.. astusin esimest korda sisse Väätsa mõisa suure saali uksest- algasid pidustused, paar tundi tagasi oli Väätsa vallavolikogu mind ametisse nimetanud. 28. november 2013 aasta õhtupoolik. Ei pajata seekord niivõrd vallajuhtimisest, pigem sellest, mis see võimalus mulle andnud on.
Alustan tänusõnadega, tegelikult võiks kõiki ja kõige eest tänada, sest iga juhtumine on olnud erakordselt hea õppetund. Ma pean tänama Väätsa vallavolikogu ja eelmist vallavanemat ning Väätsa sotside osakonda, kes tegelikult tegid riskantse otsuse ja mind, neile suhteliselt võõrast, vallavanema ametisse nimetasid. Tean, et see ei olnud kerge, kuid loodan, et olen end õigustanud.
Tallinnas puutusin pigem kokku suuremate ja globaalsemate väljakutsetega, mis andis nö nägemuse suurest pildist, kuhu tüürib Eesti ja kuhu Euroopa, silma hakkasid huvitavad lähenemised ja nägin lahenduskäikudest mitmeid erinevaid variante.
Mis riigi juhtimise ja omavalitsuse juhtimise vahe tundub olema, on see, et vaadates makronäitajaid riigi tasandil, on kerge öelda, et tuleb tegeleda ettevõtte efektiivsuse tõstmisega või et omavalitsus peaks tegelema ettevõtluse toetamisega. Nüüd proovige neid sõnu sisustada. See on päris paras pähkel, tänaseks ei ole ma leidnud Eestis eriti ideid, kuidas siis see omavalitsus ettevõtluse arendamisele kaasa peaks aitama (ainult kulunud jutt maa andmisest, kommunikatsioonidest, mida kõik alati teinud on). Õppetund- sellistes olukordades tuleb tihti see jalgratas ise leiutada, sest kopeerimiseks midagi erilist pakkuda ei ole. Nii avastadki, et midagi tehes pead olema oma meeskonnaga see kõige targem vabariigis.
Samas.. noore ja uljana oleme kõik endast heal arvamusel. Omavalitsusliidu laua taga kippusin ka algul veidi targutama, et mida me kõike siin Väätsal teeme. Minu jaoks hea kolleeg ning mees kellelt on alati midagi õppida- Imavere vallavanem Jüri Ellram tegi kord koosolekul viisakalt selgeks, et Väätsa ei ole ainuke koht kus midagi tehakse. Täpselt nii on. Kõikjal tehakse ja sealt õppetund- tee ära ja siis võid kaagutada, veel parem kui teised sinu eest seda teevad.
Nägemus olulisest on pidevast muutumises. Kahe aastaga olen enda jaoks mitte eesmärke, vaid lahenduskäike mitmeid kordi ümber sõnastanud. Võibolla tundub mind ümbritsevatele, et kaldun kord siia- sinna, kuid tegelikult saan lihtsalt targemaks ja näen järjest keerulisemaid seoseid.
Hariduse olulisuses ma ümber pole pidanud mõtlema, pigem oskan tänaseks seostada hariduse, ettevõtluse, ühiskonnas toimuvad protsessid tervikuks ja osutada minu nägemuses kõige olulisematele väljakutsetele mis lahendada tuleb.
Terviklik turisti teekond… ma lugesin ja lugesin aga tookord aru ei saanud. Hakkas tunduma, et peab nõustuma paljudega, kes ütlevad, et lagedal Järvamaal turismi arendada ei saa.. midagi lihtsalt pole atraktiivset. Täna ma selle väitega ei nõustu. Siin on küll mida teha ja selle turisti teekonna mõtte olen samuti selgeks saanud. Võibolla on see koht kus pean end noomima, et ülikoolis turismi loengutes piisavalt mõttega kaasa ei töötanud, oleks elu palju lihtsam.
Ühtaegu kurb ja rõõmus, et mida rohkem seoseid tajud, seda rohkem võimalusi näed. Kõike aga teha ei suuda ja nii peab see aju kogu aeg kalkuleerima, mis on oluline Väätsa jaoks, Järvamaa jaoks, poliitiliselt mõttekas ning millega teised kaasa suudavad tulla.
Tänaseks on mul mitu head sõpra Järvamaal, palju häid tuttavaid, kellega koos erineval viisil maailma parandada oleme püüdnud. Mul on aga veel rohkem sõpru ja tuttavaid üle Eesti, kelle ees tuleb müts maha võtta ja öelda aitäh, sest ega paljud ei kujuta ette kui mitmed neist Väätsa valla arengusse tegelikult panustanud on. Minu jaoks on töö tegemise juures reegel lihtne- osa minu palgast makstakse töö eest mida teen, teine osa selle eest, et minu tööandja tarbib väga pika aja jooksul tekkinud minu sotsiaalset võrgustikku.
Tunnistan, et kui on raske, siis võrdled vahel oma tööd ja sõprade tööd. Mõned neist on tööl ministeeriumis, saavad vallavanema palka, vahel rohkem, preemiad kipuvad ka suuremad olema. Samas vastutus ei ole nii otsene, pastakas võib kukkuda kell viis õhtul ja nädalavahetus on oma elu elamiskes. Palga pärast võiksin vabalt töökohta vahetada, kuid asi ei ole ainult töötasus. Vallavanema töö pakub väljakutseid, mille vastu võtmine annab võimaluse areneda. Seega on vallavanema töö parem, kuid kui lõppevad väljakutsed, hakkavad motivatsioonis mängima teised komponendid. Sellepärast olen alati öelnud, et igaveseks ma vallavanemaks jääda ei kavatse ja minu elu plaan näeb ette mitmeid erinevaid ettevõtmisi.
Ma naudin Väätsal elamist ja olen oma Järvamaast kaugemal olevatele tuttavatele soovitanud siia elama kolimist. Kahe aastaga on toimunud kaks head muutust- alates vallavanemaks saamisest olen tarbinud oluliselt vähem alkoholi ning elukeskkonnana on siin lisaks värskele õhule paremad sportimise tingimused kui Tallinnas. Tagajärjed on umbes sellised- sellel suvel poolmaraton, järgmisel maraton.
Kui kogukond sind hästi vastu võtab ja iga päev hommikust õhtuni tegeled eesmärgiga elu paremaks muuta, siis saab igast ühest fänn- Väätsa fänn. Mul on meie jalgpalliklubi fännisärk, see on kiindumuse väljendamiseks päris hea.
Raske on ka. Elu ei ole lill, vahel ei saa magada ja probleemid söövad närve. Mõned mind tugevalt arendanud väljakutsed:
Esimene suur ports mis mulle sülle visati oli Väätsa eakate kodu projekti juhtimine. Teatavasti ei ole Väätsal abivallavanemat ja kõigi suuremate projektide juhiks oli varem kibe käsi Jarno Laur. Õnneks on minu eelkäija olnud väga põhjalik ja palju õppimismaterjali maha jätnud ning kindlustas ka projekti edasi tiksumise selleks ajaks kui ma sisse elasin ja õppisin. Pean tunnistama, et üks raskemaid asju- abikõlbulikud ja mitteabikõlbulikud kulud, kümned ja kümned eelarveread EVS koodidega, pikad aruanded, mingid energiamärgised jne. Täiesti hullumaja tegelikult. Oli hetki kus aruande koostamiseks ja kõigiks kontroll töödeks kulus mitu päeva, aju väsis ja silm vajus soiku. Teisel pool interneti toru- Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis on keegi Mari. Kes kirjutab mulle ja mina talle. Ta on Väätsa jaoks väga oluline inimene, tema kaudu liiguvad rahad, aruanded jne, juba nagu sõber, näen harva, isiklikust elust ei räägi, kuid suhtleme ja regulaarselt. Head inimesed on alati toredad.
Teine pähkel oli eelarve. Olin varasemalt palju eelarvetega kokku puutunud, kuid finantsjuhtimine ja erialased terminid ning selle keerukam pool võttis jala esialgu nõrgaks. Väätsal on vallavanem ühtlasi ka finantsjuht, nii et palju õnne! Lihtne on rääkida üksikutest kuludest ja tuludest, kuid finantsjuhtimine on midagi muud. Arusaamiseks läks umbes poolteist aastat ja 2016. aasta eelarve menetlus volikogus näitab, kas olen saavutanud rahuldava taseme või mitte. Tuleb aga tunnistada, et finantsjuhtimise pisidetailid ja eelarve koostamise etapid saab Väätsal paremini käppa kui suurtes omavalitsustes, kus juht nii palju süvenema ei pea.
Muudatuste juhtimine. Olen õppinud koolitustel, ülikoolis, praktikas, lugenud ja uurinud kõrvale. Isegi praegu on see paras pähkel, tean, et õnnestumiseks peavad kõik kõike mõistma, kaasa tulema jne. Vahel on kõik hästi õnnestunud, vahel mitte. Võib- olla pole ma osanud tagasidet küsida, kuid väike hirm on, et muudatused, mis alati tekitavad inimestes vastastikkuseid tundeid, kogunevad kuhugi, kellegi sisse. See ei ole hea ja seda ei saa saa kuidagi silmaga vaadata. Kes nüüd tunneb ennast puudutatuna, siis tulge ja rääkige südamelt ära. Kõike ette näha ja lahendada ei suuda, kuid ära kuulata ja arvestada, seda saab küll teha.
Tasakaal inimestega suhtlemise ja töö tegemise vahel on ka sisemise võitluse objektiks vahel. Kas teed õhtul tööd ja püüad eesmärke kiiremini saavutada või käid kellelgi külas, arutad ja pläkutad niisama, külastad vallaelanikke ja muid toredaid ning tähtsaid inimesi. Kuskil on kuldne kesktee, eks see tagasiside antakse mingitel valmistel 🙂
Kokkuvõtvalt- võimalus mis mulle on antud on suurepärane. Motiveerivad väljakutsed ja hea läbisaamine ümbritsetavatega. Soovitan kadestada!