Riigikogu ei saa kriisi puhkedes peitu pugeda, nagu see praegu on juhtunud. Eesti parlament peab pakkuma valitsusele tuge kriisi lahendamisel ja samal ajal teostama parlamentaarset kontrolli eriolukorras suured volitused saanud valitsuse üle, kirjutab Lauri Läänemets.

Läbi aegade on keerukatel hetkedel tõmmatud juhtimisahelad trimmi, koondatud võim väheste kätte ning üritatud sugukond, kogukond või ühiskond kriisist välja juhtida. Koroonaviiruse puhangu tõttu on seda teinud enamik maailma riikidest.

Meie põhiseaduse § 87 alusel saab valitsus kuulutada loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas. Just nii on toimetanud Jüri Ratase valitsus.

Oleme oma nahal tundnud eriolukorra meetmeid: koolide sulgemist, äärmiselt piiratud liiklust saarte ja mandri vahel ning taaskehtestatud piirikontrolli. Rangelt soovituslikud on kodus püsimise ja õues liikumise piirangud, mis samuti meie eluolu tugevalt mõjutavad.

Oleme juba näinud ettevõtete pankrotte, töökohtade kadumist, poodide ja tänavate tühjenemist ning noorte kampades liikumist.Kahjuks on põhjust eeldada, et tõusuteel on lähisuhtevägivalla juhtumid, alkoholiga liialdamine, vandalismi ja kuritegevuse suurenemine.

Tavaolukorras kehtestatakse piirangud riigikogus vastu võetud seadustega, mis peavad olema põhiseadusega kooskõlas. Pisut liialdatuna öeldes annab praegu seadusi üks mees – eriolukorra juht. Puudub tavapärane mõjude hindamine, kooskõlastamine ja mitmejärguline kontroll, millesse oleks muidu haaratud huvirühmad, ministeeriumid, president ja opositsioon.

Üks eriolukorra mõte on, et need, kes on määratud probleeme lahendama, peavad seda tegema võimalikult operatiivselt. Aga kui piiratakse inimeste põhiõiguseid, siis kerkib alati üles küsimus piirangute põhjendatusest ja vajalikkusest.

“Takistatud on ettevõtlus ja tervete inimeste normaalne riigisisene liikumine, kuid siiski saavad inimesed tulla Lätist Eestisse tööle.”

Kas saarte ja mandri vahel piirangu kehtestamine on ikka mõõdukohane? Teisi maakondi me ju üksteistest ei isoleeri, nagu Saaremaad ja Hiiumaad ülejäänud 13 maakonnast. Takistatud on ettevõtlus ja tervete inimeste normaalne riigisisene liikumine, kuid siiski saavad inimesed tulla Lätist Eestisse tööle.

Valitsus võitleb rohkem piiriülese töölkäimise kui siseriikliku töötamise eest. Arusaadavalt pole siin küsimus lätlastes ega valitsuse õiguses liikumist reguleerida, vaid otsuste mõistlikkuses.

Kui puudub kontroll, siis kaob ka põhjendamise kohustus. Tunnistagem, et riigikogu ei oma praegu ülevaadet valitsuse tegevusest. Vastavalt ohuolukorra seadusele on kogu riik – kõik valitsusasutused ja kohalikud omavalitsused – allutatud eriolukorra juhile, peaministrile.

Seadused ei pane valitsusele kohustust põhjendada riigikogule eriolukorras ette võetud samme, avalikkusest rääkimata. Eriti oluline oleks info andmine alternatiividest ja nende otsuste kaitsmine, mis puudutavad inimeste põhiõiguste piiramist. Praegu ei valda ei koalitsiooni- ega opositsioonisaadikud tegelikku ülevaadet selle kohta, miks midagi tehakse, mistõttu on raske hinnata otsuste proportsionaalsust.

Parlamendi sisuline panustamine kriisi lahendamisse on senini jäänud tagasihoidlikuks. Pärast eriolukorra väljakuulutamist oli riigikogu juhtimine korraks täielikus šokis – jäid ära nii istungid kui ka eelnõude menetlemised, komisjonid vaikisid, justnagu oleks riigikogu oma rolli täielikult minetanud. Opositsiooni taganttõukamisel on nüüdseks komisjonid küll koos käinud, osalt kaugtöö korras. Samas kõlavad ohtlikud õigustused, et ministrid peavad saama rahus tööd teha.

Tõsi, valitsusel võib olla keeruline oma tegevusest aru anda, kui riigikogu liikmeid tuleb parlamendihoonest tikutulega taga otsida. Kuna riigikogu juhatus eelnõusid enam täiskogu päevakorda ei pane, siis on saadikud valdavalt kodukontoris. Kord või paar nädalas toimuvad komisjonide e-koosolekud ja peetakse infotundi.

Viimane aeg on küsida, milline on parlamendi roll kogu riiki puudutavas eriolukorras? Kuna seadused seda ei kirjelda, siis on eeldatud, et riigikogu jätkab oma senist tegevust. Kindlasti ei sobi riigikogul peitu pugeda, kui eesliinil riskivad oma tervisega arstid, lasteaiaõpetajad, poemüüjad, politseinikud ja kaitseliitlased.

Leian, et parlamendis peab algama intensiivne arutelu eriolukorra lahenduste üle. Kui riik on karmis kriisis, peavad selle lahendamises osalema kõik riigikogus esindatud erakonnad. Kõige rohkem spekulatsioone, kahtlusi ja mõistmatust tekib siis, kui puudub informatsioon ja omavaheline dialoog.

Minu tungiv soovitus riigikogu juhatusele on taastada riigikogu töö ja toetada valitsust kriisi lahendamisel. Selleks tuleks:

Leida lahendused e-parlamendi pidamiseks, sest halvimal juhul kestab eriolukord pool aastat või kauemgi. On täiesti mõeldamatu, et riigikogu töö on halvatud ajal, mil karantiinis istuvad saadikud on valmis oma kohustusi täitma.

Panna paika eriolukorras riigikogu komisjonide roll ja kohustused, mis eeldab komisjoni valdkonna arengutega täielikult kursis olemist. See tagab nii parema reageerimise kui ka selle, et kõigi saadikute teadmisi ja võimekust saab rakendada lahenduste otsimisel.

Määratleda rutiinid ja meetodid läbi mille teostada eriolukorras valitsuse tegevuse üle parlamentaarset kontrolli. Riigikogu ei tohi mingil juhul jääda kõrvaltvaatajaks ja minetada oma rolli.

Hoida aktiivsena suhteid teiste riikide ja nende parlamentidega ning Euroopa Liidu vastavate organitega, mis tagab operatiivse infovahetamise ja vajadusel ka abi andmise või abi küsimise.

Eesti ja Euroopa, kardetavasti kogu maailm, vajub sügavasse tervishoiu- ja majanduskriisi, mille lõppu ei oska keegi näha. Eesti vajab oma parlamenti praegu rohkem kui kunagi varem oma taastatud iseseisvuse jooksul.