VISIOONIKÕNE

Edasi juurte juurde!

Soovin täna avada väljakutseid, millega Eesti silmitsi seisab. Aga see ei saa olema nutukõne. Kutsun meid üles liikuma edasi juurte juurde ja taasleidma meid üle aegade ühendanud põhimõtted. Nendest põhimõtetest lähtuvad ka inimkesksed lahendused väljakutstele, millega 21. sajandil silmitsi seisame.

Eesti seisab oluliste muutuste ristteel – meeletu tehnoloogiline areng, sõda Ukrainas, kliima- ja energiakriis, viimaste kümnendite suurim ebavõrdsuse kasv. Killustatud ühiskond, mida iseloomustab üksteisega võistlemine ja võitlemine. On naiivne loota, et aastakümneid jumaldatud nähtamatu käsi suudaks tagada ühiskonna, keskkonna, kohaliku ettevõtluse ning rahvusriigi kestmise. Äärmusliberalismi kulunud lahendused ainult võimendavad probleeme, mitte ei lahenda neid. Kaotajaid on järjest rohkem kui võitjaid.

Süvenev ebavõrdsus, kus kasvunumbrid maalivad võite, millest enamus inimestest kuidagi osa ei saa, viib varem või hiljem sotsiaalsete vapustusteni. Keerulised ajad süvendavad konflikte, kapseldumist ja üksteise süüdistamist. Neile ühiskonda lõhkuvatele hädadele saab vastu astuda vaid tõstes kilbile põhjamaised põhiväärtused – koostöö ja solidaarsuse, igaühe toimetuleku, väärikuse ja kindlustunde. Just selline peab olema ka Eesti tulevik.

Eesti võiks olla maailma parim koht elamiseks, kuid selle eelduseks on sidus ja tugev ühiskond. Erinevalt paremliberaalide arvamusest ei tule see mitte majandusedu arvelt, vaid vastupidi – võimestab majanduse arengut. 21. sajandi majandusmudel pole mõeldav ühiskonnakorralduseta, kus iga inimest väärtustatakse ning ta on seetõttu motiveeritud panustama nii tööl, kogukonnas kui ka pereelus.

Ühiskonnana oleme seni edukalt ära hoidnud demokraatia lõhkumise ja inimeste põhiõiguste kitsendamise katsed. Samas on Eestis palju neid, kelle jaoks vabadused ja õigused ei tööta. Põhiseadus ütleb, et igaühel on Eestis õigus tervise kaitsele, kuid kas iga inimene pääseb ikka eriarstile kui selleks kohene vajadus on? Perekond on riigi kaitse all, kuid kõigil Eesti peredel ei ole ühesuguseid õigusi kooseluks. Kodu on puutumatu, kuid kui oma kodu jääb järjest raskemini kättesaadavaks, kas siis ikka see põhiõigus töötab?

Viimastel aastakümnetel on sotsiaaldemokraadid püüdlikult silunud parempoolse majanduspoliitika tekitatud sotsiaalseid rebendeid. Kuid täna, sellest enam ei piisa.

Ebavõrdsus sünnib eelkõige korrastamata majandussuhete tagajärjena. Seetõttu on õiglase ühiskonna aluseks säästlik ja tasakaalustav majanduspoliitika.

Riik kui koostööplatvorm peab asendama senise üksikvõitluse. Surnuks konkureerimine ei tee meid tugevamaks. Ühiskonna arenguhüppeid ei saa jätta ei ainult ettevõtjate ega vaid riigi õlgadele. Peame edasi liikuma üheskoos. Koos ametiühingutega, koos ettevõtjate erialaliitudega, kõrgkoolide ja vabaühendustega. Sest meid seovad ühised mured ja vaid üheskoos leiame lahendused.

Ometigi kuuleme poliitikute ja bürokraatide suust, et näiteks kliimamuutustega tuleb võidelda Brüsseli nõudmisel. Ei tule. Tegelikult peame kujundama oma rohepoliitika. Sellise, mis hoiab Eesti loodust ja inimest.

Rohepööre on võimalus tuhandete kliimakindlate töökohtade loomiseks, piirkondlikuks arenguks, kodulähedaseks toiduks, paremaks ühistranspordiks, perede heaolu suurendamiseks. Kuid rohepööre saab õnnestunud vaid siis, kui keegi ei kuku ree pealt maha. Eluhoiu koormat ei saa jätta ainult kaevurite, põllu- ja metsameeste või transpordiettevõtete kanda. See peab olema ühiselt koostatud ja koostöös läbi viidud plaan.

Rohepöördest saab meie oma Eesti asi, kui kõige keskmes on meie oma kullerkupp, suitsupääsuke, metsad ja niidud.

On iseenesest mõistetav, et tänasel päeval pälvivad valitsuse töölaual kõige enam tähelepanu toimetuleku, julgeoleku ja haridusega seotud teemad. Selleks aga, et aidata Eesti välja arengulõksust, kuhu jõudsime juba enne energia ja julgeoleku kriisi, peame rohkem keskenduma järgnevale kolmele väljakutsele:

Esiteks: Kodu kättesaadavaks. Suurlinnade ümbruses on koduhinnad aga ka üürihinnad, tõusmas kättesaamatusse kõrgusesse. Maapiirkondades aga lihtsalt ei saa raha kodu ehitamiseks ning puuduvad vabad pinnad elama asumiseks.

Selleks, et inimesed oleksid töökoha valikul vabad ja poleks kinnisvara vangid, on vaja taskukohaseid elamupindasid. Õigus kodule ja vaba liikumine on riigi vastutus.

Näiteks maailma parima töökeskkonnaga Taanis on iga viies sotsiaalkorter, Eestis on taasiseseisvumise ajal ehitatud vaid paarkümmend munitsipaalhoonet. Millegipärast on meil riiklikud üürielamud häbimärgistatud. Ometi ei arva ju keegi, et Taanis oleks toimetuleku raskustes inimesi rohkem kui Eestis. Vastupidi. Soodne korteriturg aitab kaasa tervetele töö ja peresuhetele.

Teiseks: Väärt töökohad kõikjal Eestimaal. Madal palk või oskustele vastava töökoha puudumine on peamine, mis laastab regionaalselt riiki ja miks inimesed lahkuvad. Hinnanguliselt kulutame kaugel tööl käimiseks 2 miljonit töötundi aastas. Sellel on tugev keskkonnajälg aga ka tohutu jõud, kui kõik need inimesed kodukohas investeeringuid suuname ja tuleb veel rohkem suunata väikelinnadesse ja maapiirkondadesse tasuvamate töökohtade loomiseks.

Kolmandaks: Palkade tõus. Pea aasta on Eesti inflatsiooni numbrid olnud rekordiliselt kõrged. IMFi ja Eesti Panga sõnutsi lööb kõrge inflatsioon madalama sissetulekuga inimesi Eestis oluliselt rohkem kui mujal Euroopas. Seda sellepärast, et meie inimeste sissetulekutest moodustavad sundkulud – toit, transport ja elamine suurema osa kui teistel eurooplastel. Lihtsamalt öeldes on meie palgad liiga väikesed ja ühiskond on kriisides seetõttu haavatavam.

Inflatsiooni pidurdamiseks tuleb lahendada energia ning sõjamured. See aga kallimaks läinud hindu enam tagasi ei pööra. Tõusma peavad palgad ja majandus vajab targemat hoogu! Ei rekkajuht, poemüüja ega ehitaja pole süüdi selles, et nende palgad on väikesed. Inimene üksikuna ei määra majanduse struktuuri või jõukuse jagunemist ühiskonnas. See on riigi ja erakondade vastutus märgata ning esile kutsuda muutusi. Olgu selleks uued töökohad rohepöördes, alampalga kiirem kasv või ajale jalgu jäänud õhukese jõuetu riigi maksusüsteemi muutmine.

Head sõbrad, järgnevatel aastatel kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. Edukultuse narratiiv lakkab tasapisi toimimast ning asemele on vaja uut.

Minu lubadus Eestile on kaotajateta ühiskond. Tugev Eesti – turvaline, hooliv ja jõukas.

Tugev Eesti julgeb eristuda ja otsustada, julgeb astuda reaalseid samme, et Eestis oleks vähem inimesi, kes tunnevad, et neid on koheldud ebaõiglaselt. Sest mitte miski ei hävita ühiskonnas kootöövalmidust enam, kui ebaõiglase kohtlemise tunne. Aga just koostööd on meil täna vaja, et saada üle tagasilöökidest. On vaja selleks, et riigi ja rahvana üle aegade kesta.

Sajand tagasi määrasid sotsiaaldemokraadid noore Eesti Vabariigi näo, võttes Asutavas Kogus vastu seadused, milleks paljud vanad riigid ei olnud veel valmis – naiste valimisõigus, mõisamaade jagamine talupoegadele, tasuta kooliharidus. Nüüd uue sajandi alguses kutsume kõiki eestimaalasi taas julgelt tulevikku vaatama.