Taustalt olen pärit Tallinnast, kuid minuealiste põlvkonnale sarnaselt veetnud kõik oma suved Lõuna-Eestis vanaema-vanaisa juures, kus lemmiktegevusteks kujunes aastatega viljakoristus, heinategemine ja mustikate korjamine. Viimased kuus aastat olen elanud suuresti aga Järvamaal, Paide ja Türi vahel Väätsal. Ehk minu taust on võimaldanud näha Eesti elu iga külje pealt ja see on andnud ka julguse võtta Järvamaal ette kõikvõimalikke tegevusi, mida pigem suurlinnaga seostatakse.

Peaaegu kõik, mis on võimalik Tallinnas, on võimalik igal pool Eestis, kuid väga palju sellest, mida saame mujal Eestis teha, ei ole võimalik teha Tallinnas. Ehk siis suurim erinevus seisneb selles, et Tallinnas ei ole metsi, põlde, rabasid ja vaikust. Majad, autod, inimesed on igal pool olemas ja kui vaja, saab neid ehitada või kedagi elama kutsuda.

See mõttekäik on tekkinud aja jooksul praktilisest elust. Tihtilugu kiputakse võimalusi ja tegevusi lahterdama suurlinna ja ülejäänud Eesti omadeks, justkui suurlinna asju ei saaks teha mujal. Tegelikkus on aga hoopis vastupidine. Selline lähenemine aga hakkab piirama kahjuks meie ettevõtmisi, lämmatab initsiatiivi ja võtab julguse.

Kõige olulisemad on inimesed. Inimene algatab, inimene ehitab, inimene teostab, inimene kutsub teisi, inspireerib, leiab raha ja kaasamõtlejad. Kui teil on tahe, siis tehke!

Minu elu üks paremaid näiteid on Väätsa Põhikool. Kool, mille õpilaste arv oli 2014. aastal 106 õpilast ja langes, negatiivset trendi näitasid kõik prognoosid. Vallavanema, kui kogukonna esindajana, aitasin seada koolile uued eesmärgid – saada valla arengu mootoriks ehk siis mõelda laiemalt, mitte ainult lapsed, vaid täiskasvanud, mõju ettevõtlusele, kultuurielule, inimeste suhtumisele. Ja teiseks haridusuuendused ehk riikliku haridusstrateegia täiemahuline, jõuline rakendamine.

Loomulikult oli pisaraid, sest ambitsioon oli mõistetamatult suur. Loomulikult pidin koos koolijuhtidega vahel ise Tallinna või Tartu koostööd ja näiteid otsima minema, et anda tuge – oleme õigel teel.

Täna on Väätsa Põhikool Eesti haridusuuenduste üks lipulaevadest. Õpilaste arv tõusnud 150ni, koostöölepingud ülikoolidega, juhitakse kosmosekoolide võrgustikku. Direktor käis paari aasta eest OECD ehk suurema osa maailma haridusministrite kokkusaamisel ja selgitas, kuidas haridusuuendusi ellu viia. Väikese maakooli direktor, mitte keegi Tallinnast või Tartust. Kui sa vaid tahad, siis kõik on võimalik!

Õnnestumisel on abiks suhted, info ja teadmised. See kõik on meie endi kätes. Kunagine USA president Bill Clinton on mitmeid kordi intervjuudes rõhutanud, et tema alustas ülikooli ajal teadlikult oma suhete võrgustiku loomist, et elus saavutada seda mida soovib. Valem on järgmine: mida rohkem erinevaid asju teed, seda rohkem kokkupuuteid erinevate inimestega. Mida rohkem kontakte, seda rohkem infot ja võimalusi.

Mida teha aga siis, kui tegijaid on vähe? Siis tuleb neid juurde kutsuda. Omavalitsuse või maakonna tasandil panustaks ma raha heade inimeste tagasi kutsumisse. Näiteks programm 100 kõige andekamat Põlva noort koju tagasi. Mitte need, kes tingimata viitele õppisid, vaid just andekus ükskõik mis elualal. Või 100 kõige suurema võrgustikuga Valgamaa noort koju tagasi. Võib vaid aimata, mida selline loovuse ja teadmiste hulk meie kodukohtadega teeks.

Pommiauk on parim võimalus õnnestumiseks. Osalesin hiljuti ühel noortekohviku arutelul, kus noor põlvkond nimetas oma kodulinna pommiauguks. „Milline suurepärane võimalus õnnestumiseks,“ mõtlesin mina. Kohas, mis tundub tasaselt kulgevat, on iga teistmoodi algatus või sündmus võrdeline maavärinaga ja ei saa mitte ainult kohalikku, vaid ka üleriikliku tähelepanu. Sest neid inimesi Tallinna kortermajades, sealhulgas ka ajakirjanikud, kelle süda ihkab Kalamaja moodi fancy ja ägeda elu järgi väikelinnas, on tegelikult väga palju.

Üks õnnestumist võimendav mulle teada olev asjaolu valitseb siin maailmas veel. See on koostegemine. Üksi on võimalik võita maraton, aga kogukondlik õnnestumine eeldab koos tegemist. Me kõik oleme kogenud, et idee on hea, kuid kaasa ei tulda. Meie rohi selle vastu on olnud varajane alustamine. Jõuluprojektist räägime juunis, anname võimaluse mõttega harjuda, siis augustis ja oktoobris lükkame tempo peale.

Taolise mudeli järgi on meil mitmeid hästi toimivaid kogukondlikke ettevõtmisi. Kortermajade festival, kolhoosi ajal põllu nurgale ehitatud majade vahel. Lisaks sealt saadavale toredusele kannab see konkreetset sõnumit kogu Eestile – Kalamaja või Supilinna päevad on sama ehedalt võimalikud igal pool. Inimesed on sama ägedad, sama tegusad. Lumememmesid ehitame talvel üle tuhande kui saab – tasuta turismimagnet, aga veel paremini tekitab noortes peredes soovi meile elama tulla. Üks hulljulgemaid plaane oli Teeme Ära talgute raames ühe päevaga pea 2km laudteed rabasse ehitada. Kui raha ei ole, aga on tahe, siis rohkem kui kolmesaja inimesega on see võimalik. Väikesel kogukonnal on suurlinna ees tohutu eelis – see ei ole anonüümne, selle kirjutamata reegleid on võimalik päris kiiresti kujundada. Eeskujuga.

Eestis on väga palju tublisid kogukondi, vabaühendusi, omavalitsusi, inimesi, kes iga päev tõestavad, et kõik on igal pool Eestis võimalik, see on kättevõtmise asi. Jah, on raskem, elu on ka vahel ebaõiglasem, kuid miski pole võimatu. Edukaks olemiseks ei ole vaja käituda pealinna liivakasti reeglite järgi – need on loodud seal hakkama saamiseks. Laskem oma mõte vabaks. Suuremal osal muredest on ka teine külg – võimaluste külg.

Ilmus Hea Kodaniku talvenumbris