Esimesena peaks aitama inimest, siis ülejäänuid, aga...

Tööta ja toetuseta on üle 50 000 inimese, kellele riigi lisaeelarve ei paku ühtegi lahendust, sest eelarve keskmes on ettevõtted, mitte inimene. Seades eesmärgi vaesust vältida, näeksime hoopis teistsugust valitsuse ettepanekut laenuraha kasutamiseks. Kui välja arvata tervisekriisiga tegelemine, on ülejäänu teater, kus meid kõiki püütakse haneks tõmmata.
Kriisi lahendamiseks esitatud riigi lisaeelarve on teile väga hea juhul, kui olete suure ettevõtte omanik, meelelahutusäri suurkuju, toetanud vähemalt 100 000 euroga mõnda valitsuserakonda, tööandja, kelle tulud on säilinud, või riigiettevõtte, näiteks Eesti Energia juht.
Seda kõike muidugi klausliga, kui teil oli mõne ministri telefoninumber, et oma ärile sobiv toetus õigel ajal kirja panna.
Lisaeelarve keskmesse on seatud ettevõtted, mitte inimesed. Raskel ajal ettevõtluse toetamises pole midagi halba, seda peab kindlasti tegema. Aga kui mõelda riigile ja valitsuse ülesannetele, siis see peaks olema eelkõige inimeste eest hoolitsemine.
Riik on olemuselt ühiskondlik kokkulepe korraldada teatud asju koos, kanda halbadel aegadel raskust solidaarselt. Loome mehhanismid, et keegi ei jääks elu hammasrataste vahele, aitame üksteist.
Kui vaadata maailmas ringi, siis paljud lääneriigid võimestavad eelkõige inimest. Näiteks Taani ja Rootsi suurendasid niigi suuri töötutoetusi, et töö kaotanud inimene suudaks oma eluga toime tulla. Eestist vaadates väga parempoolse mõtte järgi juhitud USA ja Inglismaa maksavad otse inimesele peo peale raha vastavalt sissetulekutele. Nende näidete keskmes on inimene.
Eesti valitsuse välja pakutud meetmete puhul sõltub inimene tööandja suvast. Seda isegi muidu kiitmist väärt töötukassa töötasu 70protsendise hüvitamise puhul, kus määrav ei ole inimese abistamine, vaid tööandja kalkulatsioon, kuidas on ettevõttele kasulik.
Riigikogus minu küsimusele vastates ütles rahandusminister Martin Helme, et töövõtuleping, millelt on makstud töötuskindlustusmaksu, on võimalik töölepinguks ümber teha ja töötasuhüvitist saada. Halloo! Milline tööandja tahab ajutise lepingu vormistada püsilepinguks kriisi olukorras, kui ta seda headel aegadel ei teinud? Isegi vene ruletis on tabamuse saamine sada korda tõenäolisem.
Treenerid, kultuuriinimesed, taksojuhid, iluteeninduses töötajad - ühtekokku 26 000 inimest - on jäetud kogu täiega lageda taeva alla. Kõik nad tegid tööd mitte töölepingu alusel, vaid töövõtu- või käsunduslepinguga. Eesti 22 000 füüsilisest isikust ettevõtjat on täiesti ära unustatud. Sotsiaalmaksuvabastus on väärt meede, kuid see väldib vaid maksuvõla tekkimist, kuid sissetuleku numbriks jääb endiselt null.
Mis on nende inimeste võimalus - töötutoetus. Minge palun võtke arvele ja saate 189 eurot kuus. Selline on palju kiidetud lisaeelarve pakkumine tegelikult rohkem kui 50 000 inimesele.
Kriisiga seotud on sellest lisaeelarvest vaid tühine osa - raha, mis läheb otse viirusega seotud kulude katteks. Samal ajal leidis valitsus 125 miljonit eurot kõige suurema tengelpungaga riigiettevõttele - Eesti Energiale, et ehitada uus põlevkiviõli tootmise tehas. Tehas maksab 286 miljonit eurot, selle eest saab 60 uut töökohta ja tulevikus paari uue kaevanduse jagu Ida-Virumaad üles sonkida.

Suur osa lisaeelarvest on pettusi täis teatrietendus. Rahandusminister Helme teatas, et uurib, kuidas lahkuda Euroopa CO2 kaubandussüsteemist, et eestlastele elektrihind madalamaks saada. Kogu valitsusaparaat aga teab, et süsteemist lahkuda polegi võimalik. Pealegi on see Eestile kasulik: me müüme kvooti, ehitame selle eest igal aastal uusi lasteaedu, saime uued rongid, renoveerime korterelamuid.
Sotsiaaldemokraatidele on tähtis eelkõige inimene, põhimõte, millest lähtuvalt tegime ka oma ettepanekud lisaeelarvesse.
Toetusmeetmed tuleb luua põhimõtte järgi, et ühiskond toetab neid, kes kaotasid oma töökoha, et riik saaks jagu viirusest. Otsetoetused riigieelarvest muusikutele, treeneritele, taksojuhtidele, iluteenindajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele.
Lisaks ei ole võimalik mööda vaadata töötutoetusest, mis on allpool igasuguseid vaesuspiiri näitajaid. Mitte ükski perekond ei tule sellega toime ilma, et pank ei võtaks neilt ära autot, kodu ja pereõnne. Vähemalt majanduslanguse lõpuni peaksime lähtuma põhimõttest, et töötutoetus ei tohi olla väiksem kui keskmine rahvapension.
Elektriarvete vähendamiseks on olemas lahendus, mis ei vähenda ka riigieelarvet. Esitasin sotside poolt rohkem kui kuu tagasi riigikogule otsuse-eelnõu, mille järgi Eesti Energia kui riigiettevõte loobuks Tootsi tuulepargile vana skeemi järgi taastuvenergia tasude küsimisest.
Aastani 2016 kehtinud toetusskeem on väga kulukas, praegu on selle asemel kasutusel juba vähempakkumine. See hoiaks 12 aasta jooksul maksumaksja raha kokku ligi 300 miljonit eurot. Rahandusministri aktsiiside langetamise ettepanekud lisaeelarves lausa kahvatuvad selle kõrval, kuid endiselt käib komejant edasi.
Praegune kriis ja majanduslangus on erandlik. See on loodud valitsuse administratiivse otsusega rahva tervise kaitseks, kuid selle hinnaks on paljude inimeste sissetulekute kaotus. Ühiskonnana peame niisugustel rasketel hetkedel olema solidaarsed ja aitama neid, kes kannatavad, et teised saaksid elada.


Läänemets: Eesti Posti hüppeline hinnatõus on väga halb mõte

Tundub, et IT- ja väliskaubandusministrile Kaimar Karule unustati öelda, et Eesti seisab majanduslanguse lävel ja riik pigem püüab inimeste, eriti töö kaotanute, koormat leevendada, leiab sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets.

«Kinnised poed ja kodune isolatsioon on jätnud kuulekatele inimestele vähe valikuid, üks neist on e-kaubandus. Miks seda just praegu kallimaks muuta? Vaadates tervikpilti, siis ühe käega antakse mõned sendid aktsiiside langetamisest juurde, teise käega kraabitakse postiteenusega tagasi. Ehk siis raha kingitakse sinna kus autosid rohkem - suurlinna ja raha võetakse vaesemate ja eelkõige maapiirkonna inimeste käest. Põhjenduseks toodud kütuse ja tööjõu kulud hetkel langevad, nende argumentidega täna lehvitada pole mõtet,» kirjutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Läänemets sotsiaalmeedias.

«Peaksime postiteenust praegu vaatama riigi abipaketi osana. Mõistlik oleks lisaeelarvega suurendada Eesti Posti riigipoolset toetust ja langetada ajalehtede- ajakirjade kojukande tasusid poole võrra. Selliselt toetaksime Eesti meediat, kelle sissetulekud kukkusid reklaamirahade kadumisega. Eriti aga maakonna lehti, mis enamuses on väikesed ja saanud kõige suurema hoobi. Ehk siin oleks kindlalt ka oluline regionaalne mõju. Toetus Eesti Postile kaotaks ka surve postiteenuse hindade tõstmiseks inimeste jaoks kõige raskemal ajal.

Kui majandus hakkab taastuma, võib teenuste hindade korrigeerimise juurde tagasi naasta, seni aga peaksime postiteenuses nägema võimalust toetada demokraatia üht sammast - meediat ja hädas olevaid inimesi, keda lisandub igal päeval tuhandeid,» arvas Läänemets.


Lauri Läänemets: Eestis on kuni 20 tuhat haavatavat tööinimest, keda tänased kriisiabimeetmed ei aita

Riigikogu liige Lauri Läänemetsa arvates peab riik tagama kriisiabi meetmed ka neile tööinimestele, kelle sissetulek on tulnud käsundus- ja töövõtulepingu alusel ja kellel praegu väljapakutud abimeetmetega puudub õigus hüvitise saamiseks.

„Eestis on hinnanguliselt ligi 20 tuhat inimest, kelle põhisissetulek on tulnud käsundus- või töövõtulepingute alusel. Praegused valitsuse väljatöötatud kriisiabi meetmed jätavad need tööinimesed hätta,“ sõnas Läänemets.

"Umbes 10 tuhat inimest, kelle põhisissetulek on tulnud võlaõiguslike lepingute alusel, on maksnud oma sissetulekult töötuskindlustusmakseid ja neil on õigustatud ootus, et neid koheldakse võrdselt teiste töötuskindlustusmaksete maksnutega. Need ei ole mingid skeemitajad - need on sporditreenerid, juuksurid, kujundajad, muusikud. Ehk inimesed, kes on oma töö paindliku iseloomu tõttu kasutanud seaduses ettenähtud töövormi ja maksnud kõik vajalikud maksud. Riik ei tohiks neid nüüd ära unustada, sest ka nemad pole süüdi selles, et nad oma teenuseid enam osutada ei saa" selgitas Läänemets.

Pikka aega on riigile teada olnud, et üha enam inimesi töötab samaaegselt mitmes valdkonnas, neil on erinevad sissetulekuallikad ja nad kasutavad töö tegemiseks erinevaid vorme. Eriolukorra kehtestamisega on riik enamikelt neilt inimestelt võtnud võimaluse tööd teha.

Pikka aega on riigile teada olnud, et üha enam inimesi töötab samaaegselt mitmes valdkonnas, neil on erinevad sissetulekuallikad ja nad kasutavad töö tegemiseks erinevaid vorme.
"Teiseks peaks mõtlema ka neile inimestele, kes üldse töötuskindlustusmakseid maksnud pole aga kellel on samuti eriolukorrast tingituna sissetulekud kadunud. Siin võiks olla lahenduseks miinimumpalga kehtestamine, mis lühiajaliselt on odavam meede kui perekondade päästmine hilisematest raskustest" pakkus Läänemets.


Lauri Läänemets: riigikogu ei tohi jääda kriisis kõrvaltvaatajaks

Riigikogu ei saa kriisi puhkedes peitu pugeda, nagu see praegu on juhtunud. Eesti parlament peab pakkuma valitsusele tuge kriisi lahendamisel ja samal ajal teostama parlamentaarset kontrolli eriolukorras suured volitused saanud valitsuse üle, kirjutab Lauri Läänemets.

Läbi aegade on keerukatel hetkedel tõmmatud juhtimisahelad trimmi, koondatud võim väheste kätte ning üritatud sugukond, kogukond või ühiskond kriisist välja juhtida. Koroonaviiruse puhangu tõttu on seda teinud enamik maailma riikidest.

Meie põhiseaduse § 87 alusel saab valitsus kuulutada loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas. Just nii on toimetanud Jüri Ratase valitsus.

Oleme oma nahal tundnud eriolukorra meetmeid: koolide sulgemist, äärmiselt piiratud liiklust saarte ja mandri vahel ning taaskehtestatud piirikontrolli. Rangelt soovituslikud on kodus püsimise ja õues liikumise piirangud, mis samuti meie eluolu tugevalt mõjutavad.

Oleme juba näinud ettevõtete pankrotte, töökohtade kadumist, poodide ja tänavate tühjenemist ning noorte kampades liikumist.Kahjuks on põhjust eeldada, et tõusuteel on lähisuhtevägivalla juhtumid, alkoholiga liialdamine, vandalismi ja kuritegevuse suurenemine.

Tavaolukorras kehtestatakse piirangud riigikogus vastu võetud seadustega, mis peavad olema põhiseadusega kooskõlas. Pisut liialdatuna öeldes annab praegu seadusi üks mees – eriolukorra juht. Puudub tavapärane mõjude hindamine, kooskõlastamine ja mitmejärguline kontroll, millesse oleks muidu haaratud huvirühmad, ministeeriumid, president ja opositsioon.

Üks eriolukorra mõte on, et need, kes on määratud probleeme lahendama, peavad seda tegema võimalikult operatiivselt. Aga kui piiratakse inimeste põhiõiguseid, siis kerkib alati üles küsimus piirangute põhjendatusest ja vajalikkusest.

"Takistatud on ettevõtlus ja tervete inimeste normaalne riigisisene liikumine, kuid siiski saavad inimesed tulla Lätist Eestisse tööle."

Kas saarte ja mandri vahel piirangu kehtestamine on ikka mõõdukohane? Teisi maakondi me ju üksteistest ei isoleeri, nagu Saaremaad ja Hiiumaad ülejäänud 13 maakonnast. Takistatud on ettevõtlus ja tervete inimeste normaalne riigisisene liikumine, kuid siiski saavad inimesed tulla Lätist Eestisse tööle.

Valitsus võitleb rohkem piiriülese töölkäimise kui siseriikliku töötamise eest. Arusaadavalt pole siin küsimus lätlastes ega valitsuse õiguses liikumist reguleerida, vaid otsuste mõistlikkuses.

Kui puudub kontroll, siis kaob ka põhjendamise kohustus. Tunnistagem, et riigikogu ei oma praegu ülevaadet valitsuse tegevusest. Vastavalt ohuolukorra seadusele on kogu riik - kõik valitsusasutused ja kohalikud omavalitsused – allutatud eriolukorra juhile, peaministrile.

Seadused ei pane valitsusele kohustust põhjendada riigikogule eriolukorras ette võetud samme, avalikkusest rääkimata. Eriti oluline oleks info andmine alternatiividest ja nende otsuste kaitsmine, mis puudutavad inimeste põhiõiguste piiramist. Praegu ei valda ei koalitsiooni- ega opositsioonisaadikud tegelikku ülevaadet selle kohta, miks midagi tehakse, mistõttu on raske hinnata otsuste proportsionaalsust.

Parlamendi sisuline panustamine kriisi lahendamisse on senini jäänud tagasihoidlikuks. Pärast eriolukorra väljakuulutamist oli riigikogu juhtimine korraks täielikus šokis – jäid ära nii istungid kui ka eelnõude menetlemised, komisjonid vaikisid, justnagu oleks riigikogu oma rolli täielikult minetanud. Opositsiooni taganttõukamisel on nüüdseks komisjonid küll koos käinud, osalt kaugtöö korras. Samas kõlavad ohtlikud õigustused, et ministrid peavad saama rahus tööd teha.

Tõsi, valitsusel võib olla keeruline oma tegevusest aru anda, kui riigikogu liikmeid tuleb parlamendihoonest tikutulega taga otsida. Kuna riigikogu juhatus eelnõusid enam täiskogu päevakorda ei pane, siis on saadikud valdavalt kodukontoris. Kord või paar nädalas toimuvad komisjonide e-koosolekud ja peetakse infotundi.

Viimane aeg on küsida, milline on parlamendi roll kogu riiki puudutavas eriolukorras? Kuna seadused seda ei kirjelda, siis on eeldatud, et riigikogu jätkab oma senist tegevust. Kindlasti ei sobi riigikogul peitu pugeda, kui eesliinil riskivad oma tervisega arstid, lasteaiaõpetajad, poemüüjad, politseinikud ja kaitseliitlased.

Leian, et parlamendis peab algama intensiivne arutelu eriolukorra lahenduste üle. Kui riik on karmis kriisis, peavad selle lahendamises osalema kõik riigikogus esindatud erakonnad. Kõige rohkem spekulatsioone, kahtlusi ja mõistmatust tekib siis, kui puudub informatsioon ja omavaheline dialoog.

Minu tungiv soovitus riigikogu juhatusele on taastada riigikogu töö ja toetada valitsust kriisi lahendamisel. Selleks tuleks:

Leida lahendused e-parlamendi pidamiseks, sest halvimal juhul kestab eriolukord pool aastat või kauemgi. On täiesti mõeldamatu, et riigikogu töö on halvatud ajal, mil karantiinis istuvad saadikud on valmis oma kohustusi täitma.

Panna paika eriolukorras riigikogu komisjonide roll ja kohustused, mis eeldab komisjoni valdkonna arengutega täielikult kursis olemist. See tagab nii parema reageerimise kui ka selle, et kõigi saadikute teadmisi ja võimekust saab rakendada lahenduste otsimisel.

Määratleda rutiinid ja meetodid läbi mille teostada eriolukorras valitsuse tegevuse üle parlamentaarset kontrolli. Riigikogu ei tohi mingil juhul jääda kõrvaltvaatajaks ja minetada oma rolli.

Hoida aktiivsena suhteid teiste riikide ja nende parlamentidega ning Euroopa Liidu vastavate organitega, mis tagab operatiivse infovahetamise ja vajadusel ka abi andmise või abi küsimise.

Eesti ja Euroopa, kardetavasti kogu maailm, vajub sügavasse tervishoiu- ja majanduskriisi, mille lõppu ei oska keegi näha. Eesti vajab oma parlamenti praegu rohkem kui kunagi varem oma taastatud iseseisvuse jooksul.


Kes maksab palga ja toetab ettevõtjat?

Eesti valitsus ja omavalitsused on suutnud teha head tööd koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. See nähtub ka peaminister Jüri Ratase igapäevasest viirusega seotud Eesti ja välismaa aruandest riigikogule. Samas on ettevaatusabinõud paljud töötajad ja tööandjad raskesse olukorda pannud. Riik peab siin sekkuma.
Järvamaa omavalitsused on samuti teinud ettevalmistusi viirusele reageerimiseks. Valdade ja linnade töötajad, kes otseselt ei tegele sotsiaal- ja haridusküsimustega, ei viibi kodus niisama.
Omavalitsused on võimalikud stsenaariumid läbi mõelnud ja viinud asutused reageerimisvalmidusse. Kodus olevad omavalitsuste palgalised töötajad on oluline reserv juhuks, kui peaks tekkima vajadus näiteks haigestunud sotsiaaltöötaja või eakatekodu hooldustöötaja asendamiseks.
Ma tänan ja tunnustan kõiki Järvamaa linna- ja vallavalitsusi, arste, sotsiaaltöötajaid ja neid, kes on reservis valmis reageerima, pühendumuse ja inimestele kindlustunde andmise eest!
Tuletan meelde omavalitsuste üleskutset anda teada üksi olevatest või toetust vajavatest eakatest inimestest, kellel võib olla infopuudus või kellel puudub abiline poest vajamineva toomiseks. Selles viiruse kriisis on eakad ja nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed kõige ohustatumad.
Kes maksab aga palga, kui inimene peab kodus olema?
Kui teid on määratud koju, sest olete nakatunud või viibinud nakatunud inimesega samas ruumis, saate perearstilt haiguslehe ja kulud hüvitab haigekassa. Samas on palju inimesi, kes peavad kas lapsega, välisreisilt tulnuna või mingil muul eriolukorra põhjusel kodus olema ja kaotavad poole kuu või isegi terve kuu palgas. Neid lahendusi töötatakse praegu välja.
Täpset tulemust on veel vara öelda, kuid sotsiaaldemokraadid on teinud seadusemuudatuse ettepaneku hüvitada kodus viibimine alates esimesest tööpäevast nii, et see kataks kõik võimalikud viirusega seotud põhjused.
Olen ettevalmistajatega suheldes toetanud versiooni, kus riik aitab hüvitada koju saadetud inimese palga 50-70 protsendi ulatuses. Ükski tööinimene ei tohi selles kriisis pihta saada. Olukorras, kus valitsus, põhjendatult, on peatanud töö ja põhjustanud ettevõtetele majandusraskusi, kannab riik kohustust aidata. Siin on eelduseks aga oma õiguste teadmine, mida siinkohal tööinimestele meelde tuletan.
Kaugtöö tegemine on võimalik ainult mõlema poole nõusolekul. Töölepinguseaduse § 37 ütleb, et tööandja ei saa ühepoolselt töötajat puhkusele saata ega jätta töötasu maksmata. Sama kehtib töötaja kohta - ilma mõjuva põhjuseta koju jääda ei saa.
Kui aga tööandjast mitteolenevad majanduslikud asjaolud, milleks võib olla COVID-19, ei võimalda tööandjal töötajale kokkulepitud ulatuses tööd anda, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla alampalga, mis praegu on 584 eurot kuus.

Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt palga vähendamisega. See tähendab, et kui tööandja soovib tasu vähendada 50 protsenti, siis tuleb ka töömahtu vähendada samas ulatuses. Tööandja peab teatama töötasu vähendamisest usaldusisikule ja töötajatele vähemalt 14 kalendripäeva ette.
Töötajal on õigus tööleping üles öelda, teatades sellest tööandjale viis tööpäeva ette. Kui töötaja on palga vähendamise tõttu töösuhte lõpetanud, siis tuleb talle maksta hüvitist samas ulatuses, mis koondamisel, see on töötaja ühe kuu tasu ulatuses. Samuti on töötajal õigus saada töötuskindlustushüvitist, kui tööleping on lõppenud sellel alusel. Tööandjal ei ole õigust teid koju saata palgata puhkusele ja nõuda, et võtaksite kriisi põhjustel välja oma korralise puhkuse.
Paljudel on raske, paljudel läheb tulevikus keerulisemaks, kuid ebaõiglus ei tohi langeda tööd tegevate inimeste õlgadele. Kriisid on meie ühine vastutus ühiskonnana, kus toetamine ja ümberjagamine nii töötajale kui ka kaettevõtjale on omal õigel kohal.


Järvamaa peab ühte hoidma

Riigikogu liige Lauri Läänemets kutsub Järvamaa omavalitsusi, tööandjaid ja inimesi koostööle ning teineteisemõistmisele ning pöörama rohkem tähelepanu vanemaealiste ja riskirühma kuuluvatele inimestele.

„Me ei tea kas või kuna puudutab koroonaviiruse levik Järvamaad, kuid Eesti sisesed levimised annavad põhjust olla äärmiselt ettevaatlik ja tõsta valmidust reageerimisele. Kuna viiruse riskirühma kuuluvad just vanemaealised ja krooniliste haigustega inimesed, siis kutsun kõiki pöörama erilist tähelepanu oma vanemate sugulaste eest hoolitsemisele. Kui saab, viige neile ise poest toitu ja esmatarbevahendeid. Kindlasti tuleks vältida hooldekodudes ja tervishoiuasutustes viibivate vanemate sugulaste külastamist,“ ütles Läänemets.

Kohalike omavalitsuste ja omaste koostöös on vaja aidata riskirühma kuuluvatel eakatel vähendada liikumist avalikus kohas, et vältida nakatumist. Samuti tuleb eakatele, kes arvutit ei kasuta, jagada infot ohutu käitumise kohta, kuna riiklik paberkandjal teavitusmaterjal pole inimesteni jõudnud. Kui peaks juhtuma, et koolid ja lasteaiad suletakse, siis tuleb hoolikalt läbi mõelda, kas laps viia riskigruppi kuuluvate vanavanemate juurde või on emal- isal võimalus ise koju jääda.

Tean, et Järvamaa omavalitsused on mitmeid päevi tegelenud planeerimise ja riskide hindamisega ning loodan, et ollakse vajadusel valmis koolide, lasteaedade, huvikoolide ja teiste avalikku teenust osutavate asutuste koheseks sulgemiseks.

„Järvamaa tööandjatelt palun mõistvat suhtumist kui lapsevanemad peavad kooli või lasteaia sulgemisel lapsega koju jääma või mõni töötaja on viibinud nakkushaigete läheduses ja ei saa tööle tulla. Mõistetavalt tekitab see raskusi ja paneb ettevõtjaid keerulisse olukorda, kuid mida kiiremini suudame kriitilisest olukorrast üle saada, seda vähem tekib ka tööandjatele kahju,“ lisas Läänemets.

Hea on kui tööandjad lepiksid oma töötajatega kokku reeglites, et keegi ei tule nakatumiskahtlusega tööle. Tänane haigushüvitise süsteem pigem ei soosi koju jääma, seetõttu on tööandja sõnum olulise mõjuga. Selliste sammude soodustamiseks algatasime sotsiaaldemokraatidega riigikogus seaduse muudatuse, mille järgi Haigekassa hüvitaks koju jäämise kulud. Loodame selle kiireloomulisele menetlusele parlamendis, et vähendada tööandjate koormat ja tagada perede toimetulek.

Meie valla- ja linnajuhtide käes on hoovad, et Järvamaa oleks võimalikult hästi valmis puhangute ennetamiseks ja leviku piiramiseks. Tähtsad on selged sõnumid ja suunised, mida teha, millest hoiduda.

Tänase info kohaselt on COVID-19 sümptomid sarnased gripi sümptomitele. Viirus võib põhjustada köha, palavikku ja hingamisraskuseid. Viirus levib peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid, eelkõige köha. Info saamiseks saab helistada perearsti nõuandetelefonile 1220 või +372 634 6630.


Ei nõustu teiega, härra linnapea

Paide linnapea Priit Värk pidas Järvamaa omavalitsusliidu juhina Eesti Vabariigi 102. aastapäevale pühendatud kõne järvamaalastele. Olen Priit Värki kui tugeva analüüsioskusega inimest ja head maletajat alati hinnanud, kuid maailmavaateliselt näeme me elu erinevate nurkade alt.
Kõnes kajastatud loogika, et ühiskondlik vastutus on plaanimajandus, turutõrge vabandus ja inimene peaks üksi hakkama saama, sest vaba turg paneb kõik paika, on minu jaoks pigem käte puhtaks pesemine ühiskondlikust ja riigi vastutusest. Seega, hea Priit, loodan, et Sa ei pahanda, teen Sinu pidukõnesse täiendusi.
Eesti edu peaks põhjamaisele riigile omaselt olema üles ehitatud ühiskondlikule ja kogukondlikule koostegemisele ja vastutusele - inimene eelkõige, alles siis majandus. Viimased aastakümned on aga tõesti pigem domineerinud riigi juhtimises mõtted, et igaüks vastutagu oma saatuse ja õnne eest, riigile lootmine on nagu midagi kurjast.
Seda «igaüks vastutagu ise» kasutatakse võrdselt nende vahel, kes sünnivad Kahalasse või Viimsisse. Kellel on valida kord päevas sõitva bussi versus need, kellel on valida viie minuti tagant sõitva bussi, trolli, trammi ja rongi vahel või need, kelle piirkonnakool on Miina Härma ja Tamme gümnaasium võrdluses nendega, kelle koolil ei jätku õpetajaid, kuna ääremaad jooksevad inimestest tühjaks.
Rääkida siin inimese enda vastutusest on lausa kohatu. See on ühiskondlik ja riigi vastutus ning kui keegi tahab sellise ebavõrdsuse vähendamist nimetada plaanimajanduseks, siis valin alati plaani, kui selle, et valitsus või kohalik võim pealt vaatab.
Meie, kogukonna, kohus on seista nõrgemate eest. Need on tihti eakad inimesed, kelle lähedased elavad kaugel, kelle pension ei võimalda inimväärset elu, kes ei pääse kodust liikuma või kellel on vaja tuge ravi ja elukoha suhtes. Samuti erivajadustega inimesed ja nende lähedased, kelle ühiskondlik panus kipub olude sunnil olema pigem oma lähedase eest hoolitsemine, kuigi tema tugevatest teadmistest on hädasti puudu tööturul.
Kuidas küll turg sotsiaalvaldkonnas asjad paika sätib, seda pole meist vist keegi näinud. Pigem leiame näiteid kallitest ravimihindadest või tasulistest teenustest, mida vajavad eelkõige just need, kellel raha napib.
Turutõrke eitamine on Eesti piirkondliku arengu suurimaid probleeme. Mäletan, kui sotsiaaldemokraadid tegid toetusmeetme üürikorterite ehitamiseks, siis oli sama jutt, miks sekkutakse turumajandusse. Aga mitu uut kortermaja ettevõtjad Paidesse on ehitanud? Linn? Mitte ühtegi isegi riigi toetusega. Tõsi, enam ka ei saa, sest praegune valitsus tõmbab sellele toetusele kriipsu peale.
Elamiskohtade kvaliteet on kõige kurvema stsenaariumi korral aga üks olulisimaid põhjusi, miks kümne aasta pärast pealinna kolitakse. Pigem peab riik siin tugevalt turgu sekkuma, looma riiklikud laenud, garantiid ja toetusmeetmed, et praegused majad korda saaks, et pangad annaks laenu uute ostmiseks ja ehitamiseks.
Märtsis avalikustatakse järjekordne Eesti Inimarengu Aruanne, kus taaskord sedastatakse, et ruumiline ebavõrdsus Eestis muudkui suureneb. Jõukuse koondumine pealinna on üks halvimaid näiteid, et turg ei pane mitte midagi paika peale selle, et korjab Järvamaalt paremad pojad ja tütred ning koondab nad pealinna.
Riigil meil ühiskonnana on viimane aeg leppida kokku jõulises, erisustega regionaalpoliitikas, tugevas sekkumises. Peame julgema rääkida Eesti piirkondade võimestamisest, maakondade kasuks teadmiste ja ressursside ümberjagamisest, õiglusest.
Peaksime tunnistama, et vaba turgu ülistav neoliberalistlik maailmavaade on ennast ammendanud. Hoolimata lubadustest koondub järjest suurem hulk jõukust vähemate kätte. Tehnoloogia kiire areng võtab ja muudab töökohti, inimest on järjest vähem ettevõtjale vaja, uusi, kõrgema palgaga töökohti luuakse aga peamiselt Tallinna. See on riikliku pealtvaatamise hind, millega keegi meist ei peaks nõustuma. Kas peaksime sekkuma? Jah!
Priit, selles on Sul õigus, et kõige rohkem teeb ikka inimene ise ja teda tuleb selles usaldada. Igal inimesel on lisaks õigustele ka kohustused ja vastutus, kuid need üksi ei tööta. Lisaks on meil kogukondlik ja ühiskondlik vastutus ning kohustus sekkuda iga kord, kui kellegi vabadus rikastuda hakkab teistele liiga tegema. Ärgem unustagem väikese Eesti puhul olulist asja: kett on nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli.


Lauri Läänemets: kuuldused sotsiaaldemokraatia surmast on liialdatud

Sotsid peavad end tõesti uuesti kehtestama ja andma vastused globaliseerumise ja teiste suurte trendidega kaasnevatele probleemidele, kirjutab Lauri Läänemets vastuseks Tõnis Saartsi kommentaarile "Sotsiaaldemokraatia lõppmäng?".

Tallinna ülikooli võrdleva poliitika dotsendi Tõnis Saartsi kommentaari "Sotsiaaldemokraatia lõppmäng?" pealkiri oli ilmselt meelega üle võlli, sest looga peeti silmas hoopis muud.

Saarts pani vägagi täppi, et Euroopa laiapindne heaoluriik ja vabadustel põhinev demokraatia on üles ehitatud sotsiaaldemokraatlikele väärtustele ning sotsideta see kestma ei jää. Sotsiaaldemokraatia ründamisega teenitakse küll pisikesi võidupunkte, kuid liberaaldemokraatliku konsensuse kadumine pühib areenilt ka liberaalid ja mõõdukad konservatiivid.

Saarts tunnistas ka ise, et läänemaailma oluline ideeline alustugi ise ei kao maailmakaardilt veel kuhugi. Pigem on küsimus sotsiaaldemokraatlike erakondade organisatsioonilises võimekuses ja nende liidrites.

Möönan, et Saartsi viited globaliseerumisega toimunud muutustele ja kohanemisvõimetusele on teatud riikides olemas, jäädes aga siiski ajutiseks nähtuseks. Politoloogid saavad vaadata minevikku, tulevikku peavad vaatama aga poliitikud ise.

Viimane aasta tõi sotsiaaldemokraatidele valimisvõidud Soomes, Rootsis, Portugalis, Hispaanias, Taanis. Toetus sellisele maailmavaatele on kasvanud ka Ameerika Ühendriikides. Kuigi leidub tõesti suuremaid ja väiksemaid riike, kus sotsiaaldemokraatide jalgealune pole hetkel kõige kindlam, on töötav võidumudel tegelikult olemas.

Rebenev maailm tuleb uuesti kokku õmmelda

Nõustun täielikult väitega, et sotsid peavad end uuesti kehtestama ja andma vastused globaliseerumise ja teiste suurte trendidega kaasnevatele probleemidele.

Mõnes mõttes on ajalugu kordamas 20. sajandi algust. Aurumasina asemel on meil infotehnoloogia ja tehisintellekt, kuid ülejäänu on sama. Ebavõrdsus suureneb röögatul moel, rikkus koguneb järjest suuremal hulgal väiksema inimgrupi kätte. Tööinimese ekspluateerimine on tagasi, kuid palju peenemal moel – tööstustöölise asemel on suuremagi surve all nüüd teenindustöötaja.

Saartsi kriitikast sotside aadressil kumab läbi hoopis kadu turgude vabadust inimeste vabadustest ja heaolust kõrgemale asetavale neoliberalismile. Piiramatult vaba turg ei tööta.

Selle parim tõestus on seesama turg ise, mis esiteks on tõuganud suurema osa läänemaailma elanikest ebavõrdsuse halvemale poolele, vastandades linna ja maad ning võttes teenindussektori töötajatelt kindlustunde.

Neoliberalism on ettevõtlusele endale vaikselt nööri kaela asetanud. Raha ja mõjujõu kontsentreerumine tapab leidliku ja elu edasiviiva ettevõtluse kiiremini kui ükskõik milline ümberjagamine.

Ettevõtluse arengut piirab tehnoloogia ja raha monopol, mis laseb küll headel ideedel küpseda, kuid mitte kaugemale areneda. Uued sähvatused omandatakse ja konkurents neelatakse alla. Globaalsed tehnoloogia- ja rahahiiud söövad välja kodumaised ettevõtted paremates segmentides, allesjäänud saavad pigem võimaluse vireleda kui kuhugi jõuda. See on trend.

"Loodust ei ole võimalik päästa ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse, piirangute ja maksustamiseta."

Arenenud maailma suurimaks püüdluseks kujunevasse kliimaküsimusse on vastasseis neoliberalismiga samuti sisse kirjutatud. Loodust ei ole võimalik päästa ilma riigi jõulise sekkumiseta majandusse, piirangute ja maksustamiseta. Inimestele elamisväärse keskkonna - sh kodude - kindlustamiseks on vaja turge ohjata.

Neid arenguid silmas pidades on õigem öelda, et maailm vajab sotsiaaldemokraatiat rohkem kui kunagi varem.

Kutsume oma valijad eksirännakult koju tagasi

Enne viimatisi parlamendivalimisi jäi ka Eestis sotside traditsiooniline valija üksi. Õiglasema riigi sõnumi varjutas keskendumine paremäärmuslaste algatatud võitlusele vabadus-suletus teljel, mille konkurendid lihtsustasid vaid seksuaalvähemusi ja sõjapõgenikke puudutavaks debatiks.

Selles olukorras tundsid vohavat ilmajäetust nägevad ja kogevad inimesed, et hoopis neist on saanud tähelepanu mittevääriv vähemus ning pöörasid pilgud erakondade poole, kelle agendast paistsid silma ka nende mured. Näeme uuringutest, kuhu meie valijad viimati rändasid. Arvestatav hulk eelistas ka EKRE-t.

Võitlus avatuse-suletuse-teljel on paraku võitlus tagajärgedega, kui selle keskmes ei ole iga inimese õigus eneseteostusele, enda identiteedi hoidmisele ja arendamisele, võitlus ebaõigluse vastu ja pürgimus erinevate rahvastena üheskoos parema maailma poole.

Avatuse-suletuse kriisi põhjus ise seisneb ebaõigluse kasvus - tehnoloogia areng ja globaliseerumine loovad täiesti uusi ja ootamatuid väljakutseid. Liiga kauaks jäid need muutused neoliberaalide hallata (osaliselt ka sotside süül) ja nad haldasid neid halvasti.

Tõesti, haridust väärtustavad sotsid on ka ise õppimisvõimelised. Usun, et oskame õppida enda ja teiste vigadest ning tuua eksirännakule läinud valijad kenasti tagasi tugeva sotsiaaldemokraatliku visiooni taha. Meie peamiseks jooneks jääb võitlus majanduslikult õiglasema ühiskonna eest – kindla majandusliku baasita ei saa ka olla kestvat rahvuskultuuri.

Eesti sotsiaaldemokraatia neli vaala

Eesti sotsid pole oma maailmavaatekaaslaste seas originaalsed, kui toetavad oma visiooni neile neljale vaalale: õiglane ühiskond, inimeste võimestamine, kliimavõitlus ning rahvuskultuuri hoidmine ja arendamine.

Õiglane ühiskond tähendab turvalist vananemist, väikeettevõtluse kui väärtuse kaitsmist globaalsete turuvalitsejate eest, turvalisi töösuhteid ja tasakaalus regionaalarengut.

"Läänemaailma trendid näitavad, et tehnoloogia areng vahetab välja eelkõige keskklassi töökohad."

Inimeste võimestamine peab andma julguse ja võimaluse tehnoloogia arengust ja globaliseerumisest tulenevatele muutustele iseseisvalt vastu seista. Läänemaailma trendid näitavad, et tehnoloogia areng vahetab välja eelkõige keskklassi töökohad. Oskuste ja teadmiste puudus pigem tõukab inimesed senisest töökohast palgaastmes madalamale pulgale kui vastupidi.

Tehnoloogia kiirel arengul ei ole konkreetset lõppu, pigem on protsess järjest kiirenev. Uute ilmajäetute pealekasvu pidurdamine tähendab palju suuremat panustamist haridusse, selle inimestele lähemale toomist ja õppimise ajaks riigi poolt sissetuleku garanteerimist. Samuti kohaliku omavalitsuse vastutuse selgemat sõnastamist ning motiveerimist.

Kliimaküsimused ja looduskeskkond on sotsiaaldemokraatide baasvalijate ja liikmeskonna mõttemaailma lahutamatu osa. Teadlaste sõnul on oht, et kliimasoojenemisest kaotab eelkõige ühiskonna kõige nõrgem osa. Ehk teisisõnu on kliimaküsimuste lahendamine paljuski võrdse ja õiglase ühiskonna võti.

Eestis on ebavõrdsus eelkõige regionaalne. Näiteks valitsusele koostatud analüüsis peaks riik kliimaeesmärkide saavutamiseks panustama 30 aasta jooksul ligi 2,3 miljardit eurot korterelamute renoveerimiseks.

Selle raha suunamine peamiselt väikelinnadesse- ja maapiirkondadesse aitaks ära hoida regionaalse elamiskohtade kollapsi, mis turutõrke piirkondadest muidu järgmisena elanikke suurel arvul pealinna sunniks lahkuma.

Lisaks regionaalarengule peaksime kliimaeesmärkide saavutamist vaatama laiemalt. CO2 vähendamiseks vajalik pind tuule- ja päikeseparkidele, rabad, põllud ja metsad kuuluvad maal elavatele inimestele või seal toimuv sõltub nende poolehoiust ja panusest.

Samuti iseloomustab maal elavaid inimesi väiksem tarbimine ja rohkem oma toidu kasvatamine. Maapiirkonna inimeste oluline roll Eesti kliimaeesmärkide saavutamisel vajab esile toomist rohkem kui riidekotiga Kalamaja elanike.

Sotsiaaldemokraadid olid rahvuslik erakond ammu enne Eesti Vabariigi sündi 1918. aastal. Meie rahvuslus ei hirmuta ega tee sellest malakat, millega omavahel tülli minna ja teistest eralduda.

Eesti sotsiaaldemokraatide nägu ja tegu on alati olnud ka maaelu ja talude nägu ning meie põhiseadusesse talletatud väärtusruum. Kuigi EKRE püüab rahvuslust defineerida Eesti sulgumises piiritulba taha või vähemuste tagakiusamises, ei ole sellel kõigel vajalikku mõju.

Vastupidiselt EKRE arvamusele saab üks rahvuskultuur tugineda ja kestma jääda globaalsele koostööle ehk riikide ühisele globaliseerumise ohjeldamisele, sest suurkorporatsioonid ja tehnoloogia astuvad üle riigipiiride ilma silmagi pilgutamata.


Eesti riigi uus suund - tööimmigratsioon

See eelnõu siin ei puuduta ainult pensioneid ja pensionäre. See eelnõu ja see otsus, mis meile ette on pandud, on palju laiem - küsimus immigratsioonist, maksudest, vaesusest, õiglusest, ühiskondlikust solidaarsusest, Eesti pere heaolust.
Kuigi otseselt räägime siin pensionitest, seisneb kogu tänane debatt laiemas küsimuses. Kuidas saame hakkama olukorras, kus paarikümne aasta pärast on tööl käivaid inimesi ehk maksumaksjaid ligikaudu 100 000 inimest vähem kui praegu? Mismoodi me ühiskonda siis üleval peame? Kuidas katame riigikaitsekulud, tagame tervishoiu ja ka pensionid?
Ehk kui me ei taha õhemat ja kehvemat riiki, siis kuidas laekub vähemate maksumaksjatega sama suur hulk makse kui praegu. Jah, kõige rohkem keerleb see küsimus pensionite ümber, sest need moodustavad riigieelarvest kõige suurema terviktüki.
Ilma midagi ette võtmata on 20 aasta pärast makstav pension kolmandiku väiksem kui praegune. Kui tuua võrdlus praeguses vääringus, siis keskmise pensioni 480 eurot asemel saaks tulevane pensionär 330 eurot. See on terve mõistuse vastane, elamine täielikus vaesuses.
Lahendusi selle probleemi vältimiseks on suudetud välja pakkuda kolm:
• Tulevikus noorte perede surnuks maksustamise asemel kogume ise puuduliku pensioniosa. Sellesama ühe kolmandiku, mida riik tulevikus maksta ei suuda. Sellist lahendust nimetame pensioni II sambaks.
• Maksustame töötavad inimesed 33% asemel 40% sotsiaalmaksuga.
• Asendame tööturul tekkiva augu 100 000 võõrtöötajaga.
Loomulikult, tulemus võib olla kõigi kolme stsenaariumi kombinatsioon, kuid mulle ei mahu ikkagi pähe, miks valida vaikselt raha kogumise asemel suuremad maksud ja rohkem võõrtööjõudu!
See on ju ennekuulmatu perepoliitika - maksustada Eesti pered ränkraskelt. Kui II sammas aitab oma vanaduspäevade eest vastutada igal eakal inimesel järjest rohkem, siis süsteemi lammutamine on samm vastupidises suunas: vastutus eaka inimese ülevalpidamise eest liigub täielikult tema laste ja lastelaste kanda.
Lugupeetud EKRE saadikud. Mis teiega on juhtunud? Mis on juhtunud teie lubaduste ja põhimõtetega, et pean tulema mina, sotsiaaldemokraat, ja ütlema, et see otsus, mida te siin täna teha tahate, toob kaasa väga suure tööimmigratsiooni ja see ei ole Eestile hea?
Te panete Eesti ühiskonna ja riigi sundseisu, et tulevikus pensioni maksmiseks on vaja riiki tuua kuni 100 000 võõrtöötajat, et pensioniraha maksudena kokku tuleks. Kõige hullem on ju see, et see ei lahenda probleemi, need inimesed saavad vanaks ja neile on vaja samuti pensioni maksta. Ehk juurde on vaja uut võõrtööjõudu.
Ei ole mõtet rääkida paarisaja välistudengi õiguste piiramisest ja näidata seda justkui võitlust immigratsiooni vastu või hoida elamislubade arvu muutumatuna, kui siinsamas teete otsuse, mis muudab Eesti demograafilist olukorda kardinaalselt.
Austatud keskerakondlased. Miks ma ei leia peaministri jutupunktidest valusat tõde II sambast väljumise kohta? Peale selle, et väljumisel tuleb maksta tulumaksu, on selle inimese riiklik pension väljavõetud 4% väiksem. Ehk inimene on automaatselt vaesusriski määratud.
Rahandusminister Martin Helme nimetas sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna esitatud pensionisüsteemi muutmiseelnõud peenhäälestuseks. Peenhäälestuseks just neid ettepanekuid, mis suurendaksid pensionifondide tootlust, vähendaksid valitsemiskulusid. Kas see ei olnud mitte algne põhjus, miks valitsusliit pensioni II samba süsteemi kallale asus?
Lubage küsida, kuhu jäid valitsuse vastavad ettepanekud. Miks te tegelete ainult nende teemadega, mis vahetult enne kohalikke valimisi riigieelarvesse maksuraha tooksid? Miks on ära unustatud nende inimeste mured, kes on II pensionisambaga liitunud ega plaani sealt väljuda?
Kui meie (sotsid ja Reformierakond) tegeleme peenhäälestusega, siis tõesti Isamaa, EKRE ja Keskerakond häälestavad Eesti riigi uuele lainele - tööimmigratsiooni lainele. Sunnite kogu riiki elama tänases, mitte vaatama tulevikku.
Mina pensioni II samba lammutamist ei toeta. See ei ole õiglane ei nende suhtes, kes II sambast väljuvad, ega nende suhtes, kes II sambasse kogumist jätkavad.


Nutikad lahendused annavad maapiirkondadele hoogu juurde

Tänane Eesti on paljuski Reformierakonna kujundatud. 17 aastat järjepanu võimul olnud erakonda saab seostada mitme Eesti edulooga, aga Reformierakond kannab vastutust ka mitme meie ühiskonna valukoha eest.
Reformierakondlased on aastaid ülistanud turumajandust, kus kõigil on vabadus ja võimalus jõuda haljale oksale ning vaesus ja kehvad olud olevat enamasti inimeste enda valik. Neoliberaalid leiavad, et igaüks on oma õnne sepp, seda ka ääremaadel, ja riigi vastutus oma kodanike ees olgu minimaalne. Teisisõnu tuleb kodanikel avalike teenuste vähesus või puudumine maksta kinni oma taskust või neist suu puhtaks pühkida.
Selline inimesekauge lähenemine on toonud kaasa ebavõrdsuse kasvu - eelkõige Tallinn koos Harjumaaga aina suurendab vahet väikeasulate ja maapiirkondade ees. Tulemus on kõigile teada: elanike arv enamikus Eesti paikades muudkui väheneb ning sellel on otsene mõju koolidele, lasteaedadele ja töökohtadele.
Kui arvestatav hulk inimesi piirkonnast lahkub, jääb kohapeale ka vähem teadmisi, oskusi ja sidemeid, mida kodukandi elujärje edendamiseks kasutada. Olemas on ka teatav äraminejate kriitiline piir, millest allpool ei teki enam kogukonnas vajalikku sünergiat. Ka igasse linna- või vallavalitsusse ei pruugi vajalike teadmistega inimesi jaguda.
Suurlinnade edu põhineb ju paljuski sellel, et sinna koondub palju erinevate teadmistega taibukaid inimesi, kes omavahel kohtuvad, lahendusi pakuvad, uusi ettevõtteid asutavad ja töökohti loovad.
Tahan aga rõhutada, et isegi rahvaarvu mõõduka languse korral on ka väiksemates kohtades võimalik piirkonda arendada, kohaliku rahva sissetulekuid ja heaolu kasvatada. Selleks peab olema pädevaid, visiooniga inimesi ja muidugi ka head tahet ning koostöövaimu.
Tooksin esile Viljandis tegutseva tarkvara- ja tehnoloogiaettevõtte Cleveron, mis asutas IT-akadeemia, kus koolitatakse häid spetsialiste. Pakiroboteid tootev firma aitab kasvatada ka linna teiste tööandjate, aga tegelikult kogu Viljandi võimekust. Arenguhoo raugemise asemel pannakse Viljandis pigem pöördeid juurde.
Alahinnata ei tasu ka sotsiaalseid suhteid, inimfaktorit. Minu jaoks tähendab sotsiaalne kapital inimestevahelisi suhteid, mida saab rakendada ühise kasu eesmärgil ühe või teise asja elluviimiseks. Olgu siin näide Hiiumaa vallast, mis sai eelmisel aastal riigieelarvest 3 miljonit eurot spordihoone ehituseks. Saab lausa öelda, et tänu laiale sotsiaalsele võrgustikule ja paljude inimeste panusele õnnestus valitsust veenda, et just see spordihoone on regionaalselt oluline.
Minu kodupiirkonnas asuv Väätsa põhikool on tõusnud kiirelt Eesti tublimate haridusuuendajate sekka. Teatud mõttes on Väätsa kooli edu taga needsamad sotsiaalsed suhted. Endise üliõpilasesindajana ei olnud mul probleemi helistada vallavanemana nii mõnelegi Eesti ülikooli juhtkonna liikmele või õppejõule ja saada kiirelt jutule. Koolidirektor omakorda sai helistada IT-ekspertidele, keda ta tundis varasema töö kaudu, ja rakendada nende teadmisi kooli hüvanguks.
Kui vaadata kõiksugu statistikat, siis arenguruumi on küll ja küll. Näiteks Harjumaal taotletakse EASist ettevõtetele mõeldud arenguhüppe toetusi kordades rohkem kui mujal Eestis. Kodanikuühiskonna toetusraha läheb tihti ka proportsionaalses plaanis kõige rohkem pealinnas paiknevatele ühingutele. Euroopa Liidu nutika spetsialiseerumise raha suutsid küsida ainult Tallinn ja Tartu. Isegi Kredexi korterelamute renoveerimise vahendeid jõuab maapiirkondadesse kasinalt.
Kohalike teadmiste ja suhetevõrgu piiratusega mittearvestamine on toonud kaasa selle, et ühetaolised riiklikud toetusmeetmed on aidanud ebavõrdsust hoopis süvendada. Riik ei ole neid meetmeid paika pannes arvestanud, et nii mõneski maapiirkonna omavalitsuses või ettevõttes ei pruugi olla häid taotlusekirjutajaid. Kuna napib nii teadmisi kui kogemusi, siis on toetuste saamisel võidumehed suuremad linnad ja sealsed ettevõtjad. Selle ärahoidmiseks tuleks valdavale osale toetusmeetmetest rakendada väikelinnadele ja maapiirkondadele soodsat koefitsienti või siis eraldi neile raha broneerida, nagu Kredexi renoveerimistoetuste puhul seda nüüd esimest korda tehakse.
Ka kliimamuutused võiksid olla väljaspool suuri linnu jääva Eesti üheks võimaluseks. Euroopa Komisjon on oma uue presidendi Ursula von der Leyeni suu läbi lubanud investeerida järgmisel eelarveperioodil 3 triljonit eurot kliimaneutraalsuse saavutamisse. Nii suur raha jõuab igasse valdkonda - transporti, ehitusse, haridusse. Kindlasti saab nende summade toel teha mitmeid riikidevahelisi koostööprojekte, mida tuleks Euroopa Komisjonilt otse taotleda. Kui paljudel omavalitsustel on selleks kompetents olemas? Kas meil on üldse võimekust need võimalused ära tunda?
Regionaalpoliitika lahutamatuks osaks peab saama teadmiste ümberjagamine, aga ka tugevate suhetevõrgustike väljakujunemise toetamine. Samuti tuleb toetusmeetmed koostada nii, et linnadesse kogunenud teadmised ja oskused ei kallutaks raha jagunemist ebavõrdselt linnade poole. Igal juhul kavatsen ma kõigi nende eesmärkide nimel tööd teha.
Mida paremini elab ka kõige kaugema ääreala inimene ja mida ühtlasemalt Eesti areneb, seda õnnelikum ja kindlam on Eesti tulevik!