Tutvusin Järva Maavalitsuse kodulehel oleva Suur-Järvamaa ühendomavalitsuse niiöelda kontseptsiooniga. Võttis meele kurvaks, väga kurvaks. Maavalitsuses on tohutu teadmiste ja inimressurss, kuid kokku on pandud statistikat täis dokument, mille pealt on tehtud vägivaldseid järeldusi elu paremaks muutumisest.

Kogu kontseptsiooni iseloomustab väga administratiivne lähenemine, inimest, tema igapäevast elu, sellest ei leia. See on see Exceli tabeli järgi juhtimise musternäide, mille vastu olen alati olnud!

Selle asemel, et piire, asutusi ühendada ja tööle hakkavaid raamatupidajaid loendada, soovisin leida nägemust kuidas kohalikud elanikud ettevõtlusega rohkem tegelema panna, inimestele tagada töö (mitte kaduv ja odav, vaid kõrgemalt tasustatud). Mitte tõdeda, et meid jääb vähemaks, vaid unistada, millised tehnoloogilised vahendid aitaks pakkuda teenuseid samas mahus edasi, et kaugest metsatagusest külast ei peaks linna kolima jne. Kuid teeaugud ja muud kohalikud mured ei pidavatki maavalitsuse arvates neil valimistel oluline olema.

Peamine argument, mis tõesti tundub loogiline, on suurem eelarve, millest on võimalik suuremaid investeeringuid teha aga… vaadates juurde pandud eelarvestrateegia tabelit, siis sellest lähtub, et vabasid vahendeid on sama palju kui vaja laene tagasi maksta. Lisaks võiks arvestada ka püsikulude kasvuga, mida suurem KOV kaasa toob. Laenuvõimekus just ülemäära suur ei ole. Türil ja Paides saaks selle eest täpselt teha korda ujula, põhikoolid, spordihoone, Väätsa rahvamaja rekonstrueerimise, Paides Pärnu ja Tallinna tänava ja ongi kõik otsas.

Kõike seda plaanivad praegu ka kolm omavalitsust teha. Tõsiasi on see, et mida suurem on omavalitsus, seda kallimalt ehitatakse ja hallatakse asutusi. Ma ei usu, et maakonna suuruses omavalitsuses oleks keegi nii palju viitsinud joosta kui me suvel Väätsa Põhikooli pärast tegime. Renoveerisime ka uskumatult odava hinnaga, sellele eelnes aga tüütult pikk eeltöö ja ettevalmistus, et valla eelarvet säästa.

Tegelikkuses on nii väiksemas kui suuremas omavalitsuses raha sama palju, küsimus ongi valikutes ja valikute võimaluses. Võime täiesti kindlad olla, et mida suurem omavalitsus, seda suurema tõenäosusega tehakse investeeringud seal kus on rohkem valijaid ning need piirkonnad, kellel täna on lootus märgatud olla, seda tulevikus kindlasti ei ole.

Suurelt unistama peab, julgelt peab, kuid selliste unistuste keskmes peaks olema inimene.