SDE volikogul: majanduse arenguhüppeks peab valitsusel olema plaan – investeerime inimestesse ja energiasse
Head sõbrad, sotsiaaldemokraadid
Ma ei hakka hindama tänast poliitilist olukorda, seda olete juba teinud teie ja on teinud Eesti rahvas. Sotsiaaldemokraatide toetus on pärast valimisi tõusnud, samal ajal kui paljud teised erakonnad on seda kaotanud. Seega ei saa me rääkida ainult hinnangust valitsuse tööle, vaid rahva arvamusest, kuivõrd pakub üks või teine maailmavaade inimeste muredele lahendusi.
Olukorras, kus EKRE on vajunud poliitilisse üksildusse, jättes end kompromissiotsimistest kõrvale ning Keskerakond on pärast juhivalimisi segaduses, on Isamaal ja konservatiivse autokraatia nimbusest haaratud Urmas Reinsalul olnud võimalus sisulisi lahendusi pakkumata oma toetust ajutiselt kasvatada. Kõik, mis vaid sooja õhu arvelt suureks on puhutud, visiseb aga ühel hetkel vaikselt tühjaks. Mis on Isamaa tänane lahendus? Lubatakse tõsta toetuseid, kuid tulude osas vastust ei anta. Demoniseeritakse makse – lubatakse Põhjamaist ühiskonda arengumaade maksutasemega. Täpselt see just Eesti riigirahanduse uppi lõi. Euroopa madalaim riigivõlg, kõrgeim hinnatõus ja sügavaim majanduslangus tähistab parempoolse majanduspoliitika pankrotti.
Olukorras, kus sotsiaaldemokraatidest on kujunemas Eesti ainus tugev vasak-tsentristlik poliitiline jõud, on meie vastutus üha suurem. Lahendusi ootavad meilt nii keskklass kui ka ühiskonna nõrgimad, nii ettevõtjad kui ka regionaalarengu eest seisjad.
Head sõbrad!
Selles valitsuses on meil sotsiaaldemokraatidena oluline ülesanne anda Eesti inimestele tagasi lootus paremale tulevikule ning keskenduda majanduses toimuvale, et Eesti oleks turvalisem, hoolivam ja jõukam. Sotsiaaldemokraatide eesmärk on tagada kõrgemad palgad kõigile Eesti inimestele – selleks on vaja maailma parimat haridust, konkurentsivõimet tõstvat rohelist energiat ning majandusmudelit, mille taotluseks pole pelgalt SKT suurendamine, vaid oluliste ühiskondlike probleemide lahendamine.
Sotsiaaldemokraadid lähtuvad oma majandus- ja rahanduspoliitikas sellest , et iga inimene peab saama oma palgaga väärikalt ära elada. Seda igas Eestimaa paigas. Kuivõrd ebavõrdsus tekib peamiselt majandussuhetes, tuleb seda sealtpoolt ka lahendada. Meie jaoks on ühtviisi olulised nii ettevõtete võimalused areneda ja luua uut väärtust, kui ka suutlikkus ning valmisolek maksta head palka.
Meie kõigi tulevik sõltub sellest kui kiiresti suudetakse lasta lahti senistest dogmadest majandus- ja rahanduspoliitikas. Sellest sõltub, kuidas Eesti peredel ja ettevõtetel läheb. Ja mis peamine – kas kolm aastakümmet truult oma riiki üles ehitanud inimestel säilib lootus paremale homsele. Sest kui kaob lootus, siis kaob kõik.
Olukorras, kus üha enamad riigid kaitsevad oma majandusi, kus globaliseerumine taandub ja keskkonnamuutused on järsud ning kiired, peab valitsusel olema julgus seista selle eest, mis on oluline. Olen kohtunud mitmete ettevõtjatega erinevates Eesti piirkondades ning nende ühine sõnum valitsusele on olnud, et riigilt oodatakse selget visiooni, plaani ja otsuseid, mis sihile viivad. Ettevõtjatel on tulevikku vaadates ning plaane ja investeeringuid tehes tarvis kindlust, milline on meie plaan taastuvelektriga, mis saavad olema raiemahud ning millised on avaliku sektori investeeringud.
Nokitsemise asemel peame jõuliselt investeerima inimestesse ning energeetikasse. Meil on lootust majanduskasvuks, kui tagame ettevõtetele kindlustunde investeerimiseks ning inimestele turvatunde perede toimetuleku osas. Väljakutsed, millele peame vastused leidma, on keerukad, kuid nendest sõltub meie tulevik.
Kuidas teeme järgmise hüppe Euroopa keskmiste majanduste seast tippude hulka olukorras, kus töökäsi jääb vähemaks? Mismoodi taastada pärast suurt inflatsioonilainet meie ettevõtete ekspordivõimekus ning kuidas keskkonnahoid ja kliimamuutusteks kohanemine muuta Eesti konkurentsieeliseks? Milline on Eesti vastus järjest suurenevale protektsionismile pea iga suurema lääneriigi majanduses? Kuidas tagada ühtlane regionaalne areng ning tagada Eesti perede turvatunne?
On ilmselge, et kosmeetilised eelarvekärped ja vananenud maksumantrad neid probleeme ei lahenda. Eestis siiani domineerinud parempoolne majanduspoliitika on juba pikalt olnud tühikäigul, igaüks meist tunneb omal nahal, et neil põhimõtetel on lõplikult toss väljas. Peame tegema teisiti ja teistsuguseid asju.
Majandus- ja maksusüsteem, kus kaheksa tundi päevas töötav inimene vireleb ja vajab sotsiaaltoetusi, ei ole midagi sellist, millega maailmas uhkustada. Ei hooldaja, poemüüja, päästja ega õpetaja pole süüdi selles, et nende palgad pole nende töö väärilised. Inimene üksikuna ei määra majanduse struktuuri või jõukuse jagunemist ühiskonnas. On riigi ja erakondade vastutus ebaõiglust märgata ning kutsuda esile muutusi. Tagada, et ettevõtjal oleks võimalus kasumit teenida ja töötaja saaks õiglase palga.
Maailma kõige väärtuslikumat tööd saab teha vaid maailma kõige targem rahvas. Mida vähemaks jääb tööealiseid inimesi, seda rohkem oleneb ühiskondlik heaolu ja majanduse areng meie inimeste oskustest. Tark masin ei tööta targa inimeseta. Nutikam ja keerulisem töö on kõrgemalt tasustatud, kuid eeldab häid õpetajaid, õppejõude ning suuremat panust innovatsiooni ja teadustegevusse.
Seepärast ei ole ka õpetaja palk vaid küsimus õpetajast ja tema töökoormusest. Samuti ei ole õpetaja palk vaid haridusministri mure. Investeering haridusse tasub end alati ära! Parim pikaajaline majanduspoliitika on hariduspoliitika. Panustamine õpetajatesse on kindel sõnum majanduse arenguks. See annab ettevõtetele julguse investeerida, lapsevanematele meelerahu ja innustab tublisid koolilõpetajaid õppima õpetajaks.
Õppimine ja enesetäiendus ei saa jääda pelgalt iga inimese erahuviks ja sõltuda töökohast ning võimalustest või nende puudumisest. Järjepidev õppimine peab muutuma töö loomulikuks osaks. Neljakümnetunnise töönädala sees tuleb teha järjest rohkem ruumi uute oskuste ja teadmiste omandamisele. Nii kasvab tööga loodav väärtus ja tõusevad palgad.
Samuti peame mõtlema sellele, kuidas hoida kõrget tööhõivet ja seda ka tõsta? Milline ikkagi võiks olla meie majanduskasvu siht? Millist haridus-, sealhulgas kõrgharidust ja teaduskorraldust ning eesmärke peame selleks püstitama? Näiteks võiksime sihtida keskmiselt 3-4 protsendilist majanduskasvu aastas, panustada neli protsenti SKT-st teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevusse, taotleda 80%-list tööhõivet ja vähem kui 5%-list töötuse määra. Seada sihiks, et 35-aastastest oleks iga teine kõrgharidusega. Säärane Eesti oleks sisemiselt tugev ja väljaspoole konkurentsivõimeline ühiskond ja majandus.
Ekspordivõimekuse ning investeerimiskindluse peamine küsimus haritud inimeste kõrval on energia. Sotsiaaldemokraatide plaan energeetikas on kolmetahuline: langetame elektri hinda, toodame rohelist ja puhast energiat ning loome uusi töökohti.
Loomulikult on selles plaanis kesksel kohal taastuvenergia tootmine, sest põlevkivielekter muutub lähitulevikus veelgi kallimaks oma saastavuse tõttu ja tuumajaama valmimine võtab vähemalt 30 aastat, kuid lahendust on vaja lähema viie aasta jooksul.
Peame Eesti senise eesmägi tõstma kahekordseks – toota ligi 200% tänasest Eesti elektrienergia tarbimismahust taastuvenergiast. Suurema taastuvenergia tootmise korral saaksime elektri hinda vähendada põhjamaade tasemele. Oluline on ka see, et Eesti ettevõtete peamistel eksporditurgude kliendid on teadlikud ja nõudlikud, kui puhta energiaga on meie kaubad toodetud.
Selline siht arvestaks energiatarbimise kasvuga, mille tingib uute tootmisvõimuste rajamine, tehnoloogia suurem kasutamine ja elektriautode levik. Samuti mahub sellesse ambitsiooni võimalus luua uusi töökohti, meelitades Eestisse energiamahukaid ettevõtteid. Juba täna on EASil ette näidata investeeringuhuvi 5 miljardi euro ning 3000 töökoha jagu. Need töökohad tekiks pigem tuulikute lähedale Lääne- ja Pärnumaale ning saartele. Poliitilise tahte korral aga ka Ida-Virumaale või Põlvamaale.
Loomulikult käivad siiajuurde salvestusjaamad nagu kavatsetakse ehitada Paldiskisse või vesinikusalvesti, mida plaanib Eesti Energia. Samuti reservvõimsusena tänased põlevkivikatlad ja uued gaasijaamad. Investeeringud eeldavad aga vähempakkumisi, võimalust müüa otse tootjalt ettevõtjale, garantiisid salvestajatele. Selline mitmekesine energiasüsteem ei teki ilma valitsuse jõulisele eestvedamiseta, eriti, kui arvestada, et aega on vähe.
Kuna parempoolne vaade majandusele ja üdini vaba turu idealiseerimine ei paku täna enam töötavaid lahendusi, on tekkinud arutelu, kas Eesti vajab uut majandusmudelit. Selle üle võib vaielda aga üks asi on selge. Eesti vajab majandusmudelit, mille taotluseks pole pelgalt kogurikkuse suurendamine, vaid oluliste ühiskondlike probleemide ennetamine ja lahendamine.
Seni Eestit kütkeis hoidnud tõekspidamised, mille keskmes oli iga inimese ja ettevõtte üksikvõitlus ellujäämise eest, on muutumas. Nägemus üksikisikute omavahelisest surnukskonkureerimisest kui majandusarengu mootorist pole Eesti ühiskonda tugevamaks teinud. Maailma parim koht elamiseks eeldab usaldusel ja lootusel põhinevat, sidusat ja tugevat ühiskonda. Erinevalt aastakümneid sisendatud uskumusest ei teki selline ühiskond mitte majandusedu arvelt, vaid vastupidi – võimestab majanduse arengut. 21. sajandi majandusmudel pole mõeldav ühiskonnakorralduseta, kus iga inimest väärtustatakse ning ta on seetõttu motiveeritud panustama nii tööl, kogukonnas kui ka pereelus.
Eesti vajab missioonivalitsust, mitte regulatsioonivalitsust. Praeguse valitsuse ambitsioonid koalitsioonileppe ulatuses neid suuri ja sisulisi sihte hõlmavad. Kuid me peame olema paindlikud, kiired ja nutikad, et kohanduda vahepeal muutunud oludega ning sama varmalt kokkuleppeid ka täitma. Nii anname Eesti inimestele lootuse kindlamaks tulevikuks.
Visioonikõne
Edasi juurte juurde!
Soovin täna avada väljakutseid, millega Eesti silmitsi seisab. Aga see ei saa olema nutukõne. Kutsun meid üles liikuma edasi juurte juurde ja taasleidma meid üle aegade ühendanud põhimõtted. Nendest põhimõtetest lähtuvad ka inimkesksed lahendused väljakutstele, millega 21. sajandil silmitsi seisame.
Eesti seisab oluliste muutuste ristteel – meeletu tehnoloogiline areng, sõda Ukrainas, kliima- ja energiakriis, viimaste kümnendite suurim ebavõrdsuse kasv. Killustatud ühiskond, mida iseloomustab üksteisega võistlemine ja võitlemine. On naiivne loota, et aastakümneid jumaldatud nähtamatu käsi suudaks tagada ühiskonna, keskkonna, kohaliku ettevõtluse ning rahvusriigi kestmise. Äärmusliberalismi kulunud lahendused ainult võimendavad probleeme, mitte ei lahenda neid. Kaotajaid on järjest rohkem kui võitjaid.
Süvenev ebavõrdsus, kus kasvunumbrid maalivad võite, millest enamus inimestest kuidagi osa ei saa, viib varem või hiljem sotsiaalsete vapustusteni. Keerulised ajad süvendavad konflikte, kapseldumist ja üksteise süüdistamist. Neile ühiskonda lõhkuvatele hädadele saab vastu astuda vaid tõstes kilbile põhjamaised põhiväärtused – koostöö ja solidaarsuse, igaühe toimetuleku, väärikuse ja kindlustunde. Just selline peab olema ka Eesti tulevik.
Eesti võiks olla maailma parim koht elamiseks, kuid selle eelduseks on sidus ja tugev ühiskond. Erinevalt paremliberaalide arvamusest ei tule see mitte majandusedu arvelt, vaid vastupidi – võimestab majanduse arengut. 21. sajandi majandusmudel pole mõeldav ühiskonnakorralduseta, kus iga inimest väärtustatakse ning ta on seetõttu motiveeritud panustama nii tööl, kogukonnas kui ka pereelus.
Ühiskonnana oleme seni edukalt ära hoidnud demokraatia lõhkumise ja inimeste põhiõiguste kitsendamise katsed. Samas on Eestis palju neid, kelle jaoks vabadused ja õigused ei tööta. Põhiseadus ütleb, et igaühel on Eestis õigus tervise kaitsele, kuid kas iga inimene pääseb ikka eriarstile kui selleks kohene vajadus on? Perekond on riigi kaitse all, kuid kõigil Eesti peredel ei ole ühesuguseid õigusi kooseluks. Kodu on puutumatu, kuid kui oma kodu jääb järjest raskemini kättesaadavaks, kas siis ikka see põhiõigus töötab?
Viimastel aastakümnetel on sotsiaaldemokraadid püüdlikult silunud parempoolse majanduspoliitika tekitatud sotsiaalseid rebendeid. Kuid täna, sellest enam ei piisa.
Ebavõrdsus sünnib eelkõige korrastamata majandussuhete tagajärjena. Seetõttu on õiglase ühiskonna aluseks säästlik ja tasakaalustav majanduspoliitika.
Riik kui koostööplatvorm peab asendama senise üksikvõitluse. Surnuks konkureerimine ei tee meid tugevamaks. Ühiskonna arenguhüppeid ei saa jätta ei ainult ettevõtjate ega vaid riigi õlgadele. Peame edasi liikuma üheskoos. Koos ametiühingutega, koos ettevõtjate erialaliitudega, kõrgkoolide ja vabaühendustega. Sest meid seovad ühised mured ja vaid üheskoos leiame lahendused.
Ometigi kuuleme poliitikute ja bürokraatide suust, et näiteks kliimamuutustega tuleb võidelda Brüsseli nõudmisel. Ei tule. Tegelikult peame kujundama oma rohepoliitika. Sellise, mis hoiab Eesti loodust ja inimest.
Rohepööre on võimalus tuhandete kliimakindlate töökohtade loomiseks, piirkondlikuks arenguks, kodulähedaseks toiduks, paremaks ühistranspordiks, perede heaolu suurendamiseks. Kuid rohepööre saab õnnestunud vaid siis, kui keegi ei kuku ree pealt maha. Eluhoiu koormat ei saa jätta ainult kaevurite, põllu- ja metsameeste või transpordiettevõtete kanda. See peab olema ühiselt koostatud ja koostöös läbi viidud plaan.
Rohepöördest saab meie oma Eesti asi, kui kõige keskmes on meie oma kullerkupp, suitsupääsuke, metsad ja niidud.
On iseenesest mõistetav, et tänasel päeval pälvivad valitsuse töölaual kõige enam tähelepanu toimetuleku, julgeoleku ja haridusega seotud teemad. Selleks aga, et aidata Eesti välja arengulõksust, kuhu jõudsime juba enne energia ja julgeoleku kriisi, peame rohkem keskenduma järgnevale kolmele väljakutsele:
Esiteks: Kodu kättesaadavaks. Suurlinnade ümbruses on koduhinnad aga ka üürihinnad, tõusmas kättesaamatusse kõrgusesse. Maapiirkondades aga lihtsalt ei saa raha kodu ehitamiseks ning puuduvad vabad pinnad elama asumiseks.
Selleks, et inimesed oleksid töökoha valikul vabad ja poleks kinnisvara vangid, on vaja taskukohaseid elamupindasid. Õigus kodule ja vaba liikumine on riigi vastutus.
Näiteks maailma parima töökeskkonnaga Taanis on iga viies sotsiaalkorter, Eestis on taasiseseisvumise ajal ehitatud vaid paarkümmend munitsipaalhoonet. Millegipärast on meil riiklikud üürielamud häbimärgistatud. Ometi ei arva ju keegi, et Taanis oleks toimetuleku raskustes inimesi rohkem kui Eestis. Vastupidi. Soodne korteriturg aitab kaasa tervetele töö ja peresuhetele.
Teiseks: Väärt töökohad kõikjal Eestimaal. Madal palk või oskustele vastava töökoha puudumine on peamine, mis laastab regionaalselt riiki ja miks inimesed lahkuvad. Hinnanguliselt kulutame kaugel tööl käimiseks 2 miljonit töötundi aastas. Sellel on tugev keskkonnajälg aga ka tohutu jõud, kui kõik need inimesed kodukohas investeeringuid suuname ja tuleb veel rohkem suunata väikelinnadesse ja maapiirkondadesse tasuvamate töökohtade loomiseks.
Kolmandaks: Palkade tõus. Pea aasta on Eesti inflatsiooni numbrid olnud rekordiliselt kõrged. IMFi ja Eesti Panga sõnutsi lööb kõrge inflatsioon madalama sissetulekuga inimesi Eestis oluliselt rohkem kui mujal Euroopas. Seda sellepärast, et meie inimeste sissetulekutest moodustavad sundkulud – toit, transport ja elamine suurema osa kui teistel eurooplastel. Lihtsamalt öeldes on meie palgad liiga väikesed ja ühiskond on kriisides seetõttu haavatavam.
Inflatsiooni pidurdamiseks tuleb lahendada energia ning sõjamured. See aga kallimaks läinud hindu enam tagasi ei pööra. Tõusma peavad palgad ja majandus vajab targemat hoogu! Ei rekkajuht, poemüüja ega ehitaja pole süüdi selles, et nende palgad on väikesed. Inimene üksikuna ei määra majanduse struktuuri või jõukuse jagunemist ühiskonnas. See on riigi ja erakondade vastutus märgata ning esile kutsuda muutusi. Olgu selleks uued töökohad rohepöördes, alampalga kiirem kasv või ajale jalgu jäänud õhukese jõuetu riigi maksusüsteemi muutmine.
Head sõbrad, järgnevatel aastatel kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. Edukultuse narratiiv lakkab tasapisi toimimast ning asemele on vaja uut.
Minu lubadus Eestile on kaotajateta ühiskond. Tugev Eesti – turvaline, hooliv ja jõukas.
Tugev Eesti julgeb eristuda ja otsustada, julgeb astuda reaalseid samme, et Eestis oleks vähem inimesi, kes tunnevad, et neid on koheldud ebaõiglaselt. Sest mitte miski ei hävita ühiskonnas kootöövalmidust enam, kui ebaõiglase kohtlemise tunne. Aga just koostööd on meil täna vaja, et saada üle tagasilöökidest. On vaja selleks, et riigi ja rahvana üle aegade kesta.
Sajand tagasi määrasid sotsiaaldemokraadid noore Eesti Vabariigi näo, võttes Asutavas Kogus vastu seadused, milleks paljud vanad riigid ei olnud veel valmis – naiste valimisõigus, mõisamaade jagamine talupoegadele, tasuta kooliharidus. Nüüd uue sajandi alguses kutsume kõiki eestimaalasi taas julgelt tulevikku vaatama.
Õpetajate kiire palgatõus peab tulema, muidu meil pole enam peagi õpetajaid
ARVAMUS: oma kodu ei tohi muutuda kättesaamatuks luksuseks
Oleks vaid taskukohast elamispinda ning leiaks korralikku palgaga töö, siis koliks kohe maale. Sellist mõttekäiku on viimastel aastatel korduvalt kuuldud inimestelt, kes tahaksid linnatolmu maha raputada.
Sageli ei saa maale või ka mõnda väiksemasse linna kolimisele takistuseks mitte väärt töökoha puudumine, vaid hoopis elukohtade nappus. Maapiirkondades pole kõhnema rahakotiga inimestel juba aastaid olnud võimalik endale maja ehitada või renoveerida või siis kodu osta, sest pangad ei anna lihtsalt laenu. Üüriturg aga enamikes kohtades kiratseb või hoopis puudub.
Suuremates linnades on pangalaenu lihtsam saada, kuid sealsed kinnisvara ja ka üürikorterite hinnad on võrreldes sissetulekutega eest ära rebinud. Viimase kümne aasta jooksul on Eestis nii majade kui korterite müügi- ja üürihinnad kerkinud kui pärmi peal.
Üürihinnad on tõusnud 171 protsenti ja müügihinnad 156 protsenti, millega oleme Euroopa Liidu riikide seas selge liider. Neis numbrites ei kajastu viimase poole aasta hinnasööstud. Ukraina sõda ja ilmselge vajadus majutada siia jõudnud sõjapõgenikud on need ammu teada probleemid vaid teravamalt esile toonud. Paneme siia otsa veel ka ehitushindade ja ka kõige esmavajaliku – toidu, energiahindade, kütuse – pöörase kallinemise.
Ja nii olemegi olukorras, kus järjest enam on neid inimesi ja noori peresid, kes kõrgete hindade, aga ka üürikorterite nappuse tõttu ei saa endale oma kodu lubada. Oma kodu on Eestis isegi ilma kõrge inflatsioonita muutumas luksuseks. Seda nii maal kui ka linnas. Keskmise palga saajal vajuvad täna kinnisvaraportaalides üürihindasid nähes käed jõuetult rippu.
Viimaste kuude jooksul on need kasvanud 15-20 protsenti, kusjuures suurem hinnahüpe puudutab just odavama otsa kortereid. Tegu on selgelt turumoonutusega, kus riik ei tohiks pealtvaatajaks jääda. Eestis elab praegu üüripindadel viiendik inimestest, kusjuures avalikule sektorile kuulub vaid 1,7 protsenti eluasemetest. Samal ajal on Euroopas keskmiselt 18 protsenti elamispindadest riigi või munitsipaalomandis.
Väidan, et elukohtade kättesaamatusest on saanud tõsine sotsiaalmajanduslik, aga ka demograafiline probleem, mis takistab kogu Eesti arengut. Noorte ligipääs eluasemeturule on üha enam sõltuv vanemate rahakotist või laenugarantiidest, millele paljud ei saa toetuda. Nii jäädakse pikalt vanematekoju elama või minnakse hoopis välismaale. Selle taha jääb pahatihti ka pere loomine ja laste saamine, mida aina edasi lükatakse.
Maapiirkondades valitsev elukohtade puudus, seda eriti ajakohaste elukohtade osas, sunnib noori lahkuma ning piirab kohapealset ettevõtlust, sest tööjõudu lihtsalt pole.
Riik pakub küll noortele peredele ja maapiirkondadele KredExi käendust, kuid selle efekt on ära kadumas. Palkadest kiiremini kerkivad eluaseme hinnad on pikendanud sissemaksuks vajamineva raha kogumise aega mitmete aastate võrra.
Mündil on veel see külg, et arvestatav hulk inimesi on sunnitud elama halbades, lausa tervistkahjustavates tingimustes. Riigi puudulik, et mitte öelda olematu eluasemepoliitika suurendab ühiskonnas ebavõrdsust ja tõrjutust. See aitab kaasa sellele, et jõukad ja väikese sissetulekuga inimesed koonduvad üha enam eri piirkondadesse, mis omakorda ohustab sotsiaalset stabiilsust. Oma kodu soetamine ei ole mitmetes kohtades enam jõukohane ka keskklassile.
Seetõttu kutsusid sotsiaaldemokraadid Kaja Kallase riigikokku ette, et peaminister selgitaks, mida kavatseb valitsus elamispindade, sealhulgas üürikorterite parema kättesaadavuse tagamiseks teha. Mai keskel teatas valitsusjuht meie arupärimisele vastates üsna kõrgilt, et tema on turumajanduse usku ja see küsimus jäägu turu reguleerida. Sellise vastusega ei saa leppida.
Nii tõsisest ühiskondlikust valukohast ei tohi mööda vaadata. Turu tasakaalustamiseks on mitmeid meetmeid. Ja kindlasti tuleb taaskäivitada riiklik üürielamute programm, mille sotsiaaldemokraadid kunagi algatasid ja mille rahastamise eelmine valitsus ära lõpetas. Üle Eesti ehitati selle hädavajaliku programmi raames paarkümmend üürimaja. Oluline on ka täiendav omavalitsuste toetamine, kelle vastutada on ukrainlastest sõjaohvritele elamispinna leidmine.
ARVAMUS: Ka minu vanaisad võitlesid II Maailmasõjas, üks saksa ja teine vene poolel
Ohtu Eesti riigile ei ole võimalik tolereerida, isegi kui seda väljendatakse kaudselt, kirjutasin ma Eesti Päevalehes.
Tänavu möödub 77 aastat teise maailmasõja lõpust. Sõja tulemusena kaotas elu umbes 70 miljonit inimest, nende seas ligikaudu 40 miljonit tsiviilisikut. Ajaloo traagiliste keerdkäikude tõttu sattusid meie mehed võitlema mõlemale poole rindejoont. Ka minu vanaisad võitlesid teises maailmasõjas erinevatel pooltel, üks Vene ja teine Saksa sõjaväes. Mõlema ühine unistus oli rahu.
Kuigi teine maailmasõda lõppes Eesti jaoks aastakümneid hiljem, on oluline meenutada kõiki selles sõjas langenud ja hukkunud inimesi. Oleme aastaid elanud lootuses, et midagi sellist ei kordu enam kunagi. Sõda pole meile kellelegi vaja, sest sõjas pole võitjaid. Eriti tavaliste inimeste seas.
Seda valusam oli ärgata 24. veebruaril ja olla tunnistajaks järjekordsele sõjale Euroopa pinnal. Rünnakuid iseseisvate riikide vastu ei saa ega tohi millegagi õigustada. Samas ei tohi lasta ka emotsioonidel käia üle pea ja süüdistada Venemaa agressioonis Ukraina vastu Eestis elavaid rahumeelseid inimesi pelgalt nende emakeele tõttu. Usun, et rahu ja ühtsus on ka täna meie kõigi ühine unistus.
Avalikkuses on viimastel kuudel vaieldud sõda toetava sümboolika teemal: kas, kui palju ja mida keelustada. Meil on diskuteeritud selle üle, mida teha 9. maiga, kas peaks üldse kõik sellel päeval ära keelama. Kohati on need arutelud läinud väga ründavaks, ka süütute inimeste suhtes.
Samas, olen seisukohal, et ohtu Eesti riigile, isegi kui seda väljendatakse kaudselt, ei ole võimalik tolereerida. Sümboolikal, mis õigustab Ukraina naiste ja laste tapmist, ei ole kohta Eesti ühiskonnas. Täna ei ole see aeg ja koht, et provotseerida või teha katseid ühiskonnas lõhesid suurendada – see on viimane, mida meil täna Eesti vaja on.
Meil on vaja ühtset ja tugevat Eestit. Selle osa on ka mõistmine, et ainult emakeele või rahvuse järgi ei tohi kedagi süüdistada. Ühtsuse aluseks on ka võrdsed võimalused tööd ja palka saada ning tunda end ühiskonnas kindlana. Toimetulek on osa julgeolekust ning inimeste turvatundest. Praeguses suures hinnatõusus ei saa ega tohi riik jätta inimesi abita – see uuristab vaikselt aga kindlalt auku Eesti ühtsusesse ja tugevusse.
Usun, et hoolimata Ukraina sõjast ja ühiskonnas valitsevatest erimeelsustest, möödub 9. mai tänavu rahumeelselt. Loodetavasti ei pea politsei sel päeval kinni pidama isikuid, kes vaenu õhutavad ja rahutusi korraldavad. Lootust annab selleks tõsiasi, et pärast Ukraina sõja algust on teada imevähe juhtumeid, kus vaenulikku sõjasümboolikat on avalikku ruumi toodud.
Võime ilmselt kõik nõustada, et sellel aastal on 9. mai eelkõige mälestuspäev, olenemata sellest, kuidas oleme seni seda päeva tähistanud ja tähtsustanud. Neil, kellel on põhjust mälestada sõjas hukkunud lähedasi, peab see õigus jääma. Eesti ühtsus on meie kõigi huvides.
Lauri Läänemets: ka minu vanaisad võitlesid II Maailmasõjas, üks saksa ja teine vene poolel
KÕNE: "Me peame rääkima Tugevast Eestist - igaühe toimetulekust ja väärikuse hoidmisest"
Rohkem kui kunagi varem, peame rääkima Tugevast Eestist. Meie kestmine rahva ja riigina on taas kõigil meeltes. Tugev Eesti tähendab julgeolekut koos liitlastega, aga ka sisemist turvatunnet – igaühe toimetulekut ja väärikuse säilimist. Julgeolek ja toimetulek on kaks sammast, millele peavad uues reaalsuses meie poliitikad keskenduma, et Eesti oleks tugev, tõdesin ma 10. aprillil toimunud Eesti Sotsiaaldemokraatiku Erakonna volikogul.
Euroopa pidi 24. veebruari hommikul ärkama uude reaalsusse, mis on nõudnud paljudelt riikidelt oma senise julgeolekupoliitika revideerimist. Venemaa toimetab Ukrainas nagu kõigis varasemates konfliktides: pommitab valimatult lapsi, naisi, eakaid. Nii tegid nad Groznõis ja Aleppos, aga ka omal ajal Berliinis, Varssavis ja Tallinnas. Nii teevad nad täna Ukrainas.
Butša massihauad, tänaval tapetud tsiviilisikud või selja taga kinni seotud kätega laibad panevad meie hinge valust karjuma. Ja isegi kui on väga vastik, siis ei tohi pilku sellelt kõigelt pöörata. Venemaa agressiooni tagajärgi peab mõistma iga inimene, kes on demokraatlikes riikides läbi valimiste poliitikutele teejuhiks. Ja demokraatlike riikide valitsused ei tohi vaikida. Ei tohi kõhelda. Ei tohi viivitada.
Sõjamasina peatamiseks on rakendatud pretsedendituid sanktsioone, aga tankid veerevad ikka edasi, taevast sajab hävitavat metalli ja voolab süütute inimeste veri. Ajalooline tõde on, et Venemaa tunnistab konkreetset ja füüsilist jõudu. Liiga aeglaselt jõuab see teadmine demokraatliku maailma teadvusesse. Näeme, kuidas pelglikult on jõutud esimeste olulise mõjuga toetusteni relvasüsteemide näol. Rohkem, julgemalt ja kohe on vaja! On vaja Ukrainale, Baltikumile, Poolale ja Moldovale.
On öeldud, et kui Venemaa lõpetab sõdimise, siis lõpeb sõda; kui Ukraina lõpetab sõdimise, lõpeb Ukraina. Me teame, et Ukraina lõpp oleks ka rahu lõpp Euroopas, sest isegi kui Venemaa saab plaan A asemel ellu viia plaan C, on tegemist sõnumiga, et lääs on küll probleem aga ei ole takistus.
NATO kaitseplaani käivitumist ei peaks vaatama erakordse otsusena, imena, vaid asjade loomuliku käiguna ja kinnitusena, et liitlassuhted kehtivad, NATO toimib, on asjakohane ja vajalik liit ka tänapäev. Ukraina sõjast järeldusi tehes võime öelda, et riigina me pole eksinud ning oleme läbi aastakümnete oma riigikaitset õige ohuhinnangu ja õige loogika järgi planeerinud ning üles ehitanud.
Küll aga vajame agressorriigi peatamiseks kogu rahva vastupanu. Tugev Eesti tähendab totaalkaitset, kus kaitsejõudude ja liitlaste kõrval on riigi julgeoleku tagamisel igal inimesel oma selge ning arusaadav roll täita. Meil ei ole valikut, laiapindse riigikaitse ülesehitamine peab edaspidi olema iga valitsuse, omavalitsuse ja vabaühenduse tööplaanis.
Relv ei sõdi, seda teeb inimene. Eesti riiki kaitseb inimene. Eesti riigi kaitsestrateegiad, võimete arendused, maastikul positsioonide valikud teeb inimene. See osa valitsuse riigikaitse investeeringutes on aga jäänud täiesti tähelepanuta.
Eripensionite kaotamise asemele lubatud asendust ei ole ning riigikaitse jaoks ülivajalikud teadmised ja kogemused, mis kogunevad õppustel, missioonidel aastakümnete jooksul, ostetakse tulevikus lihtsalt erasektorisse üle.
Eesti vabadus ja julgeolek ei seisne aga vaid sõjalises riigikaitses, peame oskama näha turvalisust avaramalt. Eesti on tõeliselt tugev vaid siis, kui meist igaüks tunneb, et ta on oluline, seda sõltumata rahvusest, soost, päritolust või piirkonnast. Riigikaitse algab oma inimeste väärtustamisest, mitte põlgamisest või tüli õhutamisest. Tugevas Eestis on igaühel roll ühiskonnas ja riigikaitses.
Julgeolek on ühtehoidmine. Igaüks teab, et kett murdub alati oma nõrgimast lülist. See kett on praeguseks pingule tõmmatud. Meie ühine jõupingutus peab olema tugevdada seda, kust riik kõige peenemaks on häälestatud – igaühe toimetulek.
Märtsis tõusis tarbijahinna indeks võrreldes eelmise aastaga 15,2%. Aastatagusega olid kaubad kallimad 13,1% ja teenused 18,1%. Põhiliste toiduainete hinnakasv on aastaga jäänud vahemikku 30 kuni 120%.
Eestis on kodu ostu ja rendihinna tõus olnud pretsedenditult Euroopa suurim. Viimase kaheteistkümne aastaga on tõusnud üürihinnad 171% ning kodu soetamine 156%, kallinedes aastaga vastavalt 9 ja 14%.
Sellel aastal lisanduvad veel materjalide tarneraskuste mõjud ning üürihindu hakkab pressima sõjapõgenike majutamisest tulenev elamispindade defitsiit. Toit ja kodu on muutunud Eesti inimestele vähem kättesaadavaks.
Kodu üürimine ja ostmine on muutunud järjest raskemaks, sellest on kujunemas Eesti üks tõsisemaid sotsiaalprobleeme ja seda juba enne Ukraina põgenike saabumist. Kuigi valitsuse laual neid küsimusi pole, on need tuhandete Eesti perede mõtteis. Sotsiaaldemokraadid valitsuse kombel ei vaiki ja tulevad täna välja oma ettepanekutega.
Sügiseks elavad meist paljud senise hinnatõusu juures veel kitsamates oludes. Meenutan, et Eestis on ainuüksi juba täna ligi 300 000 suhtelises vaesuses või täielikus vaesuses elavat inimest, eelkõige üksikvanemad ja üksikult elavad pensionärid.
Lisaeelarvest leiame küll vajalikud relvaostud, vahetud põgenikega seotud kulud, LNG terminali ja üksikud kokkulepped tagasihoidlikeks toetusteks. Puudub aga täielikult sotsiaalne mõõde.
Ükski kriis ei tohi võtta inimestelt perspektiivi paremale elule. Sotsiaaldemokraadid kaitsevad Eesti peresid vaesusesse tiriva hinnatõusu vastu. Teeme tööd selle nimel, et erakorraliselt tõuseksid sotsiaaltoetused, kindlustamaks meie seast kõige haavatavamaid. Asume pidurdama üürihinna tõusu, seisame lastetoetuste tõstmise eest ning selle nimel, et alampalk ja keskmine pension oleks tulumaksust prii.
Nii nagu energiakriisi ajal sügisel, nii ka nüüd julgeolekukriisis, on valitsuse pilk mujal kui Eesti elul ja oludel tervikuna. Sündmustele lohisetakse järel. Aga tugev Eesti peaks olema ettenägelik, otsustav ja ei tohiks karta tegutseda.
Valitsuse pealtvaatamispoliitika riskiks on see, et praegu sosinal kõlav kremlimeelne jutt, mis kritiseerib sõjapõgenike abistamist võib abita jäänud meeleheites inimeste seas leida toetust. Näeme, kuidas üks parlamendierakond püüab sõjapõgenikest teha Eesti probleemi, kuigi probleem ei ole nendes kannatavates inimestes, vaid selles, et praegune valitsus ei suuda organiseerida korralikku tuge ja abi oma inimestele.
Töö annab inimesele tähenduse ja töö on üks paremaid viise, kuidas siia saabunud inimesi siduda Eesti ühiskonnaga. On häbiväärne, kuidas keeleseadusest üritatakse vahutada üles oma poliitilist toetust, kuigi tegelikult on kõigile selge, et töökeskkond on paremaid viise, kuidas inimene saab õppida eesti keelt.
Sotsiaaldemokraatide ettepanek tähendab seda, et sõjapõgenikud jõuaksid keelenõude täitmiseni kiiremini. Meie eesmärk on, et võimalikult paljud Eestis töötavad ja tööle hakkavad inimesed oskaksid eesti keelt. Kaheaastane periood ei tähenda keelenõudest loobumist, vaid tööle asumisel kohustust eesti keel omandada.
Riigikaitse ja sotsiaalkaitse peavad tänases olukorras käima käsikäes. Riigi julgeolek ja rahva toimetulek on kriisis lahutamatud. Meie roll on seda valitsusele selgitada ja pakkuda alternatiivi. Vaja on tugevat Eestit: turvalist riiki, hoolivat ühiskonda ja jõukat rahvast.
Riiklikest üürikodudest võidavad nii sõjapõgenikud kui omad
Ajutise lahendusena paigutatakse sõjapõgenikud esimeseks kuuks hotellidesse – ent mis saab nendest inimestest pärast seda? küsisin ma Eesti Päevalehes.
Venemaa agressioon Ukrainas on kaasa toonud seninägematu humanitaarkriisi. On päevselge, et peame, et aitama neid inimesi, kes on olnud sunnitud oma kodud Ukrainas maha jätma. Aga selleks, et Eesti riik sealjuures kokku ei jookseks ja meie oma inimeste toimetulek kannatada ei saaks, on valitsusel vaja julgust langetada otsuseid.
Kõige ajakriitilisem väljakutse on seotud sellega, kuhu saabunud inimesed elama panna. Mis on valitsuse pikaajaline plaan elamispindade probleemi lahendamiseks?
Üürimaksete toetus
Eilsel riigieelarve erikomisjoni istungil jäi kõlama, et üüripindade kaardistamine käib. Seni pole aga kuulda olnud, kas ja kuidas sõjapõgenikke üürimaksetega toetatakse. Mis saab neist sõjapõgenikest, kes ei saa väikeste laste kõrvalt või saadud sõjatrauma tõttu koheselt tööle asuda?
Teine probleem on see, et kõikidele üüripindasid ei jätku. Sõjapõgenike vastuvõtmist juhtiv Elmar Vaher on hoiatanud, et ajutise elamispinnana mõeldud hotellikohtade täitumisel tuleb valmis panna võimlad ja aulad. Säärane lahendus aga takistab siia saabunute ühiskonda sulandumist ja arengut.
Riigi ja omavalitsuste käes on hulk tühjalt seisvaid hooneid, mille saaks kerge vaevaga elamiskõlbulikuks muuta.
Nii on näiteks Võru linn asunud koostöös kohalike ettevõtjatega vana lasteaeda eluasemeteks ümber kohandama. Paljudes omavalitsustes ootavad samasisulised otsused selle taga, et valitsus pole selgelt öelnud, milliste summadega riik ajutiste elamispindade loomist toetab. Iga täiendav päev, mil valitsus viivitab selle otsuse langetamisega, tähendab siia saabunud sõjapõgenikele lisapäeva, mis tuleb võimla või aula põrandal veeta.
Ka erakätes on pindasid, mis täna on jäänud oma seisukorra tõttu tühjana seisma, kuid oleksid paari kuuga üüripindadeks muudetavad. Selleks tuleks käivitada korrastamist vajavate elamispindade toetusprogramm, mille raames saab inimene oma korteri või majaosa korda teha ning vastutasuks üürib selle näiteks viieks aastaks välja sõjapõgenikele.
Täiendavate elamispindade loomine on vajalik ka meie oma inimeste ja ettevõtjate jaoks. Järsk nõudluse kasv kergitab hindasid üüriturul. Väiksemates asulates on juba ammu nappinud üüripindu, kuhu elama panna kohalike ettevõtete toimimiseks vajalikke töötajaid või õpetajaid, lasteaednikke, päästjaid ja teisi mobiilseid inimesi. Et kriis ei sünnitaks uut kriisi, on täna vaja langetada otsuseid ka pikaajaliste elamumajanduse meetmete osas.
Põgenike kõrval toetame ka omasid
Suure tõenäosusega jääb osa sõjapõgenikke siia pikemaks ajaks, panustades seega ka meie majandusse. Seetõttu on oluline luua elamispindasid üle Eesti, mitte koondada neid ainult suurlinnadesse. Vastasel juhul suurendame taaskord regionaalset arengulõhet suurlinnade ja maapiirkondade vahel.
Põgenikke aidates peame tagama ka oma inimestele elukohad. Sestap on vaja järgnevate aastate jooksul ehitada korterelamuid ka väikelinnadesse ja maapiirkondadesse. Selleks sobib hästi algatatud üürielamute ehitusprogramm. Vastav meede on täna KredExis juba olemas, see vajab vaid rahasüsti.
Teine võimalus oleks eakate teenusmajade kiirkorras ehitamine. Üks pansionaat mahutab keskmiselt 40 eakat. Kui igasse maakonnakeskusesse ehitada vähemalt üks-kaks teenusmaja, vabaneks sinna kolinute arvelt kogu Eestis üle tuhande elupinna. Ka eakate teenusmajade ehitamise plaan on iseenesest täna juba olemas, vaja on planeeritud kava ellu viia kiirkorras, vähendades sealjuures KOV-ide omaosalust.
Tänane olukord näitab selgelt, et ka Eesti vajab riiklikku üürikodude programmi. Maailma parima töökeskkonnaga Taanis on iga viies korter sotsiaalkorter, samas kui meil on terve taasiseseisvumise ajal ehitatud napid paarkümmend munitsipaalelamut.
Keegi ei arva ju tõsimeeli, et Taanis on toimetulekuraskustes inimesi rohkem kui meil. Riiklik üürimajade programm aitaks tagada mõistliku hinnaga elamispindade kättesaadavuse nii linnades kui maapiirkondades, nii sõjapõgenikele kui ma meie oma inimestele.
Elamispindade probleem ei saa jääda vaid kinnisvaraettevõtjate lahendada. Riiklik elamumajanduse strateegia tuleb üle vaadata. Valitsus peab kiiresti panema kokku vastavad toetusmeetmed need käivitama.
Lauri Läänemets: põgenikekriisi aitab lahendada riiklik üürikodude programm
VIDEO: Üldkogu kõne: Tugev Eesti
Sotsiaaldemokraatide esimeheks kandideerides ütlesin üldkogul – erakond, kes on Eesti riigi loonud, seda eksiilis hoidnud ja uuesti üles ehitanud, ei tohi olla midagi vähemat kui peaministripartei.
Järgnevatel aastatel kirjutatakse ümber Eesti suur lugu. Reformierakonna edukultuse narratiiv lakkab tasapisi toimimast ning asemele on vaja uut. See pakub sotsiaaldemokraatlike ideede võidukäiguks viimase kahekümne aasta soodsaima pinnase. Eesti uus lugu peab olema sotsiaaldemokraatlik – koostööl, väärikusel ja õiglusel põhinev.
Sotsiaaldemokraatide lubadus Eestile on kaotajateta ühiskond. Tugev Eesti – turvaline, hooliv ja jõukas. Tugev Eesti julgeb eristuda ja otsustada, julgeb astuda reaalseid samme, et Eestis oleks vähem inimesi, kes tunnevad, et neid on koheldud ebaõiglaselt. Sest mitte miski ei hävita ühiskonnas kootöövalmidust enam, kui ebaõiglase kohtlemise tunne.
Uut hoogu - teeme erakonna taas suureks!
Juba ühe aasta ja kuu pärast toimuvad otsustavad Riigikogu valimised. Kriisist kriisi liikuv Eesti vajab sotsiaaldemokraatlikke inimestest hoolivaid lahendusi. Kuid meie erakonnal on oht jääda valimiskünnisele. Selle vältimiseks peame õppima tehtud vigadest ja tegema läbi vajalikud muutused.
Siin ajalehes on ülevaade, kuidas anda uus hoog Eestile ja erakonnale. Erakonna taaskäivitame on töö, mida uus esimees ei saa delegeerida nõunikele. Siin maksab eelkõige kogemus ja lai pilk.
Elektrihinna tõusu tekitatud vaesust leevendab tulumaksuvaba miinimumi tõstmine
Energiahindade tõus mõjutab ka kõigi teiste teenuste ja toodete hinda. See tähendab pikaajalisi tagajärgi ja vaesumist eeskätt madalama, aga ka keskmise sissetulekuga inimestele, mida aitaks leevendada tulumaksuvaba miinimumi tõstmine järgmise aasta alampalgani.
Iga kriis, nii ka käesolev energiakriis, jaotab ühiskonnas jõukust ümber. Kannatajaks ei ole mitte ainult väiksema sissetulekuga inimesed, vaid ka keskmised Eesti pered, kes seisavad vahetult pärast koroonakriisi ja sellest tekkinud majanduslikku ebakindlust silmitsi veel hinnatõusuga. Järgmise aasta riigieelarve palgalisa on pigem naljanumber, mis elukalliduse tõusu taustal jätab päästjad, politseinikud, õpetajad, õed, kultuuri- ja sotsiaaltöötajad suhteliselt vaesemakski. Energiahinnad on järjekordne hoop nende sissetulekutele. On elualasid, kus üldist palgakasvu polegi toimunud ning ettevõtteid, kes koroonakriisist pole suutnud taastuda.
Praeguse valitsuse apaatsus tuleb perede heaolu hinnaga. Juba sügise alguses esitasid Sotsiaaldemokraadid ettepaneku hüvitada C02 kvoodirahast taastuvenergia tasud, kokku 100 miljoni euro eest. Tookord hääletasid Reformierakond ja Keskerakond hääletasid selle idee maha, kuid eile kuulsime, kuidas ettevõtlus- ja taristuminister sellist muudatust väga oluliseks peab.
Valitsuse suurim probleem on võimetus kriisi ajal soovitusi tõsiselt kaaluda – olgu siis tegu elektrihindadest tingitud tagasilöökide leevendamisega, vaktsineerimise korraldamisega või kasvõi näiteks vaktsiinikahjustuste fondi rajamisega. Absoluutselt igas küsimuses tuleb kõigepealt kõik välistada öeldes, et „see ju annaks vale signaali“ ning siis paar kuud hiljem esitleda sama asja teises sõnastuses enda töövõiduna. Aga kriisi ajal on need paar kuud väga olulise ja pikaajalise mõjuga ning praeguses olukorras säärane omakasupüüdlik venitamistaktika labane ja küüniline.
Jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli tagasilööke on veel võimalik ennetada, kuid ebavõrdsuse suurenemine on juba toimunud. Kallinenud ja kohe kallinemas on transport, toit, teenused, uued fikseeritud elektripaketid on üle 100% kallimad kui aasta tagasi. Ühiskond ja majandus on peagi juba 2 aastat näidanud erakordset vastupidavust, mis võimaldab esitleda muljetavaldavaid majanduskasvunumbreid, kuid tänasel autopiloodil jätkates on kogu see ühiskonna pingutus kevadeks korstnasse kirjutatud.
Praeguse pealtvaatamispoliitika tulemuseks järjekordne rikkuse ümberjagamine, kus enim kaotavad kõige haavatavamad, aga löögi all on ka keskmise sissetulekuga inimeste elatustase. Nii käesoleva kui ka järgmise aasta palgatõusud jäävadki statistiliseks illusiooniks, sest nii otse kui kaude neelavad selle energiahinnad. Tuhandete Eesti perede toimetulek kannatab ning see on otseselt valitsuse apaatsuse tulemus. Seda, millist lõivu maksavad ettevõtjad, näeme peagi. Juba täna on isegi Eesti suurimad ettevõtted sunnitud tegema tööseisakuid energiahindade tõttu.
Lahenduseks oleks tulumaksuvaba miinimumi tõstmise järgmise aasta alampalgani. Vastav eelnõu on tänase päevakorra üks punktidest ning selle otsusega võidaks ligi pooled palgasaajad aastas 370 eurot. Loomulikult tegi koalitsioon ettepaneku selle tagasi lükata, kuid soovitan seda tõsiselt kaaluda. Majandus ja riik on selleks, et teenida inimest, mitte inimene ei pea lössi vajuma efektiivsuse, tasakaalu, turu stressi ja teiste edevate mõistete all.
