Unistama peab, muidu ei tunne elus ette tulevaid võimalusi ära. Poolteist aastat tagasi mõtisklesime koos Väätsa kooli õpilastega tulevikukoolist – roboõpetajad, kliimaklassid jne. Täna on paljud unistused tehtud, mitmed tegemisel ja tulevikupilte on kuhjaga juurde tekkinud. Targa koolimaja mõte hakkas arenema mitmest täiesti erinevast mõttest ja on meie jaoks strateegiliselt oluline eesmärk, kui nii kuivalt üldse sellise asja kohta öelda võib.

Kui ühel väikesel vallal saab miski olla tugevaks arengumootoriks, siis on see kindlasti kool. Väga hästi sobib selleks näiteks põhikool. Rahvastiku vananemise jutt paneb varsti vist kõigil pea valutama, kuid see on üks oluline ajend, miks kooli nii palju panustama peab. Käes on elu läbi õppimise aeg – mida targem on inimene, seda keerulisemat tööd suudab ta teha ja seda kõrgem on tema palk. Väätsal peavad õppima kõik- lapsed, õpetajad ja lapsevanemad, see on tulevikuks õnnelikuma elu garantii.

Täiskasvanuõppe ja põhikoolini ma oma blogipostitustes jõuan tulevikus. Renoveerimine on sellel teel esimene ja oluline samm. Hästi lihtsalt öeldes on meie plaan järgmine – koondame teadmised ja oskused kõrgkoolidest, ettevõtetest ja elanikelt kooli ning jagame siis selle mööda valda vastavalt vajadusele ja huvidele laiali.

Koolimaja kui sõber

Hetkel on Väätsa Põhikool energiatark, sest targa koolimaja projekti hakkame alles ellu viima koos Tallinna Ülikooliga. See kujutab endast õpikeskkonna analüüsimist läbi keerulise tehnoloogia ja lähtuvalt tulemustest siis õppetöö parandamist (meie jaoks), teadlased arendavad edasi tehnoloogia ja pedagoogika suhteid. Minu jaoks on lõplik eesmärk koolimaja, mida on võimalik õpetada õpilasi ja nende vajadusi tundma ning millele iga õpilane saab anda ülesandeid. Maja kui sõber. Kes on huvitatud kaasa lööma, andke teada, kasvõi teisest maailma otsast!

Üldiselt on koolimaja puhul arvestatud tõsiasjaga, et tehnoloogia ja veel mõnes küsimuses kipuvad tänapäeva noored koolist kiiremini arenema. Seetõttu peab nii hoone kui õpetajaskond pakkuma õpilastele võimalust kooli ise muuta. Täpselt nii nagu Tallinna Ülikooli digiprofessor Mart Laanpere ütles- tänapäeval tuleb anda õpilastele võimalus õpetada.

Energiatark koolimaja

Eesti- Šveitsi koostööprogramm kohustab hoone energia liikumist monitoorima, mille koolihoone puhul laiendasime õpilaste võimaluseks. Peale selle, et päikesepaneelid ja  tuulegeneraator elektrit toodavad ja selle tekkimist ning kasutamist saab jälgida, on energiakulu info samuti õpilaste käsutuses. Kaks klassi on sellisesse peensusesse timmitud, et iga pistikupessa pistetud seadme energiakulu on näha. Samuti näiteks ventilatsiooni reageering õpilaste arvust tekkinud CO2 taseme muutusele ruumis. Hoone ise on hea soojuspidavusega, maksimum, mis tänapäeval teha on võimalik.

Kõiksugu andmeid tekib energia liikumise kohta nii palju, et võid neid füüsika tunnis või ülikooli teadustöös kasutada. Meie lootus on, et Väätsa lapsed õpivad osaliselt energiasäästu loogikad ära igapäevase koolielu jooksul, selleks eraldi tunni aega kulutamata.

Liikumine vahetundides

Diginatiivid, nii nagu soomlased tänaseid digiajastu lapsi nimetavad, keskenduvad vahel liialt palju IKT võimalustele. Seetõttu on vahetunnis liikumine tähtis ja oluline on, et selleks leidub ka ohtralt võimalusi. Püüdsime nii palju mõtteid kõikjalt kokku koguda kui võimalik. Tulemuseks on ripptoolid, ronimissein, ronimisköied, hüppamise võimalused ja kõiksugu mängud. Minu lemmik on lintmööbel, spetsiaalselt arhitektuuribüroo b210 poolt Väätsa jaoks leiutatud. See on mõeldud turnimiseks, mängimiseks ja samas ka õppimiseks. Teisel korrusel täidavad seda funktsiooni 40 rahvariidevärvi kuubikut Eestietno.ee panusena.

Vahetunnid õues on populaarsed rohkem Soomes, kuid paljud koolid ka Eestis püüavad seda võimalust kasutada ja seda igal aastaajal. Selleks on algklassidel nüüd eraldi sissepääs koos avatud garderoobiga.

Digimaailm

Kahtlemata kuulub mu südamesõprade hulka digilabor ja selle kõrval asuv klassiruum, kuhu neid digivahendeid kinnitada saab. Digilaboris asub edaspidi kogu kooli robootika ja kõik muu keeruline koos 3D printeritega. See peaks kujunema üheks kohaks kus katsetatakse, leiutatakse ja programmeeritakse. Veel leiab klassiruumist väljaspool programmeerimise ja muu leiutamise jaoks mõned wifi pirnid  valgustid ja värvid, mida saad juhtida nutivahendi äpi abil või siis näiteks ehitada endale digilaboris puldi (nii nagu kooli direktor erialasest huvist kõige kiiremal kolmisööl enne koju minekut tegi). Siinkohal suured tänud HITSAle, kelle abiga suur hulk digivahendtitest soetatud on.

Koolist leiab teatava koguse ekraane, tahvleid ning loomulikult suurepärase mitmetahulise internetivõrgu. Kaableid on veetud laiali rohkem ja juba ette mõeldud sellele, et tulevikus võib olla asjade internetti ühendatud ka gloobus või labori külmkapp.

Vana uueks renoveerimise võlud

Kui koolimaja projekteerisime, siis ostsisime ideid. Mäletan, et käisime ühel arhitektide konverentsil mille teema oli tulevikukool. Tähtis mees kaugest riigist seletas, et tegelik väljakutse on see, kuidas muuta olemasolevad hooned tänapäevaseks, mitte uue hoone ehitamine kus saad teha kõik nii nagu soovid. Aga.. see ei olnud tema esinemise teemafookus, vaid ikka uue maja ehitus. Seega otsisime ja nuputasime ise.

Kõik mis väikese raha eest sai avaraks muuta, see ka selleks sai. Valgust on majas palju rohkem ja põhitoon helehallile lisaks kaunid pastelsed värvid. Kadri (b210) soovitatud värvid värvikaardil panid pikaks ajaks kahtlema, kuid täna võib selle kõige üle väga rahul olla. Tasub spetsialiste usaldada.

Ideid aga andsid meile eelpool mainitud arhitektid büroost b210, minu sõbrad ja tuttavad (näiteks Ott ja Eimar), teiste koolide direktorid ja õpetajad, meie enda õpetajad ja õpilased, “VUNK liikuma panev kool” FB grupp, HTMi inimesed (näiteks Kristel Rillo) jne.

Ehitusprotsess

Möödunud aastal valmis meil eakate kodu- uus liginullenergia näidishoone. Ehitus läks nagu lepasereega. Seevastu kooli renoveerimine oli väga keeruline protsess, õnneks oli olemas kaks olulist ehitusvaldkonna inimest- vallamajast Heigo ja omanikujärelvalve Jüri.

Mõistes, et eelpool mainitud rahastusprogrammil tekivad rahalised ülejäägid, lasime koostada põhikooli energiatõhususe eelprojekti enne 2015. aasta suve. Meil läks õnneks ja saime rahastuse energiatõhususe suurendamiseks- katuse ja fasaadi renoveerimine, kütte ja ventilatsioonisüsteem. Elektrisüsteemi ja sellest tuleneva siseviimistluse plaane tookord ei olnud. Poole ehituse ajal oli võimalik programmist elektrisüsteemidele raha juurde taotleda ning valla võimalused investeeringuteks paranesid. Olin teinud mitu versiooni ehituse valikutest volikogule valmis koos võimalike maksumustega. Valmidus osaline siseviimistlus teha oli välja kalkuleeritud. Volikogu selge otsus oli, et kui teeme, siis teeme kõik korda.

See tähendas, et poole ehituse pealt hakkasime kontseptsiooni koolile looma ja kuna september ning projekti lõpp lähenes, samas ka kohe ehitama. Lõppkokkuvõttes oli ühel objektil kaks ehitajat, hoonel kaks arhitektipunti ning meie oma ideedega, mis iga nädal järjest arenesid. Väljakutse kõigile, sest sisuliselt oli kogu protsess tagurpidi- ehituse edenedes edenes ka nägemus, mida soovime saada. Ei soovita kellelegi, kuid õppetunnina superkogemus.

Tänusõnad

Lõpetuseks aga tänusõnad. Tänan õpilasi, sest nemad on selle kooli inspiratsiooni allikaks. Tänan MKMi töötajaid Madis Laanistet ja Mari Lossi, eriti veel Mari, kes loeb meie aruandeid ja kellega kõige rohkem suhelda tuleb. Loomulikult Šveitslasi ja teisi ministeeriumite inimesi, kes kõik rahastuse poolega seotud on. Tänan õpetajaid, kes pool aastat mõisas tegutsesid ja vajalikul hetkel kasuliku kriitikaga esinesid. Eriti tänan neid õpetajaid, kes asjasse panustasid oma suuremate ja väiksemate mõtetega. Kooli juhtkonda, kes kogu protsessi õnnelikult lõpuni juhtis, eriti direktorit, kellele langes osaks tohutu töökoormus (PS! suvel ära jäänud puhkuse osas leiame lahenduse!). Ehitajaid ning vallavolikogu! Nüüd ootame tuult… sest tuulegeneraator tahab 7 m/s saada.

Kõige tähtsam aga on, et õpilased oleksid rahul!