KUTSEHARIDUS JÄRVAMAA INIMESTE TEENISTUSSE
Järvamaa Kutsehariduskeskuse juhataja Rein Oselin heitis 6. aprilli Järva Teatajas oma arvamuslooga „Kutsekoolide tulevikust ja valimistest“ kinda Järvamaa sotsiaaldemokraatidele meie arvamuse põhjal, et kutseõppes võiks rohkem kaasa rääkida omavalitsused ja tööandjad. Loodan, et Sa Rein ei kurvasta, kuid ma ei hakka ajalehes Sinuga üks-ühele debatti pidama. Avan rohkem Sotsiaaldemokraatide ja enda nägemust, sest üks avalik debatt Järvamaal pakutava kutsehariduse osas on alati tervitatav ja edasiviiv.
Meie ühiskonnal seisavad ees kaks teada-tuntud suurt väljakutset. Üheks neist on robotite ja tehnoloogia võidukäik, mille käigus asuvad metallist ja plastikust ette õpetatud masinad tegema seni inimesele leiva lauale toonud tööd. See ei ole ülemaailmne või Eesti valitsuse probleem, see on väga palju Järvamaa lähituleviku mure.
Tööturu muutuste prognoosid ennustavad tööjõu vajaduse vähenemist eelkõige masinatele lihtsalt õpetatavatel töödel nagu koristamine, raamatupidamine või igapäevaelus hästi nähtav teenindaja amet näiteks poekassas, kus iseteenindav kassa ühel päeval asendab pea kõik müüjad. Prognooside järgi suudab kümne aasta pärast auto ennast täielikult ise juhtida. Ettevõtja jaoks tähendab see võimalust tööjõukulude pealt kokku hoida, paljude jaoks aga töö kaotamist.
Teise väljakutsena teame elanikkonna vananemist. Vähem töökäsi tööturul toob endaga kaasa tööandjate (sealhulgas ka omavalitsused) vajaduse tööde ümberkorraldamiseks. Tööjõu nappuses tuleb rakendada rohkem tehnoloogiat, muuta tööprotsesse efektiivsemaks jne. See eeldab senisest teistsuguseid oskuseid kõigilt. Erilist tähelepanu peaksime aga pöörama 40-50 aastastele inimestele, kelle infotehnoloogia kasutamise oskused on kesisemad või kes on spetsialistid võib–olla nendel erialadel, mida arvatakse lähitulevikus kaduma.
Need protsessid mõjutavad tugevalt tööandjat, kellest mitmed võivad sattuda raskesse olukorda, kui vajalike oskustega töötajaid ei leia. Omakorda on ettevõtjate ja inimeste edust sõltuvad omavalitsused ja riik. Väiksem maksulaekumine tuleb ringiga tagasi kõigile ja avaldub näiteks kehvemas lumelükkamises talvel või koolihariduse pakkumisel.
Eelpool kirjeldatu kehtib rohkem Järvamaa kui Tallinna kohta, kuna pealinn suudab kokku kraapida parima tööturul olemasolevast. Poliitikutele ei pruugi see teema olla ahvatlev, kuna tulemused avalduvad mitmekümne aasta jooksul ja vaikselt. Koolijuhtide jaoks võib see tähendada häirivalt palju asjaajamist ning nõuda töötamisel entusiasmi. Nende jaoks, kelle töökoht tulevikus kaduda võib, on igapäevatoimetuste kõrval probleem veel hoomamatu.
Lihtsalt öeldes on sotsiaaldemokraatide mure selles, kuidas tagada Järvamaa inimestele tulevikus töö, kõrgema palgaga töö ning ettevõtjatele võimalus leida õigete oskustega töötajaid.
Kõigi nende väljakutsete üks oluline võti peitub kindlasti kutsehariduses. Järvamaa Kutsehariduskeskuse õpetajad on head, hariduse kvaliteedi osas on põhjust rohkem rahul olla kui nuriseda. Küll aga julgeksin esitada väljakutse strateegilisele planeerimisele, maakonnasisesele koostööle ning tulevikuväljavaadetele.
Kutsehariduses jääb domineerima valdkondlik lähenemine, vähemalt seni kuni omanikeringi kuulub ainukesena riik läbi ministeeriumi või kui räägime erialadest, mis eeldavad kallite seadmete soetamist. Viimase puhul on mõistetav, et 80 kilomeetri kaugusel teineteisest asuvas asutuses ei ole mõtet dubleerida erialasid, mille sisseseade maksab näiteks miljon eurot. Küll aga võiks väikesema kuluga erialasid õpetada igas koolis, kui nende vajadus on põhjendatud.
Järvamaa vajadustest lähtuv kutseharidussüsteem võiks olla rohkem regionaalne kui valdkondlik. Rohkem meie vajadusi arvestav – see tähendab, et kooli suundade ja strateegiate otsustamisel peaks otsustes kaasa rääkimise õigus olema siinsetel omavalitsustel.
Veel olulisem oleks omanikuvastutust jagada ettevõtjatega. Euroopas on täiesti tavaline nähtus, et kutsehariduse otsuseid teevad suuresti tööandjad. Esiteks teab tööandja kõige paremini, milliste oskustega töötajat neil vaja läheb, teiseks liidab selline seotus veel paremini kooli ja ettevõtte. Taoline tugevam sümbioos aitaks leida paremaid lahendusi praktika või õppepaikade näol või tooks haridusse lisainvesteeringuid.
Asun nüüd aga selle info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) küsimuse juurde. Jah, Järvamaal on võimalik omandada IT tugiisiku ja IT süsteemide nooremspetsialisti ametit. Kindlasti täiesti vajalik amet, kuid mitte väga suurejoonelise perspektiiviga. Arvuti lahti võtmise ja kokkupanemise ning arvutivõrkude haldamise kõrval peaksime tahtma rohkemat. Kuhu jääb loomevõime? Kui me räägime täna lasteaias ja algkoolis programmeerimisloogikate õpetamisest ja põhikoolis lihtsamast programmeerimisest, siis milline on maitse suhu saanud noore võimalus Järvamaal edasi õppida? Õige vastus on, et võimalus on ainult siit ära minna, et tänapäeval igas eluvaldkonnas olulist IKT oskust omandada.
Olen kaks korda suuremas seltskonnas uurinud, miks meil selliseid oskuseid ei õpetata. Võib–olla meenub asjaosalistele, et esimene kord oli vastus, et siia Järvamaale ei leia kusagilt õpetajaid. Teine kord tuli välja, et maakonnas ei ole praktikakohti. Ma ei pea kumbagi tõsiseltvõetavaks põhjenduseks ambitsioonikuse puudumise õigustamisel. Väike Väätsa Põhikool on vajadusel võimeline kohale tooma hea õppejõu Tartust või Tallinnast ning ka praktikakoha leidma, kuid see ei peaks olema põhikooli roll.
Kui rääkida dubleerimisest kutsekoolide vahel, siis puhastusteenindaja või müüja erialade mõttes on see korralik. Mida me sellest järeldame? Võib–olla on nõudlus suur, ehk ei võimalda õppijate haridustase rohkemat, kuid võib–olla on möödanikuga jätkamine kõige lihtsam. Lähitulevikus kaduvatele töökohtadele inimeste koolitamine on sisuliselt tulevikuks töötute koolitamine. Miks me ei dubleeri aga IKT erialasid, teadmisi, mille järele nõudlus kasvab nii eriala- kui täiendõppes? Õigemini – meil põhimõtteliselt polegi neid.
See nüüd ei ole kutsehariduse keskusele näpuga näitamine, vastus küsimusele on palju keerulisem ning võime samahästi otsa vaadata Haridus- ja Teadusministeeriumile, maavalitsusele ning omavalitsustele.
IKT hariduse heal tasemel andmine on ebameeldivalt keeruline väljakutse. Järvamaal on põhiharidusega inimeste osakaal Eesti keskmisest kõrgem, millest saab järeldada, et IKT õppimiseks vajalike eelteadmiste omamine ei ole kiita. Juba ainuüksi see asjaolu muudab õppekava, õppijate kohale meelitamise ning nende õpetamise keerulisemaks ja raskemaks.
Rääkides täiskasvanuõppest, siis need, kes täiendõppel kõige rohkem osalema peaks, tunnetavad selle vajadust kõige vähem. Seda ei saa neile pahaks panna, sest näiteks Türi vallas saekaatris töötaval mehel kulub madala palga juures terve päev tööle, õhtuks oled väsinud ja töö kaotuse hirmus vaba päeva niisama ei saa. Siin ongi vallajuhtide ja koolijuhtide vastutus seda mõista ning leida lahendus just sellistele keerulistele olukordadele. Kogukonnana oleme üks ja edu või ebaedu mõjutab meid kõiki.
See, et raske on, ei tähenda, et probleemiga tegelema ei peaks. Vastupidi – see näitab asja tõsidust. Kuid seni kuni kutsehariduskeskus üksi seda võitlust pidama peab, jäämegi ainult leheveergudel unistama. Samas – riikliku õppeasutusena võiksime siiski eeldada, et mingeid samme mitte ainult IKT õpetamise, vaid üldse tulevikuvajadustele vastamise suunas siiski kooli enda poolt ka suudetakse astuda.
Riigi juhtimises ja haridussüsteemis ei kehti loogika, et turg ja nõudlus panevad asjad paika. Kui me näeme midagi halba tulevikus juhtumas, siis ei maksa oodata turuloogikaid, vaid peab sekkuma. Vastasel juhul on kaotajaid palju, praegusel juhul täna 40-aastased ja vanemad inimesed, kelle töö või töökoht lähitulevikus kaduda võib.
Eesti riigil on paar aastat töös olnud tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteem OSKA. Suurepärane abimees, soovitan tutvuda, ja lähtuvalt sellest Järvamaa inimestele toeks olla tööturumuudatustes. Meenutades, Rein, Sinu arvamusloo valimiste aspekti, siis haridus on parim viis kindlustada inimestele töökoht, sissetulek ning võime aru saada, kas teemapüstitus on oluline sõltuvalt või sõltumata valimistest.
Ilmus Järva Teatajas 13. aprill 2017
KUI VÕIMALIK, MUUDAKS KUTSEKOOLIDE OMANIKE RINGI
Riigihalduse minister Mihhail Korb, kohtudes Järvamaa omavalitsusjuhtidega, pakkus ühe riigireformi võimalusena välja võimaluse kutsekoolide üleandmiseks omavalitsustele.
Järvamaa sotsiaaldemokraatidega arutasime seda mõtet ja leidsime, et Järvamaale mõeldes tasub mõttega edasi minna. Järvamaa ettevõtjate poolt on mitmeid näiteid kus maakonnas vajatakse teatud täiendõpet, kuid kahjuks seda kutsehariduskeskus pakkuda ei saa. Samas istub omavalitsuste, st maakonna esindaja, kutsekooli nõukogus millel võrreldes varasemaga erilist mõju enam otsustusprotsessidele pole. Otsustab pigem HTM ja kutsekooli juhtkond. Iseenesest ei ole see halb, sest hoiab näiteks ära kõrvuti maakondades samade erialade õpetamise jne. Küll aga on kohalike võimalused haridust, kui olulist hooba mis kohalikku tööjõuturgu mõjutab, suunata väike.
Muideks, me ei arva, et omavalitsused peaks olema kutsekoolide omanikud, pigem kaasomanikud või kaasotsustajad.
Omanike ringi peaks pigem kaasama ettevõtjad, kuna kutsekool ei oma päris ülikooli rolli hariduse pakkumisel ja õppekavad peaks pigem tööturu vajadustest lähtuma. Tööturuvajadusi tunnetavad omal nahal hästi aga ettevõtjad, kuigi riigi poolt käivitatud hariduse ja tööturu vajadusi jälgiv ning prognoose tegev süsteem OSKA on hea ning toimib partneruluses ettevõtjatega. Omanikeringi kuulumine aga võiks muuta mõned protsessid kutsehariduses kiiremaks kuna omaniku huvi on suurem ja sellest sõltub omaniku kasum, mis riigi või kohaliku omavalitsuse puhul alati nii ei ole. Teisalt on tegemist ka kindlustundega, mis võib parandada haridussüsteemi ja kutsekoolide omavahelist koostööd ja võib-olla tuua kaasa ka uusi investeeringuid haridussüsteemi.
Tänases Järva Teatajas sain Järvamaa Kutsehariduskeskuse direktorilt päris terava vastukaja, nu, et valimised tulemas. Praegu oli teema algatajaks pigem minister, kuid muretsema ei pea. Mul on valimimsteks kutsekaga kindlasti häid mõtteid 🙂
Kirjutan lehte vastulause oma mõtetest ja riputan selle ka siia blogisse.
JUUBELIKÕNE “NIISAMA UUEST STAADIONIST VÕI KOOLIMAJAST EI JUHTU MIDAGI”
Minu vallavanema kõne Väätsa valla 25. juubeli pidulikul tähistamisel. Alguses tänamist aga poole pealt ka visiooni.
Lugupeetud Riigikogu esimees, vallavanemad, Väätsa elanikud ja sõbrad. Tähistame täna oma 25. juubelit, sarnaselt teistele omavalitsustele, kellele pärast taasiseseisvumist valla staatus ennistati. Väike koht, kuid pika ja kauni ajalooga nagu kõigile Eesti omavalitsustele kohane. Võime minna tuhat aastat tagasi kui Alempoises hariti viljakaid Lõõla küla muldasid. Meie maadel on sõdinud rootslased, venelased, sakslased ja omad mehed. Siin asus kunagi kõiki Eesti ilmakaari ühendavate teede ristumispunkt, meie vana vallamaja on olnud ehitamisel eeskujuks suurele osale Eesti vallamajadest. Siin sündinud Helmi Tohvelmani käe all õppisid paljud tänased Eesti näitlejad. Meie identiteet on sama tugev ja uhke kui selle mõisahoone alusmüürid.
Taasloodud Väätsa valla ajalugu on kirjutanud paljud mehed ja naised. Mõned on seda teinud suurte tähtedega, teised peene kirjaga. Selle valla autoriõigused on aga meil kõigil – väikestel ja suurtel, teenekatel ja igapäevatoimetajatel. Suur tänu teile kõigile!
Kahekümne viie aasta jooksul leidus palju neid, kes soovisid võtta suurema vastutuse ja kandideerisid vallavolikokku. Demokraatiaga on meil alati hästi olnud, sest meie volinikud on läbi aegade näinud kõiksugu arvamuse ja otsustamise vorme, mis ühes terves omavalitsuses olla võiksid. Kultuuriinimestele teen sügava kummarduse naerutamise, sportlastele erksa vaimu tagamise, eestvedajatele kogukonna ühtsuse eest. Lastele koerustükkide ja lastevanematele laste kasvatamise eest. Õpetajatele toeks olemise ja suuna näitamise, vallavalitsusele abiks olemise ning töötegijatele vaeva nägemise eest. Teid on meil palju olnud, üks tublim ja teine agaram.
Eraldi soovin pöörduda aga varasemate vallavanemate poole. Teades, kui palju erinevat tööd peab ühe väikese valla vallavanem tegema, on minu lugupidamine teie pärandisse ainult kasvanud. Olla eeskujuks, tuua valda projektiraha, võidelda reformidega, luua ja lõpetada, käima vedada ja suunata – on kindlasti fantastiline kogemus ja tohutu vastutus. Kummardan ja tänan.
Tänane juubel on ühtlasi viimane Väätsa valla sünnipäev. Tean. Paljude jaoks on see emotsionaalselt keeruline, kuid haldusreform on pannud meid oma otsuseid langetama. Käesoleva aasta oktoobris taastame Türi kihelkonna piire, suur töö on selleks tehtud ja suur töö on veel ees. Enam ei aita perroonile nutma jäämine, vaid tuleb rongile astuda ning edasi sõita. Väätsa inimesed on alati hingelt suured olnud ja kuigi meil on palju õppida, on meil ka, mida näidata.
Võime öelda, et oleme oma tegemistega Väätsa Eesti kaardil esile tõstnud. Meid on märgatud, meid on tunnustatud ja meid on eeskujuks seatud. Väike Eesti vald, viimasel kümnel aastal eriti kiire arenguga. Eesti parimal tasemel töötav eakate kodu, fantastiliselt kaunis mõisahoone, suurepärane eakate selts Ristikhein, kõrgel tasemel noorsootöö, energiatark koolihoone ja muutustele avatud kool, kõvasti üle Eesti keskmise esinemisjulgusega koolinoored, ühised talgud, lumememmed ja festivalid, Järvamaa kaunimad tantsijad ja parimad juhendajad, turvaline ja hoolitsev lasteaed, vastutustundlikud tööandjad, korras elamised ning julged eestvedajad. Meie elu turvalisuse tagavad politseinikud, abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad ja kaitseliitlased. On kogemust, mida jagada.
Türi vald saab olema suurem kui oli seda kunagine kihelkond ja suureks muudame selle meie – Väätsa ja Käru. Pindalalt suuremaks, rahvaarvult suuremaks, kuid veel tähtsam, et anname oma teotahte, riskijulguse, tulevikku vaatava pilgu ning tahte unistada suurelt ja olla läbi selle suurem kui meilt oodatakse.
Aga tänastele muredele, kus Türilt viib rong rohkem inimesi Tallinna, kui sealt tagasi toob, lisandub veel teisigi. Eestlased, meie ühiskond, vananeb. Elujärje paranemine ning meditsiinisüsteemi võimekus pikendavad meie elu- ja pensioniiga. Kõik see maksab ja neid kes maksavad, jääb järjest vähemaks. Ilmselgelt ei pääse me mööda järjest suurenevast ettevõtjate survest piirid tööjõule rohkem avada, kuid see ei lahenda meie muret. Ühiskonnana lükkame seda ainult niimoodi edasi. Politsei juhid, perearstid, koolidirektorid, poodide- ja , lasteaedade juhatajad, räägivad järjest rohkem, et mõne aasta pärast läheb suur hulk nende töölisi pensionile ja asemele pole võtta enam kedagi. Nii ongi. Valik jääb üpris ahtaks.
Arvestades muutuseid meie ümber, peame oma inimesi rohkem toetama! Ma ei kutsu teid üles suuremate sotsiaaltoetuste jagamisele, kultuuri- või spordisündmusi korraldama, omavalitsusi liitma. Me peame andma oma inimestele tööd! Paremat tööd, kõrgemalt tasustatud tööd! Ei, mitte nii nagu seda teeb ühe suurriigi president. Tema ehitab müüre riikide ja kaubandussuhete vahele. Samuti ei aita meid sotsiaalsed töökohad ja sinna juurde kuuluv propaganda.
On rida kunagi õpitud oskuseid, mida vajatakse järjest vähem. Neid oskuseid kasutavad töökohad kaovad ära, inimeste asemele tuleb tihti robotmasin või arvutiprogramm. Väiksemat lisandväärtust loovad töökohad kaovad, seda juba praegu järjest rohkem ja rohkem. Mida noorem või parema haridusega, seda paindlikum oled. Töökohast ilmajääjate seas peame oma pilgu pöörama just 40- 50-aastastele – siin on ennetaval reageerimisel efekt kõige suurem ja käega katsutavam. Mida aeg edasi, seda kauem pead töötama enne pensionile jäämist, kuid kui sinu oskuseid enam ei vajata ja puudub piisav paindlikkus, siis mismoodi sa seda teed?
Kui me kala anda ei saa või ei taha, siis on maailmas olemas üksainus õng, mis aitab igal inimesel, ise, oma elujärge parandada – see on haridus. Inimestele siin Järvamaal, Türil, tuleb tagasi anda nende väärikus ja seda saame teha läbi hariduse. Võimalus teha kõrgemalt tasustatud tööd, võimalus teha keerukamat tööd, võimalus üldse tööd leida, vahet ei ole, kui noor või vana sa oled. Läbi hariduse anname inimestele töö ja selleläbi anname ettevõtjatele töötajad. Palun väga, hea näide on Konesko, siin samas Türi–Allikul – pakkuda on üle saja töökoha, küsimus on ainult oskustes.
40 protsenti järgmise kümne aasta jooksul kõikidest täitmist vajavatest töökohtadest eeldavad kõrgharidust. Iga kolmas uus töötaja, peaks olema aga kutseharidusega. Samas pole tulevikus tähtis mitte niivõrd see, millise ameti nime kannab diplom sinu taskus, vaid see, millised on sinu reaalsed oskused ja kogemused. Veel parema, samuti täiskasvanutele suunatud hariduse andmiseks, on meil Järvamaal võimalused olemas – kutsehariduskeskus, põhikoolid, gümnaasiumid, täiskasvanute keskkool, koostööle avatud ettevõtjad. Kui me otsime võtit, mis keeraks lukku ukse, miskaudu siit Järvamaalt lahkutakse, siis palun väga – see on haridus. Võtan mõtte kokku Peeter Schwartzi, Ameerika futuristi, kes on spetsialiseerunud tulevikustsenaariumite planeerimisele sõnadega: „Maailm võib olla küll määramatu ja ettearvamatu – aga see ei vabanda selleks valmistumata jätmist.“
Olukorras, kus haldusreform segab meie senised identiteedid ja riigireform muudab struktuuride loogikaid, ei peaks me nii väga tagasi vaatama minevikku, vaid rohkem tuleviku poole. Ma arvan, et meie üleskutse Väätsalt Käru ja Türi poole ning kõigile järvamaalastele peaks olema, et riskime rohkem. Julgeme rohkem katsetada. Maailm on nii palju muutunud, meil on jäänud inimesi vähemaks, see tähendab ka mõtteid vähemaks ja võib–olla on meie omavalitsuste tasa, targu ja hiiliv juhtimisstiil jäämas ajale jalgu. Proovime. Kui maavalitsused kaovad, kes siis veel siin kohapealset arengut aktiivsete inimeste kõrval eest veab kui mitte linna- ja vallavalitsused. Arengu eestvedamine aga ei tohiks olla ainult ilusad majad ja teed – see saab seisneda inimestes, visioonides, julguses, tahtes, usus ja unistustes. Mõned täituvad, mõned mitte.
Oleme harjunud paljut ihaldusväärset nägema Tallinnas – puumajade linnaosades kõiki haarav kogukonnaelu, suures koguses IT-oskuseid, idufirmasid, inkubaatoreid. See kõik ei pea sinna jääma. Kopeerime ideid, täiendame ja rakendame siin, meie maakonnas. Nii nagu oleme Väätsal teinud Kortermajade Festivali või planeerime teaduskeskust. Suurlinnas teevad selle ära inimesed, keda leidub igas valdkonnas tuhandeid. Meil aga, kui tekib auk või lausa tegutsemisvajaduse vaakum, peab eestvedamise, teenäitamise ja suunamise võtma endale kasvõi vallavalitsus või püüdma vähemalt leida need, kes tahavad olulist muudatust eest vedada. Niisama uuest staadionist või koolimajast ei juhtu midagi.
Kui Eesti püüab e – residentsusega välismaalasi, nende teadmisi ja maksuraha, siis miks meie siin Järvamaal ei võiks püüda tallinlasi ja nende oskuseid. Tänapäeval ei liigu töötajad mitte ainult palganumbri järgi, vaid väljakutsete järgi. Küsige endalt, kas meil Järvamaal on paeluvaid väljakutseid pakkuda? Kas me julgeme unistada suurelt või uriseme suunurgast ainult väheneva rahvaarvu üle?
Järvamaa kapital on tugev identiteet. Seda loovad rahvatants, laulmine, sport, kool ja huviring, töökoht, kaasamine ja kuulamine, koostegemine. Tugevate Järvamaa juurtega, siit lendu läinud inimesi seob selle maakonnaga palju ja uskuge mind, nad on nõus panustama. Järvamaalt lahkub aastas ligi 500 inimest, aastate jooksul on seda teinud tuhanded, kes tegelikult südames veel nende metsade ja põldude keskel on. Kui me suudame välja nuputada, kuidas neist 10% panustaks aasta jooksul kasvõi ööpäevajagu tunde Väätsa, Türi või Järvamaa heaks, siis võime kindlalt öelda, et oleme siin loodavat SKPd tõstnud silmnähtavalt. 10% maakonnast aasta jooksul lahkunuist annaks meile juba ainuüksi 1200 töötundi mõtteid, ambitsiooni, teostusi, edasiminekut. Meie identiteet ja võrgustik on võimas, peame selle vaid enda kasuks tööle panema.
Julgeid unistusi ja nende ellu viimist meile!
UNISTUS EXCELI TABELI JÄRGI JUHTIMISEST..
Tutvusin Järva Maavalitsuse kodulehel oleva Suur-Järvamaa ühendomavalitsuse niiöelda kontseptsiooniga. Võttis meele kurvaks, väga kurvaks. Maavalitsuses on tohutu teadmiste ja inimressurss, kuid kokku on pandud statistikat täis dokument, mille pealt on tehtud vägivaldseid järeldusi elu paremaks muutumisest.
Kogu kontseptsiooni iseloomustab väga administratiivne lähenemine, inimest, tema igapäevast elu, sellest ei leia. See on see Exceli tabeli järgi juhtimise musternäide, mille vastu olen alati olnud!
Selle asemel, et piire, asutusi ühendada ja tööle hakkavaid raamatupidajaid loendada, soovisin leida nägemust kuidas kohalikud elanikud ettevõtlusega rohkem tegelema panna, inimestele tagada töö (mitte kaduv ja odav, vaid kõrgemalt tasustatud). Mitte tõdeda, et meid jääb vähemaks, vaid unistada, millised tehnoloogilised vahendid aitaks pakkuda teenuseid samas mahus edasi, et kaugest metsatagusest külast ei peaks linna kolima jne. Kuid teeaugud ja muud kohalikud mured ei pidavatki maavalitsuse arvates neil valimistel oluline olema.
Peamine argument, mis tõesti tundub loogiline, on suurem eelarve, millest on võimalik suuremaid investeeringuid teha aga… vaadates juurde pandud eelarvestrateegia tabelit, siis sellest lähtub, et vabasid vahendeid on sama palju kui vaja laene tagasi maksta. Lisaks võiks arvestada ka püsikulude kasvuga, mida suurem KOV kaasa toob. Laenuvõimekus just ülemäära suur ei ole. Türil ja Paides saaks selle eest täpselt teha korda ujula, põhikoolid, spordihoone, Väätsa rahvamaja rekonstrueerimise, Paides Pärnu ja Tallinna tänava ja ongi kõik otsas.
Kõike seda plaanivad praegu ka kolm omavalitsust teha. Tõsiasi on see, et mida suurem on omavalitsus, seda kallimalt ehitatakse ja hallatakse asutusi. Ma ei usu, et maakonna suuruses omavalitsuses oleks keegi nii palju viitsinud joosta kui me suvel Väätsa Põhikooli pärast tegime. Renoveerisime ka uskumatult odava hinnaga, sellele eelnes aga tüütult pikk eeltöö ja ettevalmistus, et valla eelarvet säästa.
Tegelikkuses on nii väiksemas kui suuremas omavalitsuses raha sama palju, küsimus ongi valikutes ja valikute võimaluses. Võime täiesti kindlad olla, et mida suurem omavalitsus, seda suurema tõenäosusega tehakse investeeringud seal kus on rohkem valijaid ning need piirkonnad, kellel täna on lootus märgatud olla, seda tulevikus kindlasti ei ole.
Suurelt unistama peab, julgelt peab, kuid selliste unistuste keskmes peaks olema inimene.
SUUR-JÄRVAMAA ON LOOSUNG, MITTE TEGELIK TAHE
Eelmisel nädalal Järva Teatajas avaldatud arvamuslugu sügisel valimisvõitlusesse minevast uuest valimisliidust, mis Türi ja Järva valla Paide külge ühendades maakonna üheks suureks omavalitsuseks traageldab, sisaldas liiga palju soovunelmaid ja tõe väänamist, et sellele mitte vastata.
Ükskõik kui palju maavanem ei soovi oma ideele toetust otsida, on kolme omavalitsuse tekkimise maakonnas heaks kiitnud tulevase Türi valla ja Paide linna elanikud läbi rahvahääletuste. Tõsi, väikeste eranditega on meil Järva vald. Miks tehtud otsuseid siis kahtluse alla seada ning järjekindlalt püüda meid veenda, et oleme valel teel? Ilmselgelt mitte sisulisel põhjusel või südamemurel Järvamaa pärast, vaid vajadusest valimiskampaania avangu järele.Järva_fotoalbum_kaaned
Sotsiaaldemokraatide Järvamaa juhina tunnen vastutust organisatsiooni liikme Alo Aasma väljaütlemiste pärast. Nädala alguses ilmunud reklaamlugu loodava valimisliidu kohta heitis halba varju kõigile neile, kes aasta aega päriselt tööd tegid, ning upitas nende päid, kes sellele sugugi kaasa ei aidanud, seega pean enda kohuseks olukorra lahti seletamise.
Kõigepealt palun vabandust oma kolleegide – sadade valla- ja linnaametnike, linnapea, vallavanemate ja volikogu liikmete ees. Ma tean, kui ülekohtune oli lehest lugeda väidet, et oleme pimedas poliitahnuses Suur-Järvamaa idee põrmuks tallunud ja terve aasta vaid kasuahnuses ühinemislepinguid vormistanud.
Aega tagasi kerides mäletame, et idee maakond üheks omavalitsuseks muuta käidi maavanema poolt välja meedias. Pärast rohkem kui kuu aega pidu leheveergudel ja raadioeetris tutvustati mõtet omavalitsusjuhtidele, seda meie enda tungival soovil. Jah, õigesti mäletate, et aasta tagasi maavalitsuse saalis istusid vallavanemad ja volikogude esimehed kõrvuti ning peaaegu kõik meist ütlesid, et plaanist ei saa asja. Tolleks hetkeks ei uskunud meist mitte keegi, et suure suuga laiutatud mõttel tõsi taga on ja see ei ole ainult ühe mehe kampaania.
Kolme omavalitsust aasta jooksul ühendada ei ole kerge, kuute erinevat kogukonda üheks siduda on tõsine väljakutse, kuid aastaga ühendada terve maakond ei oleks olnud õiglane. Muuta kiirkorras erinevate kogukondade kokkuleppeid, mis kajastuvad rohkem kui pooles tuhandes regulatsioonis, oleks tähendanud kaasarääkimise võimaluse võtmist kõigilt.
Tean, et usaldusväärsust ei lisanud fakt, et Saaremaa eeskujul võeti maavalitsusse tööle maakondliku koostöö juht, kelle ülesanne pidi olema omavalitsuste toetamine haldusreformi läbiviimisel. Tänaseks võib ühe käe näppudel ette lugeda neid kordi, kui kedagi aidati. Sisuline analüüs maavalitsuse poolt on piirdunud Järvamaa visioonikonverentsil esitatud exceli tabeliga, kus loetleti üles tohutus koguses raamatupidajaid ning teisi ametnikke, kes ühendvallas tööle võiks hakata. Paar korda on antud hinnang rahvahääletuse korraldamise vajaduse kohta.
Kui oli tahe ja siiras soov, siis kuhu jäid analüüsid haridusvõrgu, sotsiaalteenuste, huvihariduse ümberkorralduste vajaduse, transpordikorralduse, kaugtöö võimaluste ning kohaliku demokraatia tugevdamise kohta? Kuhu jäi soov kuulata linnast ja valdadest valitute mõtteid?
Usun end mitte kellelegi liiga tegevat, kui ütlen kõigi Järvamaa omavalitsusjuhtide nimel, et kogu Suur- Järvamaa teema on olnud rohkem meediakampaania ja inimeste lollitamine, kui soov seda sisuliselt ära teha. Ühtlasi tänan rahvaesindajaid viisakuse eest, et seda teemat asjata varem ei tõstatatud, vaid piirduti kriitikaga saunalaval ja neljasilma vestlustes.
Haldusreformi seadus ei jäta ruumi niisama olemiseks – ainuüksi Väätsa vallas on 60 kehtivat määrust, mis reguleerivad otsustamise- ja käitumisprotsesse ning need on vaja uuesti kehtestada. Igas omavalitsuses olid omaette kokkulepped, mis nüüd tuleb sobitada uute vajaduste, inimeste ja piirkondadega. Mõni küsimus otsustatakse kuuga, teise üle vaieldakse pool aastat, kolmanda puhul on vaja uuringut või küsida tagasisidet vallaelanikelt.
Sügisel ametisse astuvate linna- ja vallavalitsuste töö on ette otsustatud. Esmajärjekorras tuleb volikogule esitada valla uus põhimäärus, eelarvestrateegia, arengukava, 2018. aasta eelarve. Seejärel tuleb ette valmistada vallavalitsuste töö ümberkorraldamine, vajadusel koondamised, tööpakkumised, arhiivide, raamatupidamiste, dokumendihaldusprogrammide, kodulehtede kokkupanemine jne. Ainuüksi seda tööd on vähemalt aastaks.
Riigireform toob kaasa maavalitsuste kaotamise 2018. aasta esimeses pooles. Maavalitsuste ülesanded jaotatakse ministeeriumite ja omavalitsusliitude vahel. Järvamaa Omavalitsuste Liit tuleb arvatavasti täiesti ümber korraldada, üle võtta maakonna arengu planeerimise ülesanded, tseremooniad, ühtlustada olemasolevate sihtasutuste tööga. Selle kõige eest vastutavad tulevased kolm omavalitusjuhti.
Maakonnasuuruse valla moodustamiseks on vaja rohkem kui ühte valimisperioodi. Haldusreformi ja riigireformi läbiviimine omavalitsustes kestab parimal juhul kolm aastat. Tõsi – kõike saab teha kiirustades, kuid sellel on hoolimatud tagajärjed inimestele, kaasamisele ja majandusele. Aastani 2021 lõpetatakse täna alustatut, alles seejärel võib käivitada uued läbirääkimised ühinemisteks. Seetõttu olen väga kriitiline utoopilise lubaduse osas kohe pärast 2017. aasta sügiseste valimiste toimumist hakata maakonda üheks omavalitsuseks liitma.
Suure valla moodustamine on kantud linnakesksest mõtlemisest. Idee on juhtimiskeskne, exceli tabeli ja eelarve põhine – inimest sellest ei paista. Paide on seni olnud linn, ilma ääremaa-kogemuseta, teadmata, mida tähendab hajaasustus, omavalitsuse sisene transpordikorraldus, metsavahe kruusateed ja laante taga elavad üksikud vanurid. Seda ei saa linnale ette heita, pealegi saab tulevane linn kõike seda tundma, kuid ma ei muretse, sest üle pika aja on Paidel koostööle avatud, edukas ja sihikindel linnapea. Muret teeb hoopis linnaloogika järgi suurvallast unistamine.
Vabandan kõigi nende ees, kes usuvad, et maakonna suurune omavalitsus meie probleemidele lahendus on. Mina ei usu. Ma ei ole vastu suuremale koostööle ja avatusele, kuid kuidas suurendab piiride muutmine järvamaalaste sissetulekuid, pakub paremat haridust, paneb bussid tihedamalt käima ja muudab üksikus metsatalus elamise turvalisemaks? Näiteks tulevane Türi vald saab olema ideaalses suuruses maaomavalitsus, võimekas, ajalooliselt koostoiminud, tugeva identiteedi ja potentsiaaliga. Elu on mulle õpetanud, et mida suurem on omavalitsus, seda kaugem inimesest. Lõpuks paistavad kõik exceli tabeli numbritena, mida liita, lahutada või hullem veel – kustutada. Kõige ehedam näide meenub mulle kolme aasta tagusest ajast kui Alo Aasma oli Paide linnapea ning pidas vajalikuks Väätsa Põhikooli ümber suunamist Paidesse, saamata aru, millist rolli koolid, raamatukogud, rahvamajad maapiirkonnas kannavad.
Suurvalla valimisliidu mõttes on minu jaoks kahtluste kõrval ka head. Nimelt jään huviga ootama fakte ja tõestust selle kohta, et maakonna ühendamine ei suurenda ääremaastumist, teenused paranevad, see pidurdab elanike vähenemist maakonnas, aitab palkade tõusule kaasa jne. Hästi argumenteeritud ideele olen nõus võib-olla ka ise alla kirjutama, seni aga jään suurtes lubadustes kahtlema.
Kaigaste kodarasse loopimisel ei sünni ühtset maakonda, vaid kolm valda jäävad nõrgemaks. Otsused on langetatud ja täna tuleb panustada kolme omavalitsuse õnnestumisse. Seni on Järva maavanemal olnud presidendile sarnane roll – innustada, lahendada erimeelsusi, ühendada. Mitte kunagi varem pole maavanemad kasutanud oma positsiooni nii selgelt igapäevapoliitika tegemiseks. Varem leidus isegi maavanemaid, kes hoolimata erakonda kuulumisest, valimistel ei osalenud. Maavanema positsioonil on Vabariigi Valitsuse usalduskrediit, mis muudab automaatselt välja käidud mõtted usutavaks, kuid samamoodi nagu tasub kriitiline olla erakondade suhtes, olge seda ka valimisliitude osas – ka see on samasugune poliitika.
Lõpetuseks arvan, et sügiseste valimiste teemad peavad olema kohalikud, mitte ülemaakondlikud. Täpselt needsamad teeaugud, bussisõidu graafikud, laste koolitoit – kõik, mis meie igapäevane elu on. Kohaliku omavalitsuse mõte seisnebki kohalike küsimuste arutamises ja otsustamises. Mida suurem on omavalitsus, seda üldisemaks muutuvad teemad valimistel, seda suurem oht on universaalsete ideede tekkimisele, mis lõpuks kellelegi ei sobi. Hoiame valimisteemad kohalikud, inimestele lähedased!
Ilmus sünnipäeval Järva Teatajas 31.01.2017
POOL PÄEVA PRESIDENDIGA
Väätsa jaoks paistis tänases uduses päevas päike erakordselt eredalt, sest president Kersti Kaljulaid külastas oma Järvamaa visiidil Väätsa Põhikooli ja jalgarattamuuseumi. Õhtupoole oli omavalitsusjuhtidel võimalus presidendiga vastakuti südant puistada teemadel, mis kellelgi hingel.
Väätsa koolis tegime hoonele ringi peale ja sinna juurde seletas direktor hariduslikke väljakutseid ja tulevikuplaane. President astus sisse esimesse klassi (see oli veidi kokku lepitud) ja teise klassi (see oli spontaansus). Õpilased ennast tagasi ei hoidnud ning riigipea sai kõigile küsimustele vastused. Teises klassis tegeleti just programmeerimise loogika õppega (beebot robotid on selleks ägedad vahendid) ja uksel jõudis üks poiss arvata, et külalised ei peaks kuhugi tõttama, sest neil on veel mõned nipid näidata.
Üheksandale klassile rääkis president pikemalt ja sealt ka kaks olulist sõnumit. Esiteks, et Eesti on maailma parim koht elamiseks, koos lühida põhjendusega (me volikogu esimehega pidasime seda sõnumit just noortele väga oluliseks ja ka mõjuvaks) ja teiseks, et meie põhiseadus on hästi üles ehitatud- keegi ei saa siin riigis üksi midagi otsustada, kõike tuleb koos teha ja ühisosa otsida. Üheksandikud olid oma küsimustes algul väga arglikud (selgus pärast, et üle kümne liikmeline saatjaskond võttis veidiks piduri peale) aga mingil hetkel said ree peale (esimese küsimuse esitas president presidendile- õpilasesinduse president Vabariigi Presidendile), enamus jutuajamisest puudutas riigipea valimist, tolleaegseid mõtteid ja tundeid.
Õhtu poole toimus Türil arutelu vallavanemate, volikogu esimeeste ja linnapeaga. Proua presidendi maakonnavisiitide soov seisnes selles, et tundma õppida inimeste soove, mõtteid ja enda nägemusest rääkida. Sõnum omavalitsusjuhtidele oli kogukonnakeskne. Rääkides ühiskonnast, siis olukorras, kus ressursse terves Euroopas pole nii palju, et ka põhjamaade või siis kesk- Euroopa riigid saaksid suures heaolus ära elada ilma riigivõlga kasvatamata, on Eesti heas positsioonis. Me pole täis bürokraatiat, valitsus ja kohalik omavalitsus ei tee inimeste eest kõike ära, vaid igal külal, seltsil, vallal ja linnal on riigi toimimises oma kandev roll.
Rääkisime inimeste kaasamisest ja president peatus mõttel, et kumb on rohkem kaasamine, kas see, et antakse inimestele aastas korra võimalus otsustada mingi % eelarve üle või see kui pidevalt igas valdkonnas arutatakse, jagatakse infot, võetakse vastu kriitikat ja ka ära tehakse. Mõtlesin kohe Väätsa elule ja eks alati saab kriitikat teha, kuid päris palju külakoosolekute mõtteid oleme püüdnud ka ellu viia, et elukoht oleks rohkem seda nägu mis inimesed soovivad. Näiteks sellel aastal läheb päris paras ports varasemate külakoosolekute mõtteid töösse.
Veidi sai räägitud ka ebavõrdsusest ja sellest, et tark majandus võimaldab ilma suurema kapitalita (peamine asub kahe kõrva vahel) palju ära teha. Eks mul siiani on südamel, et see kehtib eelkõige noorte kohta, kes täna koolipingis on, kuid mida me teeme täiskasvanutega. Terve maailm liigub suunas kus palga suurus hakkab järjest rohkem sõltuma sinu IT võimekusest, kellel teadmised on, need teenivad järjest rohkem ja aja möödudes, teised järjest vähem.
Kokkuvõtvalt oli väga meeldiv. Meedia vahendusel jääb üks mulje, kohtumiselt aga täiesti teine. Eesti Vabariigi president on igati oma ameti vääriline, kiire ja terav, suudab kõiges kaasa mõelda ja mis väga oluline- oma eelmisest ametist tulenevalt tunneb enamuse Euroopa riikide toimimist, muresid ja võlusid ning oskab Eesti asetada päris adekvaatselt võrreldes teistega õigesse kohta. Jääme põnevusega Vabariigi Aastapäeva kõne ootama.
HARIDUSINNOVATSIOONIST AIESECI VILISTLASKONVERENTSIL
Eile oli mul meeldiv võimalus osaleda tudengiorganisatsiooni AIESEC vilistlaskonverentsi arutelus haridusinnovatsiooni teemadel. Kerides oma elu filmilinti kaheksa ja rohkem aastat tagasi, siis leiab sealt igasuguseid kokkupuuteid selle ühendusega. AIESEC toob ja viib üliõpilasi teistesse riikidesse tööle (sh ka Eestisse) ning seda juhivad tudengid. Minu jaoks on igal inimesel, kes selles tudengiühenduses kaasa teinud, tugev kvaliteedimärk küljes, sest juhtimise ja organiseerimise kogemus on seal kõrge kvaliteediga.
Panelistid olid hästi valitud, iga üks kattis täiesti erinevalt teemat. Küll aga läks arutelu kohe selles mõttes lappama, et innovatsioonist me kogu aeg rääkida ei saanud, arutelusse trügisid ka kõik muud hariduselu nurgad. Minu mõte aga keerles korra alljärgneva teema ümber.
Innovatsioon on millegi uut moodi tegemine. Uut moodi, tähendab võrreldes varasemaga muutust. Haridusvaldkond oma olemuselt on seni olnud aga väga konservatiivne, millel on oma hea ja halb külg.
Heaks võib lugeda selle, et iga uue avastuse või mõttega ei torma õpetajad kaasa, oma elukogemusele tuginedes lasevad nad iga päev tekkivatel normaalsetel ja imelikel revolutsioonilistel uuendustel endast mööda tuhiseda. See ongi igatpidi õige, sest vastasel juhul katsetataks laste peal kõiksugu teooriaid, õpetajad ja lapsed kulutaksid aga suure osa väärtuslikust ajast uuega kohanemiseks ning formaatide katsetamine jätaks jälje teadmiste omandamisele.
Hea vastandiks on aga õpetajaameti igavikulisus. Kas pikalt koolis töötanud ja teadmistest pungil õpetaja just halb nähtus on, selles ma julgen kahelda. Küll aga väärtustatakse tänapäeval elu jooksul mitmetel töökohtadel töötamist. Terve elu ühes ametis töötamisega kaasnevad mõned inimlikud probleemid. Mingil hetkel on psühholoogiliselt raske juba ainuüksi harjuda mõttega, et tuleb midagi uut juurde õppida, teistsugust tööd teha jne. See loogika kehtib igas ametis, nii ka õpetajaametis. Seega, mida kauem inimene õpetajana töötanud on, seda keerulisem on tal tegelikult kohaneda ja kaasa minna muutustega.
Tehnoloogia areng on meie ühiskonda vorminud selliselt, et lisaks faktiteadmistele ootame inimestelt kõiksugu sotsiaalseid oskuseid alates meeskonnatööst, heast empaatiavõimest jne. Fakt on, et Eesti koolist leiab seda teistmoodi õpetamist veel väga vähe, riiklikud eesmärgid on selles suunas seatud, kuid muutused on visad tulema. Kas ja kui tihti vahetavad tulevikus õpetajad oma töökohta, me ei tea. Tööealiste inimeste vähenemine, x, y, z põlvkonna ootused töökohale aga vähendavad kindlasti elupõliste õpetajate arvu kümne- kahekümne aasta jooksul, mis peaks konservatiivse haridussüsteemi muutustele rohkem avama.
Lisaks õpikule ja töövihikule on reeglina vaja veel hulga tööd juurde teha, et õpilastega maailmatarkusi huvitavalt, kaasatõmbavalt jagada. Järjest rohkem hakatakse õppeaineid lõimima, mis tähendab veel suuremat ja keerulisemat ettevalmistust. Iga õpetaja looming on loomulikult tema oma ning töökohta vahetades haarab ta selle tavaliselt kaasa (küsimus ei ole ainult õpetajas, vaid ka kooli huvis süsteemselt läheneda ja õpetaja loodud materjalidest rohkem huvituda).
Juhul kui õpetajad tulevad ja lähevad koolist palju tihedamini kui praegu, siis kulub kooli tervikvaates oluliselt rohkem aega ettevalmistus ja arendustöö peale. Ettevõtluses kehtib reegel, et töökohal looduga niisama minema ei kõnnita, siis miks see ei võiks nii ka koolis olla. Kõige selle valguses on meie põhikooli direktori püstitatud tähelepanek igati asja -ja ajakohane- õpetaja looming võib alati õpetajaga kaasa liikuda, kuid kasutamisõigus peaks samuti koolile jääma. Selliselt ei ole vaja uuel inimesel alati ratast leiutada, vaid seda on võimalik täiendada.
Isegi kui kõik päris täpselt nii ei lähe nagu ennustada julgen, siis jääb ikka küsimus- kuidas hoida haridussüsteem piisavalt konservatiivne, et siia – sinna tõmblemisest raiskamist ei tekiks, kuid piisavalt paindlik muutustega kaasa minekuks.
TÄNASEST TALLINNA LINNAVOLIKOGU LIIGE
Tallinna linna valimiskomisjon tegi muudatused Tallinna volikogu koosseisus ning määras mind Riigikokku Andres Anvelti asendama suundunud Barbi Pilvre asemel volikogu liikmeks.
Väätsa vallavanema ametist ei kavatse ma loobuda, see on minu töö, mida teen hinge ja armastusega edasi. Enne oma vastuse ütlemist, kas olen nõus Tallinna volikokku minema, pidasin nõu nii Väätsa volikogu esimehe kui volikogu endaga, sest kindlasti mõjutab see natukene minu tööd Väätsal. Väätsa jaoks ei ole aga olukord uus, sest meie eelmine vallavanem Jarno Laur, oli vallavanema ametiga samaaegselt ka Tartu linnavolikogu liige. Mäletatavasti sai ta oma töö ja tegemistega hästi hakkama.
Mulle on see esimene kord kuuluda kohaliku omavalitsuse volikokku. 2013. aasta kohalikel valimiste hääletas minu poolt 124 inimest, kellest väga paljusid tean isiklikult. Ühtlasi tean, et nad soovivad mind volikogus näha ja seega on mul ka väikestviisi kohustus nende ootustele vastata. Kõigile minu poolt hääletanutele veelkord suur aitähh ja mul on hea meel, et võite oma hääle mõju üle heameelt tunda.
Hoolimata suurepärasest võimalusest ja kogemusest Tallinnas, on minu plaanid seotud siiski Väätsa, tulevase Türi valla ja Järvamaaga. Olen juba ammu öelnud, et valimistel kandideerin selles omavalitsuses, kellega Väätsa ühineb, sest muidu oleks praeguseks juba kolm aastat pingutusi ja sihiseadmisi asjata. Lisaks vallavanema tavapärasele tööle on meil Käru ja Türiga koos vaja alustada uue arengukava, eelarvestrateegia, 2018. aasta eelarve ning muutmist vajavate teiste õigusaktide koostamisega. Kõigis nendes dokumentides peavad olema kajastatud tänase Väätsa huvid ning kogu piirkonna pikemad arenguplaanid, mille eest kavatsen jätkuvalt seista.
Tallinna linnavolikogu istungid toimuvad kaks korda kuus. Millise komisjoni liikmeks ma saan, seda veel öelda ei oska, kuid hing ihaldab hariduskomisjoni, mille liige ka Barbi oli. Mul on Järvamaa hariduselu seest näinuna päris mitu mõtet, mõned neist väga elementaarsed ja ilma opositsioon- koalitsioon kähmlusteta Tallinnas hästi rakendatavad. Eks paljud mõtted vallavanema kogemuse pealt veel tekivad, sest mul võiks ju omavalitsusjuhina olla teiste volinike ees ka väike eelis.
Teistpidi proovin Tallinna teadmised ja võimalused Järvamaa kasuks pöörata, olles selleks vahemuhviks, mis head ideed ja arengusuunad maapiirkonna jaoks ümber kohendab. Suurel linnal on lihtsalt rohkem ressursse ja nüüd avaneb mulle suurepärane võimalus ammu huvi pakkunud teemadesse süüvida – tuleviku transpordikorraldus, sotsiaalsüsteemide arendamine ja rahvastikuprotsessid ning ettevõtlus.
Tallinnas olen varasemalt Väätsa asjaajamiste tõttu päris tihti teatud perioodidel käima pidanud. Ajakasutuse mõttes saan nüüd mõned käimised ühendada ja kui autoga minna pole vaja, siis näeb mind veidi rohkem rongiga sõitmas.
KAKS AASTAT TAGASI...
.. astusin esimest korda sisse Väätsa mõisa suure saali uksest- algasid pidustused, paar tundi tagasi oli Väätsa vallavolikogu mind ametisse nimetanud. 28. november 2013 aasta õhtupoolik. Ei pajata seekord niivõrd vallajuhtimisest, pigem sellest, mis see võimalus mulle andnud on.
Alustan tänusõnadega, tegelikult võiks kõiki ja kõige eest tänada, sest iga juhtumine on olnud erakordselt hea õppetund. Ma pean tänama Väätsa vallavolikogu ja eelmist vallavanemat ning Väätsa sotside osakonda, kes tegelikult tegid riskantse otsuse ja mind, neile suhteliselt võõrast, vallavanema ametisse nimetasid. Tean, et see ei olnud kerge, kuid loodan, et olen end õigustanud.
Tallinnas puutusin pigem kokku suuremate ja globaalsemate väljakutsetega, mis andis nö nägemuse suurest pildist, kuhu tüürib Eesti ja kuhu Euroopa, silma hakkasid huvitavad lähenemised ja nägin lahenduskäikudest mitmeid erinevaid variante.
Mis riigi juhtimise ja omavalitsuse juhtimise vahe tundub olema, on see, et vaadates makronäitajaid riigi tasandil, on kerge öelda, et tuleb tegeleda ettevõtte efektiivsuse tõstmisega või et omavalitsus peaks tegelema ettevõtluse toetamisega. Nüüd proovige neid sõnu sisustada. See on päris paras pähkel, tänaseks ei ole ma leidnud Eestis eriti ideid, kuidas siis see omavalitsus ettevõtluse arendamisele kaasa peaks aitama (ainult kulunud jutt maa andmisest, kommunikatsioonidest, mida kõik alati teinud on). Õppetund- sellistes olukordades tuleb tihti see jalgratas ise leiutada, sest kopeerimiseks midagi erilist pakkuda ei ole. Nii avastadki, et midagi tehes pead olema oma meeskonnaga see kõige targem vabariigis.
Samas.. noore ja uljana oleme kõik endast heal arvamusel. Omavalitsusliidu laua taga kippusin ka algul veidi targutama, et mida me kõike siin Väätsal teeme. Minu jaoks hea kolleeg ning mees kellelt on alati midagi õppida- Imavere vallavanem Jüri Ellram tegi kord koosolekul viisakalt selgeks, et Väätsa ei ole ainuke koht kus midagi tehakse. Täpselt nii on. Kõikjal tehakse ja sealt õppetund- tee ära ja siis võid kaagutada, veel parem kui teised sinu eest seda teevad.
Nägemus olulisest on pidevast muutumises. Kahe aastaga olen enda jaoks mitte eesmärke, vaid lahenduskäike mitmeid kordi ümber sõnastanud. Võibolla tundub mind ümbritsevatele, et kaldun kord siia- sinna, kuid tegelikult saan lihtsalt targemaks ja näen järjest keerulisemaid seoseid.
Hariduse olulisuses ma ümber pole pidanud mõtlema, pigem oskan tänaseks seostada hariduse, ettevõtluse, ühiskonnas toimuvad protsessid tervikuks ja osutada minu nägemuses kõige olulisematele väljakutsetele mis lahendada tuleb.
Terviklik turisti teekond… ma lugesin ja lugesin aga tookord aru ei saanud. Hakkas tunduma, et peab nõustuma paljudega, kes ütlevad, et lagedal Järvamaal turismi arendada ei saa.. midagi lihtsalt pole atraktiivset. Täna ma selle väitega ei nõustu. Siin on küll mida teha ja selle turisti teekonna mõtte olen samuti selgeks saanud. Võibolla on see koht kus pean end noomima, et ülikoolis turismi loengutes piisavalt mõttega kaasa ei töötanud, oleks elu palju lihtsam.
Ühtaegu kurb ja rõõmus, et mida rohkem seoseid tajud, seda rohkem võimalusi näed. Kõike aga teha ei suuda ja nii peab see aju kogu aeg kalkuleerima, mis on oluline Väätsa jaoks, Järvamaa jaoks, poliitiliselt mõttekas ning millega teised kaasa suudavad tulla.
Tänaseks on mul mitu head sõpra Järvamaal, palju häid tuttavaid, kellega koos erineval viisil maailma parandada oleme püüdnud. Mul on aga veel rohkem sõpru ja tuttavaid üle Eesti, kelle ees tuleb müts maha võtta ja öelda aitäh, sest ega paljud ei kujuta ette kui mitmed neist Väätsa valla arengusse tegelikult panustanud on. Minu jaoks on töö tegemise juures reegel lihtne- osa minu palgast makstakse töö eest mida teen, teine osa selle eest, et minu tööandja tarbib väga pika aja jooksul tekkinud minu sotsiaalset võrgustikku.
Tunnistan, et kui on raske, siis võrdled vahel oma tööd ja sõprade tööd. Mõned neist on tööl ministeeriumis, saavad vallavanema palka, vahel rohkem, preemiad kipuvad ka suuremad olema. Samas vastutus ei ole nii otsene, pastakas võib kukkuda kell viis õhtul ja nädalavahetus on oma elu elamiskes. Palga pärast võiksin vabalt töökohta vahetada, kuid asi ei ole ainult töötasus. Vallavanema töö pakub väljakutseid, mille vastu võtmine annab võimaluse areneda. Seega on vallavanema töö parem, kuid kui lõppevad väljakutsed, hakkavad motivatsioonis mängima teised komponendid. Sellepärast olen alati öelnud, et igaveseks ma vallavanemaks jääda ei kavatse ja minu elu plaan näeb ette mitmeid erinevaid ettevõtmisi.
Ma naudin Väätsal elamist ja olen oma Järvamaast kaugemal olevatele tuttavatele soovitanud siia elama kolimist. Kahe aastaga on toimunud kaks head muutust- alates vallavanemaks saamisest olen tarbinud oluliselt vähem alkoholi ning elukeskkonnana on siin lisaks värskele õhule paremad sportimise tingimused kui Tallinnas. Tagajärjed on umbes sellised- sellel suvel poolmaraton, järgmisel maraton.
Kui kogukond sind hästi vastu võtab ja iga päev hommikust õhtuni tegeled eesmärgiga elu paremaks muuta, siis saab igast ühest fänn- Väätsa fänn. Mul on meie jalgpalliklubi fännisärk, see on kiindumuse väljendamiseks päris hea.
Raske on ka. Elu ei ole lill, vahel ei saa magada ja probleemid söövad närve. Mõned mind tugevalt arendanud väljakutsed:
Esimene suur ports mis mulle sülle visati oli Väätsa eakate kodu projekti juhtimine. Teatavasti ei ole Väätsal abivallavanemat ja kõigi suuremate projektide juhiks oli varem kibe käsi Jarno Laur. Õnneks on minu eelkäija olnud väga põhjalik ja palju õppimismaterjali maha jätnud ning kindlustas ka projekti edasi tiksumise selleks ajaks kui ma sisse elasin ja õppisin. Pean tunnistama, et üks raskemaid asju- abikõlbulikud ja mitteabikõlbulikud kulud, kümned ja kümned eelarveread EVS koodidega, pikad aruanded, mingid energiamärgised jne. Täiesti hullumaja tegelikult. Oli hetki kus aruande koostamiseks ja kõigiks kontroll töödeks kulus mitu päeva, aju väsis ja silm vajus soiku. Teisel pool interneti toru- Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis on keegi Mari. Kes kirjutab mulle ja mina talle. Ta on Väätsa jaoks väga oluline inimene, tema kaudu liiguvad rahad, aruanded jne, juba nagu sõber, näen harva, isiklikust elust ei räägi, kuid suhtleme ja regulaarselt. Head inimesed on alati toredad.
Teine pähkel oli eelarve. Olin varasemalt palju eelarvetega kokku puutunud, kuid finantsjuhtimine ja erialased terminid ning selle keerukam pool võttis jala esialgu nõrgaks. Väätsal on vallavanem ühtlasi ka finantsjuht, nii et palju õnne! Lihtne on rääkida üksikutest kuludest ja tuludest, kuid finantsjuhtimine on midagi muud. Arusaamiseks läks umbes poolteist aastat ja 2016. aasta eelarve menetlus volikogus näitab, kas olen saavutanud rahuldava taseme või mitte. Tuleb aga tunnistada, et finantsjuhtimise pisidetailid ja eelarve koostamise etapid saab Väätsal paremini käppa kui suurtes omavalitsustes, kus juht nii palju süvenema ei pea.
Muudatuste juhtimine. Olen õppinud koolitustel, ülikoolis, praktikas, lugenud ja uurinud kõrvale. Isegi praegu on see paras pähkel, tean, et õnnestumiseks peavad kõik kõike mõistma, kaasa tulema jne. Vahel on kõik hästi õnnestunud, vahel mitte. Võib- olla pole ma osanud tagasidet küsida, kuid väike hirm on, et muudatused, mis alati tekitavad inimestes vastastikkuseid tundeid, kogunevad kuhugi, kellegi sisse. See ei ole hea ja seda ei saa saa kuidagi silmaga vaadata. Kes nüüd tunneb ennast puudutatuna, siis tulge ja rääkige südamelt ära. Kõike ette näha ja lahendada ei suuda, kuid ära kuulata ja arvestada, seda saab küll teha.
Tasakaal inimestega suhtlemise ja töö tegemise vahel on ka sisemise võitluse objektiks vahel. Kas teed õhtul tööd ja püüad eesmärke kiiremini saavutada või käid kellelgi külas, arutad ja pläkutad niisama, külastad vallaelanikke ja muid toredaid ning tähtsaid inimesi. Kuskil on kuldne kesktee, eks see tagasiside antakse mingitel valmistel 🙂
Kokkuvõtvalt- võimalus mis mulle on antud on suurepärane. Motiveerivad väljakutsed ja hea läbisaamine ümbritsetavatega. Soovitan kadestada!
3 TUDENGITE MEELEAVALDUST, MIDA TASUB MÄLETADA
Eesti üliõpilaste meeleavaldustega seoses on alati meenutada midagi õpetlikku ja huvitavat. Kuigi revolutsionääre on meil palju vähem kui Prantsusmaal, on üliõpilaste ja ülikoolisisese sõnavabaduse areng läbi sajandite olnud samalaadne.
Sarnaselt piibli tõele, kus jumal lõi kõigepealt maa ja siis inimesed ning loomad, oli ülikooli alguseks kõigepealt teadmisi ihkav tudeng, kes seejärel leidis omale õpetlase. Aastasadade jooksul viis teadmistejanu õpihimuliste koondumiseni ja lõpuks esimeste ülikoolide tekkeni. Euroopa vanimaks ülikooliks peetakse 1088. aastal Itaalias asutatud Bologna Ülikooli.tasuta-kh-meeleavaldus
Üliõpilaste algsed nõudmised tarkuste ja teadmiste vaba tõlgenduse järele on aja jooksul saanud selged raamid, kuid ülikoolides on võimalus vabalt mõelda ja oma arvamust väljendada jäänud üheks hariduse põhisambaks. Tuhande aasta jooksul on ülikoolil olnud roll olla ilma karistuseta mõttevabaduse kants, olles sellega demokraatia hoidja ja vaba ühiskonna alustala.
Mõttevabadus on läbi sajandite tähendanud akadeemilisele kogukonnale suuremat autonoomiat. Näiteks 1632. aastal loodud Tartu Ülikool omas kunagi oma korrakaitsesüsteemi ja nö kohtumõistmise õigust. Nõnda andsid Tartu linna korravalvurid seaduserikkumistega vahele jäänud tudengid või õppejõud ülikoolile üle, et neile seal karistused määrataks.
Tihti mõistetakse ülikoolina peamiselt professoreid ja õppejõude, kuid tudengitel on akadeemilises maailmas täita oluline roll. Ülikooli- ja rakenduskõrgkooliseaduse järgi on üliõpilaskond omaette institutsioon nagu Eesti president või õiguskantsler. Üliõpilastel on kõrgkoolis õigus omavalitsusele – otsustada ja korraldada iseseisvalt üliõpilaselu küsimusi. Sarnast õigust teostavad eestlased veel ainult läbi linnade ja valdade, seda muidugi palju laiemas ulatuses kui tudengid kõrgkoolis.
Tudengite õigus kõrgkoolis omavalitsuse kombel organiseeruda tähendab vastutust hoida vaba mõttemaailma. Noore inimese hing on idealistlik, vajadusel revolutsiooniline, ning tal puuduvad köidikud, mis takistaks astuda koheselt võitlusesse kõige eest, mis oluline.
Eesti üliõpilasliikumine on viimase 25 aasta jooksul arenenud läbi tuhandete tudengiesindajate. Vilistlased leiab igast ametist – ministrite, ettevõtete juhtide, advokaatide, juhtivate kultuuritegelaste seast jne. Üliõpilasesindused on võimaldanud läbi mängida kõik demokraatia protsessid alates endile esindajate valimisest lõpetades võitlustega õiguste eest.
Tudengid on korraldanud taasiseseisvunud Eesti ajaloo jooksul 9 suuremat meeleavaldust ja kümneid väiksemaid väljaastumisi. Eesti Üliõpilaskondade Liidu 25. sünnipäeva puhul meenutan neist ehk kõige silmapaistvamaid.
Sõidusoodustused ja busside kõigutamine
Iga meeleavalduse puhul on tähtis läbimõeldud stsenaarium, eesmärk, mida tahetakse saavutada ning sõnumi suunamine õigetele inimestele.
Suurima osalejate arvuga protestiaktsioon peeti maha 1997. aastal Tartus õppurite sõidusoodustuse kaotamise vastu. Legendaarset kogunemist juhtis pikaaegne üliõpilasesindaja Aarne Otter. Toona kogunes Tartu raekoja platsi umbes 3000 noort, kellest suurem enamus olid õpilased.
Ühel hetkel liiguti raekoja platsilt bussijaama ning halvati bussijaama töö pooleks tunniks, loobiti bussijaama lumepallidega ning kõigutati busse. Sündmusel puudusid korrapidajad, kuna seda nõudev avaliku koosoleku seadus võeti vastu kolm kuud hiljem.
Raekoja platsile tagasi liikunud õppuritest moodustatud läbirääkijate grupp käis Tartu linnavalitsuses nõudmisi esitamas. Kohtuda õnnestus neil aga ainult sekretäriga, kes seletas linna ja riigi vastutust selles küsimuses. Noortel oli sihik paigast ära ja plaan lõpuni läbi mõtlemata. Õilsa ettevõtmise viljad jäid tookord noppimata.
Tallinna Ülikooli, kunagise peda vilistlased mäletavad rääkida veel üht sõidusoodustuse kaotamise protestijuhtumit. Nimelt Eesti Üliõpilaskondade Liidu volikogujärgsel saunas toimunud koosviibimisel arutati teiste teemade seas bussijaamade hõivamist kõikjal Eestis. Nädalad hiljem helises pedas telefon, helistajaks olid Viljandi tudengiaktivistid. Edastati sõnum, et nad blokeerivad Viljandi bussijaama ning küsiti, kuidas Tallinnas on. Kuna saunalava jutt oli tallinlaste jaoks jutuks jäänudki, siis läksid kultuuriõppurid ajalukku arusaamatu hetkega paari bussi manöövri takistamisest.
Meeleavalduse roll tänaste õppetoetuste kujunemisel
Meeleavaldustel on tihti erinevad eesmärgid – oma sõna kuuldavaks tegemine, seismine millegi poolt või vastu. Mõnikord tuleb meeleavaldust kasutada nö laua taha saamiseks. Samas aitab muuta kitsa huvirühma küsimuse ühiskondlikuks aruteluks – saades inimeste vestluse teemaks ning võites südameid mõjutab see ühtlasi otsustajaid.
Eesti Üliõpilaskondade Liidu kunagine esimees Piret Hartman kasutas 2002. aastal meeleavaldust tudengite mõju suurendamiseks läbirääkimisprotsessis. Pikaaegsed vaidlused valitsuse ja tudengite vahel õppetoetuste seaduse loomisel olid üliõpilaste jaoks käest libisemas. Võimalus, et õppetoetuste asemele tuleb õppelaen, oli ähvardavalt suureks muutunud. Pärast Tallinnas ja Tartus korraldatud meeleavaldusi võeti tudengid peaministrierakonna laua taha ning sündisid kompromissid. Eesti tudengid said õppetoetused ja pääsesid suurematest laenukohustustest.
Võidud ühiselamute nimel
Minu tudengipõlve kujundasid kolm meeleavaldust, millest suurim puudutas Tallinna Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Kunstiakadeemia üliõpilaselamute korrastamist sarnaselt Tartule. Leppisime 2005. aastal rektoraadiga kokku, et ühiselamute rahastamisprogramm jääb tudengite teha.
Pärast aasta kestnud läbirääkimisi, mitut peaministri külastamist, poliitikute külaskäike ühiselamutesse juhtus ikka nii, et ülikoolide projekt ununes päevakorda panna või oli mõni ministeeriumi sekretär selle „ära kaotanud“. Toona ei näinud me muud võimalust, kui Prantsusmaa 3 miljoni osalejaga tudengirahutuse taustal seada sammud Toompeale.
Valisime välja Rahukohtu 1 hoone esise, mis garanteeris, et valitsuse istungilt tulevate ministrite ainuke tee läheb läbi meeleavalduse. Meile usutavat sõnumit laval käinud 3 ministrit toona ei andnud.uhikad-korda-2
Varasemad kogemused õpetasid, et lipud ja plakatid tuleb korraldajatel ise teha. Nii juhtuski, et üliõpilasesinduse liige Regina tegi poole ööni plakateid ja nuttis. Nuttis, kuna järgmine päev oli eksam ja õppida ei saanud, kuid kohusetunne oli nii suur, et koju ka ei läinud.
Meeleavaldusele tarisime kaasa üleskutse jaoks ühikast toodud kahekordse reformvoodi. Kuigi järgisime rangelt avaliku koosoleku korraldamise reegleid ja viibisime ainult kooskõlastatud maa-alal, juhtus kaasa võetud reformvoodi koos 500 üliõpilasega ühtäkki Stenbocki majja minevat.
Peaministri valvemeeskond veidi õõtsutas ennast voodil ning käskis siis meil kink ära viia. Voodi tariti tollel päeval veel kitsaid treppe mööda ühe kultuurilembese üliõpilase vanalinna katusekambrisse ning õhtuks TV3 stuudiosse kui peakülaline. Järgmised kaks päeva arutati meedias, kuidas peaminister üliõpilaste kingi tagasi oli lükanud.
Meeleavaldusest valmis dokumentaalfilm (filmikunstnik Toomas Sääs), mille kohustusliku vaatamisega alustasime sügisel rebaste ettevalmistamist suuremateks protestiaktsioonideks. Mõju oli täpselt selline nagu propagandameister Goebbels filmi efekti pea sada aastat tagasi kirjeldas. Alustatu tuli aga pooleli jätta, sest enne jõudis riigikogu lisaeelarvega eraldada 160 miljonit krooni ühiselamute korrastamiseks.
Oma õiguste eest seismine ja võitlemine, ükskõik, kas see tundub õige või vale, on alati oluline demokraatia arengust lähtuvalt. Selliselt kõike ise läbi tehes mõistame paremini võimu protsesse ning kui habras võib olla idealistlik tahe, kui sellele tähelepanu ei pöörata. Selliselt õppisime meie, tudengid, ja selliselt õpib kogu ühiskond.
Lauri Läänemets
Tallinna Ülikooli üliõpilasesindaja 2003- 2008
Ilmus Eesti Üliõpilaskondade Liidu 25 juubeli puhul ajalehes Postimees