Eesti ei vaja täna mitte uut poliitilist jõudu, vaid pigem poliitikute uue põlvkonna tulekut, nagu on Soomes noor peaminister Sanna Marin, leiab sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets.

On tõsiasi, et Reformierakonna neoliberaalne ilmavaade on Eestit aastakümneid kujundanud. Pikalt võimul püsinud erakonnal on ette näidata mitu Eesti jaoks olulist edulugu, samas lasub oravatel vastutus ühiskonna lõhki käristamise eest, mille tagajärjel on meil lausa põlvkondade kaupa inimesi, keda iseloomustab ilmajäetus. See ei puuduta mitte ainult neid, kes kogevad materiaalset ilmajäetust, vaid ka kultuurilist – inimesi, kellel varem oli Eesti elus oluline roll, kuid kes nüüd tunnevad, et riigi areng ei sõltu enam neist.

Aastaid on jutlustatud turumajandusest, mis toovat hea elu ning kutsutud selle tuules muudkui tarbima. Raha tõesti tulebki, kuid mitte enamuse kätte, vaid enamuse käest nende kätte, kes turgu kontrollivad. Kui läheb hästi, võidab turg, kui mitte, siis maksab tarbija-kodanik selle omast taskust – seda ka avalike teenuste vähesuse või puudumise korral. Igaüks olevat oma õnne sepp, ka ääremaadel, ning riigi vastutus oma kodanike ees olgu minimaalne. Ja nii ei olegi suur osa ühiskonnast Eesti edust osa saanud. Kõik see tekitab trotsi ja trotsil on mitu väljundit, poliitikas on selleks EKRE.

EKRE valitsusse jõudmine oleks justkui lükanud Reformierakonna ja sotsiaaldemokraadid ühte paati, kuid see on nii ainult inimeste põhiseaduslike õiguste ja vabadustekaitsmise puhul.

EKRE ja Reformierakond on lähisugulased

Majandusideoloogia vaatevinklist on EKRE hoopis Reformierakonna lähem sugulane kui esmapilgul paistab. Hoolimata oma lubadustest ja sõnadest kummardab samuti neoliberaalset turumajandust, süüdistades koos valitsusliiduga Reformierakonda ideedevaesuses, ent oma majanduspoliitika põhivalikutes lähtuvad ise neoliberalismi põhiteesidest.

Olgu siin näiteks rahandusminister Martin Helme, kes detsembri algul kinnitas, et ta ei soovi maksustada rahvusvaheliste digihiidude tegutsemist Eesti reklaamiturul. Teisisõnu eelistas ta globaalset kapitali rahvuslikule kapitalile ja vaadata jätkuvalt pealt. kuidas suurte päevalehtede, aga ka maakonnalehtede tegevus kiratseb välismaale mineva reklaamiraha tõttu.

Jah, EKRE on osutanud mitmetele ühiskonna valukohtadele ja sotsiaalmajanduslikele muredele, kus neil on sotsiaaldemokraatidega ühisosa täiesti olemas. Kuna oleme näinud vaid probleemitõstatusi, aga mitte lahendusi, siis võibki esialgu olla raske mõista, et tegelikult on nad jätkamas Reformierakonna liini.

“Hoolimata oma lubadustest ja sõnadest kummardab EKRE samuti neoliberaalset turumajandust.”

Nagu juba öeldud, uusliberalismile on omane pühkida käed vastutusest puhtaks: riik ega poliitikud ei pea vastutama inimeste toimetuleku eest. Kõike reguleerib turg, mis asjad paika paneb. Parempoolsete, kelleks end reformierakondlaste kõrval nimetavad ka EKRE juhid, mantraks on, et igaühel on vabadus ja võimalus jõuda haljale oksale ning vaesus või elu hammasrataste vahele jäämine on enamasti inimeste enda valik.

Lisaks on neoliberaalsel poliitikal kombeks kõike võimalikult mõõdetavaks ja efektiivseks muuta, et riiki saaks vajadusel kiiresti siia-sinna pöörata. See läheb hästi kokku valimisperioodidega – muudatused viiakse võimalikult ruttu ellu, et näidata valijatele mõõdetavaid tulemusi. Kuna aetakse taga lühiajalist poliitilist kasu, siis pole ei pikaajalist vaadet ega tulevikku suunatud otsuseid ning ühiskonna võtmeprobleemid jäävad järgmiste valitsuste lahendada.

Oma tegemata tegusid varjutab EKRE rünnakutega vabaduste ja demokraatia suunal, käristades ühiskonda nüüd uutmoodi. Mäletan juba noortelaagritest, et tähelepanu keskmes olid need, kes rohkem kraaklesid ja pahandusi tekitasid. Nii olemegi paradoksaalses olukorras, kus tuleb pidevalt kaitsta vabadusi, mis võtab ära üksjagu tähelepanu inimeste sotsiaalmajanduslikelt muredelt. Nii aga ei tohi. Meil on arvukalt inimesi, kes vajavad rohkem riigi tuge ja mõistmist. Nende seas annavad tooni just EKRE valijaid. Inimesed tunnetavad ebaõiglust ja seda kindlasti õigustatult.

Liigne individualism sööb kogukondlikkust

Liberalism isikuvabaduste võtmes on aga samuti individualistlik. Liigne individualism sööb teisest otsast kogukondlikkust, koosvastutamist ja koostegemisi, mis peaks just sotsiaaldemokraate iseloomustama. See on juhtunud paljudes riikides ja sellepärast said sotsid pihta ka viimastel Eesti parlamendivalimistel. Mitte ainult seksuaalvähemused või sõjapõgenikud ei tunne ebaõiglust, vaid ka elanikud kevadel uppuvate kruusateede ääres või suure töö eest ebamõistlikult väikest palka saavad inimesed.

Ühiskond peab olema õiglane, sest lõpuni võrdne ühiskond pole võimalik. Õiglane aga küll. Ja õigluse mõõdupuuks peab olema kõige vähem teeniv, kõige raskemates oludes elav inimene. Ühiskondlik miinimum mida me mõistlikuks eluks peame, tuleb sättida just nende järgi.

Eesti ei vaja täna mitte uut poliitilist jõudu, vaid pigem poliitikute uue põlvkonna tulekut. Soome noor peaminister Sanna Marin on just sellise pöörde ere esindaja. Ja seda mitte sellepärast, et ta on naine, vaid sellepärast, et ta julgeb teha teistmoodi, tema silm särab, ta vaatab horisondi taha ning mõistab meid mõjutavaid maailma arenguid varasematest poliitgeneratsioonidest paremini.

“Olukorras, kui ühiskond on katki, on patt paluda n-ö kliimamõistmist neilt, keda riigivõim aastaid tagasi “hülgas”.”

Eesti üheks võimaluseks on ülemaailmsed kliimaeesmärgid, kus saab kiire spurdi ja tõhusa tegutsemisega endale eelise luua – kui on nupukaid ideid, siis euroraha miljardid ootavad. Teisalt on Keskerakond, Isamaa ja EKRE seoses kliimateemade ja põlevkiviga Ida-Virumaa omamoodi lõksu pannud ja inimesi petnud, lükates muudatused tulevikku. Reformierakond peab aga üle elama maailmavaatelise kriisi. Tegelikku kliimapoliitikat, mis vähendab tarbimist ja piirab raiskamist, ei ole võimalik saavutada ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse.

Tänastest parlamendierakondadest on kahtlemata kõige rohelisema mõtteviisiga sotsiaaldemokraadid. Me ei heroiseeri tarbimist, meie liikmed on roheliste teemadega sina peal ja meie programm, sh majandusprogramm on siin väga põhjalik.

Aga olukorras, kui ühiskond on katki, on patt paluda n-ö kliimamõistmist neilt, keda riigivõim aastaid tagasi “hülgas”. Vähemalt mitte sellisel moel, et nüüd, kui ühed on teiste kulul jõukaks saanud, siis panustame kõik võrdselt rohelisse tulevikku või kui majandus on kliimakärped üle elanud, siis saab riik lõpuks inimestele mõelda. Eesti väikelinnade ja maapiirkondade elanikud on tihti väiksemad tarbijad, sageli vähendavad nad ise toitu kasvatades oma ökoloogilist jalajälge. Riiklik kliimapoliitika peaks just neid inimesi vähem koormama. Neid tuleb hoopis esile tõsta, soosides linnastumise asemel hajusamat elamist.

Eesti inimeste heaolu tagamiseks, piirkonniti õiglasemaks kohtlemiseks on vaja sellist majanduspoliitikat, mis ei ole niipalju turu tõmbetuultele avatud. On tarvis sellist poliitikat, mis toetab enam looduse hoidmist ja inimeste edenemiseks vajaliku sotsiaalse keskkonna arendamist. Sotsiaaldemokraadid peavad käristatu uuesti kokku lappima.