Järvamaa Kutsehariduskeskuse juhataja Rein Oselin heitis 6. aprilli Järva Teatajas oma arvamuslooga „Kutsekoolide tulevikust ja valimistest“ kinda Järvamaa sotsiaaldemokraatidele meie arvamuse põhjal, et kutseõppes võiks rohkem kaasa rääkida omavalitsused ja tööandjad. Loodan, et Sa Rein ei kurvasta, kuid ma ei hakka ajalehes Sinuga üks-ühele debatti pidama. Avan rohkem Sotsiaaldemokraatide ja enda nägemust, sest üks avalik debatt Järvamaal pakutava kutsehariduse osas on alati tervitatav ja edasiviiv.

Meie ühiskonnal seisavad ees kaks teada-tuntud suurt väljakutset. Üheks neist on robotite ja tehnoloogia võidukäik, mille käigus asuvad metallist ja plastikust ette õpetatud masinad tegema seni inimesele leiva lauale toonud tööd. See ei ole ülemaailmne või Eesti valitsuse probleem, see on väga palju Järvamaa lähituleviku mure.

Tööturu muutuste prognoosid ennustavad tööjõu vajaduse vähenemist eelkõige masinatele lihtsalt õpetatavatel töödel nagu koristamine, raamatupidamine või igapäevaelus hästi nähtav teenindaja amet näiteks poekassas, kus iseteenindav kassa ühel päeval asendab pea kõik müüjad. Prognooside järgi suudab kümne aasta pärast auto ennast täielikult ise juhtida. Ettevõtja jaoks tähendab see võimalust tööjõukulude pealt kokku hoida, paljude jaoks aga töö kaotamist.

Teise väljakutsena teame elanikkonna vananemist. Vähem töökäsi tööturul toob endaga kaasa tööandjate (sealhulgas ka omavalitsused) vajaduse tööde ümberkorraldamiseks. Tööjõu nappuses tuleb rakendada rohkem tehnoloogiat, muuta tööprotsesse efektiivsemaks jne. See eeldab senisest teistsuguseid oskuseid kõigilt. Erilist tähelepanu peaksime aga pöörama 40-50 aastastele inimestele, kelle infotehnoloogia kasutamise oskused on kesisemad või kes on spetsialistid võib–olla nendel erialadel, mida arvatakse lähitulevikus kaduma.

Need protsessid mõjutavad tugevalt tööandjat, kellest mitmed võivad sattuda raskesse olukorda, kui vajalike oskustega töötajaid ei leia. Omakorda on ettevõtjate ja inimeste edust sõltuvad omavalitsused ja riik. Väiksem maksulaekumine tuleb ringiga tagasi kõigile ja avaldub näiteks kehvemas lumelükkamises talvel või koolihariduse pakkumisel.

Eelpool kirjeldatu kehtib rohkem Järvamaa kui Tallinna kohta, kuna pealinn suudab kokku kraapida parima tööturul olemasolevast. Poliitikutele ei pruugi see teema olla ahvatlev, kuna tulemused avalduvad mitmekümne aasta jooksul ja vaikselt. Koolijuhtide jaoks võib see tähendada häirivalt palju asjaajamist ning nõuda töötamisel entusiasmi. Nende jaoks, kelle töökoht tulevikus kaduda võib, on igapäevatoimetuste kõrval probleem veel hoomamatu.

Lihtsalt öeldes on sotsiaaldemokraatide mure selles, kuidas tagada Järvamaa inimestele tulevikus töö, kõrgema palgaga töö ning ettevõtjatele võimalus leida õigete oskustega töötajaid.

Kõigi nende väljakutsete üks oluline võti peitub kindlasti kutsehariduses. Järvamaa Kutsehariduskeskuse õpetajad on head, hariduse kvaliteedi osas on põhjust rohkem rahul olla kui nuriseda. Küll aga julgeksin esitada väljakutse strateegilisele planeerimisele, maakonnasisesele koostööle ning tulevikuväljavaadetele.

Kutsehariduses jääb domineerima valdkondlik lähenemine, vähemalt seni kuni omanikeringi kuulub ainukesena riik läbi ministeeriumi või kui räägime erialadest, mis eeldavad kallite seadmete soetamist. Viimase puhul on mõistetav, et 80 kilomeetri kaugusel teineteisest asuvas asutuses ei ole mõtet dubleerida erialasid, mille sisseseade maksab näiteks miljon eurot. Küll aga võiks väikesema kuluga erialasid õpetada igas koolis, kui nende vajadus on põhjendatud.

Järvamaa vajadustest lähtuv kutseharidussüsteem võiks olla rohkem regionaalne kui valdkondlik. Rohkem meie vajadusi arvestav – see tähendab, et kooli suundade ja strateegiate otsustamisel peaks otsustes kaasa rääkimise õigus olema siinsetel omavalitsustel.

Veel olulisem oleks omanikuvastutust jagada ettevõtjatega. Euroopas on täiesti tavaline nähtus, et kutsehariduse otsuseid teevad suuresti tööandjad. Esiteks teab tööandja kõige paremini, milliste oskustega töötajat neil vaja läheb, teiseks liidab selline seotus veel paremini kooli ja ettevõtte. Taoline tugevam sümbioos aitaks leida paremaid lahendusi praktika või õppepaikade näol või tooks haridusse lisainvesteeringuid.

Asun nüüd aga selle info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) küsimuse juurde. Jah, Järvamaal on võimalik omandada IT tugiisiku ja IT süsteemide nooremspetsialisti ametit. Kindlasti täiesti vajalik amet, kuid mitte väga suurejoonelise perspektiiviga. Arvuti lahti võtmise ja kokkupanemise ning arvutivõrkude haldamise kõrval peaksime tahtma rohkemat. Kuhu jääb loomevõime? Kui me räägime täna lasteaias ja algkoolis programmeerimisloogikate õpetamisest ja põhikoolis lihtsamast programmeerimisest, siis milline on maitse suhu saanud noore võimalus Järvamaal edasi õppida? Õige vastus on, et võimalus on ainult siit ära minna, et tänapäeval igas eluvaldkonnas olulist IKT oskust omandada.

Olen kaks korda suuremas seltskonnas uurinud, miks meil selliseid oskuseid ei õpetata. Võib–olla meenub asjaosalistele, et esimene kord oli vastus, et siia Järvamaale ei leia kusagilt õpetajaid. Teine kord tuli välja, et maakonnas ei ole praktikakohti. Ma ei pea kumbagi tõsiseltvõetavaks põhjenduseks ambitsioonikuse puudumise õigustamisel. Väike Väätsa Põhikool on vajadusel võimeline kohale tooma hea õppejõu Tartust või Tallinnast ning ka praktikakoha leidma, kuid see ei peaks olema põhikooli roll.

Kui rääkida dubleerimisest kutsekoolide vahel, siis puhastusteenindaja või müüja erialade mõttes on see korralik. Mida me sellest järeldame? Võib–olla on nõudlus suur, ehk ei võimalda õppijate haridustase rohkemat, kuid võib–olla on möödanikuga jätkamine kõige lihtsam. Lähitulevikus kaduvatele töökohtadele inimeste koolitamine on sisuliselt tulevikuks töötute koolitamine. Miks me ei dubleeri aga IKT erialasid, teadmisi, mille järele nõudlus kasvab nii eriala- kui täiendõppes? Õigemini – meil põhimõtteliselt polegi neid.

See nüüd ei ole kutsehariduse keskusele näpuga näitamine, vastus küsimusele on palju keerulisem ning võime samahästi otsa vaadata Haridus- ja Teadusministeeriumile, maavalitsusele ning omavalitsustele.

IKT hariduse heal tasemel andmine on ebameeldivalt keeruline väljakutse. Järvamaal on põhiharidusega inimeste osakaal Eesti keskmisest kõrgem, millest saab järeldada, et IKT õppimiseks vajalike eelteadmiste omamine ei ole kiita. Juba ainuüksi see asjaolu muudab õppekava, õppijate kohale meelitamise ning nende õpetamise keerulisemaks ja raskemaks.

Rääkides täiskasvanuõppest, siis need, kes täiendõppel kõige rohkem osalema peaks, tunnetavad selle vajadust kõige vähem. Seda ei saa neile pahaks panna, sest näiteks Türi vallas saekaatris töötaval mehel kulub madala palga juures terve päev tööle, õhtuks oled väsinud ja töö kaotuse hirmus vaba päeva niisama ei saa. Siin ongi vallajuhtide ja koolijuhtide vastutus seda mõista ning leida lahendus just sellistele keerulistele olukordadele. Kogukonnana oleme üks ja edu või ebaedu mõjutab meid kõiki.

See, et raske on, ei tähenda, et probleemiga tegelema ei peaks. Vastupidi – see näitab asja tõsidust. Kuid seni kuni kutsehariduskeskus üksi seda võitlust pidama peab, jäämegi ainult leheveergudel unistama. Samas – riikliku õppeasutusena võiksime siiski eeldada, et mingeid samme mitte ainult IKT õpetamise, vaid üldse tulevikuvajadustele vastamise suunas siiski kooli enda poolt ka suudetakse astuda.

Riigi juhtimises ja haridussüsteemis ei kehti loogika, et turg ja nõudlus panevad asjad paika. Kui me näeme midagi halba tulevikus juhtumas, siis ei maksa oodata turuloogikaid, vaid peab sekkuma. Vastasel juhul on kaotajaid palju, praegusel juhul täna 40-aastased ja vanemad inimesed, kelle töö või töökoht lähitulevikus kaduda võib.

Eesti riigil on paar aastat töös olnud tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. Suurepärane abimees, soovitan tutvuda, ja lähtuvalt sellest Järvamaa inimestele toeks olla tööturumuudatustes. Meenutades, Rein, Sinu arvamusloo valimiste aspekti, siis haridus on parim viis kindlustada inimestele töökoht, sissetulek ning võime aru saada, kas teemapüstitus on oluline sõltuvalt või sõltumata valimistest.

Ilmus Järva Teatajas 13. aprill 2017