Mõtlesin, et jagan mõnda oma vabariigi aastapäeva kogemust ja tunnet, sest need on minu jaoks olulised, ning kui omad midagi sellist, siis ei tasu seda ainult enesele hoida. Tõsist juttu natuke vähem, meenutusi rohkem.

Kõigepealt 24. veebruari ilmast. Vaatasin järgi, et väidetavalt olid 24. veebruaril 1918 Konstatin Pätsi meenutuse järgi mõned plusskraadid. Minu ihu on aga kogenud sellel päeval kõike – plusskraade, näpistavat külma, tuult ja lumesadu. Vabariigi aastapäev meenubki mulle pigem sellise külma ja karmina, kui soojana.  Mõtlen, et nii ongi hea. Sellised võiksid kõik meie aastapäevad olla – külmad ja lumised. Selliselt oleks ühes päevas pidupäeva rõõmu ja karmi ilma meenutusi, et vabadus ei tulnud meile kergelt kätte. Ajalugu näitab, et sõjakannatused ja pärismaailma hirmud kipuvad rahvastel põlvkondade vahetudes kaugele minevikku jääma. Sümboolne karge meenutus tundub minu südamele siin meelepärane olevat.

Armastus Eesti vastu. Seda kohtab ilmselt kõikjal ja erineval kujul, kuid kõige emotsionaalsemalt näeb seda filmidest, raamatutest ja ajalooõpikutest. Kunagised noored poliitikud, sõjamehed, kirjanikud ja kultuuritegelased elavad meie teadmises oma rahvuse ja riigi kõige ehedamate armastajatena. Mõelgem kasvõi Lydia Koidula luulele. See on sõnuseletamatu ilu ja armastus, mis sealt vastu vaatab, tänases Eestis on raske selliste tunnetega inimesi leida. Eks seal oli palju muudki, kuid tänasesse paistes on ta oma eheduses ilus. Vabariigi aastapäeva lähenedes ma mõtlen sellele tavalisest rohkem. Jah, siiras ning tugevaist tundeist väljendatud armastus Eesti vastu paneb ennastki eriliselt õhkama.

Traditsioonide loomine. Tipikad käisid Toompeal organiseeritult lippu juba varem heiskamas. Kui esimest korda vabariigi aastapäeva hommikul seda nägin, tegi kadedaks küll. Selliseid asju ei pea aga mitu korda taluma ja nii nuputasime ka end järgmisel aastal Toompeale organiseeritult, koos rektori ja lippudega. Tallinna Ülikooliks oli just äsja liitunud Ajaloo Instituut oma vanalinna hoonega. Võtsime selle kasutusse, et pidulikku tegevust pikendada.

23. veebruari õhtul ja terve öö näitasime seal Eesti filme, rääkisime juttu ning tegime kõiksugu vajalikke agitatsioone (lihtne võimalus, kus leida üliõpilasi, kes üliõpilaskonna volikogu valimistel kandiedeerida võiksid). Hommikul vara enne päikesetõusu kogunesid aga rektor ja tihti teised rektoraadi liikmed, et üheskoos süüdata krambambuli (Euroopa traditsiooniline tudengijook, mis algselt segati kokku kõiksugu jookide ülejääkidest) kohal kange alkoholiga läbi immutatud suhkur rapiiridel. Laulsime isamaalisi laule ning oma isamaalised mõtted ütles üliõpilaskonna esimees ja rektor.

 

 

Seejärel treppidest üles lippu heiskama. Kui tundeline hetk läbi ja paljud inimesed juba platsilt lahkunud, siis läksid tipikad grupipilti tegema lossi sisetrepile. Meie aga kõndisime nende vastu ja siis olid järgmised üleskutsed: “Tallinna Ülikool, tipikatele “Tervist””, “Elagu Eesti Vabariik – elagu, elagu, elagu!”. Selline tore sõbralik hetk, rektorid surusid omavahel ja üliõpilaskonna esimehed omavahel kätt.

Pildid tehtud, ühinesime rongkäiguga, mis liikus Toompealt 21. keskkooli kõrval asuva sõjas langenute mälestusmärgi juurde. Pärja asetamisega pidasime meeles neid õppureid, kes vabaduse eest võitlesid, eriti neid, kes selles võitluses surid. Pärast seda hargnesime igas suunas. Paraadi vaatamine toimus juba omal käel ja mingitel aastatel läksime Süda tänava kommuunkorteisse, kus lauale toodi vanakas, kiluvõileivad ja istuti pidulikus meeleolus koos kuni koju magama mindi.

Paraad. Ajateenijana oli mul lausa kahju, et paraadile ei pääsenud. Õnneks lihvisin kurvastuse nurgad kaitseliidus täiesti maha. Selles marssimises on oma võlu, eriti kui saad aina tähtsamaid rolle. Reakoosseisus, seejärel jaoülemana rühma karbi ees ja lõpuks isegi Tallinna Maleva kompaniiülema rollis. Mäletan, et kõik pöörded ja ettekanded, need tulid hästi välja, kuid isegi peaproovis kippus presiidumist möödamarsil see üks käsi käima jääma, samal ajal kui teine tervitusasendis oli. Paraadil läks kõik aga kenasti. Tänaseks on aga end näidatud küll, praegu keskendume laskmisoskuse lihvimisele ja taktikaliste ülesannete paremale lahendamisele.

Vabariigi aastapäev Pärnu-Tallinn-Narva suunal. See oli Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamine, kui tudengiesindajana korraldasime ühena mitmest noorteühendusest 23. veebruaril Pärnus 1000 noorega konverentsi. Meie toonane tippesineja oli president Ilves, isegi vist paraad toimus järgmisel päeval Pärnus. Meie aga sõitsime Tallinnasse õhtul tagasi, sest ees oli pikk ja unetu filmiöö ning hommikul lipuheiskamine Toompeal.

Kõik läks täpselt nii nagu meie toonased traditsioonid ette nägid ja kui paraad läbi oli saanud ning lõunane koosistumine ka tehtud, tuli kellelgi mõte sõita Narva (Mariliis, Marion, Liis ja Oliver). Mõeldud tehtud. Selleks hetkeks oli meil aga selja taga juba kaks magamata ööd ja nii juhtuski, et kõigepealt otsustasime tee pealt Rakverre pöörata, et hetkeks uinutavast autosõidust end virgutada. Ei mäleta kuidas, aga Rakveres läksime kirikukontserdile. Alla enam istuma ei mahtunud või jäime veidi hiljaks, ei mäleta enam. Igatähes läksime rõdule ja rõdul esimesse ritta, kiriku etteotsa.

Tegemist oli Tõnis Mägi kontserdiga ja loomulikult laulis ta isamaalisi lugusid. Meil, muide oli juba aastaid nii, et kõik Tallinna Ülikooli üliõpilasesindajate sündmused lõppesid isamaaliste laulude laulmisega. See tähendas, et pea kõik, mida Tõnis Mägi esitas, oli meil selge ja laulsime kaasa. Laulu “Koit” ajal tõusime püsti ja nagu TLÜ tekli statuut ette nägi hoidsime teklit käel, puusadest üleval pool kõrgusel. Eks see võis alt olla kena vaatepilt mõnele ja võib-olla isegi oligi.

Pärast kontserti ühes kohvikus tuli üks vanem proua meie juurde ja kinkis tordi, sest olime talle oma kaasalaulmisega hinge läinud. Arvestades, et enamikel pensionäridel jõukus üle pea laineid kokku ei löö, oli proua poolt tehtu veel erilisem. Olime õnnelikud, sõime torti ja sõitsime Tallinna tagasi.

Kindralist balli kuningaks. Ühel aastal, kui veel Kunstiakadeemia maja Kaubamaja kõrval kõrgus, väisasime 23. veebruaril seal toimuvat maskiballi. Joonasega tegime enda ülikondadest teibi ja kollase paberi abil korralikud kindrali vormid, teenetemärgid kaela, Liisale ja Elinale kiivrid pähe ja mingid rakmed ümber ning ballile.

Ega me seal väga kaua ei olnud, viisakusvisiidina käisime läbi, kuid sellest piisas, et ühel hetkel mind lavale kutsuti ja balli kuningaks krooniti. Ei mäleta, kas kaasa anti pool kuningriiki või üldse midagi. Edasi läksid kaks kindralit Vabaduse Väljakule paraadi vastu võtma, millest seal loomulikult kippu ega kõppu ei olnud, kuna külma tõttu otsustati tollel aastal paraad üldse ära jätta.

 

Iga aasta lisab midagi erilist, viimastel aastatel pigem mitmeid vastuvõtte ja kõnepidamisi, neist kirjutan tulevikus.

 

Elagu Eesti Vabariik 100!