Sotsid peavad end tõesti uuesti kehtestama ja andma vastused globaliseerumise ja teiste suurte trendidega kaasnevatele probleemidele, kirjutab Lauri Läänemets vastuseks Tõnis Saartsi kommentaarile “Sotsiaaldemokraatia lõppmäng?”.

Tallinna ülikooli võrdleva poliitika dotsendi Tõnis Saartsi kommentaari “Sotsiaaldemokraatia lõppmäng?” pealkiri oli ilmselt meelega üle võlli, sest looga peeti silmas hoopis muud.

Saarts pani vägagi täppi, et Euroopa laiapindne heaoluriik ja vabadustel põhinev demokraatia on üles ehitatud sotsiaaldemokraatlikele väärtustele ning sotsideta see kestma ei jää. Sotsiaaldemokraatia ründamisega teenitakse küll pisikesi võidupunkte, kuid liberaaldemokraatliku konsensuse kadumine pühib areenilt ka liberaalid ja mõõdukad konservatiivid.

Saarts tunnistas ka ise, et läänemaailma oluline ideeline alustugi ise ei kao maailmakaardilt veel kuhugi. Pigem on küsimus sotsiaaldemokraatlike erakondade organisatsioonilises võimekuses ja nende liidrites.

Möönan, et Saartsi viited globaliseerumisega toimunud muutustele ja kohanemisvõimetusele on teatud riikides olemas, jäädes aga siiski ajutiseks nähtuseks. Politoloogid saavad vaadata minevikku, tulevikku peavad vaatama aga poliitikud ise.

Viimane aasta tõi sotsiaaldemokraatidele valimisvõidud Soomes, Rootsis, Portugalis, Hispaanias, Taanis. Toetus sellisele maailmavaatele on kasvanud ka Ameerika Ühendriikides. Kuigi leidub tõesti suuremaid ja väiksemaid riike, kus sotsiaaldemokraatide jalgealune pole hetkel kõige kindlam, on töötav võidumudel tegelikult olemas.

Rebenev maailm tuleb uuesti kokku õmmelda

Nõustun täielikult väitega, et sotsid peavad end uuesti kehtestama ja andma vastused globaliseerumise ja teiste suurte trendidega kaasnevatele probleemidele.

Mõnes mõttes on ajalugu kordamas 20. sajandi algust. Aurumasina asemel on meil infotehnoloogia ja tehisintellekt, kuid ülejäänu on sama. Ebavõrdsus suureneb röögatul moel, rikkus koguneb järjest suuremal hulgal väiksema inimgrupi kätte. Tööinimese ekspluateerimine on tagasi, kuid palju peenemal moel – tööstustöölise asemel on suuremagi surve all nüüd teenindustöötaja.

Saartsi kriitikast sotside aadressil kumab läbi hoopis kadu turgude vabadust inimeste vabadustest ja heaolust kõrgemale asetavale neoliberalismile. Piiramatult vaba turg ei tööta.

Selle parim tõestus on seesama turg ise, mis esiteks on tõuganud suurema osa läänemaailma elanikest ebavõrdsuse halvemale poolele, vastandades linna ja maad ning võttes teenindussektori töötajatelt kindlustunde.

Neoliberalism on ettevõtlusele endale vaikselt nööri kaela asetanud. Raha ja mõjujõu kontsentreerumine tapab leidliku ja elu edasiviiva ettevõtluse kiiremini kui ükskõik milline ümberjagamine.

Ettevõtluse arengut piirab tehnoloogia ja raha monopol, mis laseb küll headel ideedel küpseda, kuid mitte kaugemale areneda. Uued sähvatused omandatakse ja konkurents neelatakse alla. Globaalsed tehnoloogia- ja rahahiiud söövad välja kodumaised ettevõtted paremates segmentides, allesjäänud saavad pigem võimaluse vireleda kui kuhugi jõuda. See on trend.

“Loodust ei ole võimalik päästa ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse, piirangute ja maksustamiseta.”

Arenenud maailma suurimaks püüdluseks kujunevasse kliimaküsimusse on vastasseis neoliberalismiga samuti sisse kirjutatud. Loodust ei ole võimalik päästa ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse, piirangute ja maksustamiseta. Inimestele elamisväärse keskkonna – sh kodude – kindlustamiseks on vaja turge ohjata.

Neid arenguid silmas pidades on õigem öelda, et maailm vajab sotsiaaldemokraatiat rohkem kui kunagi varem.

Kutsume oma valijad eksirännakult koju tagasi

Enne viimatisi parlamendivalimisi jäi ka Eestis sotside traditsiooniline valija üksi. Õiglasema riigi sõnumi varjutas keskendumine paremäärmuslaste algatatud võitlusele vabadus-suletus teljel, mille konkurendid lihtsustasid vaid seksuaalvähemusi ja sõjapõgenikke puudutavaks debatiks.

Selles olukorras tundsid vohavat ilmajäetust nägevad ja kogevad inimesed, et hoopis neist on saanud tähelepanu mittevääriv vähemus ning pöörasid pilgud erakondade poole, kelle agendast paistsid silma ka nende mured. Näeme uuringutest, kuhu meie valijad viimati rändasid. Arvestatav hulk eelistas ka EKRE-t.

Võitlus avatuse-suletuse-teljel on paraku võitlus tagajärgedega, kui selle keskmes ei ole iga inimese õigus eneseteostusele, enda identiteedi hoidmisele ja arendamisele, võitlus ebaõigluse vastu ja pürgimus erinevate rahvastena üheskoos parema maailma poole.

Avatuse-suletuse kriisi põhjus ise seisneb ebaõigluse kasvus – tehnoloogia areng ja globaliseerumine loovad täiesti uusi ja ootamatuid väljakutseid. Liiga kauaks jäid need muutused neoliberaalide hallata (osaliselt ka sotside süül) ja nad haldasid neid halvasti.

Tõesti, haridust väärtustavad sotsid on ka ise õppimisvõimelised. Usun, et oskame õppida enda ja teiste vigadest ning tuua eksirännakule läinud valijad kenasti tagasi tugeva sotsiaaldemokraatliku visiooni taha. Meie peamiseks jooneks jääb võitlus majanduslikult õiglasema ühiskonna eest – kindla majandusliku baasita ei saa ka olla kestvat rahvuskultuuri.

Eesti sotsiaaldemokraatia neli vaala

Eesti sotsid pole oma maailmavaatekaaslaste seas originaalsed, kui toetavad oma visiooni neile neljale vaalale: õiglane ühiskond, inimeste võimestamine, kliimavõitlus ning rahvuskultuuri hoidmine ja arendamine.

Õiglane ühiskond tähendab turvalist vananemist, väikeettevõtluse kui väärtuse kaitsmist globaalsete turuvalitsejate eest, turvalisi töösuhteid ja tasakaalus regionaalarengut.

“Läänemaailma trendid näitavad, et tehnoloogia areng vahetab välja eelkõige keskklassi töökohad.”

Inimeste võimestamine peab andma julguse ja võimaluse tehnoloogia arengust ja globaliseerumisest tulenevatele muutustele iseseisvalt vastu seista. Läänemaailma trendid näitavad, et tehnoloogia areng vahetab välja eelkõige keskklassi töökohad. Oskuste ja teadmiste puudus pigem tõukab inimesed senisest töökohast palgaastmes madalamale pulgale kui vastupidi.

Tehnoloogia kiirel arengul ei ole konkreetset lõppu, pigem on protsess järjest kiirenev. Uute ilmajäetute pealekasvu pidurdamine tähendab palju suuremat panustamist haridusse, selle inimestele lähemale toomist ja õppimise ajaks riigi poolt sissetuleku garanteerimist. Samuti kohaliku omavalitsuse vastutuse selgemat sõnastamist ning motiveerimist.

Kliimaküsimused ja looduskeskkond on sotsiaaldemokraatide baasvalijate ja liikmeskonna mõttemaailma lahutamatu osa. Teadlaste sõnul on oht, et kliimasoojenemisest kaotab eelkõige ühiskonna kõige nõrgem osa. Ehk teisisõnu on kliimaküsimuste lahendamine paljuski võrdse ja õiglase ühiskonna võti.

Eestis on ebavõrdsus eelkõige regionaalne. Näiteks valitsusele koostatud analüüsis peaks riik kliimaeesmärkide saavutamiseks panustama 30 aasta jooksul ligi 2,3 miljardit eurot korterelamute renoveerimiseks.

Selle raha suunamine peamiselt väikelinnadesse- ja maapiirkondadesse aitaks ära hoida regionaalse elamiskohtade kollapsi, mis turutõrke piirkondadest muidu järgmisena elanikke suurel arvul pealinna sunniks lahkuma.

Lisaks regionaalarengule peaksime kliimaeesmärkide saavutamist vaatama laiemalt. CO2 vähendamiseks vajalik pind tuule- ja päikeseparkidele, rabad, põllud ja metsad kuuluvad maal elavatele inimestele või seal toimuv sõltub nende poolehoiust ja panusest.

Samuti iseloomustab maal elavaid inimesi väiksem tarbimine ja rohkem oma toidu kasvatamine. Maapiirkonna inimeste oluline roll Eesti kliimaeesmärkide saavutamisel vajab esile toomist rohkem kui riidekotiga Kalamaja elanike.

Sotsiaaldemokraadid olid rahvuslik erakond ammu enne Eesti Vabariigi sündi 1918. aastal. Meie rahvuslus ei hirmuta ega tee sellest malakat, millega omavahel tülli minna ja teistest eralduda.

Eesti sotsiaaldemokraatide nägu ja tegu on alati olnud ka maaelu ja talude nägu ning meie põhiseadusesse talletatud väärtusruum. Kuigi EKRE püüab rahvuslust defineerida Eesti sulgumises piiritulba taha või vähemuste tagakiusamises, ei ole sellel kõigel vajalikku mõju.

Vastupidiselt EKRE arvamusele saab üks rahvuskultuur tugineda ja kestma jääda globaalsele koostööle ehk riikide ühisele globaliseerumise ohjeldamisele, sest suurkorporatsioonid ja tehnoloogia astuvad üle riigipiiride ilma silmagi pilgutamata.