KUIDAS LUUA RIIGIGÜMNAASIUMI
Kas riigigümnaasium luuakse üksi või koos, see on võtmeküsimus, mis võib hoolimata pingutustest määrata loodava haridusasutuse võimekuse. Praegustele ja tulevastele lastele mõeldes oleks aus, kui kooli loomisel arvestaksime töökohtadega, mis võimaldavad 10 ja 20 aasta pärast maakonnas head äraelamist.kutsekas
Järvamaa riigigümnaasium tuleb, kuid veel on paberile panemata selle täpne sisu, millega õpilasi peibutada ja millele koolitundides keskenduda. Sellest on aastate jooksul palju räägitud: kellele on tundunud oluline humanitaar-, kellele reaalsuund. Mõeldud on nii Paides kui teistes omavalitsustes. Järvamaa omavalitsuste liit on kujundanud arusaama, et kooliharidus peaks käima ühte jalga ettevõtjate vajadustega.
Riigigümnaasiumi kujunemist veab eest direktor, kes valitakse tuleval kevadel. Juba riigigümnaasiumi nimetus eeldab, et direktori võtab tööle haridus- ja teadusministeerium. Riikliku kooli sisu üle otsustajad ning lõplik otsustajate ring on tavaliselt ministeerium, direktor, keegi kolmas, keda soovitakse kaasata, ja omavalitsus, kus gümnaasium asub.
Järvamaal tegutseb kuus gümnaasiumi, kus õpib kokku 405 õpilast, neist Amblas 18, Järva-Jaanis 45, Koerus 25, Paides 155 ja Türil 162. Hariduselu kureeriva ministeeriumi arusaam on, et korraliku gümnaasiumi saab teha alates 250 õpilasest.
Seda mõjutavad rahastus ja õpilaste arvust lähtuvad valikud, õppesuundade võimalik arv. Sellest loogikast lähtuvalt näeme, et Järvamaal on tegelikult ühe korraliku gümnaasiumi täis õpilasi, ei rohkem. Seega on arusaadav ministeeriumi ootus, et riigigümnaasiumi loomine toob kaasa teiste gümnaasiumide sulgemise.
Milline on praeguste koolipidajate, direktorite, õpetajate ja lastevanemate motivatsioon Järvamaa koolivõrku korrastada? Julgen pakkuda, et kuigi suur see ei ole. Igaühel neist on midagi kaotada, kuid võit on seni olnud abstraktne jutt maailma paranemisest, kus ühisosa on vähe avatud.
Keegi kaotab töö, keegi peab kaugemale kooli minema, keegi muretseb lapse sõiduvõimaluste pärast, keegi saab elanikkonna pahameele osaliseks. Need on täiesti mõistetavad mured, kuid on rohkelt ka plusse.
Riigigümnaasiumi loomisest on loota kasu kõigile. Mõne tegutseva gümnaasiumi klass, kus õpib alla kümne õpilase, läheb juba ainuüksi vastuollu elukestva õppe strateegiaga, mille järgi on tänapäevane hea haridus faktide kõrval ka sotsiaalsed suhted ja oskused, õppeainete lõimimine.
Mida vähem õpilasi, seda raskem või isegi võimatu on tänapäevaselt head haridust anda. Häid näiteid on Järva-Jaani gümnaasiumist, kus õppekorralduslikult on õppijaid rohkem kui ühes klassis õpilasi. Üldjuhul mõjutab õpilaste vähesus hea hariduse andmist.
Neid näiteid, miks Järvamaa riiklikku kooli vajab, on palju ja neist on üsna palju räägitud. Kes kahtleb riigigümnaasiumi õnnestumises, neil soovitan mõnda neist külastada. Kinnitan, et veendute heades võimalustes juba esimese veerandtunni jooksul.
Kindluse annab koos tehtud gümnaasium. Hea tulemuse saame, kui laua taha tuua kõik omavalitsused, eriti need, kes gümnaasiume peavad ja kellelt muutusi oodatakse. Arutada on palju. Kui praegu saavad vallavalitsused kaasa rääkida ja suunata, kohalikud elanikud nende kaudu hariduse andmist mõjutada, siis uue gümnaasiumi loomisel on vaja pakkuda samasugust võimalust.
Tõsi, hiljem see väheneb, sest suuniseid annab ministeerium, kuid gümnaasiumi loomisel on see võimalus olemas. Lisaks õppekvaliteedile tähendab maakonna koolivõrgu korrastus hulk praktilisi küsimusi: kuidas pääsevad õpilased gümnaasiumi ja sealt koju, kes selle eest maksab, kas ööbida saab, milline on turvalisus.
Kõige keerulisem on oodata Türi inimestelt, et lihtsalt niisama peaks eelistama riigigümnaasiumi Türi gümnaasiumile. Paide ja Türi gümnaasiumiastmes õpib sama palju lapsi ja kui õpilaste vähene arv on teiste koolide puhul oluline argument, siis Türi puhul see ei kehti.
Nõustun nendega, kes arvavad, et Türi gümnaasium võiks olla Järvamaa riigigümnaasiumi filiaal. Seda tuntavalt õppetöö sisu ja ka investeeringute poolest õppevahenditesse ja infrastruktuuri.
Järvamaa erineb oma kahe kõrvuti asuva keskusega teistest maakondadest, seega on õigustud taotleda erisusi. Seda lahendust ei peaks mõtlema Türil üksi, see sobib ka Paides mõtlemiseks.
Ma ei väida tingimata, et maakonna teised koolid tuleb sulgeda, kuid kindel on, et loodav riigigümnaasium nõrgestab kõiki teisi. Samamoodi on loodava riikliku õppeasutuse algus seda nõrgem, mida vähem lapsi seal õppima asub. Kui põhikool on ja peab olema kodulähedane, siis gümnaasiumi puhul on lähedusest olulisema kaaluga võimalused sealt head haridust saada.
Tugeva riigigümnaasiumi sünd eeldab kogu maakonna haridusinimeste ühe laua taha toomist. Kui arvestada, et gümnaasiumi loomise lepingu osapooled on haridus- ja teadusministeerium ning Paide linn, siis algatust saab oodata vaid sealtpoolt.
Riigigümnaasium peab sobima erinevate ootustega õpilastele, kuid ühtlasi vastama kahele tingimusele.
Esiteks on oluline, et uus õppeasutus tähendab muutust õppemeetodites. Vana kooli karm joonlauatehnika peab jääma ajalooks, gümnaasiumis tahaks näha õpetajat kui suunajat ja toetajat, mitte kõige targemat faktide tundjat klassi ees.
Teiseks peab gümnaasium rahuldama Järvamaa eesseisvaid vajadusi. Tulevikus Järvamaale elama asuvad gümnaasiumist kõrgkooli läinud pereemad-isad on enamasti kohaliku kooli taustaga. Seega on loogiline anda neile haridus, mis toetab niisuguseid eluvalikuid, et saada kümne aasta pärast Järvamaal hästi tasustatud töökoht.
Maakonna töökohtade trende on võimalik ette näha. Üks osa neist jääb seotuks põllumajanduse-, toidu- ja metsatööstusega, hõlmates järjest rohkem kiirelt arenevaid keskkonnatehnoloogiaid.
Teine osa töökohtadest on nii-öelda poliitiline valik, mida me teadlikult saaksime siia meelitada. Valitsuse prognoosi järgi kaovad lihtsamad ja keerulisemad ametikohad, mille töö võtab enda teha kiiresti arenev tehnoloogia. Näiteks koristaja, müüja, raamatupidaja ja palgaarvestaja töö.
Suureneb nõudlus spetsialistide järele, kes suudavad luua tehnoloogilisi süsteeme, mis eeldab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia oskusi ja tehnoloogiatrendide tundmist.
Gümnaasium pole kutsekool, kuid tal võib olla oluline koht inimese edaspidistes valikutes ja võimalustes. Maakonna ainukeses riigigümnaasiumis peab olema kohta tulevastele keeleteadlastele, filosoofidele, õpetajatele ja kultuuriloolastele.
Samas olen endiselt seisukohal, et põhipingutus peab keskenduma kõigele, mis aitab saada heaks inseneriks või info- ja kommunikatsioonitehnoloogia spetsialistiks. Nendes valdkondades on töökohti ka kümne ja kahekümne aasta pärast, nad toetuvad kohalikule ettevõtlusele ja peaksid hakkama praegu veel koolipingis istuvatele lastele sisse tooma keskmisest kõrgemat palka.
Ilmus Järva Teatajas 27.oktoober 2016
Päästeamet kinkis mulle raadio
ahh. Sellise tavalise, mitte moodsa, elektri ja patareitoitel töötava. Kuid sellise, mis jääb minu ainukeseks infokanaliks kui riigis kaob elekter!
Sain mitmesaja päästeameti töötaja ees rääkida kui äge elu on Väätsa vallas. Kui lihtne ja hästi töötav sündmus on kortermajade festival ning millist rõõmu pakub koos lumememmede tegemine.
Täpsemalt siis Päästeameti strateegiakonverents “Kas mina olen valmis hädaolukorraks”. Esimest korda hakkasin mõtlema kui hästi ma ise valmistunud olen kui selle aasta Arvamusfestivalil olin kuulanud selleteemalist arutelu. Tänaseks on mul kodus mitme inimese toiduvaru vähemalt 7 päevaks + kõik muu sinna juurde kuuluv, sest skaudi ja kaitseliitlasena oman kõike vajalikku alates priimusest ja taskulambist, lõpetades tulepulga ja veefiltri ehitamise oskusega. Ainuke asi mis veel puudus, oli patareidel töötav raadio.
Kas sinul on kõik vajalik olemas? Vaata soovituslikku nimekirja Päästeameti kodulehelt.
Kes elab maapiirkonnas, oma majas, neil on arvatavasti kõige kergem. Puud sooja jaoks olemas, kaev veega olemas, leidub kartulit ja muud toitu. Kortermajades ja suurtes keskustes seevastu palju raskem, sest kui sa pole valmistunud, siis sõltud pea täielikult infost. Kuidas sa infot aga toidu, transpordi või vee kohta saad?
Kui peaks esinema mingil põhjusel päevi kestev elektrikatkestus, siis:
- sul puudub kraanist vesi
- suure tõenäosusega puudub ka toasoe
- mobiiltelefon ei tööta, telekas ei tööta, netti ei ole
- bensiinijaam ei tööta, kütust ei saa
- kanalisatsioon ei tööta
- poed on kinni
- jne.
Oled sa mõelnud neile stsenaariumitele, et kuidas hakkama saada. Kuhu minna. Fakt on, et mida suurema ulatusega hädaolukord, seda kauem läheb aega, et riik või omavalitsus appi jõuab. Valmis tuleks olla kuni nädalaks ajaks. Mis iganes- torm, lumesadu, rike elektrijaamas, kõike võib juhtuda ja kindlasti ka juhtub meie elu aja jooksul. Küsimus on kuna, kus ja kui suures ulatuses.
Siinkohal on ka oluline, milline suhe ja läbisaamine on oma naabrite ja ümberkaudsete inimestega. Kuidas teineteist toetakse, kellel on mida jagada ning kas minnakse appi ka neile kes seda vajavad- vanurid, liikumisraskusega inimesed jne. Selles on meie kortermajade festivali, lumememmede, teeme ära jne võlu, et koostehtu valmistab meid ette üheskoos rasketel aegadel hakkama saama. Kuid ärgem unustagem, et esimese asjana peab iga üks ise hakkama saama ja kunagi jõuab ka riiklik abi sinuni.
Istudes saalis tuli ka üks mõte, mille loomulikult esinemise lõpus välja käisin. Kujutan ette, et seda teemat on inimestele võimalik päris huvitavalt seletada. Läbi õppuse. Mitte, et keerame vee ja elektri kinni. Pigem otsime igast majast vabatahtlikke, kes on nõus paar päeva toimetama mängult tingimustes, et neil ei tule kraanist vett ja elektrit ei ole. Olukorra läbimängimine võib olla põnev- kaasame Kaitseliidu ja näiteks keedame õues katlaga vett. Jäädvustame emotsioonid ja kogemused. Käime iga pere juures ja uurime milline on nende valmisolek, kas nad teavad kust mida ja kuidas saab kui midagi juhtub jne. Ilmselgelt on siin vaja kaitseliidu, naiskodukaitse, kohalike kaitseliitlaste ja veel paljude teiste abi. Selline läbimängimine:
- oleks huvitav
- läbi praktika paneks paljusid tõsiselt mõtlema ja tegutsema
- vallavalitsus ja päästemaet saaks palju infot mille järgi oma plaane teha
- inimestel tekib teadmine kuidas paanikasse satumatta käituda
- tulevad välja meie nõrgad kohad, mida saame parandada
Kui keegi arvab, et teeks ära, siis andke märku. See oleks põnev, õpetlik ja esmakordne ja pärast seda võivad Väätsa inimesed ka teisi õpetamas käia 🙂
Türgi hariduse tehnoloogiliste uuenduste ja pulma uurimisest
Viimasesse nädalasse mahtus Türgi haridussüsteemi kompamine, õpetamisel kasutatava tehnoloogiaga tutvumine, kultuur, suurepärane toit, uued tuttavad ja isegi üks pulm. Väätsa kool ja vallavalitsus on aastaid rahvusvaheliste projektide raames enda silmaringi täiendanud. Seekordne projekt keskendub hariduses tehnoloogia rakendamisele, partnerriigiks on Türgi, rahastajaks Archimedes (Erasmus +) ja eestvedaja õpetaja Anneli Tumanski. Projekti järgmises etapis toimub õpetajate vahetus kahe riigi vahel.
Põhi- ja keskkooli elu rikastab riiklik programm Fatih, mis on siis midagi meie Tiigrihüppe taolist. Projekti raames on kõigis Türgi koolides olemas kaasaegne kiire interneti võrk, sadade LAN kaablite ja wifi võrkudega. Eesti hakkab seda sammu tegema järgneval kolmel aastal. Igas klassis on lisaks tavatahvlile, markertahvlile ka smartboard. Kolmanda kooliastme õpilastel on kõigil tahvelarvuti, mis kooli lõppedes neile päriseks jääb (Väätsa vallas on sama süsteem tahvelarvutitega olnud kuni selle õppeaastani).
Õpetajatel ja õpilastele on loodud keskkond EBA, see sisaldab suurel hulgal õppematerjale, võimaldab neid üles laadida ja samuti ise luua (Eestis vb sarnane asi on Koolielu.ee, kuid teise loogika järgi ). Paljud õppematerjalid on riigi poolt tehtud. Tõsi, ka Eestis on taolisi pdf raamatuid, kuid meie kogemus ütleb, et digitaalseks õppeks on sellest vähe. Raamat, kui see on digiversioonis, peab olema interaktiivne. Samas on neil rohkem, töövihikuid, video- ja mänguõppematerjali ja seda päris huvitavat. E- kool ise on sellest süsteemist eraldi.
Nõrgaks kohaks saab tuua EBA süsteemi jäikuse. Hea on, et kõik on ühte kohta koondatud, kuid kui riiklik süsteem ajaga kaasas ei suuda käia, siis on terve riigi koolidel pidur peal. Näha oli, et nö ülevalt alla tulnud õnnistus ei rakendu igal pool kergelt (sama ka Eestis). Kasutati küll nutivahendeid ja digitahvlit, kuid töövõtted olid täpselt samad mis paberil, seega ei toimunud mingid efektiivuse, huvi vms muudatust õppetöös.
Nägime koole, kus püüti tehnoloogiat õppetöösse tõsiselt rakendada, ja neid, kus see tundus võimalusena, mida ei osatud hinnata ja kasutada. Kuigi pea kõik türklased on nutitelefoni inimesed, seda ka õpetajad, igas vanuses, on pigem puudu metoodikatest ja oma avastuste jagamisest. Kuidas olemasoleva tehnoloogiaga saavutada tõesti paremaid tulemusi.
Izmir`i ülikoolis oli meil üsna aus ja avatud vestlus õppejõuga, kes vastutas õpetajate koolitamisel tehnoloogia poole eest. Tema tööd ei takistatud, vaid lubati kõike teha, kuid nö suunist ülevalt alla, et tulevaste õpetajate üheks pädevuseks digipädevus teha, polnud.
Seega õpetajaõppes puudus tehnoloogia pool. Neil pole isegi ligipääsu süsteemile EBA või Fatih, mis näitab, et Eestisse ka läbi praktilise elu valusate kogemuste tulnud teadmine, et digivahendite kasutamiseks on vajalik õpetajate õpe ja täiendõpe, nende toetamine jne, veel pole. Koolitused õpetajatele küll on, kuid pigem seadmete kasutamiseks, mitte sisulisemaks.
Türgi riiklik õppekava on ka paindumatum kui Eestis. Meil on kirjeldatud kuhu jõuda tahetakse ning milline tee sinna jõudmiseks valitakse, on suuresti iga kooli teha. Saadud kogemusele tuginedes saab väita, et see on digipöörde õnnestumiseks oluline.
Kokkuvõtvalt tundus mulle, et kuigi üks riiklik keskkond, kus kõik asub ühes kohas, on hea, ei ole Eesti valitud suund kuigi halb. Õpetajad ei sõltu nii väga riigist ja uute võimaluste avanedes on meie haridussüsteem paindlikum ning kohaneb kiiresti.
Küll aga tundub Eestis praegu liiga palju võimalusi olevat ning ehk aja jooksul kogu digiõppe pool korrastub nii, et kasutusse jäävad maakondade, aine valdkondade või koolide kaupa kindlamad programmid ja keskkonnad. Nii väheneb õpilasel vajadus uue keskkonna kasutamiseks oma aega kulutada ja saab rohkem õppetööga teha. Tõestust saime ka sellele, et omavaheline koostöö ja parima praktika jagamine on oluline ning seadme olemasolu teadmata kuidas seda rakendada on igas riigis raha raiskamine.
Türgi õpetaja palk on meie omaga sama, selle täpset ülesehitust ei jõudnud uurida. Kuid õpetajatel oli keskmiselt 35 kontakttundi, mis on suhteliselt suur koormus ja jätab väikese ruumi ettevalmistuseks või enese arendamiseks. Eestis võib sama väita, kuid riikide vahe on selles, et meil on inimesi vähem ja rahvastiku vananemisega vähemaks jääb, neil on töötajate ülekate aga väga hea.
Ma ei taha ette tormata ja rääkida mida Väätsal selle projekti raames teeme või teha saame. Enne mune ja siis kaaguta! Küll aga mõned mõtted meil on lisaks sellele, et enda sihtide mõistmine läks palju selgemaks. Väätsa õpetajad ja kooli direktor kindlasti suudavad minust tunduvalt rohkem siin võimalusi näha.
Muide, projekti raames täitsid küsimustikud Türgi ja Väätsa õpilased, õpetajad ja valla töötajad. Järgmine küsimustik peaks tulema aasta pärast, kuid juba praegu andis see mõtteainet, mida IKT arengukavas silmas pidama peaks.
Izmiri ülikool 70 000 üliõpilasega tegeles täpselt asjadega, mis meil Väätsal ka teemaks – energiatõhusate hoonete ehitamine, taastuvenergia (päike ja biomass). Vaatame täpsemalt kuidas läheb, kuid esialgse kokkuleppe ühe mõtte osas tegime ning kui detailsem info neile saadetud, siis näeb, kas on ühisosa ühe teadusprojekti algatamiseks.
Pulma sattusime tegelikult juhuslikult, ühe õpetaja nõbu abiellus ja meil õnnestus natuke seda toredust nautida (alla 200 inimese pulm see seal kindlasti ei olnud). Pulm kestis kaks päeva. Esimene päev oli traditsiooniliste tegevuste päralt. Teine päev oli söömine, seejärel tants sellise kaasaegse ansambli saatel ning siis õnnitlemise tseremoonia. Sellega ka pulm ca 23:00 ajal lõppes. Kinkida sobib noorpaarile kulda või siis raha. Antud juhul kavatseti näiteks auto soetada ja viisakas oleks ju seda suguvõsa toetusel teha.
Päevad olid tegelikult väsitavad, sest alustasime kella 8 ajal ja lõpetasime õhtusöökidega (ametlikud ja piisavalt pikad) kuskil 22:00 ajal. Pidevalt võõrkeelset infot analüüsida väsitab eriti. Kolmas päev oli raske, neljandal päeval ülikoolis aga ei saanud meist keegi eriti kergelt pihta tehnikale, mida esitleti.
Targa koolimaja lugu
Unistama peab, muidu ei tunne elus ette tulevaid võimalusi ära. Poolteist aastat tagasi mõtisklesime koos Väätsa kooli õpilastega tulevikukoolist – roboõpetajad, kliimaklassid jne. Täna on paljud unistused tehtud, mitmed tegemisel ja tulevikupilte on kuhjaga juurde tekkinud. Targa koolimaja mõte hakkas arenema mitmest täiesti erinevast mõttest ja on meie jaoks strateegiliselt oluline eesmärk, kui nii kuivalt üldse sellise asja kohta öelda võib.
Kui ühel väikesel vallal saab miski olla tugevaks arengumootoriks, siis on see kindlasti kool. Väga hästi sobib selleks näiteks põhikool. Rahvastiku vananemise jutt paneb varsti vist kõigil pea valutama, kuid see on üks oluline ajend, miks kooli nii palju panustama peab. Käes on elu läbi õppimise aeg – mida targem on inimene, seda keerulisemat tööd suudab ta teha ja seda kõrgem on tema palk. Väätsal peavad õppima kõik- lapsed, õpetajad ja lapsevanemad, see on tulevikuks õnnelikuma elu garantii.
Täiskasvanuõppe ja põhikoolini ma oma blogipostitustes jõuan tulevikus. Renoveerimine on sellel teel esimene ja oluline samm. Hästi lihtsalt öeldes on meie plaan järgmine – koondame teadmised ja oskused kõrgkoolidest, ettevõtetest ja elanikelt kooli ning jagame siis selle mööda valda vastavalt vajadusele ja huvidele laiali.
Koolimaja kui sõber
Hetkel on Väätsa Põhikool energiatark, sest targa koolimaja projekti hakkame alles ellu viima koos Tallinna Ülikooliga. See kujutab endast õpikeskkonna analüüsimist läbi keerulise tehnoloogia ja lähtuvalt tulemustest siis õppetöö parandamist (meie jaoks), teadlased arendavad edasi tehnoloogia ja pedagoogika suhteid. Minu jaoks on lõplik eesmärk koolimaja, mida on võimalik õpetada õpilasi ja nende vajadusi tundma ning millele iga õpilane saab anda ülesandeid. Maja kui sõber. Kes on huvitatud kaasa lööma, andke teada, kasvõi teisest maailma otsast!
Üldiselt on koolimaja puhul arvestatud tõsiasjaga, et tehnoloogia ja veel mõnes küsimuses kipuvad tänapäeva noored koolist kiiremini arenema. Seetõttu peab nii hoone kui õpetajaskond pakkuma õpilastele võimalust kooli ise muuta. Täpselt nii nagu Tallinna Ülikooli digiprofessor Mart Laanpere ütles- tänapäeval tuleb anda õpilastele võimalus õpetada.
Energiatark koolimaja
Eesti- Šveitsi koostööprogramm kohustab hoone energia liikumist monitoorima, mille koolihoone puhul laiendasime õpilaste võimaluseks. Peale selle, et päikesepaneelid ja tuulegeneraator elektrit toodavad ja selle tekkimist ning kasutamist saab jälgida, on energiakulu info samuti õpilaste käsutuses. Kaks klassi on sellisesse peensusesse timmitud, et iga pistikupessa pistetud seadme energiakulu on näha. Samuti näiteks ventilatsiooni reageering õpilaste arvust tekkinud CO2 taseme muutusele ruumis. Hoone ise on hea soojuspidavusega, maksimum, mis tänapäeval teha on võimalik.
Kõiksugu andmeid tekib energia liikumise kohta nii palju, et võid neid füüsika tunnis või ülikooli teadustöös kasutada. Meie lootus on, et Väätsa lapsed õpivad osaliselt energiasäästu loogikad ära igapäevase koolielu jooksul, selleks eraldi tunni aega kulutamata.
Liikumine vahetundides
Diginatiivid, nii nagu soomlased tänaseid digiajastu lapsi nimetavad, keskenduvad vahel liialt palju IKT võimalustele. Seetõttu on vahetunnis liikumine tähtis ja oluline on, et selleks leidub ka ohtralt võimalusi. Püüdsime nii palju mõtteid kõikjalt kokku koguda kui võimalik. Tulemuseks on ripptoolid, ronimissein, ronimisköied, hüppamise võimalused ja kõiksugu mängud. Minu lemmik on lintmööbel, spetsiaalselt arhitektuuribüroo b210 poolt Väätsa jaoks leiutatud. See on mõeldud turnimiseks, mängimiseks ja samas ka õppimiseks. Teisel korrusel täidavad seda funktsiooni 40 rahvariidevärvi kuubikut Eestietno.ee panusena.
Vahetunnid õues on populaarsed rohkem Soomes, kuid paljud koolid ka Eestis püüavad seda võimalust kasutada ja seda igal aastaajal. Selleks on algklassidel nüüd eraldi sissepääs koos avatud garderoobiga.
Digimaailm
Kahtlemata kuulub mu südamesõprade hulka digilabor ja selle kõrval asuv klassiruum, kuhu neid digivahendeid kinnitada saab. Digilaboris asub edaspidi kogu kooli robootika ja kõik muu keeruline koos 3D printeritega. See peaks kujunema üheks kohaks kus katsetatakse, leiutatakse ja programmeeritakse. Veel leiab klassiruumist väljaspool programmeerimise ja muu leiutamise jaoks mõned wifi pirnid valgustid ja värvid, mida saad juhtida nutivahendi äpi abil või siis näiteks ehitada endale digilaboris puldi (nii nagu kooli direktor erialasest huvist kõige kiiremal kolmisööl enne koju minekut tegi). Siinkohal suured tänud HITSAle, kelle abiga suur hulk digivahendtitest soetatud on.
Koolist leiab teatava koguse ekraane, tahvleid ning loomulikult suurepärase mitmetahulise internetivõrgu. Kaableid on veetud laiali rohkem ja juba ette mõeldud sellele, et tulevikus võib olla asjade internetti ühendatud ka gloobus või labori külmkapp.
Vana uueks renoveerimise võlud
Kui koolimaja projekteerisime, siis ostsisime ideid. Mäletan, et käisime ühel arhitektide konverentsil mille teema oli tulevikukool. Tähtis mees kaugest riigist seletas, et tegelik väljakutse on see, kuidas muuta olemasolevad hooned tänapäevaseks, mitte uue hoone ehitamine kus saad teha kõik nii nagu soovid. Aga.. see ei olnud tema esinemise teemafookus, vaid ikka uue maja ehitus. Seega otsisime ja nuputasime ise.
Kõik mis väikese raha eest sai avaraks muuta, see ka selleks sai. Valgust on majas palju rohkem ja põhitoon helehallile lisaks kaunid pastelsed värvid. Kadri (b210) soovitatud värvid värvikaardil panid pikaks ajaks kahtlema, kuid täna võib selle kõige üle väga rahul olla. Tasub spetsialiste usaldada.
Ideid aga andsid meile eelpool mainitud arhitektid büroost b210, minu sõbrad ja tuttavad (näiteks Ott ja Eimar), teiste koolide direktorid ja õpetajad, meie enda õpetajad ja õpilased, “VUNK liikuma panev kool” FB grupp, HTMi inimesed (näiteks Kristel Rillo) jne.
Ehitusprotsess
Möödunud aastal valmis meil eakate kodu- uus liginullenergia näidishoone. Ehitus läks nagu lepasereega. Seevastu kooli renoveerimine oli väga keeruline protsess, õnneks oli olemas kaks olulist ehitusvaldkonna inimest- vallamajast Heigo ja omanikujärelvalve Jüri.
Mõistes, et eelpool mainitud rahastusprogrammil tekivad rahalised ülejäägid, lasime koostada põhikooli energiatõhususe eelprojekti enne 2015. aasta suve. Meil läks õnneks ja saime rahastuse energiatõhususe suurendamiseks- katuse ja fasaadi renoveerimine, kütte ja ventilatsioonisüsteem. Elektrisüsteemi ja sellest tuleneva siseviimistluse plaane tookord ei olnud. Poole ehituse ajal oli võimalik programmist elektrisüsteemidele raha juurde taotleda ning valla võimalused investeeringuteks paranesid. Olin teinud mitu versiooni ehituse valikutest volikogule valmis koos võimalike maksumustega. Valmidus osaline siseviimistlus teha oli välja kalkuleeritud. Volikogu selge otsus oli, et kui teeme, siis teeme kõik korda.
See tähendas, et poole ehituse pealt hakkasime kontseptsiooni koolile looma ja kuna september ning projekti lõpp lähenes, samas ka kohe ehitama. Lõppkokkuvõttes oli ühel objektil kaks ehitajat, hoonel kaks arhitektipunti ning meie oma ideedega, mis iga nädal järjest arenesid. Väljakutse kõigile, sest sisuliselt oli kogu protsess tagurpidi- ehituse edenedes edenes ka nägemus, mida soovime saada. Ei soovita kellelegi, kuid õppetunnina superkogemus.
Tänusõnad
Lõpetuseks aga tänusõnad. Tänan õpilasi, sest nemad on selle kooli inspiratsiooni allikaks. Tänan MKMi töötajaid Madis Laanistet ja Mari Lossi, eriti veel Mari, kes loeb meie aruandeid ja kellega kõige rohkem suhelda tuleb. Loomulikult Šveitslasi ja teisi ministeeriumite inimesi, kes kõik rahastuse poolega seotud on. Tänan õpetajaid, kes pool aastat mõisas tegutsesid ja vajalikul hetkel kasuliku kriitikaga esinesid. Eriti tänan neid õpetajaid, kes asjasse panustasid oma suuremate ja väiksemate mõtetega. Kooli juhtkonda, kes kogu protsessi õnnelikult lõpuni juhtis, eriti direktorit, kellele langes osaks tohutu töökoormus (PS! suvel ära jäänud puhkuse osas leiame lahenduse!). Ehitajaid ning vallavolikogu! Nüüd ootame tuult… sest tuulegeneraator tahab 7 m/s saada.
Kõige tähtsam aga on, et õpilased oleksid rahul!
Kuhu edasi Järvamaa, Väätsa ja Reopalu?
Kuigi selles postituses tuleb juttu Väätsa valla Reopalu külaelanike soovist Paide linnaga liituda ja sama soovi on avaldanud ka kolm Kareda valla küla ning paljud Ambla külad hoopiski Lääne- Virumaale minna, on Järvamaa haldusreformis palju olulisemaid teemasid, mis ootavad nii maavanema kui elanike tähelepanu ja küsimusi.
Teatavasti järgneb haldusreformile riigireform, mille käigus lubatakse küll maakonda tuua mõni riigiasutus, kuid maavalitsus koos maavanemaga saab ajalooks. Kaheteistkümnest omavalitsusest saab tulevikus kolm ja seega on täna küsimärgi all ka omavalitsusliidu tulevik. Kes ja kus tegeleb maakonna arengu eestvedamise küsimustega, mis reeglina on omavalitsuste piire ületavad?
Reopalu dilemma
25. augusti volikogu istungil andis Reopalu küla esindaja Väätsa vallavolikogule üle 62 Reopalu elaniku soovi (vt www.vaatsa.ee “haldusreform”) liituda Paide linnaga. Reopallu on registreeritud 126 elanikku.
Volinikud korraldasid kohtumise Reopalu elanikega, et arutleda põhjuste üle ja uurida, mis läheb siis halvemaks või paremaks. Kohtumisel osales 8 volinikku ja 18 Reopalu elanikku, kellest 14 soovis Paidega liitumist.
Kõlama jäid hirmud, et teenused lähevad Türiga ühinemisel halvemaks, jutuks tuli laste huvitegevus ja bussitransport (selle teema lubasin Käru ja Türiga tõstatada, et oleks Paidesse sõit tasuta). Huvitegevuse osas oli hirm asjata, sest läbirääkimistel on huvitegevuse punkt Väätsa jaoks oluline olnud. Uue Türi valla tekkimisel läheb Väätsa laste osalemine Paide ja Türi muusika- ning kunstikoolis odavamaks, sest vahet ei ole millises omavalitsuses sa elad, edaspidi hüvitab vald sedavõrd suure osa kohamaksust, et ka väätsakad maksavad sama väikse tasu kui Paide elanikud.
Reopalu peamine probleem on veetorustiku vahetamine ja pärast Röa küla rekonstrueerimistöid on Reopalu kõigis arengukavades järgmine investeeringu objekt Väätsa valla jaoks. Pärast nende teemade rääkimist ei olnud volinike küsimusele, et mis siis halb on või hea, rohkem “ära tehtavaid” väljakutseid. Pigem tunti, et Paide asub lähedal ja loogiline oleks selle osa olla. Argumendile, et eluaeg olen Paide teenuseid kasutanud, tahaks oma maksud sinna anda, leidsime vastu, et see on rohkem Paide linna argument kui Reopalu oma. Pealegi saavad kõik Reopalu elanikud oma maksuraha eest ka vastu – elekter, teed ning nende korrashoid jne.
Volikogul, kes hakkab elanike soovi kaaluma, on järgmised küsimused, mida tuleb arvesse võtta:
- Reopalu on Türi ja Käruga ühinemise üks oluline osa, Türil ja Kärul on õigus soovida seni läbiräägitus muudatusi teha pärast Väätsa muudatusi
- OÜ Väätsa Soojus võib õigustatult soovida vee- ja kanalisatsioonitorude ning reoveepuhasti müüki Paidele või ASile Paide Vesi (summa ca 40 000 eurot). Samuti peaks Väätsa volikogu veenduma, et Paide linn, st AS Paide Vesi teeb vajalikud rekonstrueerimistööd Reopalu torudes ja reoveepuhastis lähiaastatel (võib tähendada AS Paide Vesi investeeringuplaanide muutmist, ASi omanikeks on teised omavalitsused peale Paide). Omaosalus ca 50 000 eurot.
- Reopalu küla lahkumine võib mõjutada võimaliku preemiaraha 500 000 eurot saamist, see omakorda aga seni läbiräägitut ja kokku lepitut. Selle tõttu võivad jääda Lõõla, Piiumetsa, Venevere, Väätsa jt külad ilma investeeringutest teedesse. Kas ühe osa valla inimeste elutingimuste parandamine või teise osa vallaelanike tundelise poole parendamine?
- Vastavalt seadusele on omavalitsusel kohustus pakkuda nö teenuseid. Seaduse täitmiseks ja inimeste parema elu toetamiseks on Väätsa vald renoveerinud spordihoone, ehitanud eakate kodu ja koolimaja. Selleks on võetud laenu, teades milline on laenu tagasimaksmise võimekus. Reopalu lahkumisega liigub ära umbes 150 000 eurot maksuraha aastas, mis võib isegi laenude tagasimaksmise raskeks muuta. Volikogu otsustada ongi, kas elanikega peavad kaasa liikuma ka nende jaoks võetud kohustused ca 100 000 eurot või jäävad need ülejäänud vallaelanike kanda.
Siin toodud küsimused ei ole numbrid ja tehniline pool nagu need tunduda võivad – see ongi omavalitsuse mõistes inimeste igapäevaelu – kool ja laste arenguvõimalused, puhas joogivesi, korras teed, tervislikud eluviisid jne. Seni on Väätsa volikogu Väätsa kui terviku huvisid kaitsnud nii igapäevastes küsimustes kui läbirääkimistel. On olemas üksikindiviidi, grupi ja terve kogukonna heaolu, mis kõik on suures pildis omavahel seotud. Leppisime kokku, et edaspidisteks otsusteks peame saama Paide linnalt kinnituse eelpool loetletud kohustuste ülevõtmiseks. Pärast seda arutab reopalulaste soovi Väätsa volikogu.
Järvamaa areng haldusreformis
Olukorras, kus maavalitsus kaob ja omavalitsusliidu tulevikku me täpselt prognoosida ei oska (arenduskeskus on üks kindlamaid asju õnneks, mis meile arvatavasti jääb), on vaja tagada ülemaakondlike teemade edasiliikumine. Minu nägemuses peaksid need väljakutsed kajastuma ühinemisteemades. Kui ühinemislepingusse kirja pole pandud, siis vähemalt uutes arengukavades.
Maakond on tervik, siin on palju erinevaid nägemusi, mille taga inimesed. Siin on vaja otsida ühisosa, inimesi kokku tuua ja hoolitseda, et teemad kannaks. Eelkõige peaks ühendaja rolli kandma maavanem, kelle ülesanne oleks hoolitseda, et ei ehitataks piire valdade ja linnade vahele – ei kisutaks teineteiselt vägivaldselt külasid ja inimesi, vaid mõistetaks, et nagu seni, on kõik sama hästi ja veel paremini võimalik ka tulevikus.
Jätkuvalt on Järvamaa üks olulisemaid väljakutseid töökohad – seda eriti tulevikus. Kuidas ettevõtjatele jätkuks häid töötajaid, kellel vastav haridus ja oskused. Kuidas inimestel oleks tööd, mille eest makstakse väärilist palka. Kuidas tuua riigigümnaasiumi loomist toetama kõik omavalitsused (ka need kellel omal keskkoolid)? Kuidas kutsehariduskeskuses rohkem tulevikuerialasid oleks? Mismoodi arendada täiskasvanuõpet? Kuidas kogukonnad oleksid elujõulised ja kõik haiglateenused säiliksid?
Väätsa poolt oleme kõik need teemad tõstatanud Türi valla moodustamisel, oleme olulises kokku leppinud ja kõik see kajastub kindlasti ka uues arengukavas, mida hiljemalt järgmise aasta alguses tegema hakkame.
Türi kihelkonna taasloomine
Väätsa, Käru ja Türi valla ühinemine viiks lõpule kihelkonna taasloomise, millega tegid algust 2005. aastal Türi linn ning Türi, Oisu ja Kabala vald. Käru pole ajalooliselt Türi kihelkonna osa olnud, kuid võtkem seda kompromissina Vahastu puudumise eest, mis meitelt Raplamaale kunagi suunati. Pealegi, kes Käru vallas käinud, see teab, et väike, kuid tubli, korras, kaunis ja palju tehtud selles vallas.
Reopalu
Augusti lõpus andis Väätsa valla Reopalu külarahva esindaja Väätsa volikogule üle Reopalu elanike soovi Paide linnaga liituda. 116 Reopalu registreeritud 16+ elanikust oli alla kirjutanud 62 Reopallu registreeritud elanikku. (pöördumine on leitav Väätsa valla koduleheküljel menüü “haldusreform” alt). Rahvakoosolekuid on Väätsal tehtud aasta algusest alates, samuti volikogu istungeid, kus isegi Paide linnapea ja Türi vallavanem rääkimas on käinud. Järgmisel kolmapäeval algab haldusreformi teemaline tuur mööda Väätsa külasid (enamus aegu veel täpsustamisel), esimesena arutlevad Reopalu inimesed ja Väätsa volikogu liikmed Reopalu elanike soove ja mõtteid kell 18:30 koguduse hoones.
Mis Reopalust saab, on Väätsa vallavolikogu otsustada. Kaalukausile asetatakse Reopalu elanike soovid ja tunded ning Väätsa ajalooline terviklikkus ja kogukondlik kokkulepe. Kogu haldusreformi protsess on seda keerulisem, et kõigi elanike soovidele vastu tulles peaks Väätsa volikogu valla tükeldama ja lõpetama Väätsa kui sellise. Seda loodetavasti keegi ei taha. Samas peab inimeste soovidega arvestama, tunnetades piiri, kus hakkab ühtede soov teiste elu vastupidises suunas mõjutama.
Vallavalitsusele on volikogu aga andnud ülesande valmistada ette Türi ja Käru vallga võimalik ühinemine. Arutelud on jõudnud sinnamaale, kus ühinemislepingud kõigi oma lisadega läbivad septembri lõpu volikogudes esimese lugemise ja avaldatakse ametlikult elanike arvamuste kogumiseks (leping on leitav Väätsa valla kodulehelt, menüü “haldusreform” alt).
Ajalised raamid
Vastavalt seadusele peab leping olema valikustatud vähemalt 3 nädalat, see tähendab 23. oktoobrini. Seejärel toimuvad volikogude istungid arutamaks laekunud ettepanekuid. Rahvahääletuse varjaseim nädal on 7- 13. november. Pärast seda on ette nähtud vaiete esitamise tähtaeg ning seejärel kas novembri lõpus või detsembri alguses kogunevad volikogud kinnitavad rahvahääletuse tulemused ning otsustatakse haldusterritoriaalse korralduse muutmine või mittemuutmine.
Ajakavast on näha, et kuigi maakonnas on kõlanud arvamusi, et aeg tuleb maha võtta, liigselt kiirustatakse jne, ei anna haldusreformi seadus ja valitsuse määrused oma tähtaegadega enam mingeid võimalusi. Alles juunis tundus olukord teine olevat, sest siis ei olnud seadust ega teisi otsuseid mis meid täna kannustavad tempot hoidma.
Mitmed omvalitsused on riigikogu otsuse kohtusse kaevanud ja nii ootabki terve Eesti 1. oktoobrit kui võib selguda tõsiasi, et sundliitmine pole kas ajalise raamistiku tõttu või mitte piisavalt põhjendatult võimalik. Hõiskamiseks pole põhjust kellelgi. Vastuolu korral saadetakse seadus Riigikogule ülevaatamiseks ja arvatavasti korrigeeritakse see põhiseadusele vastavaks. Küll aga tekib palju segadust ja kindlasti leidub selles ka kannatajaid. Tegelikult on suur hulk omavalitsusi palju tööd teinud ja terve aasta sisuliselt ühinemisteemadele pühendanud. Lugeda kokku need töötunnid, siis võiks seda suuremahuliseks üleriiklikuks raiskamiseks nimetada.
Kogukonnakogu
Ühinemislepinguga oleme kokku leppinud Väätsa ja Käru territooriumile kogukonnakogude loomise, kuhu kuuluvad tulevikus külavanemad, volikokku kandideerinud ja erinevate huvirühmade esindajad (eakad, noored, ettevõtjad jne). Kogukonnakogu teeb ettepaneku Väätsa ja Käru esindajate määramise volikogu kõigisse komisjonidesse, et ei juhtuks meie piirkondade kõrvale jäämine valla juhtimisest. Samuti saab kogukonnakogu anda vallavalitsusele omapoolsed nägemused vajaminevatest sammudest valla juhtimisel.
Tasapisi vananeval ja kahaneval Järvamaal on üheks võtmeküsimuseks kindlasti kogukondade ja elanike, mitte ainult kaasamine, vaid tegelik osalemine omavalitsuse elu korraldamisel. Ühtepidi on see raha kokkuhoid (ma ei pea silmas rahvamaja üleandmist MTÜ-dele), sest iga inimese looming ja panus on unikaalne ning sellel on ajaliselt või rahaliselt mõõdetav väärtus (tihti ka hindamatu), mida ükskõik kui palju ametnikke ei suuda kunagi asendada. Teisalt elab tihedalt omavahel seotud omavalitsus kergemalt üle kõik raskused ning suudab tekkiva sünergiaga astuda suuri samme.
Kolm eesmärki Järvamaa haldusreformile
Mul on suurepärane võimalus istuda kahe suuna- Paide ja Türi, läbirääkimiste laua taga. Paides läheme kohati detailidesse ja püüame kaardistada kõike mis toimub, Türil alustasime teineteise võrdlemise, konfliktikohtade kaardistamisega, järgnevalt püüame igas valdkonnas eesmärgid kokku leppida.
Läbirääkimiste stiili määrab suhtumine omavalitsuse juhtimisse. Praktikute koolkonna võib jagada kaheks. Ühed panevad rõhku heas mõttes bürokraatliku süsteemi lihvimisele, teenustele, kättesaadavusele ning korrapärasusele. Teised vaatavad rohkem tulevikku ning püüavad ellu kutsuda muudatusi ja keskenduvad masinavärgile vähem. Uue omavalitsuse moodustamisel on mõlemad lähenemised olulised, kindlasti ei saa me aga lähtuda ainult süsteemide ühildamise vajadusest, nii jätame probleemid tähelepanuta. Muutuste hetk on suurepärane võimalus seada ambitsioonikaid eesmärke, mis tavapärastes tingimustes esile ei kerki.
Siinkohal pakun välja Väätsa poolt vaadatuna nägemuse, kuhu poole uus Paide või Türi kihelkond püüdlema peaksid.
Meil on viimane aeg mõelda meetmetele mis aitavad lahendada elanikkonna vananemisega seotud muresid. Probleemid, mis selle pealtnäha igava protsessiga kaasnevad, on väiksem maksutulu ja seega vähem investeeringuid ning omavalitsuste piiratum teenuste pakett. Ettevõtjate tööjõupuudus ning oht tegevus lõpetada või Järvamaalt minema kolimine. Kõik see mõjutab siin elavaid inimesi- kas meil on tulevikus tööd ja kui kõrge on palk, kas teed on talvel lumest puhtad ja kas naabermajas keegi veel elab.
Esimene eesmärk- parem haridus, rohkem oskuseid. Järvamaal on haridusega kolm väljakutset: esiteks on meil Eesti keskmisest rohkem põhiharidusega inimesi kes saavad väikest palka. Teiseks on meil suur hulk inimesi, kellel on erialane haridus, kuid elu muutub ja tööturg ei vaja enam nende oskuseid. Kolmandaks on meil arvestatav hulk inimesi kes võiks omandada uusi teadmisi, kuid pole sobivat pakkumist ja valikuvõimalused on piiratud.
Edukuse loogika on lihtne- mida parem haridus, seda keerulisemat tööd suudab inimene teha, mida keerulisem on töö, seda kõrgem palk. Olukorras, kus kümne aasta pärast laekub Türi vallas vananemise tõttu ca 500 000 eurot vähem maksuraha, on maksulaekumiste vähenemise vältimiseks parim mõeldav võimalus kõrgemat palka saavad inimesed.
Suurimat mõju palganumbrile pakub info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna teadmiste edasi andmine. Tänapäeval on kõik seotud IKT teemadega, seetõttu ei oleks vastavad koolitused kuidagi raiskamine, vaid võimaluste avardamine. Kui 100 inimest õpiks selgeks 3D printeri kasutamise, mis tegelikult on lihtne ja tohutute võimalustega, siis vähemalt viis neist peaks suutma kohe saadud teadmiste abil oma elatustaset tõsta.
Muudatused hariduses avarduvad pika aja jooksul, kuid on suurima kasuga investeering. Laste kõrval on vaja koolidesse tuua täiskasvanud. Hea võimalus on selleks kasutada maakonnas olemas olevate põhikoolide ja gümnaasiumite võrgustikku või kutsehariduskeskust.
Teine eesmärk- tervena elatud eluaastate tõstmine. Minu eakaaslaste pensioniiga algab 70- 75 aasta vanuselt. Kuna maksumaksjaid on tulevikus vähem ei ole riigil raha pensionite maksmiseks. Me peame kauem tööl käima ja seetõttu on oluline kas ja kui palju meie tervislik seisund seda võimaldab.
Praxise andmete põhjal läheb täna enne pensioniiga pensionile 40% meestest ja 30% naistest. Kui selline trend jätkub ei ole tulevikus Järvamaa ettevõtjatel töökäsi kuskilt võtta. Arvestades, et pensionäride arv hakkab aasta- aastalt jõudsalt kasvama, sööks taoline olukord augu sisse ka meie pensionifondi.
Seades eesmärgiks tervena elatud aastate tõstmise, avanevad uued horisondid- toitumisharjumused, sotsiaalvaldkond kui inimese tervemana hoidmise võimalus, vajadus suurendada vaesema elanikkonna sissetulekuid, tervishoiuteenuste kättesaadavus, eakate ja noorte sportimisvõimalused, liikuma panev elukeskkond jne.
Kolmas eesmärk- innovatsioonivõimekuse loomine ehk Järvamaa arengumootorid. Mõtlen siinkohal kogukonna suutlikkust olla innovaatiline ja uut väärtust luua, üksikuid vägagi innovaatilisi ettevõtteid meil on nagu näiteks Paide Masinatehas.
Innovatsioon on millegi uut moodi tegemine, mitte nipet- näpet, vaid märgatava tulemusega. Pean õigeks, et meil, poliitikutel, tuleks olla julgemad ning mitte niisama masinavärgi eesotsas tiksuda, vaid julgeda katsetada, muuta ja seda suurelt. Vastasel juhul jäämegi ootama kuna see riik ükskord tuleb Järvamaale rikkust tooma.
Rääkides aga kogukonnast laiemalt, vajame arengumootoreid. Esimene suurepärane võimalus avaneb riigigümnaasiumi, kutsehariduskeskuse ja ettevõtjate sümbioosis. Muutused ja uuendused vajavad teadmisi, need asuvad reeglina õppeasutustes. Ettevõtjatel on kogemused ja vajadused, mis võiks olla selle sümbioosi kiirendiks.
Heaks näiteks on kunagise Arengufondi juhi Ott Pärna poolt ammu üles visatud mõte, et miks Türi või Paide ei võiks olla droonide linn. Droonide müük rohkem kui kahekordistub aastaga, järjest rohkemaid teenuseid osutatakse õhust ning vajadus näiteks Türi suuruse linnalise katsekeskkonna järele on olemas. Ilma tarkade inimesteta aga katseid ei tehta, oskuslikult kombineerides on võimalik seda tarkust ümber jagada ja see omakorda tähendab raha teenimise võimalusi paljudele.
Innovatsioonist rääkides ei tohi ära unustada kodanikualgatust. Mõnikord peitub rohujuure tasandil palju häid ideid, mis läbi lihtsate asjade elukeskkonda uuendavad, käitumistavasid muudavad, need omakorda aga meelitavad juurde uusi elanikke ja loovad hinnalisi asumibrände.
Kuigi riigi tasandil tehtav haldusreform on vajalik, siis puuduvad sellel ambitsioonid, mis meie elu tuntavalt parandada võiksid. Samuti seisavad meil ees tõsised väljakutsed, millega Eesti rahvas viimati Põhjasõja ajal kokku puutus. Loodan, et need kolm eesmärki ei jää ainukeseks mis välja pakutakse ning protsessi käigus mitte ei teki ainult debatt sellest mis kadumas, vaid räägime sellest, mis tekib.
Ilmus Järva Teatajas 19.04.2016
Väätsa valikutest
Haldusreformi seadus on vastu võetud, Väätsa vallavolikogu asub lõplikku ühinemisvalikut tegema veel enne jaanipäeva. Legende, hirmujutte ja teadmatust on kogu selle ümber olnud piisavalt, seetõttu selgitan, mis muutub, mis jääb ja mis võiks olla aluseks valikute tegemisel.
Kuigi ühinemine on vabatahtlik, tehakse seda siiski sundliitmise hirmus. See tähendab, et paljudel ühinejatel pole tahet saavutada midagi uut, kutsuda ellu suuri muutusi, vaid nad püüavad säilitada kõike nii, nagu see on praegu.
Siit esimene ja ma arvan, et tulevikuarenguid silmas pidades oluline järeldus: õige haldusreform hakkab pihta pärast 2021. aasta kohalike volikogude valimisi, kui ühinemislepingute jõud raugeb ja tööd alustavad uued rahvaesindajad. Mida rohkem ja mida sarnasemad on ühinejad oma suuruselt, seda rohkem on oodata «üllatusi».
Oma tegeliku tipu saavutab haldusreform arvatavasti 2025. aasta valimiste järel. Neisse aastatesse jääb Eesti elanikkonna vananemise kõrgaeg, mis tähendab omavalitsustele väiksemaid maksulaekumisi, sundides otsima kokkuhoiukohti.
See on põhjus, miks Väätsa valla esindajad arutlevad ühinemisläbirääkimistel rohkem tuleviku, töökohade, hariduse ja selle üle, kust tuleb tulevikus raha. Õigem on öelda, et oleme püüdnud sellest rääkida, sest mitte kõik läbirääkijad ei soovi näha kümme aastat ette. Mõnele on lihtsam öelda, et me ei saa midagi teha, inimesed vananevad või kolivad Tallinna elama meie püüdlustest hoolimata.
Väätsa seisukoht on, et omavalitsused saavad väga palju ära teha, et Järvamaa elu edeneks. Saame pakkuda head ja huvitavat täiskasvanuharidust, mõjutada tulevikutöökohtade teket ja kujundada keskkonda, mis soosib kõrgema palgaga töökohti ja vastavat ettevõtlust.
Mugavustsoon läbirääkimistel võib tuleneda sellest, et tuleb mis tuleb, esimese hoobi saavad äärealad ja maapiirkonnad, suured keskused jäävad nii või naa püsima. Seega on huvi tulevikutrendide vastu ja valmisolek midagi olukorra leevenduseks ära teha esimene argument, mille järgi Väätsa vald oma otsuse tegemisel arvestama peab.
Väätsa vald on suurepärase kogukonnaga, üpriski kiiresti arenev ja edukas omavalitsus. Edukuse osiseid on palju, kuid mõni on teistest määravam, näiteks poliitiline kultuur, haridusvõimalused, füüsiline elukeskkond, inimeste koostöö. Valla ja linna edukus on rajatud täiesti erinevale loogikale, seetõttu juhtub tihti, et mõni linnainimene ei pea meile tähtsat oluliseks.
Näiteks haridusteemad, kus sobib meenutada, et nii eelmine kui ka üle-eelmine Paide linnapea ei jätnud kasutamata võimalust oma ametiajal korduvalt öelda, et Paidele lähedal asuv Väätsa põhikool tuleks sulgeda ja lapsed Paidesse õppima suunata.
See kõik juhtus enne haldusreformi algust, vaevalt kaks aastat tagasi. Kui nüüd mõtleme, palju kordi Paide linn mõni kuu tagasi oma koolivõrgu ümberkorraldust plaanides naabritega aru pidas, siis paneb muretsema küll.
Iga väikese kogukonna elu käib koolis ja selle ümber, seetõttu on üks põhiküsimusi, mis saab Väätsal pakutavast põhiharidusest. Kindlasti ei juhtu nelja ja isegi kuue aasta jooksul midagi, mis kohalikku põhikooli ähvardada võiks. Meile on olulised muutused aastal 2026 ja hiljem.
Koolide rahastus on üles ehitatud koefitsiendile, mis toetab väiksemaid maakoole, ja kui omavalitsuses on neid mitu, siis sunnib see koolivõrku reformima. Valitsuse kinnitatud «õpetaja palganumber» korrutatakse läbi õpilaste arvu ja koefitsiendiga. Väätsal on koefitsient 1,92, Türil 1,32 ja Paide linnas 1,01.
Paide linnaga ühinemise korral eraldaks riik Väätsa koolile aastas haridusraha suurusjärgus 112 000 eurot ja Türi vallaga ühinedes 79 000 eurot vähem.
Haldusreformi seadus külmutab praeguse rahastuse kaheksaks aastaks, mistõttu võib näiteks 2026. aastast alates Paidele eraldatav toetus sõltuvalt ühinejate arvust väheneda aastas kuni 350 000 eurot.
Liidame siia elanikkonna vananemisest tuleneva maksulaekumise puudujäägi, transpordisüsteemi eeldatava rahalise koormuse ja tulemus ongi valusate kärbete koht, mida jätta ja mis sulgeda.
Siililegi on selge, et kuue või 30 kilomeetri kaugusel asuvatest koolimajadest on keerulises finantsolukorras mõistlik sulgeda keskuse koolidele lähim. Kui kooli sulgeb Paide, asuvad Väätsa lapsed õppima linna koolides.
Kui kooli sulgeb Türi, teeksid lapsed sama, sest lihtsam liikumissuund on neile Paide. Siin rakendubki veel üks omavalitsuse juhtimise loogika, kus Exeli tabel ütleb, et Väätsa kooli sulgemisest Paide võidab, hoides kokku raha ja lapsed jäävad oma kooli käima. Türi aga kaotab lapsed Paidele ning koos nendega pearaha kuni 100 000 eurot igal aastal.
Nii Türi valla kui ka Paide linnaga liitumise puhul on kokkulepped ühesugused: enamik praegusest jääb Väätsale alles, sellepärast selgitan pigem mõnda erinevust.
Bussiliiklus säilib, sest lapsed peavad pääsema Paidesse gümnaasiumi ja kutsekooli ning vastupidi: Paide poolt Väätsa kooli. Türi vallaga ühinedes peab Väätsa ja Türi ühendus paranema, sest sellel suunal sõitude arv suureneb.
Nii Paides kui ka Türil antav huviharidus jääb omavalitsuse doteerida, seda ka juhul, kui näiteks muusikakool või kunstikool asuvad teises omavalitsuses. Oleme Türi vallaga saavutanud kokkuleppe, kus jätkub Väätsa põhimõte, mille järgi toetab omavalitsus MTÜde ja klubide huviharidust ja sporditegevust.
Mõlema liitumisvariandi puhul jääb Väätsale teenuskeskus. Arvatavasti tuleneb pisikene erinevus sellest, kes jääb kohapeale tööle ja millised ametnikud vastuvõtte korraldavad. Türi valla puhul on räägitud ka vallavanema vastuvõtuaegadest, Paide linnapea kohustuste suhtes veel kokkulepet pole.
Mõlema liitumise järel jäävad praegused asutused tegutsema. Türi puhul ühendatakse üheks asutuseks noortekeskused, rahvamajad, raamatukogud. Paide puhul jäävad kõik asutused eraldi seisvaks, välja arvatud noortekeskus. Siit ka mõtlemiseks küsimus: kui ühinemise eesmärk on lubatud teenuse parem kvaliteet, siis miks jätta uude omavalitsusse nii palju dubleerivaid asutusi?
Ühinemistoetuse eraldis 300 000 eurot investeeritakse Väätsa objektidesse. Kui peaks juhtuma, et omavalitsuse elanike arv ületab 11 000 piiri, on ette nähtud preemia 500 000 eurot. Paide puhul oleme rääkinud linna ujula, aga Türi puhul valla teede ja tänavate korrastusest.
Oma ameti tõttu olen saanud haldusreformi arutelude laua taga ja tagatubades õhku nuusutamas käia üle viie kuu. Kõike on ette tulnud: meelitamiseks on pakutud seni veel loomata ametikohti, hoiatatud pahandustega, vaieldud tõsiselt ja ka lahendusi otsitud.
On esinenud olukordi, kus soovisime rääkida eesmärkidest, arengust, inimestest ja nende töökohtadest, kuid see tundus partneritele tüütu ja mõttetu. Meile on endiselt oluline, kas lepingusse sai midagi kirja seepärast, et me lihtsalt rahul oleksime, või on kokkulepetel nende elluviimise tahe taga.
See kõik kokku on argumentide tervik, mis isegi maavanema kabinetti ei paista, kuid millest lähtuvalt annan oma soovituse Väätsa vallavolikogul: vallal on ühine identiteet nii Paide linna kui ka Türi vallaga. Meil on ühine ajalugu, ühised sõbrad, poed ja töökohad mõlemas omavalitsuses.
Emotsionaalselt on õigus kõigil, kes ütlevad, et õige on Paide, ja neil, kes tunnevad sama Türi puhul. Seega peaks meie valik olema mitte emotsionaalne, vaid pragmaatiline: kas tulevik tähendab arengut ja millist arengut?
Talgutel tööst peoni
Kindlasti võib öelda, et seekordne Teeme Ära talgupäev Väätsal oli soe, töine, pidune, maitsev ja päikesepaisteline. Hommikul sai vähemalt liivakoorem peale visatud, hiljem enam aega ei jätkunud. Väätsal on nimelt kombeks, et valla poolt on kõigile talgulistele juua ja süüa, selle laiali vedamine ühes ajahetkes on aga paras kunsttükk.
Tore on, et Väätsa neiduderühm Ilodus ja Paidest Tantsuvägi, käisid koos supiga külast- külla ning rõõmustasid kõiki. Iloduse talgupäevale sobiva tantsu leiab videopildis siit (soovitan!)
Minu suur tänu kõigile talgulistele, teete igal aastal Väätsal elamise suurepäraseks ja teie üle võib alati uhke olla. Kummardus ka Tiiule ja Helerile nende suurepäraste esinemiste eest, kõigile tantsijatele ja loomulikult kokale köögist!
Lisaks sellele, et pool valda sai ära toidetud, sai ka hulga pilte kõlpsutatud. Laskem piltidel kõneleda..
Hakkame maailma kõige moodsamat koolimööblit leiutama
Eesti hariduselu kaks suuremat muudatust kannavad nime muutunud õpikäsitlus ja digipööre, millega loodetavasti kogu koolipere pidevalt kokku puutub. Need sisulised ja hariduse kvaliteeti tõstvad muudatused aga hakkavad peagi põrkuma ruumiliste takistuste taha- koolihoone, selle avatus ja võimalused ning mööbel.
Väätsa koolimaja on täna renoveerimisel, kuigi meil ei ole vahendeid, et seinu lammutada ja avarust luua, saame siiski päris palju ära teha hoone enda mõttes. Haridusmuudatustesse on sukeldunud kooli juhtkond õpetajad ja õpilased. Jääb üle vaid mööbel..
Koolis algava aasta lõpuni kesteva projekti „lõimitud õpperuum“raames saab iga õpilane välja pakkuda enda nägemuse koolimööblist, parimad ideed läbivad tootearendusprotsessi ja võetakse päriselus kasutusele. See kõik võib tunduda hästi lihtne, kuid projektil on väga palju tahke- mööbel, projektiõpe, tootearenduses kaasa löömine, arhitektuur, ruumilahendused, minifirmad, ettevõtjate ja kooli koostöö, lastevanemate kaasamine.
Lühidalt on protsess järgmine. 12. aprill toimub meil konverents (tulge osalege, meil kohal Eesti tipud), mille tulemusena peaks tekkima nö lähteülesanne ehk raamistik, lähtuvalt õppe sisust, mööblile. Selle järgi koostavad arhitektid (b 210 arhitektuuribüroo) lastele abistava materjali, et nad saaks koos oma kodustega välja mõelda millist mööblit nad soovivad.
Kuna kaasatud on kõik 1- 9 klassini, siis ei eelda me joonistamist, vaid mööbli kirjeldust. Seda mis tunnet või mida laps mööbliga teha tahab, teab neist iga üks. Saadud ideedest valitakse välja parimad, seejärel toimuvad grupitööd, kus teatud metoodikat kasutades arendatakse ideid edasi kuni lõpuks peaks sõelale jääma see, mis mööbliks muutub. Saadud ideed joonistatakse ning seejärel asub Järvamaa kohalik ettevõte (kes muuhulgas on üks Eesti suuremaid koolimööbli tootjaid) Jalax tootearendusega tegelema. See võtab neil 3- 5 kuud, sest mööbel peab vastama teatud standarditele, olema vastupidav jne.
Alguses plaanisime saada vähemalt ühe tooli ja laua, kuid mulle tehti kiiresti selgeks, et on võimalik saada toollaud või midagi veel keerulisemat. Loodetavasti aga tekib rohkelt ideid, mida veel teostada võiks ruumilahendustes ja me ei kavatse kindlasti neid kuhugi sahtlisse jätta. Oleme valmis ka selleks, et võib-olla tuleb ministeeriumile teha ettepanekud koolimööbli standardite muutmiseks, kui väga head ideed jäävad mingite normide taha, mis mõeldi välja 1980 aastal ja said veidi uuendust 1990. aastatel.
Esialgu plaanime 1- 2 klassi uue mööbliga täita ja loodame, et see juhtub hiljemalt käesoleva aasta detsembris.
Projekti üheks õpiväljundiks on laste praktiline osalemine disaini ja tootearenduse protsessis. Oleme Jalaxiga kokku leppinud, et mööbli tootmise õiguse anname neile, autoriõigused jäävad koolile. Ettevõtlikel õpilastel on samaaegselt tootearendusetapiga võimalus luua minifirma, mis võib leiutatud mööblit allhankena tellida ja teistele Eesti ning maailma koolidele müüa. Loodame, et ettevõtluspisik nakatab paljusid!
Elukestva õppe strateegia peab väga oluliseks kogukonna ja kooli omavahelist lõimimist, sh ettevõtjate sidumist kooliga. Mööbliprojekt saab loodetavasti olema hea kogemus, millest õppida- kuidas teha nii, et võidavad kõik osapooled.
Kuna mööbel teenib haridusmuudatuste toetamise eesmärki, toetab meid Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsioonikeskus, kus on olemas nö tulevikukooli näidisklassid ja suur kompetents mis muuhulgas sisaldab ka ülevaadet maailma arengutest.
Haridusuuenduses osalevad Järvamaal tegutsevad ettevõtted Jalax AS, kes on aastaid Eesti üks suurimaid koolimööbli tootjaid, Plastrex OÜ, taaskasutab plastikjäätmeid ja on võimeline tootma mööblile vajalikke detaile. Tallinna Ülikooli Haridusinnovatsioonikeskus, b 210 arhitektuuribüroo, Järvamaa Arenduskeskus. Projekti toetab Hasartmängumaksu Nõukogu.
Info projekti kohta on leitav Väätsa Põhikooli kodulehelt