ARVAMUS: oma kodu ei tohi muutuda kättesaamatuks luksuseks

Oleks vaid taskukohast elamispinda ning leiaks korralikku palgaga töö, siis koliks kohe maale. Sellist mõttekäiku on viimastel aastatel korduvalt kuuldud inimestelt, kes tahaksid linnatolmu maha raputada.

Sageli ei saa maale või ka mõnda väiksemasse linna kolimisele takistuseks mitte väärt töökoha puudumine, vaid hoopis elukohtade nappus. Maapiirkondades pole kõhnema rahakotiga inimestel juba aastaid olnud võimalik endale maja ehitada või renoveerida või siis kodu osta, sest pangad ei anna lihtsalt laenu. Üüriturg aga enamikes kohtades kiratseb või hoopis puudub.

Suuremates linnades on pangalaenu lihtsam saada, kuid sealsed kinnisvara ja ka üürikorterite hinnad on võrreldes sissetulekutega eest ära rebinud. Viimase kümne aasta jooksul on Eestis nii majade kui korterite müügi- ja üürihinnad kerkinud kui pärmi peal.

Üürihinnad on tõusnud 171 protsenti ja müügihinnad 156 protsenti, millega oleme Euroopa Liidu riikide seas selge liider. Neis numbrites ei kajastu viimase poole aasta hinnasööstud. Ukraina sõda ja ilmselge vajadus majutada siia jõudnud sõjapõgenikud on need ammu teada probleemid vaid teravamalt esile toonud. Paneme siia otsa veel ka ehitushindade ja ka kõige esmavajaliku – toidu, energiahindade, kütuse – pöörase kallinemise.

Ja nii olemegi olukorras, kus järjest enam on neid inimesi ja noori peresid, kes kõrgete hindade, aga ka üürikorterite nappuse tõttu ei saa endale oma kodu lubada. Oma kodu on Eestis isegi ilma kõrge inflatsioonita muutumas luksuseks. Seda nii maal kui ka linnas. Keskmise palga saajal vajuvad täna kinnisvaraportaalides üürihindasid nähes käed jõuetult rippu.

Viimaste kuude jooksul on need kasvanud 15-20 protsenti, kusjuures suurem hinnahüpe puudutab just odavama otsa kortereid. Tegu on selgelt turumoonutusega, kus riik ei tohiks pealtvaatajaks jääda. Eestis elab praegu üüripindadel viiendik inimestest, kusjuures avalikule sektorile kuulub vaid 1,7 protsenti eluasemetest. Samal ajal on Euroopas keskmiselt 18 protsenti elamispindadest riigi või munitsipaalomandis.

Väidan, et elukohtade kättesaamatusest on saanud tõsine sotsiaalmajanduslik, aga ka demograafiline probleem, mis takistab kogu Eesti arengut. Noorte ligipääs eluasemeturule on üha enam sõltuv vanemate rahakotist või laenugarantiidest, millele paljud ei saa toetuda. Nii jäädakse pikalt vanematekoju elama või minnakse hoopis välismaale. Selle taha jääb pahatihti ka pere loomine ja laste saamine, mida aina edasi lükatakse.

Maapiirkondades valitsev elukohtade puudus, seda eriti ajakohaste elukohtade osas, sunnib noori lahkuma ning piirab kohapealset ettevõtlust, sest tööjõudu lihtsalt pole.

Riik pakub küll noortele peredele ja maapiirkondadele KredExi käendust, kuid selle efekt on ära kadumas. Palkadest kiiremini kerkivad eluaseme hinnad on pikendanud sissemaksuks vajamineva raha kogumise aega mitmete aastate võrra.

Mündil on veel see külg, et arvestatav hulk inimesi on sunnitud elama halbades, lausa tervistkahjustavates tingimustes. Riigi puudulik, et mitte öelda olematu eluasemepoliitika suurendab ühiskonnas ebavõrdsust ja tõrjutust. See aitab kaasa sellele, et jõukad ja väikese sissetulekuga inimesed koonduvad üha enam eri piirkondadesse, mis omakorda ohustab sotsiaalset stabiilsust. Oma kodu soetamine ei ole mitmetes kohtades enam jõukohane ka keskklassile.

Seetõttu kutsusid sotsiaaldemokraadid Kaja Kallase riigikokku ette, et peaminister selgitaks, mida kavatseb valitsus elamispindade, sealhulgas üürikorterite parema kättesaadavuse tagamiseks teha. Mai keskel teatas valitsusjuht meie arupärimisele vastates üsna kõrgilt, et tema on turumajanduse usku ja see küsimus jäägu turu reguleerida. Sellise vastusega ei saa leppida.

Nii tõsisest ühiskondlikust valukohast ei tohi mööda vaadata. Turu tasakaalustamiseks on mitmeid meetmeid. Ja kindlasti tuleb taaskäivitada riiklik üürielamute programm, mille sotsiaaldemokraadid kunagi algatasid ja mille rahastamise eelmine valitsus ära lõpetas. Üle Eesti ehitati selle hädavajaliku programmi raames paarkümmend üürimaja. Oluline on ka täiendav omavalitsuste toetamine, kelle vastutada on ukrainlastest sõjaohvritele elamispinna leidmine.


ARVAMUS: Ka minu vanaisad võitlesid II Maailmasõjas, üks saksa ja teine vene poolel

Ohtu Eesti riigile ei ole võimalik tolereerida, isegi kui seda väljendatakse kaudselt, kirjutasin ma Eesti Päevalehes.

Tänavu möödub 77 aastat teise maailmasõja lõpust. Sõja tulemusena kaotas elu umbes 70 miljonit inimest, nende seas ligikaudu 40 miljonit tsiviilisikut. Ajaloo traagiliste keerdkäikude tõttu sattusid meie mehed võitlema mõlemale poole rindejoont. Ka minu vanaisad võitlesid teises maailmasõjas erinevatel pooltel, üks Vene ja teine Saksa sõjaväes. Mõlema ühine unistus oli rahu.

Kuigi teine maailmasõda lõppes Eesti jaoks aastakümneid hiljem, on oluline meenutada kõiki selles sõjas langenud ja hukkunud inimesi. Oleme aastaid elanud lootuses, et midagi sellist ei kordu enam kunagi. Sõda pole meile kellelegi vaja, sest sõjas pole võitjaid. Eriti tavaliste inimeste seas.

Seda valusam oli ärgata 24. veebruaril ja olla tunnistajaks järjekordsele sõjale Euroopa pinnal. Rünnakuid iseseisvate riikide vastu ei saa ega tohi millegagi õigustada. Samas ei tohi lasta ka emotsioonidel käia üle pea ja süüdistada Venemaa agressioonis Ukraina vastu Eestis elavaid rahumeelseid inimesi pelgalt nende emakeele tõttu. Usun, et rahu ja ühtsus on ka täna meie kõigi ühine unistus.

Avalikkuses on viimastel kuudel vaieldud sõda toetava sümboolika teemal: kas, kui palju ja mida keelustada. Meil on diskuteeritud selle üle, mida teha 9. maiga, kas peaks üldse kõik sellel päeval ära keelama. Kohati on need arutelud läinud väga ründavaks, ka süütute inimeste suhtes.
Samas, olen seisukohal, et ohtu Eesti riigile, isegi kui seda väljendatakse kaudselt, ei ole võimalik tolereerida. Sümboolikal, mis õigustab Ukraina naiste ja laste tapmist, ei ole kohta Eesti ühiskonnas. Täna ei ole see aeg ja koht, et provotseerida või teha katseid ühiskonnas lõhesid suurendada – see on viimane, mida meil täna Eesti vaja on.

Meil on vaja ühtset ja tugevat Eestit. Selle osa on ka mõistmine, et ainult emakeele või rahvuse järgi ei tohi kedagi süüdistada. Ühtsuse aluseks on ka võrdsed võimalused tööd ja palka saada ning tunda end ühiskonnas kindlana. Toimetulek on osa julgeolekust ning inimeste turvatundest. Praeguses suures hinnatõusus ei saa ega tohi riik jätta inimesi abita – see uuristab vaikselt aga kindlalt auku Eesti ühtsusesse ja tugevusse.

Usun, et hoolimata Ukraina sõjast ja ühiskonnas valitsevatest erimeelsustest, möödub 9. mai tänavu rahumeelselt. Loodetavasti ei pea politsei sel päeval kinni pidama isikuid, kes vaenu õhutavad ja rahutusi korraldavad. Lootust annab selleks tõsiasi, et pärast Ukraina sõja algust on teada imevähe juhtumeid, kus vaenulikku sõjasümboolikat on avalikku ruumi toodud.

Võime ilmselt kõik nõustada, et sellel aastal on 9. mai eelkõige mälestuspäev, olenemata sellest, kuidas oleme seni seda päeva tähistanud ja tähtsustanud. Neil, kellel on põhjust mälestada sõjas hukkunud lähedasi, peab see õigus jääma. Eesti ühtsus on meie kõigi huvides.

Lauri Läänemets: ka minu vanaisad võitlesid II Maailmasõjas, üks saksa ja teine vene poolel


Riiklikest üürikodudest võidavad nii sõjapõgenikud kui omad

Ajutise lahendusena paigutatakse sõjapõgenikud esimeseks kuuks hotellidesse – ent mis saab nendest inimestest pärast seda? küsisin ma Eesti Päevalehes. 

Venemaa agressioon Ukrainas on kaasa toonud seninägematu humanitaarkriisi. On päevselge, et peame, et aitama neid inimesi, kes on olnud sunnitud oma kodud Ukrainas maha jätma. Aga selleks, et Eesti riik sealjuures kokku ei jookseks ja meie oma inimeste toimetulek kannatada ei saaks, on valitsusel vaja julgust langetada otsuseid.

Kõige ajakriitilisem väljakutse on seotud sellega, kuhu saabunud inimesed elama panna. Mis on valitsuse pikaajaline plaan elamispindade probleemi lahendamiseks?

Üürimaksete toetus

Eilsel riigieelarve erikomisjoni istungil jäi kõlama, et üüripindade kaardistamine käib. Seni pole aga kuulda olnud, kas ja kuidas sõjapõgenikke üürimaksetega toetatakse. Mis saab neist sõjapõgenikest, kes ei saa väikeste laste kõrvalt või saadud sõjatrauma tõttu koheselt tööle asuda?

Teine probleem on see, et kõikidele üüripindasid ei jätku. Sõjapõgenike vastuvõtmist juhtiv Elmar Vaher on hoiatanud, et ajutise elamispinnana mõeldud hotellikohtade täitumisel tuleb valmis panna võimlad ja aulad. Säärane lahendus aga takistab siia saabunute ühiskonda sulandumist ja arengut.
Riigi ja omavalitsuste käes on hulk tühjalt seisvaid hooneid, mille saaks kerge vaevaga elamiskõlbulikuks muuta.

Nii on näiteks Võru linn asunud koostöös kohalike ettevõtjatega vana lasteaeda eluasemeteks ümber kohandama. Paljudes omavalitsustes ootavad samasisulised otsused selle taga, et valitsus pole selgelt öelnud, milliste summadega riik ajutiste elamispindade loomist toetab. Iga täiendav päev, mil valitsus viivitab selle otsuse langetamisega, tähendab siia saabunud sõjapõgenikele lisapäeva, mis tuleb võimla või aula põrandal veeta.

Ka erakätes on pindasid, mis täna on jäänud oma seisukorra tõttu tühjana seisma, kuid oleksid paari kuuga üüripindadeks muudetavad. Selleks tuleks käivitada korrastamist vajavate elamispindade toetusprogramm, mille raames saab inimene oma korteri või majaosa korda teha ning vastutasuks üürib selle näiteks viieks aastaks välja sõjapõgenikele.

Täiendavate elamispindade loomine on vajalik ka meie oma inimeste ja ettevõtjate jaoks. Järsk nõudluse kasv kergitab hindasid üüriturul. Väiksemates asulates on juba ammu nappinud üüripindu, kuhu elama panna kohalike ettevõtete toimimiseks vajalikke töötajaid või õpetajaid, lasteaednikke, päästjaid ja teisi mobiilseid inimesi. Et kriis ei sünnitaks uut kriisi, on täna vaja langetada otsuseid ka pikaajaliste elamumajanduse meetmete osas.

Põgenike kõrval toetame ka omasid

Suure tõenäosusega jääb osa sõjapõgenikke siia pikemaks ajaks, panustades seega ka meie majandusse. Seetõttu on oluline luua elamispindasid üle Eesti, mitte koondada neid ainult suurlinnadesse. Vastasel juhul suurendame taaskord regionaalset arengulõhet suurlinnade ja maapiirkondade vahel.

Põgenikke aidates peame tagama ka oma inimestele elukohad. Sestap on vaja järgnevate aastate jooksul ehitada korterelamuid ka väikelinnadesse ja maapiirkondadesse. Selleks sobib hästi sotsiaaldemokraatide algatatud üürielamute ehitusprogramm. Vastav meede on täna KredExis juba olemas, see vajab vaid rahasüsti.

Teine võimalus oleks eakate teenusmajade kiirkorras ehitamine. Üks pansionaat mahutab keskmiselt 40 eakat. Kui igasse maakonnakeskusesse ehitada vähemalt üks-kaks teenusmaja, vabaneks sinna kolinute arvelt kogu Eestis üle tuhande elupinna. Ka eakate teenusmajade ehitamise plaan on iseenesest täna juba olemas, vaja on planeeritud kava ellu viia kiirkorras, vähendades sealjuures KOV-ide omaosalust.

Tänane olukord näitab selgelt, et ka Eesti vajab riiklikku üürikodude programmi. Maailma parima töökeskkonnaga Taanis on iga viies korter sotsiaalkorter, samas kui meil on terve taasiseseisvumise ajal ehitatud napid paarkümmend munitsipaalelamut.

Keegi ei arva ju tõsimeeli, et Taanis on toimetulekuraskustes inimesi rohkem kui meil. Riiklik üürimajade programm aitaks tagada mõistliku hinnaga elamispindade kättesaadavuse nii linnades kui maapiirkondades, nii sõjapõgenikele kui ma meie oma inimestele.

Elamispindade probleem ei saa jääda vaid kinnisvaraettevõtjate lahendada. Riiklik elamumajanduse strateegia tuleb üle vaadata. Valitsus peab kiiresti panema kokku vastavad toetusmeetmed need käivitama.

Lauri Läänemets: põgenikekriisi aitab lahendada riiklik üürikodude programm


Ärgem kärpigem, vaid väärtustagem

Kirjutan sulle, tavaline Eesti inimene, kes sa oled õpetaja, teenindaja, meditsiinitöötaja, pääste- või politseiametnik. Sa ei pea tundma ennast üksi, kui räägitakse riigi investeeringutest ja püsikuludest ning sind püsikuluks nimetatakse. Ka mina ei nõustu sellise lahterdamisega, kedagi kuluna näha on solvav.Endiselt kostab paljude suust refrään, nagu rikkust looksid ainult ettevõtjad. See on vale. Väärtust loovad kõik inimesed, kõik ametikohad, sealhulgas ettevõtjad. Osa ettevõtlusest poleks võimalik ilma päästeametniketa. Kaubandus ja teenindus ilma politsei loodud turvalisuseta oleks suured betoonmüürid väikese kassaauguga. Ilma meditsiiniõdede panuseta ei eksisteeriks meil ühiskonda, kus ettevõtlus praegusel kujul toimida saakski. Innovatsioon ilma õpetajate tööta – millisel kujul see üldse võimalik oleks?

Kas hooldekodutöötaja, kes peab saama hakkama füüsiliste raskuste ja psühholoogiliste probleemidega, teeb kergemat tööd kui kinnisvaraarendaja? Kindlasti mitte. Palga suurus on inimeste teadlikult konstrueeritud ebaõiglus. Loomulikult, täielikku võrdsust ei ole võimalik saavutada, kuid õiglasemate suurusjärkude poole saame liikuda ja neid teadlike otsustega luua.

Valitsus plaanib kriisist väljuda kärpides, mis minu meelest on müsteerium, sest kriisist väljumiseks tuleb hoopis jalule aidata need, kes raskustesse sattusid, eelkõige inimesed. Praegune kärpeplaan aga pole ainult küsimus raha kokkuhoius, vaid selles, kuidas üks või teine erakond ühiskonda näeb.

Politsei ja päästeamet on asutused, mis on kriisides ja headel aegadel pidanud alati leidma raha sisemistest ressurssidest. Kui kellelegi tundub, et sellest «lõputust august» saab võtta ilma, et meie turvalisus ei kannataks, siis on ta naiivne, isegi kui juhtub ministri positsioonil olema.

Politseis ja päästeametis on alles jäänud kaht sorti kulud: personali palgad ja tegevuskulud. Personali palk tähendab komandode sulgemist, politseis ületundidest loobumist. Ületunde politseis tehakse, sest ametnikke on niigi puudu.

Tegevuskulud on aga masinate remont ja kütus. Poole paagiga teile appi tormav päästemasin ei ole teadmine, millega meist keegi elada tahaks.

Tagasi palkade juurde. Viimati tõsteti päästeametnike palku arvestatavalt siis, kui siseminister oli sotsiaaldemokraat. Samamoodi seadsid sotsiaaldemokraatide osalusel moodustatud valitsused eesmärgiks ka õpetajate palga tõstmise 120 protsendile Eesti keskmisest. 2019. aastale järgnenud valitsused on lasknud need eesmärgid tuulde, riigi keskmine palk tuhiseb kõigil eest ära.

Lubatud palgatõusu asemel koondamise pakkumine ei ole ainult küsimus kriisist ja riigi võetud laenudest. Asi on palju põhimõttelisem: kas valitsus väärtustab iga inimese tööd ühtmoodi või on meil endiselt kulu- ja tuluinimesed.

Tuluinimesed, muide, asuvad juhuslikult ka peaministripartei sponsorite hulgas.

Keskmine töötasu tõusis eelmine aasta, tõuseb sellel ja järgmisel aastal. Kas õpetajad, julgeoleku tagajad ja teised peavad palgatõusust ilma jääma ainult selle pärast, et nad on riigi palgal? See tähendaks ju, et nemad maksavad võetud laenud kinni, mitte ühiskond koos, solidaarselt.

On aeg mõista, et õhuke riik on abitu inimest aitama ja jääb alati pealtvaatajaks kriisis, nagu paljud hiljuti tunda said. Õhuke riik on ebaõiglane ja et muutusteks ei ole raha ega hoobasid, siis teenib ta ainult nende huve, kes hetkeolukorrast kasu saavad.

Mina peaministrina aitaksin ühiskonnal uuesti jalule tõusta, kriisist toibuda ja siis maksaks üheskoos tagasi ka võetud laenud. Inimestesse aga investeeriks alati, eriti praegu, sest vaid inimesed loovad innovatsiooni, viivad meid kosmosesse, toetavad meie laste annete arendamist, ravivad ja teevad meid ühiskonnana jõukamaks. Rikkust ja heaolu luuakse igas ametis ja seda loob iga töötaja!


Retla-Kabala koolikärpe saab veel tagasi pöörata

Teatavasti on Türi vallavalitsus asunud seisukohale, et Retla-Kabala Põhikool peaks jätkama tulevikus kuueklassilisena. Vastav eesmärk lisati valla arengukavasse eelmise aasta lõpus. Paljudele tundub, et nüüd on otsus tehtud, kuid tegelikult see veel nii ei ole.

Esiteks peab vallavolikogu tegema eraldi otsuse kooli ümberkorraldamiseks, arengukavas kirjas oleva alusel vallavalitsus veel midagi teha ei saa. Tänane Türi võimuliidu juhtiv osapool Isamaa soovib selle otsuse teha veel sellel aastal. Kas ja miks saab veel tänased otsused ümber pöörata, kuulake täpsemalt Türi Uudiste podcastist kus uurisime selle kohta volikogu liikme Jaanus Marrandi käest.

Haridusvõrgu analüüs, või õigemini vallad demograafilise olukorra ülevaade, mis hariduse sisulisi küsimusi arvesse ei võtnud, näitab, et Retla-Kabala piirkonnas on järgmisel kümnel aastal piisavalt õpilasi põhikoolina jätkamiseks. Omaette on küsimus, et miks osad õpilased pigem teistes koolides käivad. Seda tuleb küsida kindlasti kooli käest aga eelkõige vallavalitsuselt. On omamoodi loomulik, et kui Retla-Kabala koolihoonete remonti, sisustuse kaasajastamist, sportimistingimuste parandamist, pole valla arengudokumentides ette nähtud siis on see sõnum lapsevanematele. Täpselt samapalju sõnum lapsevanematele on ka see, kui öeldakse, et kolmas kooliaste suletakse aga kinnitust kooli tugevana jätkamiseks ei anta.

Ühte maakooli ei saa vaadata lihtsustatud exceli tabeli kujul. Sama palju kui haridusotsus, on see ka piirkonna kestmise küsimus ja täpselt nii tuleb seda ka vaadata!

Foto: www.retla.edu.ee


Keynesist Kallaseni

Pelgalt turud juhivad meid ökokatastroofi ning vastasseisude ja ka sõdade maailma, kirjutab riigikogu liige ja sotsiaaldemokraatide aseesimees Lauri Läänemets Postimehes. 

Poliitikas on ikka tavaks toetuda varasematele autoriteetidele, olgu selleks ühiskonna toimimist selgitavad teadlased või ennast pöördelistel aegadel tõestanud riigijuhid. Hiljuti tegi seda Postimehes vabaturu igakülgse kaitsjana silma paistnud reformierakondlane Siim Kallas, kes kirjutas Briti majandusteadlasest John M. Keynesist ja peatus põgusalt ka majandusajalool.

Eesti paremliberaalide vaimne isa ja Reformierakonna asutaja tunnistab, et nähtamatu käe juhitud vabaturumajandus enam ei toimi. See on ajalooline moment. Tsiteerin Kallast: «Keynesi põhiväide oli, et suhted tööpuuduse, raha, laenuintresside, tarbimise ja tootmise vahel ei tasakaalustu iseenesest.» Natuke hiljem lisab ta oma veendumuse: «Tagasipööre täieliku vabaturumajanduse poole on vaevalt enam võimalik. Tuleb leppida riigi ja erasektori kombinatsiooniga. Aga praegu on pendel selles mudelis liiga riigi poole kaldu.»

Võrrelgem enam kui kümne aasta tagust majandussurutist ja praegust koroonakriisi. Mõlemal puhul oli ja on valitsuse ees küsimus, et mille nimel tegutseda. Riigi poliitikate kavandamisel on oluline just laiem, majanduse ja rahanduse piiridest väljuv eesmärk, mida on rõhutanud ka Keynes. Tema soov leida tasakaal majandusliku efektiivsuse ja sotsiaalse õigluse vahel väljendub moraalses eelduses – mille nimel me tegutseme? Praegu on nendeks sihtideks enamasti tervishoiusüsteemi toimepidevuse ja riigi rahanduse hoidmine. Aga inimesed ootavad oma riikidelt ja valitsustelt palju enamat kui pelgalt säästlikku väljajuhtimist kriisist.

Meie aja suurteks sihtideks on majandusliku ja piirkondliku ebavõrdsuse vähendamine, sotsiaalse õigluse suurendamine ning looduskeskkonnast ja ühiskonna tegelikest vajadusest lähtuva majandusmudeli juurutamine. 21. sajand on riigi tagasitulemise ajastu. Turg, reguleeritud turg on üks riigi tööriistasid inimeste heaolu tagamisel maailmas, kus tuleb samal ajal looduskeskkonda säästa ja ebavõrdsust vähendada.

Riigi mõju majandusele ei tohi väheneda. Loomulikult tekitab see küsimusi efektiivsuses ja kaasnevates väärnähtudes, nagu raha raiskamine või korruptsioon. Ka Kallas viitab kenasti Porto Franco juhtumile. Võimetuks kärbitud riik ja avalikkuse jaoks varjatud otsustusprotsessid soosivad aga onupojapoliitikat ja suursponsorite pilli järgi tantsimist veel rohkem.

Avatud otsustusmehhanismid, kaasav valitsemine koos majanduse tõhusa korraldamisega on olulised eeldused mis tagavad, et valitsus teeniks rahva heaolu ja ühiskonna tegelikke vajadusi. Juhuslikult sündivad majanduse ja sotsiaalelu piirangud vaid suurendavad ühiskonnas ebaõiglust ja ebavõrdust ning nõrgestavad Eestit.

Parempoolsed liberaalid, aga ka konservatiivid on suutnud süstida inimestesse väikestes annustes ideoloogilist umbusku riigi ja valitsuse vastu. Kuidagi ei ole demokraatlik hoiak, et riik peab võimalikult vähe sekkuma, sest muidu hakkab ta inimeste tegutsemist segama. See on kitsas ja piiratud vaatenurk. Selline seisukoht ei eelda võimalust, et riigi otsustusmehhanisme saab teha avatumaks, korruptiivseid tegusid pärssida ja kiirelt päevavalgele tuua.

Tulles tagasi suuremate sihtide juurde – kuidas siis rahvana ellu jääda ning luua majandusmudel, mis säästab keskkonda, toob juurde õiglust ja võrdsust ning paremaid ainelisi võimalusi, edendab haridust ja võimaldab inimestel end avaramalt teostada.

Üks kaasaja säravamaid majandusteadlasi Marina Mazzucato kasutab mõistet «ettevõtlik riik», lükates ühtlasi ümber müüdi, et ettevõtlik vaim ja innovatsioon toimivad hästi vaid erasektoris. Kui vaadata eri valitsuste investeeringuid nii erinevatel kümnenditel kui kaasajal, siis edukad on just need ühiskonnad, kus tooni annavad valitsused, mis suunavad riigieelarve raha teadus- ja arendustegevusse. Interneti laialdane levik ja mitmed teised tehnoloogilised lahendused poleks saanud teoks ilma oluliste riiklike investeerimisprogrammideta.

Pelgalt turud juhivad meid ökokatastroofi ning vastasseisude ja ka sõdade maailma. Seda kartis omal ajal ka Keynes, kes nägi ette teist ilmasõda. Keyens muretses ka kreeditoride mõjuvõimu pärast. Eriti just viimastel aastakümnetel on näha, kuidas finantsturud ja nende kontrollimatu toimimine tekitab ühiskondades uut ebaõiglust. Selle ilmekaks näiteks on asjaolu, et ülemaailmses viirusekriisis turud õitsevad, kuid samal ajal elab reaalmajandus üle raskeid aegu.

Majandus peab teenima kogu ühiskonna huvisid ja looma hüvesid, mis olenevalt vaatenurgast võimaldavad meil kas Eestis rahvana või siis Euroopana või inimkonnana kestma jääda ja areneda.


Parempoolne valitsus ei saagi praeguses karmis kriisis õnnestuda

Kui teadlased soovitasid kehtestada uusi käitumisreegleid, siis pikendas valitsus hoopis baaride lahtioleku aegasid, venitas otsustamisega ja andis liigrahustavaid sõnumeid. Kõige selle tulemuseks on ülikiire jõudmine meditsiinilise katastroofi lävele ja töötuse kasvu hoogustumine, kirjutab riigikogu liige Lauri Läänemets EPLi arvamusportaalis.

Säästame majandust?

Viie nädala eest võimule saades püüdis Kaja Kallas igati eristuda eelmisest valitsusest, elude säästmine jäi tahaplaanile. Reformierakondlased panid peale Ansipi vana plaadi ja hakkasid rääkima vajadusest ajada äri, mis päästvat kriisis kõige rohkem. Kallase eristumissoov teeb aga tema juhitava koalitsiooni paradoksaalselt sarnaseks Jüri Ratase viimase valitsusega: sõnad hoolimisest muutuvad valitsuse otsuste taustal julmaks ükskõiksuseks.

Ohtralt kummardatud nähtamatu käsi ja turukonkurents pole kunagi õiglaselt toiminud, need võtavad sealt, kus vähe ja tõstavad sinna, kus juba on piisavalt. Nüüd, kus riik on piirangutega otsustavamalt sekkumas, paljastuvad õhukese riigi puudused kiiresti, mida neoliberaalidel on raske tunnistada. Parempoolne valitsus ei saagi praeguses karmis kriisis õnnestuda, sest kasinuspoliitika lihtsalt ei toimi.

Jutt leebetest piirangutest, mis „säästavad“ majandust, on arve ja näitajaid vaadates ju täielik jama. Kui paljud ettevõtted püsivad ka tegelikult elus olukorras, kus käive langeb, kuna järjest suuremal hulgal inimestel vähenevad sissetulekud? Ja kui paljud kannatavad seetõttu, et suur osa inimesi piirab vabatahtlikult väljas käimist ja tarbimist?

Arvestatav hulk „piirangutest vabasid“ ettevõtteid läheb taolises olukorras samuti pankrotti, mis tähendab töökohtade kadumist või siis kuivavad hingitsevates ettevõtetes töötavate inimeste sissetulekud toimetuleku piirist madalamaks.

Sellised nähtamatud piirangud võimaldavad valitsusel justkui käed vastutusest puhtaks pühkida – kuna otseselt pole tegutsemist keelatud, siis hüvitama midagi ei pea. Ja nii hävinebki palju inimeste elutöö, kes on oma ettevõtted hoole ja armastusega üles ehitanud.

Edasi on karid

Isegi kriisi ajal, kus piiranguid seab riik, lähtutakse armutust turuloogikast, et igaüks peab ise hakkama saama ja on võõras mure kuidas. Öeldakse, et äririsk ja kõik! Siin joonistubki välja vasakpoolsete ja parempoolsete erakondade erinevus. Sotsiaaldemokraadid taotlevad õiglast lähenemist – kui keegi kaotab ühiskonna toimimise ja kaaskodanike tervise nimel oma sissetuleku, siis ei tohi teda üksi jätta, vaid tuleb pakkuda tuge.

Reformierakonna esimene võimukuu on näidanud, et tegu on erakonnaga, mis ei suuda keerulistel aegadel majandust juhtida ilma pikaajaliselt raskete tagajärgedeta. Lühiajalisi eesmärke taga ajades saab majandusele teha pikas plaanis rohkem kahju kui hästi läbimõeldud piirangutega, millest tuleneva kahju riik hüvitab.

Teaduspõhised piirangud koos laialdase vaktsineerimisega tooksid kiiremini madalamad nakatumisnäitajad, mis omakorda tähendab, et ettevõtted jäävad surnuks piinamata ja töökohad alles. Kõike seda toetavad Euroopa Liidu erakorraline abi koos madalate intresside ja raha juurdetrükiga ning Eesti madal laenukoormus. Just sellele peab valitsus praegu palehigis keskenduma. Samamoodi edasi minnes juhitakse Eesti aga karidele selleks hetkeks kui teised riigid saavad kevadel oma majandustele taas hoo sisse.

Kaotajaks perekonnad ja lapsed

Eelmine valitsus jagas Suure Peetrikese kombel töötajate kriisikindlustuse raha laiali, keeldudes ise midagi panustamast. Töötukassa vabadest reservidest on vähem kui aastaga kasutatud üle 247 miljoni euro palgatoetuse maksmiseks, mis, tõsi küll, on päästnud paljusid. Paraku on riigieelarvest töökohtade hoidmisse suunatud vaid umbes miljon eurot.

Töötukassa vabu reserve on tänaseks järgi jäänud vaid 38 miljoni euro ulatuses ja kuna riik jätkuvalt omalt poolt ei panusta, siis ei piisa töötajate kogutud rahast, et toetada kõiki, kes kriisis pihta saavad. Palgatoetus ei ole puhas töötuskindlustuse meede, siin oleks pidanud riik juba kriisi esimeses laines vähemalt poole rahast ise panema. Kuna seda ei tehtud, siis on paljud töö kaotanud ja hätta sattunud inimesed jäänud nüüdseks kaitseta. Raha ei jätku ka töötuskindlustushüvitise perioodi pikendamiseks.

Nii raskustes ettevõtete kui töötukassa numbrite taga on Eesti pered, kes kriisi tõttu kannatavad. Töötuks jäänud või miinimumpalka teenivatel vanematel on keeruline oma peret toita ja kommunaalkulusid tasuda. Inimeste majandusraskustesse jätmine toimub ühtlasi tuleviku arvelt, sest lõpuks on suurimaks kaotajaks lapsed.

Me ei vaja kasinuspoliitikat, vaid seda, et valitsus kohtleks kõiki õiglaselt. Kriisi raskus tuleb meil ühiskonnana ühiselt kanda, tehes seda nii, et meie seas ei oleks kaotajaid.


Kui ind korruptsiooniga võidelda raugeb, on valitsus läbi kukkunud

Eelmise valitsuse kukutas  mastaapne altkäemaksuafäär, millega otseselt seotud Keskerakond jätkab küll valitsemisvastutuse kandmist jaanuari lõpus ametisse astunud uues valitsuses. Rabav paradoks, eriti kui arvestada, et Keskerakonna ajalugu on korruptsioonijuhtumitega palistatud, kirjutab oma arvamusloos Järva Teatajas Riigikogu põhiseaduskomisjoni aseesimees Lauri Läänemets.

Igal juhul jääb poliitilise korruptsiooni vari Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni ning peaminister Kaja Kallast pikalt saatma, mida asjaosalised ka ise hästi teavad. Hea märk on aga see, et Kallas on tõstnud korruptsioonivastase võitluse üheks oma valitsuse lipukirjaks ja et vastavad punktid leiab ka värskest võimuleppest. Samas ei ole välistatud, et korruptsioonitaaga tõttu võib uute partnerite kaksikvõimust kujuneda kaelamurdev katsumus. Seda just siis, kui leiab kinnitust kahtlustus, et vastutasuks Porto Franco kinnisvaraarenduse kasuks tehtava otsuse eest pidi Keskerakond saama kohalike valimiste eel suurärimehelt annetusena kuni miljon eurot. Valitsuse usaldusväärsus satub veelgi rohkem löögi alla aga juhul, kui peaks selguma, et Keskerakonna endise peasekretäri Mihhail Korbi kõrval olid sellest afäärist teadlikud ka partei teised võtmeisikud. Ei maksa unustada, et Keskerakonnal endal lasub praegu kahtlustus mõjuvõimuga kauplemises.

Tsiteerin nüüd värske võimuleppe lubadust: ”Lähtume Eesti riigi ja rahva ühisest parimast huvist ning õigluse ja õiguse põhimõtetest. Eesti on õigusriik, kus kõik ühiskondlikud otsustusprotsessid on võimalikult läbipaistvad.“ Uut lootust on seega õhus. Poliitilise korruptsiooni ennetamisel l on valitsusliidu tööpõld igatahes lai – sellega tuleb tegeleda igal tasandil.

Sotsiaaldemokraadid ei kavatse siin pealvaatajaks jääda. Esitasime riigikogule lühikese aja jooksul kolm eelnõu, mis on suunatud korruptsiooni väljajuurimisele. Kuna Eestis sõltuvad valimistulemused suurel määral sellest, kui paksu või õhukese rahakotiga kampaaniat teha, siis tekib teatud erakondadel tekkinud ikka ja jälle kiusatus musta raha ja hämarate skeemide kasutamise järele. Aastaid on räägitud, et  vaja on püüelda selle poole, et valimiskampaaniad oleksid ennekõike ideede ja mitte raha võitlus, aga „võidurelvastumine“ pole kuhugi kadunud. Raha mõju vähendamiseks algatasime me taaskord eelnõu, mis kehtestab ülempiiri nii erakondade valimiskuludele kui valimisreklaami mahule.

Igal juhul jääb poliitilise korruptsiooni vari Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni ning peaminister Kaja Kallast pikalt saatma, mida asjaosalised ka ise hästi teavad.

Teise eelnõuga tahame me oluliselt tugevdada Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni, laiendades selle õigusi,  ning karmistada karistusi keelatud annetuste vastu võtmise eest. Kriminaalkaristus ootab näiteks juhul, kui keelatud annetus on üle 40000 euro. Kriminaalkorras karistatud keelatud annetuse tegija ja vastuvõtja ei tohi kolme aasta jooksul pärast süüdimõistmist annetusi teha ja neid vastu võtta. Ühtlasi tuleb salaannetus kanda viivitamatult riigieelarvesse. Erakondade aus ja läbipaistev rahastamine on üheks demokraatia nurgakiviks.

Veel näeme me vajadust ajutise uurimiskomisjoni loomise järele. Kõigi parlamendierakondade saadikutest koosneva komisjoni ülesandeks oleks  uurida võimalikku korruptsiooni seoses toetustega, mida eelmisel aastal jagati kriisi leevendamiseks kokku 827,6 miljoni euro ulatuses. Porto Franco juhtum suurendas veelgi kahtlusi ettevõtetele sihitud kriisimeetmete osas – nende põhjaliku läbivalgustamise käigus selgub, kas maksumaksja raha on ikka alati seaduslikult ja otstarbekalt eraldatud.

Uus valitsus tõusis võimule ohtra krediidi toel. Üheks põhjuseks, miks sotsiaaldemokraadid hääletasid Kaja Kallase peaministriks saamise poolt, oli tema lubadus tegeleda otsustavalt korruptsiooni tõrjumisega. Me ootame, et sõnadest saavad teod ning et koalitsioon on valmis meie ettepanekuid sisuliselt arutama ja neid ka põhiosas toetama. Poliitilise korruptsiooni vähendamiseks on vaja teha erakonnaülest koostööd. Aga juba ette saab öelda, et kui peaks raugema Reformierakonna ja  Keskerakonna ind korruptsiooni vastu võidelda, siis on see valitsus läbi kukkunud.


Vaikiva ajastu hõng Toompeal

Opositsiooni suu sulgemine pole enam kellegi fantaasia, vaid ühe erakonna ametlik seisukoht.

Eesti Vabariik loodi kohe alguses parlamentaarse vabariigina. Kuigi ka toona ei meeldinud paljudele riigikogus toimuv “lehmakauplemine”, tõestas ajalugu, et pärast autoritaarse riigikorra kehtestamist ja parlamendi “väljalülitamist”, kaotasime me loetud aastatega iseseisvuse.

Taasiseseisvunud Eesti parlamendis on opositsioon tihti süüdistanud valitsusliitu oma tahte “teerulliga” läbisurumises. Aga viimase kolme aastakümne jooksul pole veel kordagi mindud teadlikult seadust rikkuma, et opositsioonil suud kinni toppida. See on pretsedenditu ja väga ohtlik pööre, mis teadlikult lõhub demokraatiat ja seab ohtu Eesti kestmise, kui ei kohkuta seda teed edasi minemast.

Kui William Tomingas oma 1961. aastal ilmunud raamatus “Vaikiv ajastu Eestis” võttis kasutusele termini “vaikiv ajastu,” siis pidas ta selle all silmas aastatel 1934-1940 Eestis valitsenud autoritaarset riigikorda.

Tulles tänapäeva, siis oleme olukorras, kus võimul olev koalitsioon üritab vahendeid valimata tasalülitada opositsiooni. Küsimus pole enam kaugeltki abielureferendumis ja selle korraldamise mõistlikkuses. Oma eesmärkide saavutamiseks on põhiseaduskomisjoni esimees Anti Poolamets unustanud seadused ja asunud kolme valitsuserakonna heakskiidul juhtima komisjoni tööd autoritaarsel viisil.

Kordan lühidalt üle Rait Maruste poolt hiljuti kirjutatu. Kehtiv seadus ei anna koalitsioonile võimalust eirata opositsiooni ettepanekuid või hakata neid grupeerima sisulisteks või mittesisulisteks.

Jah, Poolametsale, EKRE-le ja praegu EKRE pilli järgi tantsivatele Keskerakonnale ja Isamaale ei meeldi väga paljud ideed. Demokraatia ei rajane aga ideede meeldivusel, demokraatia üheks olulisemaks tunnuseks on seaduse ülimuslikkus. Seaduste, ka põhiseaduse austamist oleme Toompeal näinud viimase nädala jooksul üha vähem.

“EKRE on rahva esinduskogus, riigikogus asunud demokraatiat lõhkuma.”

Opositsiooni suu sulgemine pole enam kellegi fantaasia, vaid ühe erakonna ametlik seisukoht. Kui selle partei juhtivpoliitikud räägivad “suu kinni toppimisest” ja “välja lülitamisest ” ning on asunud oma sõnu ka ellu viima, siis on ohus nii sõnavabadus kui ka demokraatia toimimine. Vaigistades parlamendiliikme, vaigistad ka nende inimeste hääle, keda ta esindab. EKRE on rahva esinduskogus, riigikogus asunud demokraatiat lõhkuma.

Alates 19. sajandi keskpaigast on Eesti rahva püsiväärtuseks olnud ühistegevus. Üheskoos võideti Vabadussõda, loodi oma riik ja elati üle mitu okupatsiooni. Vastasseisud, erimeelsused ja tulised diskussioonid kuuluvad parlamentaarse demokraatia juurde, aga ennekuulmatu on ühe poliitilise jõu soov vaigistada oma oponendid.

See viib meid tagasi ühe teise riigikorra juurde. Praegu veel on riigikogu saadikutel võimalus valida. Kas me soovime austada demokraatiat või siis riigikorda, kus rahva valitud esindajatel on hääl püsivalt “kinni keeratud”?

Ilmus ERRi portaalis 


Riigikogu on endasse tõmbunud ja lõhki, abielu küsimus on hetkel ebaoluline

Kaks aastat tagasi asusin aktiivsemalt taotlema Järva- ja Viljandimaa inimestelt volitust esindada neid riigikogus, et olla üks selle ringkonna kaheksast rahvasaadikust, kirjutab erakonna aseesimees ja Riigikogu liige Lauri Läänemets EPLi arvamusportaalis.

Kuna olin varem töötanud Väätsa vallavanemana ja olnud omavalitsusliidu juhatuse liige, siis tundsin kohalikke olusid päris hästi. Teadsin, mis inimestele argielus, kogukonnas ja ühiskonnas suuremat rõõmu pakuvad ning muret tekitavad. Sõnastasin valimiste eel sihid, mille eest rahvaesindajana seista: tasuvam töö, paremad haridusvõimalused ning väärikam elu eakatele. Usun, et sarnase tegevusega olid tollal hõivatud ka minu tänased kolleegid riigikogus.

Kahjuks on viimased nädalad viinud meid kõiki neist sihtidest kaugemale. Riigikogu on endasse tõmbunud ja sisemiselt lõhki. Õhus on süüdistused parlamendi töö takistamisest ja seiskamisest kuni demokraatia lõhkumise, vaikiva ajastu ihaluse ning riigireetmiseni välja.

Muudatusettepanekud hea maitse piiril

Kõige selle juures ei tohi meelest minna, et riigikogu ülesanne on töötada rahva jaoks. Viimastel päevadel on rahva tahtest või selle vastu astumisest palju räägitud. Nii mõnigi bravuurikas koalitsioonipoliitik on seejuures unustanud, et rahva tahet ei väljenda mitte ainult võimuerakonnad, vaid kõik erakonnad, sealhulgas ka riigikokku mittekuuluvad, ning samuti kõik riigikogu liikmed. Ei ole üht ja ainust rahva tahet, on erinevad tahted ja eesmärgid, mida erakondade kõrval esindavad ka vabaühendused ja kodanikualgatused. Rahvana tegutsemiseks on vaja meil seda tunnistada, otsida ühisosa ja teha koostööd.

Koostööst jääb aga kõvasti vajaka. Olin paar aastat tagasi lootusrikas, et riigikogus on võimalik üheskoos palju ära teha. Vaatamata vastasseisudele ja raskustele pean täna koostööd veelgi olulisemaks. Aga, kuidas selleni jõuda, kui sulle järsku öeldakse, et sinu ettepanek ei väärigi arutamist, ja kõige lõpuks võetakse sinult veel sõnaõigus ära?

Nii Eesti parlamendis kui kaugemal USA kongressis aasta alguses toimunu on ehedal kujul näidanud, kuidas mingi osa poliitikuid on võimu haaramise nimel valmis demokraatiat lammutama. Siinseid lammutajaid ei huvita Eesti inimeste heaolu parandamine ega kriisiaegse toimetuleku tagamine – neil on kõik hoovad, et seda teha, ent mida pole, see on EKRE sotsiaal- ja majandusprogrammi elluviimine.

“Eesti poliitika ekrestamine” – need on Martin Helme sõnad. See ei tähenda tasuvamate töökohtade loomist väikelinnadesse ja maale, teaduse ja kõrgtehnoloogiakeskuste arendamist ega kättesaadavamat ja inimesekesksemat tervishoidu.

Me näeme hoopis, kuidas valitsus ettevõtluse ulatusliku toetamise asemel jagab raha koalitsioonerakondade suursponsorite firmadele. Me näeme poliitikat, mis survestab maakoole sulgema. Samuti näeme me ebaõnnestunud tervisekriisi juhtimist. Ja kõige selle juures tegeleb riigikogu abielu mõistega.

Koalitsioon on kaotanud tunnetuse, millised on tegelikult olulised riigielu küsimused. Opositsiooni katsed sellele tähelepanu juhtida on saanud raevuka vastuse – sildistamise ja vaigistamise. Rahvahääletuse otsuse eelnõule tehtud 9000 muudatusettepanekut on Eesti rahva valitud esindajate ettepanekud. Jah, osa neist kompab hea maitse piire, ent eks ole nad omamoodi vastus koalitsiooni tekitatud absurdile ja segadusele, mis referendumit ümbritseb.

Abielu pole hetkel primaarne küsimus

On selge, et rahvas tahab riigijuhtimises enam kaasa rääkida. Üks viis seda teha on tegusate vabaühenduste ja mitmekesiste kodanikualgatuste kaudu. Sammuks edasi on rahvahääletus, mille korraldamine eeldab aga korralikku ettevalmistust, mis tähendab ka olulise riigielu küsimuse valimist ja selle küsimuse täpset sõnastamist. Mõlemas punktis on koalitsioon lati alt läbi jooksnud.

Esiteks, rahvas peaks hääletama kõige olulisemat ja riigielu korraldamisel vältimatut küsimust. Abielu ei pruugi seda kaugeltki olla, eriti kui arvestada praegust koroonakriisi ja majandusseisu. Teiseks, peab hääletus andma kindla tulemuse ehk „jah“ käivitama ühe ja „ei“ teise stsenaariumi, nagu oli ka hääletusel Euroopa Liiduga liitumise üle. Tundub lihtne, ent nagu näitavad arutelud riigikogus, ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias, on saatan peidus detailides.

Suureks takistuseks on just äärmuseni minek. Vastasseisust väljumiseks tuleb korraks aeg maha võtta ja tuletada meelde, et mille nimel me poliitikas tegutseme. Tõsi, mõni osapool võib keelduda oma nurgast välja tulemast, nagu on juba tõestanud Martin Helme, kes keeldus jäigalt presidendiga kohtumisest, või kui põhiseaduskomisjoni esimees jätkab seaduserikkumistega. Kuid proovima peab. Loodan, et Keskerakonna ja Isamaa saadikud tajuvad, et demokraatia on ummikusse juhitud ja on lõpuks valmis väljapääsu otsima.

Soov anda rahvale võimalus abielu teemaline küsimus lahendada võib olla igati õigustatud, eriti kui erakonnad üksmeelt ei saavuta.

„Keskpõrandale kokku“ lahendus peaks sellisel juhul olema selline, mis „jah“ puhul kindlustaks abielu mehe ja naise liiduna, kuid kohtleks kõiki Eesti peresid kõigis muudes kooselu küsimustes võrdselt ning „ei“ puhul kohustaks riigikogu algatama seaduseelnõu, mis lubab kõigil võrdselt abielluda.

Kokkuleppe saavutamiseks tuleb kõigil pingutada. Kui koalitsiooni ei loobu opositsioonist teerulliga üle sõitmast, siis on opositsiooni kohus kaitsta demokraatiat!


Privacy Preference Center