Mõtlen teemal mis sundis 40- 50 aastased normaalsed Eesti mehed lumememme tegema.

Eelmisel pühapäeval valmis Väätsa inimeste ja meile külla tulnute, käe läbi ligi 600 lumememme Väätsa- Reopalu 4,5 km kergliiklustee äärde. Mõni küll torises, et maailmarekordit ei püstitatud ja 1500 jäi kõvasti puudu, kuid korraldajate jaoks ei olnud see üldse eesmärk. Meil oli vaja peibutust, sest leidub neid, kes niisama koostegemisse ei usu, kuid millegi suure juures soovivad ka ise viibida.

Korraldajateks oli meil pisike punt kohalikke noori, alustasime 3 päeva enne. Üritus ise sai tehtud põhimõttel, et võimalikult lihtne ja vähe organiseerimist. Ei olnud algust ega lõppu, tuldi kohale, valiti koht ja muudkui veeretati neid palle.

Sündmus kujunes uskumatult mõnusaks. Täiesti fenomenaalne, kui rõõmsad kõik olid ja milline ühine koostegemise tunne tekkis. Kohal olid väikelapsed, eakad (mulle meeldisid ka auväärses vanuses prouad, kes muudkui lumememmesid vorpisid), abipolitseinik, vabatahtlikud päästjad ja mis kõige toredam- täisealised mehed, kes tavaliselt lumememme ainult oma lapsega nõus tegema. Kohale tuli mehi, ilma lapseta, ilma naiseta, ilma armukeseta, vaid koos sõbraga ja muudkui hullasid. Kokku oli meid üle 300 inimese, Väätsalt, Tallinnast, Otepäält, Roosna- Allikult, Türilt, Paidest jne.

Tagasiside on olnud ainult positiivne- kiideti ja kadestati nii mandril kui saartel, täna peeti mind Paide vahel kinni ja õnnitleti suurepärase sündmuse eest, volikogu liikmed helistasid ja tundsid rõõmu jne. Nagu oleks olümpiakulla võitnud, kuid sündmuse tegid ikka Väätsa inimesed ise. Mis siis ikkagi oli ühe tavalise talvise tegevuse fenomen?

Triin, keda mõni teist kindlasti ka tunneb, pakkus, et seosed võivad olla lapsepõlve helgete kogemustega kus me kõik lumememme sõprade ja pereliikmetega teinud oleme. Ma arvan, et selles teoorias on terake tõtt.

Mis ta muud sai aga tegelikult olla, kui koostegemise rõõm. See on ju uskumatu, milline on inimese fantaasia, teed oma lumememme valmis, vaatad naabri oma, rõõmustate teineteise üle ja veeretad järgmise palli. Ma arvan, et täpselt nii lihtne see ongi.

Enamus sündmusi meil on kellegi poolt valmis tehtud- sinu ülesanne on olla külastaja, nautida seda mida sulle pakutakse. Tänavafestivalidel ja Väätsa Kortermajade Festivalil on juures juba hoopis teine aura, mis nende õnnestumisele peaaegu alati kaasa aitab. Neid sündmuseid saab iga üks teha selliseks nagu ise tahab. Õhinaga tegija on õnnelik ja rahulolu ning meelas suhtumine kandub ka kõigile külastajatele edasi.

Mida rohkem saad ise teha ja koos teistega, seda rohkem oled rahul ja seda rohkem on rahulolu välja paista. Lumememmede puhul oligi efekt selles, et eranditult kõik tegid ja pärast olid kõik külalised. Olid osa loomingulisest kollektiivist, justnagu tantsupeol- kui tantsid, seod selle sündmusega ennast veel rohkem ja oled aastate pärast nõus selle tunde nimel piinarikkaid proove läbima suurima hea meelega. Koostegemise tunne loeb!

Väätsal on alates pühapäevast olnud lumememmed üle ootuste populaarne turismiobjekt. Tullakse jalutama, mängitakse lastega, pildistatakse, seda juba kella 8 ajal hommikul ja pimedas õhtul. Võib öelda, et nii palju autosid ja nii palju jalutajaid ei ole meie teedel varem olnudki.

Kindlasti me jätkame koos tegemistega ja toetame selliseid algatusi. Mäletan, kui Väätsale tulin, siis öeldi, et siinsed inimesed on harjunud ise eriti mittemidagi tegema. Kui mitte praegu, siis varsti oleme just harjunud koos ja suuri asju tegema!