Ei nõustu teiega, härra linnapea

Paide linnapea Priit Värk pidas Järvamaa omavalitsusliidu juhina Eesti Vabariigi 102. aastapäevale pühendatud kõne järvamaalastele. Olen Priit Värki kui tugeva analüüsioskusega inimest ja head maletajat alati hinnanud, kuid maailmavaateliselt näeme me elu erinevate nurkade alt.
Kõnes kajastatud loogika, et ühiskondlik vastutus on plaanimajandus, turutõrge vabandus ja inimene peaks üksi hakkama saama, sest vaba turg paneb kõik paika, on minu jaoks pigem käte puhtaks pesemine ühiskondlikust ja riigi vastutusest. Seega, hea Priit, loodan, et Sa ei pahanda, teen Sinu pidukõnesse täiendusi.
Eesti edu peaks põhjamaisele riigile omaselt olema üles ehitatud ühiskondlikule ja kogukondlikule koostegemisele ja vastutusele – inimene eelkõige, alles siis majandus. Viimased aastakümned on aga tõesti pigem domineerinud riigi juhtimises mõtted, et igaüks vastutagu oma saatuse ja õnne eest, riigile lootmine on nagu midagi kurjast.
Seda «igaüks vastutagu ise» kasutatakse võrdselt nende vahel, kes sünnivad Kahalasse või Viimsisse. Kellel on valida kord päevas sõitva bussi versus need, kellel on valida viie minuti tagant sõitva bussi, trolli, trammi ja rongi vahel või need, kelle piirkonnakool on Miina Härma ja Tamme gümnaasium võrdluses nendega, kelle koolil ei jätku õpetajaid, kuna ääremaad jooksevad inimestest tühjaks.
Rääkida siin inimese enda vastutusest on lausa kohatu. See on ühiskondlik ja riigi vastutus ning kui keegi tahab sellise ebavõrdsuse vähendamist nimetada plaanimajanduseks, siis valin alati plaani, kui selle, et valitsus või kohalik võim pealt vaatab.
Meie, kogukonna, kohus on seista nõrgemate eest. Need on tihti eakad inimesed, kelle lähedased elavad kaugel, kelle pension ei võimalda inimväärset elu, kes ei pääse kodust liikuma või kellel on vaja tuge ravi ja elukoha suhtes. Samuti erivajadustega inimesed ja nende lähedased, kelle ühiskondlik panus kipub olude sunnil olema pigem oma lähedase eest hoolitsemine, kuigi tema tugevatest teadmistest on hädasti puudu tööturul.
Kuidas küll turg sotsiaalvaldkonnas asjad paika sätib, seda pole meist vist keegi näinud. Pigem leiame näiteid kallitest ravimihindadest või tasulistest teenustest, mida vajavad eelkõige just need, kellel raha napib.
Turutõrke eitamine on Eesti piirkondliku arengu suurimaid probleeme. Mäletan, kui sotsiaaldemokraadid tegid toetusmeetme üürikorterite ehitamiseks, siis oli sama jutt, miks sekkutakse turumajandusse. Aga mitu uut kortermaja ettevõtjad Paidesse on ehitanud? Linn? Mitte ühtegi isegi riigi toetusega. Tõsi, enam ka ei saa, sest praegune valitsus tõmbab sellele toetusele kriipsu peale.
Elamiskohtade kvaliteet on kõige kurvema stsenaariumi korral aga üks olulisimaid põhjusi, miks kümne aasta pärast pealinna kolitakse. Pigem peab riik siin tugevalt turgu sekkuma, looma riiklikud laenud, garantiid ja toetusmeetmed, et praegused majad korda saaks, et pangad annaks laenu uute ostmiseks ja ehitamiseks.
Märtsis avalikustatakse järjekordne Eesti Inimarengu Aruanne, kus taaskord sedastatakse, et ruumiline ebavõrdsus Eestis muudkui suureneb. Jõukuse koondumine pealinna on üks halvimaid näiteid, et turg ei pane mitte midagi paika peale selle, et korjab Järvamaalt paremad pojad ja tütred ning koondab nad pealinna.
Riigil meil ühiskonnana on viimane aeg leppida kokku jõulises, erisustega regionaalpoliitikas, tugevas sekkumises. Peame julgema rääkida Eesti piirkondade võimestamisest, maakondade kasuks teadmiste ja ressursside ümberjagamisest, õiglusest.
Peaksime tunnistama, et vaba turgu ülistav neoliberalistlik maailmavaade on ennast ammendanud. Hoolimata lubadustest koondub järjest suurem hulk jõukust vähemate kätte. Tehnoloogia kiire areng võtab ja muudab töökohti, inimest on järjest vähem ettevõtjale vaja, uusi, kõrgema palgaga töökohti luuakse aga peamiselt Tallinna. See on riikliku pealtvaatamise hind, millega keegi meist ei peaks nõustuma. Kas peaksime sekkuma? Jah!
Priit, selles on Sul õigus, et kõige rohkem teeb ikka inimene ise ja teda tuleb selles usaldada. Igal inimesel on lisaks õigustele ka kohustused ja vastutus, kuid need üksi ei tööta. Lisaks on meil kogukondlik ja ühiskondlik vastutus ning kohustus sekkuda iga kord, kui kellegi vabadus rikastuda hakkab teistele liiga tegema. Ärgem unustagem väikese Eesti puhul olulist asja: kett on nii tugev, kui tugev on selle nõrgim lüli.