Türi linnas liigeldakse üpriski palju jalgratastega, täiesti tavaline igapäevane asi. Mõnikord on aga meie igapäevastes tegemistes peidus võimalused, mida on vaja märgata ja ära kasutada. Kas tahaksite, et Türit toodaks alati näiteks kui räägitakse jalgratta ja inimese sõprusest Eestis, Baltikumis? See on täiesti võimalik (pealegi hakkab Eesti Jalgrattamuuseumi aadress ka Türi valla tiitlit kandma). Tallinn ja Tartu püüdlevad jalgrattasõbraliku linna tiitli poole, kuid arvestades linnade suurust, võtab see 100- 150 aastat või rohkemgi. Siinkohal ongi mul on halb uudis pealinna sõpradele – kui ma peaks Türi vallavanemaks saama, siis võtame selle esimese, päris jalgrattalinna tiitli Türile ära. Meil Türil ei ole ummikuid ja autod ei ole alati meie kõige suurem mure, kuid kui on võimalus ja see muudaks meie elus paljut, siis tuleks seda kasutada.

Miks Türi hea on:

• täna kasutavad kõik erinevad vanuseühmad Eesti keskmisest rohkem jalgratast liikumiseks
• Türi on piisavalt väike, et see plaan mõõduka ajaga ellu viia
• Türi liiklustihedus paljudel tänavatel on suhteliselt madal

 

Parimad näited suurtest linnadest on Kopenhaagen, Amsterdam, Strasbourg, Malmö – linnad, kus jalgratast kasutatakse igapäevaselt. Jalgrattalinnast võime rääkida siis kui rattaga liikumine on turvaline, ei sega ega ohusta autod, kui ratast eelistatakse autole, kui jalgratatta kasutamine on kogukonna poolt aktsepteeritud ning kui mehed ja naised ning erinevad vanuserühmad seda võimalust kasutavad. Päris keeruline? Võib nii tunduda, kuid plaan väärib küünlaid.

Võidud:

• tervislik liikumisviis, võiks asendada nii mõnelgi korral auto (järjest rohkem kimbutab ülekaal Eesti lapsi ja ka täiskasvanuid)
• paneb rohkem oma ümbrust märkama
• parandab eakate ligipääsuvõimalusi
• loob Türile kuvandi, mis tõstab siin elamise paljude väljaspool Tallinnat kodu otsivate inimeste valikusse

Kirjeldan ainult mõned rattalinnaks kujunemisel läbimõtlemist vajavad teemad. Jalgrattaliikluse, tegelikult kogu linnaliikluse planeerimine, see tähendab kogu Türi linna üldplaneeringu ümbervaatamist, teise pilguga (pealegi oleks juba ammu vaja seda ka teha). Planeeringu käigus selgitada välja kui paljud, kes ja miks jalgratast täna kasutavad. Millised on probleemid. Peamised liikumissuunad ja teed. Kuidas liiguvad lapsed ja kuidas vanemad inimesed. Samuti tuleb mõista kuidas elanikud suhtuvad jalgrattaliikluse eelistamisse, mis on mured, hirmud.  Palneering on kõige aluseks, et ehitused ja rajatised ei satuks valesti või valesse kohta.

Ilmselgelt saab planeeringu tegemisel üheks suureks peadmurdvaks küsimuseks Türi linna läbivad maanteed, mis poolitavad linna kolmeks. Kindlasti on siin ka lahendusi alates sildadest, tunnelitest kuni tee ümberehituseni. Pärast planeeringu valmimist saab jupi kaupa teid remontides jalgratturitega arvestada.

Särtsuvokk, nagu mõned elektrijalgratast nimetavad, muudab sõidu imelihtsaks kuna ei vaja enam mingisugust jõudu pedaalide tallamiseks. Eakale inimesele võiks sellisest 60- 100 km ühe laadimisega sõitvast masinast palju kasu olla. Muide, üks laadimine maksab ca 2- 3 eurot. Alati ei pea olema kaherattaline, ka kolme rattaga on trendikas ja kergem tasakaalu hoida. Kui mõtleme, siis järjest vananevas ühiskonnas on Türi jaoks aina suurem väljakutse kuidas vanemad inimesed liikumises hoida. Kuidas nad kergelt arstile, poodi või kontserdile saaks. Ausalt öeldes polegi ma paremat ideed elektrijalgrattast kuulnud (sest kõik muud variandid on jalgratastest tunduvalt kallimad).

Tõsi, jalgrataste hinnad algavad tuhandest eurost, seetõttu jääks ratta ostmine ilma vallapoolse sekkumiseta enamusele kättesaamatuks. See on üks nendest kohtadest, kus tuleb alternatiive otsida – suurem hulk rendijalgrattaid võiks olla üks loogika, valla poolne jalgratta soetamise toetus… Isegi olemasolevate jalgrataste ümberehitamine on üks variantidest ja rahaliselt mõistlik. Pealegi võiks ümbertegemine aidata kohaliku kuurialuse jalgrattatööstuse tekkimisele kaasa.

Rohkem jalgrattaid tõstatab koheselt parkimise küsimuse. Poodide, avalike hoonete ümbruses esitab see teatavaid väljakutseid, kuid ei ole ületamatu takistus. Natuke keerulisem on kortermajades, sest ei jalgratast ega elektrijalgratast teisele või kolmandale korrusele ei vea. See on koostöö ja nuputamise küsimus. Maja juurde jalgrattaparkla rajamine näiteks (turvaline, lukustatav, katusega). Üks võimalus on veel- kui linnas on rendijalgrataste süsteem, siis kortermajade läheduses olevate rendirataste hoiukoht lahendaks küsimuse – ei ole alati enda jalgratast vaja. Arvestades, et selliseid kortermajade piirkondi ei ole just linnas palju, on see isegi teostav.

Veel raskemaks läheb kui räägime talvel jalgratta kasutamisest. Oleme eestlastena harjunud mõtlema, et meie kliima seda ei võimalda, kuid.. Põhja – Soomes leiab eeskuju palju. Pigem on küsimus kuidas teed talvel puhtad hoida, sest lumesodi, see ei aita sõidutahte arenemisele kuidagi kaasa. Samuti aitavad talverehvid libeduse vastu. See on nüüd harjumuse küsimus ja osaliselt ka kampaaniate või hästi läbi mõeldud plaaniga vaikselt harjutatav.

Mõnele ehk tundub mõttetu teema, et muid probleeme on niigi palju mis vajavad tähelepanu. Olgem mureta. Kõige muuga jõuab ka tegeleda, kuid me vajame magnetit, mis kogu valla kuvandit tänapäevase, edumeelsemana hoiaks. See oleks üks osa plaanist, kuidas Türi valda elama meelitavaks kohaks muuta (loomulikult peab see ühte jalga käima töökohtade, hariduse ja muude võimaluste arendamisega). Jahh, kindlasti tundub mõnele veidi utoopia või hullumeelne plaan taaskord, kuid Väätsal oleme nii mõndagi algul täiesti võimatuna tunduvat, ära teinud. Teeme ka nüüd!

PS! jutt käib Türi linnast, kuid ei saa ära unustada teisi piirkondi. Pärast ühinemist tuleb koostada uus valla üldplaneering ja erinevate piirkondade ühendusteed on üks selle osa.

Meie Eestis, oleme harjunud nägema liikluses tavalisi, kaherattalisi jalgrattaid. Tegelikult on kõiksugu imemasinaid leiutatud. Panen siia mõned huvitavamad.

Jalgrattabuss, mis sobiks lapsi lasteaeda/ kooli vedama või huvilisi sõidutama.