ÜHINEVA TÜRI VALLA KOOLIDE SIHID JA VALLAVALITSUSE ROLL SELLES
Mida peaksime silmas pidama kui räägime Türi koolides pakutavast haridusest? Ma ei anna ühtegi hinnangut, vaid püüan avada suuremat vaadet, mis peaks iga kooli sihtide seadmisel vallavalitsuse poolt paika pandud olema. Kahjuks ei tehta seda paljudes kohtades ja pole seda tehtud ka Türil. Hariduse sisu on jätkuvalt HTMi teha või koolidirektori enda otsustada, kuigi võimalusi kuhu ja miks vaadata, on lõputult.
Oleme seni harjunud konservatiivses haridussüsteemis aeglaste muutustega ja ühtepidi ongi see õige – hoiab ära kõik rumalad eksperimendid, mis võiks halvasti mõjuda tervele põlvkonnale. Samas aga kurdame, et kool ei jõua ühiskonna muutustele järgi. Ma ei taha tehnoloogiat esikohale seada, kuid just inimkonna ajaloo kõige kiirem tehnoloogia areng on käivitanud tohutute muutuste laine. Aina rohkem ei ole tööajad paika pandud, vaid inimene valib millal midagi teeb. Töökohta vahetatakse tihti. Varasemad töökohad kaovad ja asemele tekivad uued, mis nõuavad teistsuguseid oskuseid ja käitumist. Aina rohkem loeb sinu edukuse juures sotsiaalne oskus juhtida ja meeskonnas töötada, oskus analüüsida ja uut tuletada, selle asemel, et faktiteadmises googliga võistelda.
Tahan öelda, et Eesti, Järvamaa ja ühinev Türi vald ei muutu praegu vaikselt ja samm- sammult, vaid harjumuspärane vahetub kiirusega, mida me kõik suudame märgata. Sellesse konteksti ei sobi varasem valla juhtimine, kus vallavanema ülesanne oli tagada, et koolimaja oleks soe ning õpetajad saaksid oma palga kätte. Sihte tuleb seada! Milline on meie elu siin Järvamaal 10 või 20 aasta pärast ja kas saame seda täna mõjutada?!
Ma kardan, et seda tulevikku pole lihtsalt kirjeldatud. Seega ongi palju paluda, et osataks koolis toimuvas kaasa rääkida ning öelda, et meie elu on aastate pärast selline ning kooliperel on siin tähtis roll hoolitseda, et tänased noored täiskasvanuna edukad oleksid (just seda moodi, mida me siin kohapeal oluliseks peame). Mitte, et anname neile eluteele kaasa pagasi, mis oli oluline eile ja millega järgmisel aastakümnel midagi teha pole.
Grete Arro, kes psühholoogina suudab seletada mis on õppimine ja kuidas see toimib, küsis eelmine nädal huvitava küsimuse. Kui tehnoloogia arengu mõjul töö olemus pidevalt muutub ning elukestvast õppest ei pääse meist keegi, siis kumb on oluline – kulutada kogu koolis käimise aeg uute teadmiste omandamisele või õpetada suure osa ajast õpilast õppima. Viimase puhul paranevad noore õpitulemused, teiseks aga on ta täiskasvanuna võimeline omandama uusi teadmisi ja olema hiljem edukam.
Sisu, milline üks kool olema peab, kas teeb hüppeid digipöördes, kui palju peaks kasutama õuesõpet, kas tunde annab iga aineõpetaja üksi või ained lõimitakse ja klassi ees on korraga kaks või kolm õpetajat, kui palju aega jätame õpetajale tegeleda õpilasega individuaalselt ning kas see tähendab teadmiste omandamist mingil teisel viisil, on vaja koos mõelda (vt TLÜ Haridusinoovatsiooni Keskuse ülevaadet õpikäsituse muutumise suundadest maailmas). Küll aga võiks lisaks elukestva õppe strateegias ja teistes kirja pandud sihidokumentides kirjeldatule, olla meil oma vallas kokkulepe, mida tulevikuvisioonis oluliseks peame. Nii teame, et kas näiteks kaks klassijuhatajat ühel klassil aitab lõpuks kaasa selle, mida tänane noor tulevikus vajab või mitte.
Loe lisaks Õpetajate Lehest Mati Heidmest “Kuidas läheb õpikäsitus?”