väärtustamist ja eelistamist telekale. Tore mõelda, et arvatavasti on sarnaseid seltskondi üle Eesti palju ja igas kuus miskit säravat siin- seal toimub. Suurlinnadest eemal on tõenäosus suur, et ka nooremad haaratakse ühel hetkel kapma. Suurlinnas seevastu jääbki paljude elu suurimaks kogemuseks sõpradega lokaalis veinitamine või ööklubi seiklused. Need on väga toredad, kuid kogemusena palju vaesemad kui näiteks see, mis nädalavahetusel Koigis toimus.

Head uut aastat ja tervitused Koigi rahvale!