Ilmus Kesk-Eesti Tre ajakirjas veebruar 2019

Oled aidanud ellu maruvahvaid ettevõtmisi – lumememmede paraadist vaimukate Väätsa robootiliste vaateakendeni. Mis on see imerohi, mis muidu pigem omaette hoidva järvamaalase niimoodi kaasa haarab?
Esiteks tuleb ise uskuda sellesse, mida teed. Rääkimisest aga on vähe kasu, ise tuleb käsi külge panna. Järvamaalane on tegelikult väga tragi ja suurepärase fantaasiaga inimene. Kaasamisest tähtsam on osalemine, inimeste võimestamine.

Said Väätsa valla headest kätest. Eelkäija Jarno Laur oli valda hästi juhtinud ja eks natuke kardeti ka, et mis sel noorel mehel nüüd väga vastu panna on. Kas tundsid ise ka teatavat kõhedust tookord teatepulka üle võttes?
Algul tundsin, et saapad olid kohe väga suured kuhu mahtuma pidi. Kõiki käike võrreldi eelmise vallavanemaga. Pool aastat kulus sisseelamisele, aasta oma nägemuse
tekkimisele. Pärast seda ei näinud ma enam probleeme, vaid lahendusi, teadsin täpselt kuhu suunas me liikuma peaks.

Sinu algatus olevat ka see, et väikeses Väätsa põhikoolis kihutati IT-valdkonnas mõne aastaga minevikust tulevikku. Kuidas selline idee sündis?
Kõike oleme alati koos teinud. Põhikooli sisu on koolipere poolt loodud, kuid suunda aitasin seada. Erinevad IT oskused on tänapäeval igas eluvaldkonnas vajalikud, kuid toona oli kutsehariduskeskuse IT õpe pehmelt öeldes mitte see, mida kogukonnana vajasime. Olin mitmeid kordi sellele tähelepanu juhtinud, alati tulid vabandused, kuidas midagi teha ei saa. Eks siis tulebki ise teha. Aastaga suutis väike maapõhikool luua lepingulised suhted Eesti suurimate ülikoolide ja asutustega. Täna tehakse juba koostööd kosmoseteadlastega ning mõeldakse satelliidi ehitamise peale. Mõelda ainult, milleks võimas kutsehariduskeskus võimeline peaks veel olema.

Sinu vallavanemaks olemise ajal valmis ka Väätsa Eakate kodu, mis oli sel hetkel ainulaadne just oma miinimumini viidud energiatarbe poolest. Tekib küsimus, miks sellised asjad juhtuvad Väätsa vallas, aga mitte seal, kus raha, rahvast ja võimalusi kümneid kordi rohkem?
Me mõtleme liiga kastis ja see piirab meid. Mul on selle kohta ütlemine „peaaegu kõik, mis on võimalik Tallinnas, on võimalik Järvamaal, kuid väga palju, mis on võimalik Järvamaal, ei ole võimalik Tallinnas.“ Mis puudutab tööd, ehitust, tehnoloogiat, haridust, siis asukoht ei ole määrav, vaid inimesed ja nende võimekus. Looduskeskkonda aga pealinna ei vii, see on meie eelis. Suur osa roheenergiast on biomajandusega seotud. See on meie piirkonna eelis. Mõistsime seda, kui olime kaks liginullenergia näidishoonet Väätsale ehitanud. Seadsime eesmärgiks vastava kompetentsikeskuse arendamise, et elanikke ja ettevõtjaid toetada. Kahjuks pärast haldusreformi
see kõik lagunes.
Me võime küll rõõmustada kui Türil operaatorettevõte soojateenust pakub, kuid tegelikkus seisneb selles, et ajud, mis on võimelised raha teenima, asuvad kuskil mujal ja meil on vaid üks katlakütja. Oleme teadlikult odav allhanke piirkond ja nii kunagi jõukamaks ei saagi.

Roheline energia on tore asi küll, aga siiani kurdetakse, et see tuleb lõpuks ikkagi kallimalt kätte. Kas on siis mõtet
meil siin Järvamaal selliste asjade pärast muretseda?

Kui soovime Järvamaale uusi tasuvaid töökohti, siis peame arvestama, et tootmine vajab elektrit, Järvamaa võimsused on aga otsas. Selleks peaks Eesti Energia tegema miljonite eest investeeringuid, kuid seda soovi sealtpoolt ei ole. Näiteks päikeseelektrijaam tasub ennast väga hästi ära kui toodetud elektrit mitte võrku, vaid otse tootjale müüa. Roheenergia on lahendus aga selle mõistmiseks ja võimaluste kasutamiseks vajame hädasti teadmistega inimesi. Euroopa Liit paneb sellel ja järgmisel eelarveperioodil väga suured summad toetusrahasid taastuvenergia alla. Kui meil oleks võimekus, suudaksime otse komisjonilt raha küsida siinse elu parandamiseks. Näiteks Tartu linn renoveeris nõukogude aegseid maju, rajas laadimispunkte ja soetas transporti sellise raha eest. Algselt oli see idee Väätsale mõeldud, kuid inimesed vahetusid ja teadmised liikusid Tartusse.

Jutt algas sellest, et toredate meelelahutuslike ettevõtmistega tuli Väätsa rahvas kenasti kaasa. Aga meie riik pole just väga edukas olnud regionaalsete erisuste silumisel ning ühel päeval võib ju nii olla, et ka Väätsa seltsielust on ainult mälestus?
Kui mõistad probleemi, tead ka lahendust. Eestis on sissetulekute ebavõrdus pigem regionaalne ja süveneb. Lihtsustatult on lahendus järgmine – mida keerulisemad oskused, seda keerulisem töö ja seda kõrgem palk. Lõpuks taandub kõik inimeste oskustele ja haridusele. Mõistes seda, on järgmine küsimus – kas ja kus me neid
oskuseid omandada saame. Riigil on küll raha ette nähtud, kuid minu arvates on palju tahta, et inimene, kes saab 600-700 eurot palka, käib õhtuni tööl, peaks kuhugi teise
maakonna otsa või 100 km kaugusele õppima sõitma. Lahendus on tuua võimalus kodu lähedale. Maakondlik täiskasvanuhariduse võrgustik. Üldhariduskoolid on tühjad
õhtul ja nädalavahetusel, siis kui täiskasvanu tööl pole. Kaks aastat tagasi katsetasime inglise keele õpetamisega – töötas, inimesed tulid. Peame selle nüüd vaid ära tegema.

Oma senistest kogemustest Järvamaal on sul Riigikogusse kaasa võtta korralik pagas asju, mida mujal jätkuvalt ilmvõimatuks peetakse. Kas näed mingit võimalust viia siinsed positiivsed algatused riigi tasandile ja ka võimu tipus mõttelaadi muutust esile kutsuda?
Annan endale aru, et ma ei paranda üksi kogu maailma, kuid tean, et piisab ühest inimesest, et muuta suunda ja mõtteviisi. Seda saab samaoodi- eeskujuga, suure tööga, võtab aega, kuid on tehtav. Olukorras, kus pooled parlamendi liikmed valitakse Tallinnast ja Harjumaalt, on neile vaja näidata, et seal, kus veidi hõredam asustus, on tegelikult kõik võimalik.Tegemaks otsuseid Järvamaa kasuks, on vaja siinse elu tunnetust ja kogemust, mida näiteks ei Jürgen Ligil ega Yoko Alendril kahjuks pole. Kui me soovime, et midagi muutuks, siis peame valima eelkõige neid, kes on siin, kohapeal, ennast tõestanud.

Nüüd on Väätsa vallast saanud Türi valla osa, kuid hetkel on poliitilises plaanis nii, et sinu koduerakond on opositsioonis. Kas käed sügelevad ka tegemaks asju, mida opositsionääripingilt eriti lihtne algatada ei ole?
See ei tähenda, et midagi teha ei saa, lihtsalt kõik arengud on kordades aeglasemad. Ma teeks Türist rattalinna. Türil sõidetakse palju jalgrattaga ja linna väiksus võimaldab
kiirelt teha ära kõik selle, mida suurlinnad teha tahavad, kuid oma suurusest tulenevalt, kunagi ei saavuta. Rattalinn on turvaline, roheline, täpselt sellise mõtteviisiga, mis saaks väga suurt tähelepanu ja tooks noori, edukaid inimesi, siia elama. Tõukaks tagant koole suurte sammudega haridusuuendusi tegema. Kindlasti ei müüks ma hooldekodu, vaid toetakse eakaid senisest rohkem nende vabatahtlikus tegevuses ja selliselt, et ka üksikuna elavad inimesed omale seltsilise leiaks.