Ülihelikiirusel läheneb 28. november, mis aasta aega tagasi oli neljas nädalapäev, õhtul toimus Väätsa vallas suurejooneline pidu- tähistati uue katlamaja valmimist ja öeldi ilusaid sõnu teise linna lahkunud kamraadile. Inimeste vahel liikus ringi äsja vallavanemaks valitud mees, kes püüdis meelde jätta uusi nimesid, mõtteid ja kuupäevi ning emotsioone, mis temani muudkui veeresid.

Järgnevad nädalad teen möödunud vallavanema aastast ülevaate.

Kõrvast sisse- kõrvast välja

Mis sa inimeseloom ikka teha püüad, kui uude kohta, uute inimeste ja inimsuhete keskele satud- loomulikult õppida ja saadud infot talletada. Ühe hetkega tuli meelde jätta, kes need uued töökaaslased on, mis asutust keegi juhib, millised projektid on pooleli, mõistatada, mis on teha vajavatest asjadest kõige kiireloomulisemad ning kes on kelle sugulane ja kes kellega midagi koos mingil ajahetkel teinud on jne. Ütlen ausalt, infot tuli ühest kõrvast sisse ja läks vist teisest välja, sest esimest kahte kuud ma tänaseks väga ei mäleta. Vallavalitsuse liige Heigo on mitmeid kordi meenutanud, et ma ju tegin jaanuaris niimoodi… aga vot ei mäleta. Siinkohal tänan vallamaja töötajaid, kes kõike seda pealt nägid ning mõistvat suhtumist hoidsid. Õnneks valla aparaat tiksus vaikselt edasi ja mõned kuud ei vajanud suuremat ega jõulisemat sekkumist mitte miski.

Selle sama peo õhtul, tuli üks mees minu juurde ja vuristas ette ridamisi lühendeid ja nimesid ning ütles kuupäevi. Karm reaalsus, kuid see oli minu esimene kokkupuude omavalitsusliidu ja selle tegevjuhi Toomasega. Täna ei pilguks mu silm ka taolise jutu peale, kuid siis salvestas kõvaketas kogu info ja aju töötles seda veel pikka aega, mõistmaks kuhu ja miks ma minema pean.

Kui ühe kohalikuga arutlesime, et kaua sisseelamine aega võtab, pakkusin julged 2- 3 kuud. Võitis tema jaanipäeva tärmin. Aru saad asjadest kiiresti, kuid kõige mõistmine eeldab palju keerukama puzzle kokkupanekut.

Vallavanemal peab alati sõnum olema. Ka siis kui sa lähed lasteaia muusikaõpetaja juubelile kõnet pidama, kohtud õpetajaga samas ruumis esimest korda.. hea on, kui su vallavalitsuse liige on samas lasteaias õppinud, sama inimese käe all ja sul on juba kogemus, kirjeldamaks tema lauluoskuseid, mis tavaliselt sünnipäeva õhtuti avalduvad…

Õhtud radiaatoriga

Liis tuli mulle detsembris, enne jõule, Väätsale külla ja nii ta siis nägigi, mida see vallavanemaks olemine tähendab. Istusime kahetoalises korteris madratsil ja toetasime selga vastu radiaatorit. Köögis oli üksik vana pliit ja teisest toas üks tool. See oli korter, mis pakkus peavarju, kuid täiesti mõistetavalt ei hoidnud mind Väätsal tugevalt kinni. Nõnda sõitsin õhtuti üsna tihedalt Tallinna ja hommikul tagasi tööle.

Tallinnas käimisel oli lisaks teisi olulisi põhjuseid- Elis ja minu ülejäänud elu, milles ei ole võimalik juhet ühe hetkega seinast välja tõmmata. Vanad asjad tuli vaikselt ära lõpetada, et uutele tegemistele ruumi pakkuda. Samamoodi ei ole võimalik juhet seina lükata ja uusi tutvusi tootma hakata, ka see pool võttis aega ja seni kuni suhted soojenesid oli rongis rohkem teha kui radiaatoriga kahekesi tõtt vahtida, mispeale tihit mõtted Rainer Vakrale läksid ja see oli juba tühjas korteris imelik lugu.

Aeg pisendas suured probleemid ja tühised asjad muutusid olulisteks

Teemad mis uue vallavanema lauale jooksid ning kõrvu jõudsid olid parajad pähklid. Kuid pähkliteks nad ka jäid, sest väljakutsed paiknevad seal kus sa neid palja silmaga näha ei pruugi. Nii oligi alguses olulisi küsimusi, kas jätkata eelmistel aastatel sisse käidud rada ja tellida samas mahus valla reklaami või mis alustel ühte tööd tasustama peaks.

Täna paeluvad sellised küsimused mind jätkuvalt, kuid olen suutnud kõik pisiasjad omavahel linkida ning siduda maakonna ja riigi arenguprotsessidega, seega võib tulemust kirjeldada keerulise seosvõrguna. Vaatad peale ja saad aru, et suurena näiv asi ei mõjuta pea midagi ning pisikesed mured võivad lahti päästa keerulise jamade jada.

Protsessiahelat vaadates sai peagi selgeks see, et Väätsa volikogu või vallavalitsus võib ükskõik kui hea olla, kuid oleme sõltuvad Paide ja Türi käekäigust, kus paljude väätsakate töökohad asuvad. Nõndamoodi käisin esimesed kuud ringi ja püüdsin aru saada, mis on 5 olulisemat eesmärki Järvamaal, et sellele omaltpoolt kaasa aidata. Tõsi, paljud teavad neid eesmärke, kuid kohe öelda ei oska ja isegi kui oskavad, siis ühtset pingutust maakonnas on vähe tunda.

Paide linna kui maakonna keskuse roll maakonna arengus on marginaalne, kuid oluliselt panustatakse paigalseisu, mis teisisõnu tähendab arengut kehvenemise suunas. Toonitan, et Väätsal võime teha ükskõik kui häid asju, siis kõrval olevatel omavalitsustel on ressursid selle nahka keeramiseks. Mida aeg edasi, seda rohkem olen end avastanud teiste kapsaaias maid jagamas, kuid pealt vaadata oleks lausa kuritegu.

Mis puudutab maakonna 5 eesmärki, mille poole iga omavalitstsus, kool, ettevõtja, mtü jt võiks püüelda, siis ühes oma järgnevas postituses peatun sellel teemal pikemalt.