Vallavanem ei pea olema alati pintsaku ja lipsuga. Seisan siin nooremskautmasterina, et te mõistaks, et südames olen alati skaut, ükskõik, mis mul seljas on. Nii on ka kooli huvijuht kodutütar, saekaatrimees hea isa või lüpsja suurepärane tantsija. Me ei ole ainult need kes me tööjuures näime olevat. Selliseid inimesi on terve Väätsa täis ja see on Väätsa võlu.
Head inimesed.
Oleme üheskoos Eesti Vabariiki ehitanud pikka aega. Mõned on seda teha saanud kümme aastat, mõned kakskümmend, teistel täitub juba pool sajandit, Leppo Põldur aga aukartust äratavad 99 aastat. Loodud on seda riiki aga veelgi kauem. Ta on meie poolt vabaks võideldud riik, ta on meie käest võetud riik, ta on ühiselt tagasi lauldud riik, ta on meie armastatud ja austatud riik. Meid kõiki on selles kultuuris, keeles ja eluloos täpselt nii palju, kui palju on meil olnud jaksu, võimalusi ja tahtmist endal teha.
Me kõik teame lauset „riik, see olemegi meie.“ Kahetsusväärselt kasutatakse seda mõtet rohkem nendel hetkedel, kui tuleb kanda vastutust kellegi teise tegude eest, tasakaalus riigieelarve nimel ise laenudesse uppuda või riiklikke rumalusi kinni maksta. Riik, see olemegi meie ja see mõte, peaks ebaõigluse korral paisuma protestiks ja murede korral toeks. See ei tähenda heausklikke äraksutamist, vaid otsustamisel meie kõigi arvamuse kuulamist ja arvestamist. See mõte kehtib nii Eesti Vabariigi valitsusele kui ka Väätsa vallavanemale.
Meie poolt valimistel antud volitused ja mandaat, ei tähenda, et me ülejäänud ajast oleme nõus istuma paadis kaasreisijana, vaikides. Nähes veest välja ulatuvat kivinukki, võib meil enne uue kapteni valimist, olla õigustatud soov kurssi muuta. Oskus kuulata ja mõista, võib sellistel juhtudel päästa ka kapteni elu.
Palju meid kuulatud on? Palju meid usutud on? Viimased kümme aastat on Eestis valitsemispoliitika tugevalt soodustanud individualistlikku eluviisi. Järjest rohkem on meie ühiskond üles ehitatud isiklikule toimetulekule, mitte kooselule. Korterid ehitatakse kahetoalised, sest üksikvanem rohkem ei vaja. Uues lastekaitseseaduses on kuhgi kadunud perekond, justnagu seda ei eksisteeriks enam. Võistluse võidab ettevõtja kes suudab kõige vähem palka maksta. Oma joonistusel kujutavad lapsed Soomes tööl olevat isa välja sirutatud käega, 100 eurot käes. Just nagu pangaautomaat, nägemata jääb aga isa silmis olev igatsus ja uhkusetunne.
„Iga inimene on oma saatuse sepp“. Jälle üks valitsemispoliitika kujundajate lemmiklause. Iga inimene nähku vaeva ja siis saab ta õndsaks. Kuhu jääb hoolimine? Kuhu jääb toetamine? Kuhu jääb mõistmine, et kõik me ei sünni Tallinna kesklinna juristi perekonda?
Vabandage mind selle suure kriitika pärast, kuid raske on pealt vaadata, kuidas vabaduse toonud kokku hoidmine, üksteisele toeks olemine, asendatakse enesekesksusega.
Mida vähem sekkub riik inimeste ellu, seda parem. Ma küsin kellele parem? Ettevõtlus peab saama vabalt areneda. Kas vaba areng tähendab kõrgeid tööjõumakse, mille kohalikud ettevõtjad truult maksavad ja nappi kasumit teenivad, kuid välismaine kapital saab ainukesena maksuvabalt miljardid riigist välja viia?
Ei. Ma ei ole sellise elukorraldusega nõus. See ei ole loodud meile. See ei ole loodud isegi neile, kellel hästi läheb, see on vaid neile, kellel väga hästi läheb!
Mille poolest erineb Väätsa eelpool kirjeldatust? Me oleme väike, kuid hästi hakkama saav ja kokku hoidev vald. Parimaks näiteks on meie lapsed. Nende liivakasti pole ainult enesele mõtlemine jõudnud. Kuidas sa saaksidki? Üksi on ju igav mängida! Ma olen seda ka varem öelnud, et kui läheb raskeks ja vajad motivatsiooni, siis lapsed aitavad. Nende mägud, tants ja trall, nende siirus. Siinkohal ma tänan kõiki Väätsa lapsevanemaid. Teil on toredad lapsed ja mõnikord ka mulle toeks. Aitähh!
Sõnad ei tohi jääda vaid sõnadeks, neid pole sellisel juhul mõtet üldse lausuda. Olen teinud üleskutse hakata abipolitseinikuks, olen teinud ettepaneku mittesportlastele pühapäevaspordiga tegelema hakata ja mind kaasa kutsuda. Lisan siia veel ühe ettepaneku. Kui teid huvitab mingi tegevus või teil on hobi ja nendest võiks osa saada palju rohkemad inimesed. Kui näete, et teie maja ümbruses saab midagi koos ära teha või kui saate loodusele ulatada abikäe, siis tehke! Tehke koos ja kutsuge teisi. Kui vaja, tulge vallamajast läbi, mõtleme ja teeme. Teeme koos!
Mul oli täna päeval au külastada vabariigi aastapäevale pühendatud aktust, siin samas koolimajas ja soovin lõpetada aktuse sõnavõtuga riigikatselistest mõtetest.
Me oleme näinud vabariigi aastapäeva uhkeid paraade, rivis seisvaid kaitseväelasi ja kaitseliitlasi. Soomukeid, kahureid ja suurtükke, relvi modifitseeritud ja tavalisel kujul. Oleme kuulnud vajadusest läbida ajateenistus ning ukustundest, olla kaitseliitlane, kodutütar või noorkotkas.
Sellest kõigest võib jääda mulje, et riigikaitse ainult nii käbik. Et oma riigi heaolu sellest just sõltubki. Päris nii see ei ole.
Paraadide mõte on näidata, et me oleme valmis halvimaks ning anda kindlustunnet. Sisendada usku. Valmisolek on alati hea.
Kui me räägime aga Eestist ja oma kodumaa heast tulevikust, siis kaitsmisest olulisem on seda hoida. Hoida nii hästi kui võimalik. Selle sama põhimõtte järgi elamine, üksteise jaoks olemas olemine ja üheskoos kasvamine, on parim, mida me teha saame.
Hästi hoitud riik on hästi kaitstud riik.
Mis aga kõige tähtsam- hoida oma kodumaad, saab meist iga üks. Selleks ei ole vaja relva, selleks ei ole vaja väljaõpet. Selleks on vaja ainult head südant ja tahet.
Head Eesti Vabariigi 96. aastapäeva!