MIDA ANDIS MULLE VOLIKOGU KOGEMUS
Minu sõprade ring peaks teadma, et mul avanes eelmise aasta lõpus võimalus asuda Tallinna linnavolikogu liikmeks. Kuigi teadsin ette, et seoses plaanidega Järvamaal ennast teostada, ei saa tegemist olema väga pika voliniku karjääriga, pidasin õigeks siiski see vastutus võtta. Valimistel olin ju lubanud, et volikokku ma lähen.
Peab mainima, et mulle suureks üllatuseks ei olnudki volikogu liikmeks olemine nii lihtne kui arvasin. Olles üle kolme aasta omavalitsusjuht olnud, pidasin kõike enesestmõistetavaks. Esiteks on Tallinnas peale Keskerakonna kõik teised opositsioonis. Uskumatult keeruline oli ennast panna opositsiooni rolli, st igas küsimuses mõtlesin ülejäänud fraktsioonile vastupidisest loogikast lähtuvalt ja püüdsin leida põhjendust tegudele, kus kogenud silm ainult poliitilist punktivõttu märkas. Kohanemine võttis paar kuud aega.
Teiseks erineb Väätsa ja Tallinna volikogu töötegemine nagu öö ja päev. Kuna olin volikogus varem töötanud, ei olnud see mulle üllatus, kuid harjumatu siiski. Väätsal saavad kõik sõna niipalju kui öelda on, üle laua arutatakse ja mõeldakse teemad läbi. Sa tunnetad teist inimest, tema soove, ettepanekuid. Tallinna volikogu suurusest tulenevad piirangud ei toeta mõistetavalt nii väga arutelu, pigem pead vahel otsima krutskeid kuidas silma paista või oma lühikesse küsimusse või sõnavõttu, mahutama veidi rohkem loosungeid kui arutelu. Samas, parlamentaarne debatt ongi selline ja aruteluks on ka teised areenid.
Pean tunnistama, et midagi väga suurt selle poole aastaga korda ei saatnud mille üle võiks tohutult uhke olla. Andsin meie fraktsiooni aruteludele tooni, võtsin mitmel teemal sõna ja proovisin tähelepanu juhtida (näiteks soojusmajanduse arengukava, mis oli elanike jaoks ebasoodsalt ümmargune). Isegi ühe opositsiooni osapoole (IRLi äsjase parlamendisaadiku) algatatud rahvustevahelist konflikti õhutava otsuse-eelnõu osas tuli suud pruukida. Sellel teemal sai ka TV3le isegi kommentaar antud.
Samas oli pool aastat piisavalt pikk aeg, et õppida mida tulevases Türi vallas näiteks ei teeks või teeks teistmoodi. Näiteks opositsiooni kaasamise teemat Tallinnas ei ole, ära on kadunud isegi oskus või tahe kuulata. Selline olukord polariseerib volikogu liikmeid veelgi ja vahel kipub minema mõttetuks vastandumiseks, selle asemel, et midagi koos saavutada. Isegi Tallinna suuruses omavalituses juhtub, et linna eelarve vastuvõtmisel jääb paljudele juristidele märkamata seadusemuudatus, kus vajatakse eelnevalt ka halduskogu arvamust. Tsentraliseerimise läbi otsustamise koondamine keskele, muuhulgas tähendab see ka väheste kätte, on aastaid Tallinnas toimunud ja sellel on küll finantsmajanduslikke põhjendusi ning teeb juhtimise kergemaks (otsuseid saab kiiresti teha), kuid kohapealne otsustamine on selleläbi inimestest järjest kaugemale läinud. Linna juhtimises osalemisest on saanud pigem kaasamine kaasamise pärast. Seega on minu jaoks tõestust leidnud, et idee Järvamaast kui ühest suurest omavalitsusest, on inimesest kaugenemise tee, isegi ühinevas Türi vallas võiks kohapeal otsustamist rohkem olla.
Mõnikord sai istungi ajal mõttel lastud lennata. Näiteks arvutasime Jaak Juskega ühel volikogu istungil, et Tallinna eelarve on Väätsa omast 277 korda suurem 🙂 ja kui juba Väätsa eelarvet on vahel keeruline lugeda, siis kujutage ette kui kerge on tahtmise korral Tallinna eelarvesse asju “peita”.
Linnavolikogu liige on ka Heidy Tamme, kellega tutvusin Väätsa eakate seltsi Ristikhein peoõhtul ning pärast seda sai mitu korda volikogus mõtteid vahetatud. Kõik need jutuajamised on olnud lühikesed, kuid meeldejäävad. Kui näeme temaga, siis laulma ei hakka, kuid ühe tantsu teeme kindlalt! 🙂
Kuigi arvestades mis toimub Keskerakonnas ja IRLis üleriigiliselt, siis võib ennustada, et Tallinnas on põnevad ajad alles ees. Minu jaoks on aga põnevus täna pigem Türil, või õigem oleks öelda, et kui ma sõidan mööda ühinevat Türi valda ringi, siis näen igal pool võimalusi ja käe külge panemise kohti, Tallinnas aga jääb silma palju vähem.