Retla-Kabala koolikärpe saab veel tagasi pöörata

Teatavasti on Türi vallavalitsus asunud seisukohale, et Retla-Kabala Põhikool peaks jätkama tulevikus kuueklassilisena. Vastav eesmärk lisati valla arengukavasse eelmise aasta lõpus. Paljudele tundub, et nüüd on otsus tehtud, kuid tegelikult see veel nii ei ole.

Esiteks peab vallavolikogu tegema eraldi otsuse kooli ümberkorraldamiseks, arengukavas kirjas oleva alusel vallavalitsus veel midagi teha ei saa. Tänane Türi võimuliidu juhtiv osapool Isamaa soovib selle otsuse teha veel sellel aastal. Kas ja miks saab veel tänased otsused ümber pöörata, kuulake täpsemalt Türi Uudiste podcastist kus uurisime selle kohta volikogu liikme Jaanus Marrandi käest.

Haridusvõrgu analüüs, või õigemini vallad demograafilise olukorra ülevaade, mis hariduse sisulisi küsimusi arvesse ei võtnud, näitab, et Retla-Kabala piirkonnas on järgmisel kümnel aastal piisavalt õpilasi põhikoolina jätkamiseks. Omaette on küsimus, et miks osad õpilased pigem teistes koolides käivad. Seda tuleb küsida kindlasti kooli käest aga eelkõige vallavalitsuselt. On omamoodi loomulik, et kui Retla-Kabala koolihoonete remonti, sisustuse kaasajastamist, sportimistingimuste parandamist, pole valla arengudokumentides ette nähtud siis on see sõnum lapsevanematele. Täpselt samapalju sõnum lapsevanematele on ka see, kui öeldakse, et kolmas kooliaste suletakse aga kinnitust kooli tugevana jätkamiseks ei anta.

Ühte maakooli ei saa vaadata lihtsustatud exceli tabeli kujul. Sama palju kui haridusotsus, on see ka piirkonna kestmise küsimus ja täpselt nii tuleb seda ka vaadata!

Foto: www.retla.edu.ee


Keynesist Kallaseni

Pelgalt turud juhivad meid ökokatastroofi ning vastasseisude ja ka sõdade maailma, kirjutab riigikogu liige ja sotsiaaldemokraatide aseesimees Lauri Läänemets Postimehes. 

Poliitikas on ikka tavaks toetuda varasematele autoriteetidele, olgu selleks ühiskonna toimimist selgitavad teadlased või ennast pöördelistel aegadel tõestanud riigijuhid. Hiljuti tegi seda Postimehes vabaturu igakülgse kaitsjana silma paistnud reformierakondlane Siim Kallas, kes kirjutas Briti majandusteadlasest John M. Keynesist ja peatus põgusalt ka majandusajalool.

Eesti paremliberaalide vaimne isa ja Reformierakonna asutaja tunnistab, et nähtamatu käe juhitud vabaturumajandus enam ei toimi. See on ajalooline moment. Tsiteerin Kallast: «Keynesi põhiväide oli, et suhted tööpuuduse, raha, laenuintresside, tarbimise ja tootmise vahel ei tasakaalustu iseenesest.» Natuke hiljem lisab ta oma veendumuse: «Tagasipööre täieliku vabaturumajanduse poole on vaevalt enam võimalik. Tuleb leppida riigi ja erasektori kombinatsiooniga. Aga praegu on pendel selles mudelis liiga riigi poole kaldu.»

Võrrelgem enam kui kümne aasta tagust majandussurutist ja praegust koroonakriisi. Mõlemal puhul oli ja on valitsuse ees küsimus, et mille nimel tegutseda. Riigi poliitikate kavandamisel on oluline just laiem, majanduse ja rahanduse piiridest väljuv eesmärk, mida on rõhutanud ka Keynes. Tema soov leida tasakaal majandusliku efektiivsuse ja sotsiaalse õigluse vahel väljendub moraalses eelduses – mille nimel me tegutseme? Praegu on nendeks sihtideks enamasti tervishoiusüsteemi toimepidevuse ja riigi rahanduse hoidmine. Aga inimesed ootavad oma riikidelt ja valitsustelt palju enamat kui pelgalt säästlikku väljajuhtimist kriisist.

Meie aja suurteks sihtideks on majandusliku ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine, sotsiaalse õigluse suurendamine ning looduskeskkonnast ja ühiskonna tegelikest vajadusest lähtuva majandusmudeli juurutamine. 21. sajand on riigi tagasitulemise ajastu. Turg, reguleeritud turg on üks riigi tööriistasid inimeste heaolu tagamisel maailmas, kus tuleb samal ajal looduskeskkonda säästa ja ebavõrdsust vähendada.

Riigi mõju majandusele ei tohi väheneda. Loomulikult tekitab see küsimusi efektiivsuses ja kaasnevates väärnähtudes, nagu raha raiskamine või korruptsioon. Ka Kallas viitab kenasti Porto Franco juhtumile. Võimetuks kärbitud riik ja avalikkuse jaoks varjatud otsustusprotsessid soosivad aga onupojapoliitikat ja suursponsorite pilli järgi tantsimist veel rohkem.

Avatud otsustusmehhanismid, kaasav valitsemine koos majanduse tõhusa korraldamisega on olulised eeldused mis tagavad, et valitsus teeniks rahva heaolu ja ühiskonna tegelikke vajadusi. Juhuslikult sündivad majanduse ja sotsiaalelu piirangud vaid suurendavad ühiskonnas ebaõiglust ja ebavõrdust ning nõrgestavad Eestit.

Parempoolsed liberaalid, aga ka konservatiivid on suutnud süstida inimestesse väikestes annustes ideoloogilist umbusku riigi ja valitsuse vastu. Kuidagi ei ole demokraatlik hoiak, et riik peab võimalikult vähe sekkuma, sest muidu hakkab ta inimeste tegutsemist segama. See on kitsas ja piiratud vaatenurk. Selline seisukoht ei eelda võimalust, et riigi otsustusmehhanisme saab teha avatumaks, korruptiivseid tegusid pärssida ja kiirelt päevavalgele tuua.

Tulles tagasi suuremate sihtide juurde – kuidas siis rahvana ellu jääda ning luua majandusmudel, mis säästab keskkonda, toob juurde õiglust ja võrdsust ning paremaid ainelisi võimalusi, edendab haridust ja võimaldab inimestel end avaramalt teostada.

Üks kaasaja säravamaid majandusteadlasi Marina Mazzucato kasutab mõistet «ettevõtlik riik», lükates ühtlasi ümber müüdi, et ettevõtlik vaim ja innovatsioon toimivad hästi vaid erasektoris. Kui vaadata eri valitsuste investeeringuid nii erinevatel kümnenditel kui kaasajal, siis edukad on just need ühiskonnad, kus tooni annavad valitsused, mis suunavad riigieelarve raha teadus- ja arendustegevusse. Interneti laialdane levik ja mitmed teised tehnoloogilised lahendused poleks saanud teoks ilma oluliste riiklike investeerimisprogrammideta.

Pelgalt turud juhivad meid ökokatastroofi ning vastasseisude ja ka sõdade maailma. Seda kartis omal ajal ka Keynes, kes nägi ette teist ilmasõda. Keyens muretses ka kreeditoride mõjuvõimu pärast. Eriti just viimastel aastakümnetel on näha, kuidas finantsturud ja nende kontrollimatu toimimine tekitab ühiskondades uut ebaõiglust. Selle ilmekaks näiteks on asjaolu, et ülemaailmses viirusekriisis turud õitsevad, kuid samal ajal elab reaalmajandus üle raskeid aegu.

Majandus peab teenima kogu ühiskonna huvisid ja looma hüvesid, mis olenevalt vaatenurgast võimaldavad meil kas Eestis rahvana või siis Euroopana või inimkonnana kestma jääda ja areneda.


Parempoolne valitsus ei saagi praeguses karmis kriisis õnnestuda

Kui teadlased soovitasid kehtestada uusi käitumisreegleid, siis pikendas valitsus hoopis baaride lahtioleku aegasid, venitas otsustamisega ja andis liigrahustavaid sõnumeid. Kõige selle tulemuseks on ülikiire jõudmine meditsiinilise katastroofi lävele ja töötuse kasvu hoogustumine, kirjutab riigikogu liige Lauri Läänemets EPLi arvamusportaalis.

Säästame majandust?

Viie nädala eest võimule saades püüdis Kaja Kallas igati eristuda eelmisest valitsusest, elude säästmine jäi tahaplaanile. Reformierakondlased panid peale Ansipi vana plaadi ja hakkasid rääkima vajadusest ajada äri, mis päästvat kriisis kõige rohkem. Kallase eristumissoov teeb aga tema juhitava koalitsiooni paradoksaalselt sarnaseks Jüri Ratase viimase valitsusega: sõnad hoolimisest muutuvad valitsuse otsuste taustal julmaks ükskõiksuseks.

Ohtralt kummardatud nähtamatu käsi ja turukonkurents pole kunagi õiglaselt toiminud, need võtavad sealt, kus vähe ja tõstavad sinna, kus juba on piisavalt. Nüüd, kus riik on piirangutega otsustavamalt sekkumas, paljastuvad õhukese riigi puudused kiiresti, mida neoliberaalidel on raske tunnistada. Parempoolne valitsus ei saagi praeguses karmis kriisis õnnestuda, sest kasinuspoliitika lihtsalt ei toimi.

Jutt leebetest piirangutest, mis „säästavad“ majandust, on arve ja näitajaid vaadates ju täielik jama. Kui paljud ettevõtted püsivad ka tegelikult elus olukorras, kus käive langeb, kuna järjest suuremal hulgal inimestel vähenevad sissetulekud? Ja kui paljud kannatavad seetõttu, et suur osa inimesi piirab vabatahtlikult väljas käimist ja tarbimist?

Arvestatav hulk „piirangutest vabasid“ ettevõtteid läheb taolises olukorras samuti pankrotti, mis tähendab töökohtade kadumist või siis kuivavad hingitsevates ettevõtetes töötavate inimeste sissetulekud toimetuleku piirist madalamaks.

Sellised nähtamatud piirangud võimaldavad valitsusel justkui käed vastutusest puhtaks pühkida – kuna otseselt pole tegutsemist keelatud, siis hüvitama midagi ei pea. Ja nii hävinebki palju inimeste elutöö, kes on oma ettevõtted hoole ja armastusega üles ehitanud.

Edasi on karid

Isegi kriisi ajal, kus piiranguid seab riik, lähtutakse armutust turuloogikast, et igaüks peab ise hakkama saama ja on võõras mure kuidas. Öeldakse, et äririsk ja kõik! Siin joonistubki välja vasakpoolsete ja parempoolsete erakondade erinevus. Sotsiaaldemokraadid taotlevad õiglast lähenemist – kui keegi kaotab ühiskonna toimimise ja kaaskodanike tervise nimel oma sissetuleku, siis ei tohi teda üksi jätta, vaid tuleb pakkuda tuge.

Reformierakonna esimene võimukuu on näidanud, et tegu on erakonnaga, mis ei suuda keerulistel aegadel majandust juhtida ilma pikaajaliselt raskete tagajärgedeta. Lühiajalisi eesmärke taga ajades saab majandusele teha pikas plaanis rohkem kahju kui hästi läbimõeldud piirangutega, millest tuleneva kahju riik hüvitab.

Teaduspõhised piirangud koos laialdase vaktsineerimisega tooksid kiiremini madalamad nakatumisnäitajad, mis omakorda tähendab, et ettevõtted jäävad surnuks piinamata ja töökohad alles. Kõike seda toetavad Euroopa Liidu erakorraline abi koos madalate intresside ja raha juurdetrükiga ning Eesti madal laenukoormus. Just sellele peab valitsus praegu palehigis keskenduma. Samamoodi edasi minnes juhitakse Eesti aga karidele selleks hetkeks kui teised riigid saavad kevadel oma majandustele taas hoo sisse.

Kaotajaks perekonnad ja lapsed

Eelmine valitsus jagas Suure Peetrikese kombel töötajate kriisikindlustuse raha laiali, keeldudes ise midagi panustamast. Töötukassa vabadest reservidest on vähem kui aastaga kasutatud üle 247 miljoni euro palgatoetuse maksmiseks, mis, tõsi küll, on päästnud paljusid. Paraku on riigieelarvest töökohtade hoidmisse suunatud vaid umbes miljon eurot.

Töötukassa vabu reserve on tänaseks järgi jäänud vaid 38 miljoni euro ulatuses ja kuna riik jätkuvalt omalt poolt ei panusta, siis ei piisa töötajate kogutud rahast, et toetada kõiki, kes kriisis pihta saavad. Palgatoetus ei ole puhas töötuskindlustuse meede, siin oleks pidanud riik juba kriisi esimeses laines vähemalt poole rahast ise panema. Kuna seda ei tehtud, siis on paljud töö kaotanud ja hätta sattunud inimesed jäänud nüüdseks kaitseta. Raha ei jätku ka töötuskindlustushüvitise perioodi pikendamiseks.

Nii raskustes ettevõtete kui töötukassa numbrite taga on Eesti pered, kes kriisi tõttu kannatavad. Töötuks jäänud või miinimumpalka teenivatel vanematel on keeruline oma peret toita ja kommunaalkulusid tasuda. Inimeste majandusraskustesse jätmine toimub ühtlasi tuleviku arvelt, sest lõpuks on suurimaks kaotajaks lapsed.

Me ei vaja kasinuspoliitikat, vaid seda, et valitsus kohtleks kõiki õiglaselt. Kriisi raskus tuleb meil ühiskonnana ühiselt kanda, tehes seda nii, et meie seas ei oleks kaotajaid.


Kui ind korruptsiooniga võidelda raugeb, on valitsus läbi kukkunud

Eelmise valitsuse kukutas  mastaapne altkäemaksuafäär, millega otseselt seotud Keskerakond jätkab küll valitsemisvastutuse kandmist jaanuari lõpus ametisse astunud uues valitsuses. Rabav paradoks, eriti kui arvestada, et Keskerakonna ajalugu on korruptsioonijuhtumitega palistatud, kirjutab oma arvamusloos Järva Teatajas Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.

Igal juhul jääb poliitilise korruptsiooni vari Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni ning peaminister Kaja Kallast pikalt saatma, mida asjaosalised ka ise hästi teavad. Hea märk on aga see, et Kallas on tõstnud korruptsioonivastase võitluse üheks oma valitsuse lipukirjaks ja et vastavad punktid leiab ka värskest võimuleppest. Samas ei ole välistatud, et korruptsioonitaaga tõttu võib uute partnerite kaksikvõimust kujuneda kaelamurdev katsumus. Seda just siis, kui leiab kinnitust kahtlustus, et vastutasuks Porto Franco kinnisvaraarenduse kasuks tehtava otsuse eest pidi Keskerakond saama kohalike valimiste eel suurärimehelt annetusena kuni miljon eurot. Valitsuse usaldusväärsus satub veelgi rohkem löögi alla aga juhul, kui peaks selguma, et Keskerakonna endise peasekretäri Mihhail Korbi kõrval olid sellest afäärist teadlikud ka partei teised võtmeisikud. Ei maksa unustada, et Keskerakonnal endal lasub praegu kahtlustus mõjuvõimuga kauplemises.

Tsiteerin nüüd värske võimuleppe lubadust: ”Lähtume Eesti riigi ja rahva ühisest parimast huvist ning õigluse ja õiguse põhimõtetest. Eesti on õigusriik, kus kõik ühiskondlikud otsustusprotsessid on võimalikult läbipaistvad.“ Uut lootust on seega õhus. Poliitilise korruptsiooni ennetamisel l on valitsusliidu tööpõld igatahes lai – sellega tuleb tegeleda igal tasandil.

Sotsiaaldemokraadid ei kavatse siin pealvaatajaks jääda. Esitasime riigikogule lühikese aja jooksul kolm eelnõu, mis on suunatud korruptsiooni väljajuurimisele. Kuna Eestis sõltuvad valimistulemused suurel määral sellest, kui paksu või õhukese rahakotiga kampaaniat teha, siis tekib teatud erakondadel tekkinud ikka ja jälle kiusatus musta raha ja hämarate skeemide kasutamise järele. Aastaid on räägitud, et  vaja on püüelda selle poole, et valimiskampaaniad oleksid ennekõike ideede ja mitte raha võitlus, aga „võidurelvastumine“ pole kuhugi kadunud. Raha mõju vähendamiseks algatasime me taaskord eelnõu, mis kehtestab ülempiiri nii erakondade valimiskuludele kui valimisreklaami mahule.

Igal juhul jääb poliitilise korruptsiooni vari Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni ning peaminister Kaja Kallast pikalt saatma, mida asjaosalised ka ise hästi teavad.

Teise eelnõuga tahame me oluliselt tugevdada Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni, laiendades selle õigusi,  ning karmistada karistusi keelatud annetuste vastu võtmise eest. Kriminaalkaristus ootab näiteks juhul, kui keelatud annetus on üle 40000 euro. Kriminaalkorras karistatud keelatud annetuse tegija ja vastuvõtja ei tohi kolme aasta jooksul pärast süüdimõistmist annetusi teha ja neid vastu võtta. Ühtlasi tuleb salaannetus kanda viivitamatult riigieelarvesse. Erakondade aus ja läbipaistev rahastamine on üheks demokraatia nurgakiviks.

Veel näeme me vajadust ajutise uurimiskomisjoni loomise järele. Kõigi parlamendierakondade saadikutest koosneva komisjoni ülesandeks oleks  uurida võimalikku korruptsiooni seoses toetustega, mida eelmisel aastal jagati kriisi leevendamiseks kokku 827,6 miljoni euro ulatuses. Porto Franco juhtum suurendas veelgi kahtlusi ettevõtetele sihitud kriisimeetmete osas – nende põhjaliku läbivalgustamise käigus selgub, kas maksumaksja raha on ikka alati seaduslikult ja otstarbekalt eraldatud.

Uus valitsus tõusis võimule ohtra krediidi toel. Üheks põhjuseks, miks sotsiaaldemokraadid hääletasid Kaja Kallase peaministriks saamise poolt, oli tema lubadus tegeleda otsustavalt korruptsiooni tõrjumisega. Me ootame, et sõnadest saavad teod ning et koalitsioon on valmis meie ettepanekuid sisuliselt arutama ja neid ka põhiosas toetama. Poliitilise korruptsiooni vähendamiseks on vaja teha erakonnaülest koostööd. Aga juba ette saab öelda, et kui peaks raugema Reformierakonna ja  Keskerakonna ind korruptsiooni vastu võidelda, siis on see valitsus läbi kukkunud.


Vaikiva ajastu hõng Toompeal

Opositsiooni suu sulgemine pole enam kellegi fantaasia, vaid ühe erakonna ametlik seisukoht.

Eesti Vabariik loodi kohe alguses parlamentaarse vabariigina. Kuigi ka toona ei meeldinud paljudele riigikogus toimuv “lehmakauplemine”, tõestas ajalugu, et pärast autoritaarse riigikorra kehtestamist ja parlamendi “väljalülitamist”, kaotasime me loetud aastatega iseseisvuse.

Taasiseseisvunud Eesti parlamendis on opositsioon tihti süüdistanud valitsusliitu oma tahte “teerulliga” läbisurumises. Aga viimase kolme aastakümne jooksul pole veel kordagi mindud teadlikult seadust rikkuma, et opositsioonil suud kinni toppida. See on pretsedenditu ja väga ohtlik pööre, mis teadlikult lõhub demokraatiat ja seab ohtu Eesti kestmise, kui ei kohkuta seda teed edasi minemast.

Kui William Tomingas oma 1961. aastal ilmunud raamatus “Vaikiv ajastu Eestis” võttis kasutusele termini “vaikiv ajastu,” siis pidas ta selle all silmas aastatel 1934-1940 Eestis valitsenud autoritaarset riigikorda.

Tulles tänapäeva, siis oleme olukorras, kus võimul olev koalitsioon üritab vahendeid valimata tasalülitada opositsiooni. Küsimus pole enam kaugeltki abielureferendumis ja selle korraldamise mõistlikkuses. Oma eesmärkide saavutamiseks on põhiseaduskomisjoni esimees Anti Poolamets unustanud seadused ja asunud kolme valitsuserakonna heakskiidul juhtima komisjoni tööd autoritaarsel viisil.

Kordan lühidalt üle Rait Maruste poolt hiljuti kirjutatu. Kehtiv seadus ei anna koalitsioonile võimalust eirata opositsiooni ettepanekuid või hakata neid grupeerima sisulisteks või mittesisulisteks.

Jah, Poolametsale, EKRE-le ja praegu EKRE pilli järgi tantsivatele Keskerakonnale ja Isamaale ei meeldi väga paljud ideed. Demokraatia ei rajane aga ideede meeldivusel, demokraatia üheks olulisemaks tunnuseks on seaduse ülimuslikkus. Seaduste, ka põhiseaduse austamist oleme Toompeal näinud viimase nädala jooksul üha vähem.

“EKRE on rahva esinduskogus, riigikogus asunud demokraatiat lõhkuma.”

Opositsiooni suu sulgemine pole enam kellegi fantaasia, vaid ühe erakonna ametlik seisukoht. Kui selle partei juhtivpoliitikud räägivad “suu kinni toppimisest” ja “välja lülitamisest ” ning on asunud oma sõnu ka ellu viima, siis on ohus nii sõnavabadus kui ka demokraatia toimimine. Vaigistades parlamendiliikme, vaigistad ka nende inimeste hääle, keda ta esindab. EKRE on rahva esinduskogus, riigikogus asunud demokraatiat lõhkuma.

Alates 19. sajandi keskpaigast on Eesti rahva püsiväärtuseks olnud ühistegevus. Üheskoos võideti Vabadussõda, loodi oma riik ja elati üle mitu okupatsiooni. Vastasseisud, erimeelsused ja tulised diskussioonid kuuluvad parlamentaarse demokraatia juurde, aga ennekuulmatu on ühe poliitilise jõu soov vaigistada oma oponendid.

See viib meid tagasi ühe teise riigikorra juurde. Praegu veel on riigikogu saadikutel võimalus valida. Kas me soovime austada demokraatiat või siis riigikorda, kus rahva valitud esindajatel on hääl püsivalt “kinni keeratud”?

Ilmus ERRi portaalis 


Riigikogu on endasse tõmbunud ja lõhki, abielu küsimus on hetkel ebaoluline

Kaks aastat tagasi asusin aktiivsemalt taotlema Järva- ja Viljandimaa inimestelt volitust esindada neid riigikogus, et olla üks selle ringkonna kaheksast rahvasaadikust, kirjutab erakonna aseesimees ja Riigikogu liige Lauri Läänemets EPLi arvamusportaalis.

Kuna olin varem töötanud Väätsa vallavanemana ja olnud omavalitsusliidu juhatuse liige, siis tundsin kohalikke olusid päris hästi. Teadsin, mis inimestele argielus, kogukonnas ja ühiskonnas suuremat rõõmu pakuvad ning muret tekitavad. Sõnastasin valimiste eel sihid, mille eest rahvaesindajana seista: tasuvam töö, paremad haridusvõimalused ning väärikam elu eakatele. Usun, et sarnase tegevusega olid tollal hõivatud ka minu tänased kolleegid riigikogus.

Kahjuks on viimased nädalad viinud meid kõiki neist sihtidest kaugemale. Riigikogu on endasse tõmbunud ja sisemiselt lõhki. Õhus on süüdistused parlamendi töö takistamisest ja seiskamisest kuni demokraatia lõhkumise, vaikiva ajastu ihaluse ning riigireetmiseni välja.

Muudatusettepanekud hea maitse piiril

Kõige selle juures ei tohi meelest minna, et riigikogu ülesanne on töötada rahva jaoks. Viimastel päevadel on rahva tahtest või selle vastu astumisest palju räägitud. Nii mõnigi bravuurikas koalitsioonipoliitik on seejuures unustanud, et rahva tahet ei väljenda mitte ainult võimuerakonnad, vaid kõik erakonnad, sealhulgas ka riigikokku mittekuuluvad, ning samuti kõik riigikogu liikmed. Ei ole üht ja ainust rahva tahet, on erinevad tahted ja eesmärgid, mida erakondade kõrval esindavad ka vabaühendused ja kodanikualgatused. Rahvana tegutsemiseks on vaja meil seda tunnistada, otsida ühisosa ja teha koostööd.

Koostööst jääb aga kõvasti vajaka. Olin paar aastat tagasi lootusrikas, et riigikogus on võimalik üheskoos palju ära teha. Vaatamata vastasseisudele ja raskustele pean täna koostööd veelgi olulisemaks. Aga, kuidas selleni jõuda, kui sulle järsku öeldakse, et sinu ettepanek ei väärigi arutamist, ja kõige lõpuks võetakse sinult veel sõnaõigus ära?

Nii Eesti parlamendis kui kaugemal USA kongressis aasta alguses toimunu on ehedal kujul näidanud, kuidas mingi osa poliitikuid on võimu haaramise nimel valmis demokraatiat lammutama. Siinseid lammutajaid ei huvita Eesti inimeste heaolu parandamine ega kriisiaegse toimetuleku tagamine – neil on kõik hoovad, et seda teha, ent mida pole, see on EKRE sotsiaal- ja majandusprogrammi elluviimine.

“Eesti poliitika ekrestamine” – need on Martin Helme sõnad. See ei tähenda tasuvamate töökohtade loomist väikelinnadesse ja maale, teaduse ja kõrgtehnoloogiakeskuste arendamist ega kättesaadavamat ja inimesekesksemat tervishoidu.

Me näeme hoopis, kuidas valitsus ettevõtluse ulatusliku toetamise asemel jagab raha koalitsioonerakondade suursponsorite firmadele. Me näeme poliitikat, mis survestab maakoole sulgema. Samuti näeme me ebaõnnestunud tervisekriisi juhtimist. Ja kõige selle juures tegeleb riigikogu abielu mõistega.

Koalitsioon on kaotanud tunnetuse, millised on tegelikult olulised riigielu küsimused. Opositsiooni katsed sellele tähelepanu juhtida on saanud raevuka vastuse – sildistamise ja vaigistamise. Rahvahääletuse otsuse eelnõule tehtud 9000 muudatusettepanekut on Eesti rahva valitud esindajate ettepanekud. Jah, osa neist kompab hea maitse piire, ent eks ole nad omamoodi vastus koalitsiooni tekitatud absurdile ja segadusele, mis referendumit ümbritseb.

Abielu pole hetkel primaarne küsimus

On selge, et rahvas tahab riigijuhtimises enam kaasa rääkida. Üks viis seda teha on tegusate vabaühenduste ja mitmekesiste kodanikualgatuste kaudu. Sammuks edasi on rahvahääletus, mille korraldamine eeldab aga korralikku ettevalmistust, mis tähendab ka olulise riigielu küsimuse valimist ja selle küsimuse täpset sõnastamist. Mõlemas punktis on koalitsioon lati alt läbi jooksnud.

Esiteks, rahvas peaks hääletama kõige olulisemat ja riigielu korraldamisel vältimatut küsimust. Abielu ei pruugi seda kaugeltki olla, eriti kui arvestada praegust koroonakriisi ja majandusseisu. Teiseks, peab hääletus andma kindla tulemuse ehk „jah“ käivitama ühe ja „ei“ teise stsenaariumi, nagu oli ka hääletusel Euroopa Liiduga liitumise üle. Tundub lihtne, ent nagu näitavad arutelud riigikogus, ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias, on saatan peidus detailides.

Suureks takistuseks on just äärmuseni minek. Vastasseisust väljumiseks tuleb korraks aeg maha võtta ja tuletada meelde, et mille nimel me poliitikas tegutseme. Tõsi, mõni osapool võib keelduda oma nurgast välja tulemast, nagu on juba tõestanud Martin Helme, kes keeldus jäigalt presidendiga kohtumisest, või kui põhiseaduskomisjoni esimees jätkab seaduserikkumistega. Kuid proovima peab. Loodan, et Keskerakonna ja Isamaa saadikud tajuvad, et demokraatia on ummikusse juhitud ja on lõpuks valmis väljapääsu otsima.

Soov anda rahvale võimalus abielu teemaline küsimus lahendada võib olla igati õigustatud, eriti kui erakonnad üksmeelt ei saavuta.

„Keskpõrandale kokku“ lahendus peaks sellisel juhul olema selline, mis „jah“ puhul kindlustaks abielu mehe ja naise liiduna, kuid kohtleks kõiki Eesti peresid kõigis muudes kooselu küsimustes võrdselt ning „ei“ puhul kohustaks riigikogu algatama seaduseelnõu, mis lubab kõigil võrdselt abielluda.

Kokkuleppe saavutamiseks tuleb kõigil pingutada. Kui koalitsiooni ei loobu opositsioonist teerulliga üle sõitmast, siis on opositsiooni kohus kaitsta demokraatiat!


Väikekoolid tuleb rünnaku alt päästa

Eesti väikekool on sattunud rünnaku alla. Vaid nii saab tõlgendada septembri alguses Maalehes ja Õpetajate Lehes ilmunud haridus- ja teadusministeeriumi seisukohti, mille keskmes on raha, efektiivsus ja optimeerimine, kuid mitte hea haridus.

Just väikeste koolide eripäraks on see, mida me hariduses igatseme: õpetajal on aega kõigi jaoks ja iga laps saab piisavalt tähelepanu. Just õppijakesksest lähenemisest peaks saama meie haridusstrateegia kese, mida aga suured klassid ja pikad vahemaad kooli ning kodu vahel kuidagi ei toeta. Ministeerium tahab majandusliku tõhususe saavutada õpilaste koolistressi ja õpetajate töötingimuste arvel.

Väike võiks tähendada avatust, valmisolekut katsetada ja võimalusi kiireteks muutusteks. Mina soovitan väikestes maakoolides viia ellu haridusuuendusi, neist õppida ja seejärel rakendada suurtes koolides. Tallinnas, Tartus ja mujalgi hindavad paljud lapsevanemad väikeseid erakoole kõrgelt – nad maksavad õppemaksu, et nende lapsed saaksid õppida toetavas ja rahulikus keskkonnas, kus arvestatakse õpilaste vajadustega.

Riigi majandusareng, jõukus ja innovatsioon ning seeläbi ka inimeste heaolu ja vabadus sõltuvad haridusest. Heal tasemel hariduse kindlustab hea ning motiveeritud õpetaja. Üks argumente, millega põhjendatakse väikekoolide sulgemist, mille tulemusel kaotab osa õpetajaid töö, on see, et „vabanev“ palgaraha võimaldab maksta ülejäänud õpetajatele suuremat töötasu.

Kahjuks teeb õpetajate palgaraha arvutamise koefitsient liiga paljudele omavalitsustele, kus on mitmeid väiksemaid koole. Kohalikud otsused sõltuvad seega suurel määral riigi valikutest. Ja nii tulebki paraku tõdeda, et Eesti ametlik hariduspoliitika on sundida riikliku rahastuse kaudu koole sulgema.

Efektiivsuse tagaajamises puudub aga nii inimlik kui hariduslik mõõde. Mida rohkem tuleb koolidesse majandusliku tõhususe ja optimeerimise vaim, seda enam mõtestatakse seal protsesse raha vaatepunktist. Hariduses ei ole aga õige öelda, kas 3000 või 5000 eurot õpilase kohta aastas on palju või vähe. Kui kogukond peab oluliseks, et mõnes klassis õpetab lapsi kaks õpetajat, siis paistab see Exceli tabelis suure kuluna.

Aga hariduse sisulises mõttes ja ka laste parema tuleviku nimel võib see olla kõige mõistlikum samm üldse. Kui palju ja kuidas koole rahastada, peab olema iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada. Siin tasub üle korrata vana tõde, et odavam on anda õng kui hiljem kala.

Suve hakul avaldatud Eesti inimarengu aruanne tõdeb, et koolide kadumine mõjutab otseselt ääremaastumist, aidates kaasa väikeste kohtade ja kogukondade hääbumisele.

Haridus- ja teadusministeeriumi väikekoolide sulgemise suunised on ilmekas näide, kuidas valitsusel tegelikult regionaalpoliitika puudub. Hariduslikud juhtnöörid tõukavad Eesti piirkondi ääremaastumise suunas, ja seda hoolimata sellest, et nii regionaalminister kui haridusminister kuuluvad mõlemad ühte erakonda.

Kooli sulgemisest või kooliastmete vähendamisest kaotab terve kogukond. Majandusgeograaf Garri Raagma on tabavalt viidanud, et ilmselgelt ei osata arvesse võtta kooli sulgemisega kaasnevaid mõjusid. Last iga päev kooli sõidutav lapsevanem veedab olulise osa vabast ajast autoroolis, mistõttu panustab ta vähem aega kohalikus elus kaasalöömisele, ettevõtluses väärtuste loomisele või siis oma perele. Põhjalikult analüüsimata kõrvalmõjusid, mis ääremaastumist soodustavad, leiab küllalt.

Eesti hariduspraktika sisaldab samas häid näiteid, kuidas väikekoolides on õpetajate töö ning hariduse andmine ümber korraldatud. Koolist saab teha kogukonna kompetentsikeskuse ja arengumootori, kohaliku elu tõelise tugipunkti.

Suures plaanis pole haridus kulu, vaid investeering, mis pikemas vaates toob alati tulu. Kui riik maksaks ausalt õpetajate palgaraha, siis ei tekiks omavalitsuste eelarvesse tühimikke ja väheneks väiksemate koolide kinnipanemise sund. Meie hariduselu, kohalike kogukondade ja ka Eesti tuleviku heaks oleks parem see, kui haridusministeerium jagaks sulgemise jutu asemel näpunäiteid, kuidas teha pisikesest koolist kohalik ime.

Ilmus Õpetajate Lehes 24. oktoober 2020


Usaldame euromiljardi väikelinnadele- ja maapiirkondadele

Valitsuse laual on otsustamiseks dokument, mille sellisel kujul kinnitamine suurendaks järgmise seitsme aasta jooksul regionaalset ebavõrdsust. Need on euromiljardid, mis piirkondlikke eripärasid arvestamata koonduvad pigem pealinna, hoiatavad nüüdseks valminud uurimisraportid.

Inimkeeli tähendavad euromiljardid mõju uute töökohtade tekkeks, kaasaegseid koolimaju, rohelise energia kasutusele võttu, paremat hoolitsemist kogukonna eakate eest, suuremat turvalisust kodu ümber, laste arengut jne.

Pärast 2021. aasta riigieelarve kokkuleppimist peab valitsus kinnitama Euroopa Liidu 2021- 2027 eelarveperioodi rahastamismeetmete nimekirja. Nimekiri põhineb ministeeriumite soovidel, omavalitsuste ja vabaühendustel loendi tekkimises sõnaõigust pole olnud, kuid ometi mõjutavad need miljardid meie kõigi elu ja mitte alati positiivses suunas.

Riigikogu sügisistungjärgu avakõnes osutas president Kersti Kaljulaid valusale tõele – Tallinna jõukuse tase on 135% Euroopa Liidu keskmisest elujärjest, ülejäänud Eesti jõukus aga vaid 55%, ehk vahe on kahe ja poole kordne. Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole see mitte ainult ülemaailmne trend, vaid oleme regionaalset ebavõrdsust ise eurorahade jagamisega võimendanud. Kuigi kõik valitsused on investeerinud maapiirkondadesse kümneid ja sadu miljoneid eurosid, ei saa see vastu euromiljardite mõjule.

Senine toetuste jagamise süsteem eelistab tugevamaid. See ei ole teadlik valik, kuid ideoloogiline lähenemine on seda tugevalt mõjutanud. Üleriiklikud konkurentsil põhinevad toetusmeetmed – parem projekt saab raha, tähendab, et nõrgemad ääremaa piirkonnad on võistlema pandud Harjumaa jõukuse ja sinna koondunud teadmistega. Võidab reeglina tugevam. Tänu sellele kuhjubki raha järjest rohkem pealinna ja selle ümbrusesse ning regionaalne ebavõrdsus suureneb veelgi.

Näiteks sobib nutika spetsialiseerumise toetussuund, kus raha jagati ettevõtete ja ülikoolide koostööks. 2019. aasta seisuga oli 16,4 miljonist eurost läinud Tallinna 68%, Tartusse 16%, Harjumaale 12% ja ülejäänud Eestile jäi vaid 4% rahadest, ehk enamus maakondi oli nulliring. Või suuna ettevõtlusmeede kus 44,1 miljonist eurost kasutas Harju- ja Tartumaa 77% ning 23% pudises ülejäänud Eesti peale laiali.

Oma hoiatuse on tänaseks andnud Inimarengu Aruanne, Praxis, Riigikogu Arenguseire Keskus ja isegi Rahandusministeeriumi poolt tellitud Eesti regionaalarengu strateegia seireaaruanne, majandusgeograafid ja mitmed sotsiaalteadlased.

Ääremaastumise peamiseks näitajaks on inimeste arvu jätkuv kahanemine ning hoolimata pingutustest, majandustegevuse vähenemine. Teenused, kultuur, elukeskkond, on see, mis uusi inimesi kohale meelitab ning sinna on regionaalselt ka tugevalt panustatud. Elanikud lahkuvad aga peamiselt töökoha või siis oskustele vastava töö puudumise tõttu. Selles küsimuses jäävad lühikeseks nii omavalitsuste käed kui ka valitseb liberaalne parempoolne majandusloogika – turg koondab ressursse sinna kus neid juba on.

Teine oluline puudus Eesti regionaalpoliitikas ja eurorahade jaotamise juures on piirkondade eripärade ja vajadustega mitte arvestamine. Sõnades jah, riigihalduse ministri plaanides samuti, kuid kui iga ministeerium oma eurotoetuste meetme välja lükkab, siis selle aluseks on peamiselt riigi nägemus. Selliselt juhtubki, et sotsiaaltranspordi toetusmeetme reeglid sobivad pigem suurlinnale aga mitte Setomaa vallale. Harjumaa ettevõtted on edukamad toetuste taotlemisel mitte ainult info ja oskusteabe tõttu, vaid ka meetmed sobivad nende arenguetapiga paremini kui Valgamaa ettevõtjate puhul.

Lahendus teostuselt ei ole keeruline, kuid eeldab poliitilist tahet ning kohapealsete inimeste usaldamist. Kredex on jaganud korterelamute rekonstrueerimise toetamiseks Eesti 5 regiooniks, kuna varem kippusid võimekamad piirkonnad nagu Tallinn, suurema osa rahast endale neelama. Sama lähenemine tuleks laiendada nüüd kogu euroraha jagamisele.

Kui soovime mõjutada töökohtade püsimist ja loomist Eesti väikelinnades- ja maapiirkondades, peaksime andma kolmandiku eurorahast piirkondadesse – kohapeale otsustamiseks. Regionaalse arengulõhe vähendamiseks tuleb rohkem euroraha suunata aga sinna, kus on suurem ääremaastumine, mitte panna kõige nõrgemaid tugevamatega konkureerima.

Selliselt annaksime kohapeale hoovad, millega omavalitsused, ettevõtted ja vabaühendused suudavad omavahelises koostöös ääremaastumist pidurdada. Tõmbekeskuste kõrval peab arenema ka ülejäänud Eesti.

Ilmus ERRi portaalis 23.september 2020


Pärg pronkssõdurile, Pätsile või hoopis Reile!?

Meie vanavanemate jaoks on Pätsi aeg ilmselt nende elu ilusaim noorusperiood. Selle üle ei vaidle keegi. Nii nagu paljudele noorematele on kolhoosikorrast hoolimata ilus mälestus õpilasmaleva suved. Ka jääb Päts alatiseks Eesti ajalooõpikutesse Eesti Wabariigi väljakuulutajana.

Seetõttu pole ju oluline, kas Päts isikuna väärib veel üht ausammast Tahkurannas, Toilas, Kadriorus, Pärnus ja Metsakalmistul olevale lisaks, vaid mida sümboliseerib uue tähise lisamine meie avalikku ruumi. Argumendid, mis kõlavad uue Pätsi kujuga seoses – autokraat küll aga vähemalt rahvuslane – on selge märk, et minevikusümbolid on ühiskonnas väärtuskompassi kõveraks väänanud.

Minevik väärastab tulevikku

Postimees kirjutas oma 1. juuli juhtkirjas: „Meil ei ole ka kuidagi võimalik tõendada, et 1934. aasta vaikiv ajastu lükkas meid hullemasse seisu. Ühe poole võit tähendanuks ilmselt diktatuuri ja teise poole oma varasemat nn vabatahtlikku liitumist Nõukogude Liiduga.“ Selline ohvrimentaliteedi ja mittemidagitegemist õigustava mõtteviisi propageerimine on otseselt ohtlik Eesti rahva edasisele kestmisele. Lisaks uskumatult tõdeväänav sõnakasutus Eesti juhtiva päevalehe poolt. Alati on alternatiiv!

Erinevalt Eestist oli Soomes ühena vähestest Euroopa riikidest demokraatlik riigikord ka 1930-1940 aastatel. Soome sotsiaaldemokraadid olid aastatel 1937-1948 järjest kokku 11 valitsuskoalitsioonis. Seega otsustas Soome just sotside osalusel hakata vastu Nõukogude Liidule, võitlesid Talvesõjas ja Jätkusõjas ja väljusid maailmasõjast iseseisva riigina.

Eesti sotsid olid soomlastest rahvusriiklikumadki - Vabadussõja ajal peetud Eesti esimese parlamendi,  Asutava Kogu valimised võitsid just vasakjõud. Ning hiljem, peale II maailmasõda olid sotsid juhtiv jõud Eesti eksiilvalitsuses välismaal. Seega oleks ka Eestil olnud soomlaste kombel demokraatlik alternatiiv jõuga võimust kinni hoidvale, põdurale ja üksildasele autokraatsele valitsejale, kes pealegi oli olnud ärisuhetes stalinistliku režiimiga.

Siit jõuamegi tänapäeva, kus taas kõlab üleskutseid, et Eesti vajab Juhti, kes toob korra ja õnne maapeale. Lihtne on mineviku hädades süüdistada julma ajalugu ja lootusetuid olukordi ning unustada enda tehtud vead.  Ja just seetõttu, eesti rahva tulevikuvalikute toetamiseks, on mõistlik avaliku ruumi luua maamärke, mis rõhutavad meie endi kätes olevaid valikuid. Alati on alternatiiv – demokraatia ja vabadus, mis pikas perspektiivis tagavad kestva arengu.

Monument meile endale

Just nende väärtuste sümbolina peaks seisma eestlaste pealinnas August Rei monument.  Mees, kes koos Pätsiga lõi tsaariarmees eestlaste rahvusväeosad, mille põhjal loodi lõpuks Vabadussõja võitnud rahvavägi. Mees, kes Asutava Kogu juhina võttis vastu maaseaduse, mis muutis eesti talupojad peremeesteks omal maal. Ja eelkõige mees, kes peaministrina presidendi ülesannetes juhtis Eesti eksiilvalitsust 1945-1963, olles seega kõige kauem ametis olnud Eesti riigipea ja Eesti omariikluse sümbolkuju.

Tagasihoidliku inimesena Rei ise ilmselt ausammastest ei vaimustukski. Seda enam on meil rahvana vaja täita see auvõlg tema ees ja püstitada käidavasse kohta endale meelespea, et ka lootusetutes olukordades on alternatiiv. Vähemalt püüda teha asju nii, nagu Eesti riigi väljakuulutamise õhinas idealistlikult ja parimates kavatsustes lubatud sai!

Tagasi Postimehe juhtkirja juurde, et oleks koht, kus lisaks pronkssõdurile ja Pätsile, saaks viia pärja mehele, kes lisaks Eesti sõjaväe ja riigi loomisele, seisis ka selle säilimise eest.

 

 

 

 

 


Küsimus ei ole koolides, vaid valla juhtimises

Vallavalitsuse tellitud haridusvõrgu analüüs on karm – enamus Türi valla koolidest tuleks teha 3 või 6 klassiliseks, gümnaasium ja Laupa Põhikool sulgeda, lasteaiad ühendada. Kuigi analüüs toetab vallavalitsuse senist mõttemustrit ja on mõeldud argumenteerimaks miks koole sulgema peab, on meil olemas ka alternatiivid.

Esiteks ei ole tegemist haridusvõrgu uuringuga, sest hariduse sisu selles ei vaadata. Kogu analüüs toetub rahvaarvu ja koosseisu vaatlemisele ning prognoosimisele. Ehk teisisõnu annab see hinnangu Türi valla arengule ja viimase kümne aasta juhtimisele. Ja see hinnang on väga karm.

Analüüs sedastab, et kõige suurem elanikkonna vähenemine toimub Türi linnas, kõige elujõulisem on Väätsa. Türi elanikkond vananeb kiirelt ka seetõttu, et võrreldes teiste omavalitusega läheb ära palju noori aga elama tuleb tavapäratult rohkem eakaid. Tööealiste inimeste vähenemise tõttu vähenevad valla tulud ja jääb õpilasi vähemaks.

Muidugi raske on aru saada, miks hariduse analüüs sisaldab mõjude hindamist valla eelarvele aga mitte hariduse sisule, koolide kestlikkusele või kogukonna tulevikule kui kooliastmeid kärbitakse. Pidevalt edastatakse sõnumit kui suure rahalise võidu saab mõne kooli kinni panekust või õppetegevuse vähendamisest, aga see ei ole ju probleemile lahendus.

Probleem ise on liiga kiiresti vähenev ja vananev elanikkond, madalate palkadega töökohad. Just see on selle analüüsi tegelik sõnum. Tegin volikogus juba seitsmendat korda üleskutse, et pöörame tähelepanu probleemile endale aga ei midagi… Õpilaste arvu vähenemine on tagajärg ning ühegi kooli sulgemine või klassi kaotamine, ei paku lahendust asjaolule, et samamoodi valla juhtimisega jätkates sureb lõpuks kõik välja.

Saatuslik otsustamine tehakse õige pea ning jõustatakse 1. september 2022. Valda juhtiv erakond Isamaa näeb, et 7-9. klass tuleks sulgeda Kärus ja Retla-Kabala koolis. Käru õpilaste arvu vaadates on raskem vastu argumenteerida, kuid kui seal tõesti kolmas kooliaste suletakse, peab vald selle kogukonnale hüvitama. Näiteks „kokku hoitavast“ 75 000 eurost peaks vähemalt pool Käru kooli tugevdamisse edasi minema.

Retla-Kabala kooli 7-9. klassi sulgemist ma ette ei kujuta – õpilaste arv on piisav ning kool on piirkondlikult oluline. Argumendiks ei saa olla hoonete suured kulud. Sellised asjad ei sõltu ei koolist ega õpilastest, vaid on vallavalitsuse varasemate eelarveliste otsuste tulemus. Sotsiaaldemokraadi ei luba vallajuhtide tegemata töö pärast nüüd kohalikku kogukonda karistama hakata!

Türi on täna samas seisus kus Väätsa aastaid tagasi – prognoosid näitasid õpilaste arvu vähenemist, poliitikud kuulutasid lõppu. Hoolimata vastuväidetest ja negatiivsetest demograafilistest analüüsidest, on tänaseks õpilaste arv kasvanud 1/3 võrra ning koolil läheb hästi. Türil on see kõik samamoodi võimalik. Selleks ei tohi koole sulgeda või kärpida. Selleks peab vallavõim koolidesse uskuma, andma lapsevanematele kindluse, et kooliga läheb hästi ja mis kõige tähtsam – panustama nii hariduse sisusse kui ka hoonetesse.

Sotsiaaldemokraatidel on piisavalt kogemusi hariduses muutuste loomiseks, et juba paar aastat tagasi viitasime avalikult Türi valla haridusplaanide puudumisele ja hoiatasime sellise olukorra tekkimise eest, kuhu meid tänaseks juhitud on. Senise kogemuse põhjal julgen väita, et Isamaa poliitikud kärbivad kuni valimisteni tasa ja targu, mis saab nende nägemuses pärast valimis, on haridusvõrgu analüüsi karmikäe soovitustes aga kirjas.

Kool on kogukonna süda ja kui seda osatakse sellisena näha ning sinna panustada, tõmbab see ka inimesi ümbrusesse elama. Innovatiivne, hea haridusega rahulik piirkond nagu Türi, on väga paljude Tallinnast välja ihkavate inimeste unistus. Kui kärbime koolid, kärbime ka kogu valla tuleviku. Muudkui kärpides ja kokku tõmmates saab meist lõpuks Paide linna tagamaa. Mina sellega nõus ei ole!