Olen isa, skaut, kaitseliitlane, endine üliõpilasesindaja, maailmaparandaja, minister ja erakonnajuht. Mulle on omane unistada suurelt ja unistused ka täide viia. Kui mina ei tea lahendusi, teavad seda teised – koostegemises peitub jõud.

Kui pärast ajateenistust oli minu peamiseks Kaitseliitu kuulumise põhjuseks püssirohu lõhn ja relvarihma klõbin, siis täna on selleks soov, et kunagi ei tuleks sõda. Olen reservohvitser Tallinna Maleva Toompea Malevkonnas ja uhke kõigi nende meeste ja naiste üle, kellega laskmas ja õppustel käime.

Minu peamine hobi on matkamine Eesti metsade, põldude ja rabade vahel. Tunnen alati kutset minna, kui väljas möllab lumetorm või mets suviselt lõhnama hakkab. Skaudina olen läbi käinud ja viinud paljusid teisi metsaradadele kõikjal Eestis.

Jooksmine ei ole minu jaoks eelkõige sport, vaid võimalus iseendaga olla. Aitab mõtteid paremini korrastada, annab suurepärase enesetunde ning loob parema elurütmi. Kõige rohkem naudin jooksmist põldude vahel, siis kui heina niidetakse või kui viljapõllud lõhnama hakkavad. Kui jaksu, siis naudin rohkem pikki, umbes 20 km jookse.

Suure ja üldise poliitika kõrval armastan ma nokitsemist. Mõnikord tahaksin olla leiutaja. Oma tagasihoidlike oskuste parandamiseks proovin õppida läbi tegevuste. Üks viimaste aastate toredamaid õppevõimalusi on Väätsa jõulu-vaateaknad, mida teeme koos kogukonnaga. Kümned ja kümned dekoreeritud ja liikuvad vaateaknad annavad lisaks minule võimaluse ligi 100 inimesele eneseteostuseks