Podcast Teistmoodi Tulevik #2

Iganädalane saade mõtestab sotsiaaldemokraatia olemust ja tulevikku Eestis ja maailmas. Maikuus on Lauri Läänemetsa kaassaatejuht Riina Sikkut.

Saates:
VÄLIS: koroonakriisi kõige kriitilisem ressurss on riiklik haiglavoodikohtade arv. Palju on neoliberalistliku majandusmudeli tingimustes paarikümne aastaga vähenenud haiglakohtade arv kriisis rängalt kannataval Prantsusmaal ja USAs?
TERVISHOIU TULEVIK: pikaaegse PERHi nõukogu liikme Hanno Mattoga arutame, et kas kriis toob kaugtöö ka meditsiini ehk tervisekapsel igasse külakeskusesse? Kas meditsiinitehnikute koolitamine võiks olla ala, mille pealt Eesti tulevikus kõvasti teenib?
JUSKE AJALOOMINUTID: Kui napilt läks Asutavas Kogus läbi sotside esitatud maaseadus, mis muutis Vabadussõjas sõdivad eestlased päriselt oma maa peremeesteks?


Malle peab saama töötuna seaduslikult tööampse teha

Eesti makstakse töö kaotanud inimestele töötuskindlustushüvitist: esialgu pool ja  hiljem 40 protsenti tema varasemast palgast, mis tagab toimetuleku ja võimekuse oma peret toita uue töökoha otsimise perioodil. Aastate jooksul on see aidanud vaesusse langemast kümneid tuhandeid peresid, mille eest peame kindlasti selle süsteemi loojatele tänulikud olema. Samas on kehtiv süsteem eestlaslikult liiga maksimalistik – kõik või mitte midagi. Töötu peab olema täiskohaga töötu, kes ei tohi uue erialase töö leidmiseni teha isegi mitte ühtegi väikest „otsa“. Muidu kaotab ta päevapealt oma hüvitise. Selline kord on ebatõhus kahel põhjusel –  ta sunnib inimesi passiivseks või siis nutikamaid skeemitama. Majanduslanguses jätab aga ilma hädapärasest lisarahast.

Malle jääb tööst ilma

Toome ühe näite: Malle on mitmes mõttes keskmine Eesti naine. Ta on pärit Kesk-Eestist, kes pärast  keskkooli lõppu tuli Tallinnasse, et siin ülikoolis edasi õppida. Juba tudengina läks ta tööle ühte kesklinna hotelli, kus tõusis keskastme juhiks. Malle vastutas hotellis müügi eest Põhjamaades ja teenis Tallinna keskmist palka. Koroonakriis sulges aga hotelli  ja omanikud otsustasid personali oluliselt vähendada. Malle leiab ennast ootamatult koondatuna, kaasavaraks kümneaastane erialane töökogemus koos rootsi keele ja broneerimistarkvara oskustega. Kuna kompetentsust jagub, siis leiab Malle, et ta ei peaks minema põllumajandusse lihttööliseks, lootes leida erialast rakendust.

Samas ei ole ta mingi siidinäpp ega karda ka maatööd.  Pärast eriolukorra kehtima hakkamist kolis Malle, nagu tuhanded teised Eesti pered, koos oma algkooliealise lapsega maale esivanemate suvekoju, kus on õhk puhtam ja lapsel rohkem mänguruumi. Ja kuigi Malle vaatab igapäevaselt tööportaalides tööpakkumisi ning saadab tööandjatele oma CV-sid, kulub sellele päevas kaugelt vähem kui kaheksa tundi.

Tööd oodata või skeemitada?

Malle on valmis minema väikese lisateenistuse saamiseks naabertalusse maasikaid istutama, sest seal napib töökäsi. Aga seda ajutist tööd vastu võttes kaotaks Malle oma igakuise  töötuskindlustushüvitise, mida töötukassa talle maksab. Ehk tööd vastu tema sissetulek hoopis väheneks. Taluperemees pakkus, et tule siis appi ja ma maksan sulas. Malle peab mõtlema…

Lisaks kutsus sõbranna Malle suveks appi korraldama nädalast lastelaagrit, mis oleks ühtlasi hea võimalus arendada oma projektijuhtimise oskusi.  Aga taaskord: töötukassa reeglid ei luba sellist nädalast tööülesannet vastu võtta. Sõbranna, kes ise saab „emapalka“ ütleb, et teab, kuidas vormistada laagri eest tasu nii, et see töötasuna riigile silma ei hakka.

Mis on selle loo moraal? Kas ühiskond tahab soosida tööjõuturult ajutiselt välja kukkunud inimeste ettevõtlikku meelt või sunnib neid passiivselt tööd „ootama“ või siis hoopis skeeme punuma?

Seadustame tööampsud!

Seega oleks igati mõistlik, kui töötuna arvel olijatel oleks tööampsude tegemine lubatud ilma, nad kaotaksid õiguse töötuskindlustushüvitisele. Kokku leppimist vajab aga see, kui mahukat tööd saab ampsuks nimetada. Pakun, et lubatud võiks olla ühes kuus kuni nädal aega tööd ja tasu ülempiiri võiks seada 250 eurole. See oleks igati mõistlik tavaolukorras. Veelgi olulisem oleks selline leevendus majanduskriisi ajal, kus kõigile tööotsijatele suurel hulgal tööd ei jagu.

Kui arvestada Eesti üldist tööjõupuudust, siis ei ole põhjendatud ka hirm, et inimesed jäävad seetõttu tööturult kõrvale. Kindlasti ei jääda ka tavaelu taastudes „loorberitele puhkama.“ Palgakasv koos töökäte vajadusega tõmbab ühel või teisel moel iga vähegi tubli inimese endaga kaasa. Pigem on vastupidi – väikesed tööotsad aitavad inimestes hoida tööharjumust ning pakuvad majanduslanguses nii hädavajalikku lisateenistust.

Tööampsu mõtet on asunud toetama ka sotsiaalminister Tanel Kiik, selles küsimuses on opositsioon ja koalitsioon ühte meelt. Nüüd on vaja asuda sõnadelt tegudele, seda abistavat võimalust läheb vaja juba praegu, veel rohkem aga pärast eriolukorra lõppu, kui paljud pausil olevad tööampsu võimalused jälle võimalikud on.


Töötasu hüvitise meetmega jätkamiseks on vaja kiiresti lisaeelarvet

Sotsiaaldemokraatliku erakonna aseesimees Lauri Läänemets pöördus täna töötukassa nõukogu poole palvega hinnata töötasu hüvitamise meetmega jätkamise kulusid ning anda parlamendile sellekohane info, et riigikogul oleks võimalik hinnata olukorda ja vajadusel teha ettepanek valitsusele lisaeelarve algatamiseks.

„Kui soovime inimesi aidata ja ära hoida jaanipäeva eelse töötute arvu hüppelise tõusu, tuleb riigil eraldada töötukassale lisavahendeid. Senine arvutus on olnud kuu kohta 100 miljonit eurot. Arvatavasti tuleb selleks riigil laenu võtta ja üheks võimaluseks on Euroopa Komisjoni tööhõive toetamise erakorraline rahastu,“ sõnas Läänemets.

Töötukassa reservidest on aasta lõpuks alles hinnanguliselt 400 miljonit eurot, millest jätkub kuni kaheks aastaks täna kehtivate tööturu teenuste osutamiseks. 100 000 töötu korral oleks töötukassa aastane kulu 260 miljonit eurot ja kuigi töötasu toetuse pikendamise vajaduses on kõik tööturu osapooled ühte meelt, ei ole seda võimalik enam rahastada Töötukassa reservidest, ilma, et need ei ammenduks enne tööhõive taastumist.

„Töötukassa reservid peavad veel välja kannatama võimalikud töötushüvitiste tõusud. Kasvõi ajutiselt vajab suurendamist allapoole igasugust vaesuspiiri olev töötutoetus ning arutelud käivad töötuskindlustusmakse suurendamise ja perioodi pikendamise üle. Kindlasti ei jätku siit raha ka töötasu toetuse pikendamiseks,“ lisas Läänemets.

Töötasu toetuse maksmiseks märtsi, aprilli ja mai kuu eest ette nähtud 250 miljonit eurot leiab suure tõenäosusega kasutust. Märtsis maksti toetust 32 256 hüvitise saajale ühtekokku 26,5 miljonit eurot, aprilli eest on taotlusi esitatud juba rohkem kui 109 000 inimese kohta.


Podcast Teistmoodi Tulevik #1

 

Iganädalane saade mõtestab sotsaaldemokraatia olemust ja tulevikku Eestis ja maailmas. Maikuus on Lauri Läänemetsa kaassaatejuht Riina Sikkut.

Esimeses saates:
VÄLIS: mida on koroonakriisis õppida Uus-Meremaa, Taani ja Soome naispeaministritelt?
TULEVIK: kas valitsus peab majanduskriisis päästma vaid firmasid või võimestama hoopis inimesi? Miks oleks praegu õige aeg maksta 500 eurot stipendiumi kuus igas vanuses inimesele, kes soovib ümberõpet või enesetäiendust?
AJALUGU: Mis on ühist Jaak Juskel ja Eesti esimesel naisparlamentääril Emma Assonil?


Ettevõtlus raha sai, kuna tuleb inimeste kord?

Selles kriisis on riigi laenurahaga päästetud paljusid ettevõtteid, kuid nüüd, kui inimesed vajavad abi, on valitsuse poolt vaikus. Teise lisaeelarvega palgatoetuseks raha eraldamist valitsuses otsustamisel ei ole, samas on aga leitud aega, et kõigi suurkorporatsioonide ärihuvid kindlustada.

Alates kriisi algusest on valitsus eelistanud inimeste toetamise asemel vaid suurettevõtteid. 125 miljonit eurot anti riigiettevõttele Eesti Energia, uue põlevkiviõli tehase ehitamiseks. Seda olukorras, kus nafta hind ja Euroopa Liidu kliimapoliitika eesmärgid on tehase käivitumise juba kahtluse alla seadnud.

Tallinki 100 miljoni euro suurune laen erineb teistest Kredexi kriisimeetme laenudest mitmel juhul. Esiteks otsustas selle andmise ekspertide asemel valitsus. Teiseks anti laen sisuliselt tasuta, samal ajal peavad väikeettevõtjad Kredexile kordades rohkem intressi maksma ja oma kodud panti panema.

Kõige huvitavam lugu on riigiettevõttega Nordica, kes palus valitsuselt kriisiabi toetust 20 miljonit eurot, saadi aga 30 miljonit.

Ettevõtjatega samal ajal kaotasid aga paljud inimesed oma igapäeva töö. Nende seas on treenerid, muusikud, koolitajad, taksojuhid, iluteenindajad jne. Ligi 50 000 inimest, kellest osad töötasid füüsilisest isikust ettevõtjana, teised aga käsundus- või töövõtulepingu alusel.

Palgatoetusest jäid täiesti ilma kõik 26 000 võlaõiguslepingu alusel töötajat. FIEdele anti aga võimalus väikeettevõtjate toetusmeetmest raha küsida. Seda küll juhul, kui nende 2019. aasta käive oli vähemalt 20 000 eurot. Ehk siis küünetehnik oleks pidanud 2019. aastal iga päev teenima vähemalt sada eurot või rohkem, et riik teda toetusvääriliseks peaks. Lõpptulemusena saavad rohkem kui 17 000 FIEst seda toetust küsida vaid jõukamad 17%, ehk veidi alla 3000 inimese.

Kõige olulisema toetusmeetme pani välja aga Eesti rahvas ise. Juba pikka ega on töötajad oma palgalt maksnud töötuskindlustusmakset, millest aastatega tekkis Töötukassa reserv, mis kriisi alguses ulatus 849 miljoni euroni. See raha ei ole riigieelarve osa mida valitsus saaks käsutada, see on töötajate endi kindlustusfond.

Töötasu hüvitisele on kulunud meie ühisest kindlustusfondist 250 miljonit eurot. Selle aasta lõpuks on Töötukassa reservidest alles 400 miljonit, mida töö kaotanud vajavad hädasti järgnevatel aastatel, sest majanduslanguses ulatub Töötukassa kulu 260 miljoni euroni aastas. Samas on vajadus töötasu toetust pikendada 150 miljoni euro võrra, mida Töötukassast enam võtta ei saa. Selle tagajärjel ammenduks reservid liiga vara ning aasta pärast jääks suur hulk inimesi keset kriisi hätta.

Lisaraha aga valitsuse poolt Töötukassale tulemas ei ole. Tegemist on väga karmi ja otsese sõnumiga Eesti inimesele - ettevõtluse abistamise kulu maksame ühiskonnana solidaarselt kinni, inimene aga kandku oma kulud üksi.

Sellise karjuva ülekohtu asemel vajavad inimesed riigi tuge. Töökohtade päästmist, et haamri alla ei satuks kodud ja pered jääks terveks. Lisaeelarve inimeste toetamiseks, töökohtade säilitamiseks, on vaja teha kohe ja riigikogule esitada.


Esimesena peaks aitama inimest, siis ülejäänuid, aga...

Tööta ja toetuseta on üle 50 000 inimese, kellele riigi lisaeelarve ei paku ühtegi lahendust, sest eelarve keskmes on ettevõtted, mitte inimene. Seades eesmärgi vaesust vältida, näeksime hoopis teistsugust valitsuse ettepanekut laenuraha kasutamiseks. Kui välja arvata tervisekriisiga tegelemine, on ülejäänu teater, kus meid kõiki püütakse haneks tõmmata.
Kriisi lahendamiseks esitatud riigi lisaeelarve on teile väga hea juhul, kui olete suure ettevõtte omanik, meelelahutusäri suurkuju, toetanud vähemalt 100 000 euroga mõnda valitsuserakonda, tööandja, kelle tulud on säilinud, või riigiettevõtte, näiteks Eesti Energia juht.
Seda kõike muidugi klausliga, kui teil oli mõne ministri telefoninumber, et oma ärile sobiv toetus õigel ajal kirja panna.
Lisaeelarve keskmesse on seatud ettevõtted, mitte inimesed. Raskel ajal ettevõtluse toetamises pole midagi halba, seda peab kindlasti tegema. Aga kui mõelda riigile ja valitsuse ülesannetele, siis see peaks olema eelkõige inimeste eest hoolitsemine.
Riik on olemuselt ühiskondlik kokkulepe korraldada teatud asju koos, kanda halbadel aegadel raskust solidaarselt. Loome mehhanismid, et keegi ei jääks elu hammasrataste vahele, aitame üksteist.
Kui vaadata maailmas ringi, siis paljud lääneriigid võimestavad eelkõige inimest. Näiteks Taani ja Rootsi suurendasid niigi suuri töötutoetusi, et töö kaotanud inimene suudaks oma eluga toime tulla. Eestist vaadates väga parempoolse mõtte järgi juhitud USA ja Inglismaa maksavad otse inimesele peo peale raha vastavalt sissetulekutele. Nende näidete keskmes on inimene.
Eesti valitsuse välja pakutud meetmete puhul sõltub inimene tööandja suvast. Seda isegi muidu kiitmist väärt töötukassa töötasu 70protsendise hüvitamise puhul, kus määrav ei ole inimese abistamine, vaid tööandja kalkulatsioon, kuidas on ettevõttele kasulik.
Riigikogus minu küsimusele vastates ütles rahandusminister Martin Helme, et töövõtuleping, millelt on makstud töötuskindlustusmaksu, on võimalik töölepinguks ümber teha ja töötasuhüvitist saada. Halloo! Milline tööandja tahab ajutise lepingu vormistada püsilepinguks kriisi olukorras, kui ta seda headel aegadel ei teinud? Isegi vene ruletis on tabamuse saamine sada korda tõenäolisem.
Treenerid, kultuuriinimesed, taksojuhid, iluteeninduses töötajad - ühtekokku 26 000 inimest - on jäetud kogu täiega lageda taeva alla. Kõik nad tegid tööd mitte töölepingu alusel, vaid töövõtu- või käsunduslepinguga. Eesti 22 000 füüsilisest isikust ettevõtjat on täiesti ära unustatud. Sotsiaalmaksuvabastus on väärt meede, kuid see väldib vaid maksuvõla tekkimist, kuid sissetuleku numbriks jääb endiselt null.
Mis on nende inimeste võimalus - töötutoetus. Minge palun võtke arvele ja saate 189 eurot kuus. Selline on palju kiidetud lisaeelarve pakkumine tegelikult rohkem kui 50 000 inimesele.
Kriisiga seotud on sellest lisaeelarvest vaid tühine osa - raha, mis läheb otse viirusega seotud kulude katteks. Samal ajal leidis valitsus 125 miljonit eurot kõige suurema tengelpungaga riigiettevõttele - Eesti Energiale, et ehitada uus põlevkiviõli tootmise tehas. Tehas maksab 286 miljonit eurot, selle eest saab 60 uut töökohta ja tulevikus paari uue kaevanduse jagu Ida-Virumaad üles sonkida.

Suur osa lisaeelarvest on pettusi täis teatrietendus. Rahandusminister Helme teatas, et uurib, kuidas lahkuda Euroopa CO2 kaubandussüsteemist, et eestlastele elektrihind madalamaks saada. Kogu valitsusaparaat aga teab, et süsteemist lahkuda polegi võimalik. Pealegi on see Eestile kasulik: me müüme kvooti, ehitame selle eest igal aastal uusi lasteaedu, saime uued rongid, renoveerime korterelamuid.
Sotsiaaldemokraatidele on tähtis eelkõige inimene, põhimõte, millest lähtuvalt tegime ka oma ettepanekud lisaeelarvesse.
Toetusmeetmed tuleb luua põhimõtte järgi, et ühiskond toetab neid, kes kaotasid oma töökoha, et riik saaks jagu viirusest. Otsetoetused riigieelarvest muusikutele, treeneritele, taksojuhtidele, iluteenindajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele.
Lisaks ei ole võimalik mööda vaadata töötutoetusest, mis on allpool igasuguseid vaesuspiiri näitajaid. Mitte ükski perekond ei tule sellega toime ilma, et pank ei võtaks neilt ära autot, kodu ja pereõnne. Vähemalt majanduslanguse lõpuni peaksime lähtuma põhimõttest, et töötutoetus ei tohi olla väiksem kui keskmine rahvapension.
Elektriarvete vähendamiseks on olemas lahendus, mis ei vähenda ka riigieelarvet. Esitasin sotside poolt rohkem kui kuu tagasi riigikogule otsuse-eelnõu, mille järgi Eesti Energia kui riigiettevõte loobuks Tootsi tuulepargile vana skeemi järgi taastuvenergia tasude küsimisest.
Aastani 2016 kehtinud toetusskeem on väga kulukas, praegu on selle asemel kasutusel juba vähempakkumine. See hoiaks 12 aasta jooksul maksumaksja raha kokku ligi 300 miljonit eurot. Rahandusministri aktsiiside langetamise ettepanekud lisaeelarves lausa kahvatuvad selle kõrval, kuid endiselt käib komejant edasi.
Praegune kriis ja majanduslangus on erandlik. See on loodud valitsuse administratiivse otsusega rahva tervise kaitseks, kuid selle hinnaks on paljude inimeste sissetulekute kaotus. Ühiskonnana peame niisugustel rasketel hetkedel olema solidaarsed ja aitama neid, kes kannatavad, et teised saaksid elada.


Läänemets: Eesti Posti hüppeline hinnatõus on väga halb mõte

Tundub, et IT- ja väliskaubandusministrile Kaimar Karule unustati öelda, et Eesti seisab majanduslanguse lävel ja riik pigem püüab inimeste, eriti töö kaotanute, koormat leevendada, leiab sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets.

«Kinnised poed ja kodune isolatsioon on jätnud kuulekatele inimestele vähe valikuid, üks neist on e-kaubandus. Miks seda just praegu kallimaks muuta? Vaadates tervikpilti, siis ühe käega antakse mõned sendid aktsiiside langetamisest juurde, teise käega kraabitakse postiteenusega tagasi. Ehk siis raha kingitakse sinna kus autosid rohkem - suurlinna ja raha võetakse vaesemate ja eelkõige maapiirkonna inimeste käest. Põhjenduseks toodud kütuse ja tööjõu kulud hetkel langevad, nende argumentidega täna lehvitada pole mõtet,» kirjutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Läänemets sotsiaalmeedias.

«Peaksime postiteenust praegu vaatama riigi abipaketi osana. Mõistlik oleks lisaeelarvega suurendada Eesti Posti riigipoolset toetust ja langetada ajalehtede- ajakirjade kojukande tasusid poole võrra. Selliselt toetaksime Eesti meediat, kelle sissetulekud kukkusid reklaamirahade kadumisega. Eriti aga maakonna lehti, mis enamuses on väikesed ja saanud kõige suurema hoobi. Ehk siin oleks kindlalt ka oluline regionaalne mõju. Toetus Eesti Postile kaotaks ka surve postiteenuse hindade tõstmiseks inimeste jaoks kõige raskemal ajal.

Kui majandus hakkab taastuma, võib teenuste hindade korrigeerimise juurde tagasi naasta, seni aga peaksime postiteenuses nägema võimalust toetada demokraatia üht sammast - meediat ja hädas olevaid inimesi, keda lisandub igal päeval tuhandeid,» arvas Läänemets.


Lauri Läänemets: Eestis on kuni 20 tuhat haavatavat tööinimest, keda tänased kriisiabimeetmed ei aita

Riigikogu liige Lauri Läänemetsa arvates peab riik tagama kriisiabi meetmed ka neile tööinimestele, kelle sissetulek on tulnud käsundus- ja töövõtulepingu alusel ja kellel praegu väljapakutud abimeetmetega puudub õigus hüvitise saamiseks.

„Eestis on hinnanguliselt ligi 20 tuhat inimest, kelle põhisissetulek on tulnud käsundus- või töövõtulepingute alusel. Praegused valitsuse väljatöötatud kriisiabi meetmed jätavad need tööinimesed hätta,“ sõnas Läänemets.

"Umbes 10 tuhat inimest, kelle põhisissetulek on tulnud võlaõiguslike lepingute alusel, on maksnud oma sissetulekult töötuskindlustusmakseid ja neil on õigustatud ootus, et neid koheldakse võrdselt teiste töötuskindlustusmaksete maksnutega. Need ei ole mingid skeemitajad - need on sporditreenerid, juuksurid, kujundajad, muusikud. Ehk inimesed, kes on oma töö paindliku iseloomu tõttu kasutanud seaduses ettenähtud töövormi ja maksnud kõik vajalikud maksud. Riik ei tohiks neid nüüd ära unustada, sest ka nemad pole süüdi selles, et nad oma teenuseid enam osutada ei saa" selgitas Läänemets.

Pikka aega on riigile teada olnud, et üha enam inimesi töötab samaaegselt mitmes valdkonnas, neil on erinevad sissetulekuallikad ja nad kasutavad töö tegemiseks erinevaid vorme. Eriolukorra kehtestamisega on riik enamikelt neilt inimestelt võtnud võimaluse tööd teha.

Pikka aega on riigile teada olnud, et üha enam inimesi töötab samaaegselt mitmes valdkonnas, neil on erinevad sissetulekuallikad ja nad kasutavad töö tegemiseks erinevaid vorme.
"Teiseks peaks mõtlema ka neile inimestele, kes üldse töötuskindlustusmakseid maksnud pole aga kellel on samuti eriolukorrast tingituna sissetulekud kadunud. Siin võiks olla lahenduseks miinimumpalga kehtestamine, mis lühiajaliselt on odavam meede kui perekondade päästmine hilisematest raskustest" pakkus Läänemets.


Lauri Läänemets: riigikogu ei tohi jääda kriisis kõrvaltvaatajaks

Riigikogu ei saa kriisi puhkedes peitu pugeda, nagu see praegu on juhtunud. Eesti parlament peab pakkuma valitsusele tuge kriisi lahendamisel ja samal ajal teostama parlamentaarset kontrolli eriolukorras suured volitused saanud valitsuse üle, kirjutab Lauri Läänemets.

Läbi aegade on keerukatel hetkedel tõmmatud juhtimisahelad trimmi, koondatud võim väheste kätte ning üritatud sugukond, kogukond või ühiskond kriisist välja juhtida. Koroonaviiruse puhangu tõttu on seda teinud enamik maailma riikidest.

Meie põhiseaduse § 87 alusel saab valitsus kuulutada loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas. Just nii on toimetanud Jüri Ratase valitsus.

Oleme oma nahal tundnud eriolukorra meetmeid: koolide sulgemist, äärmiselt piiratud liiklust saarte ja mandri vahel ning taaskehtestatud piirikontrolli. Rangelt soovituslikud on kodus püsimise ja õues liikumise piirangud, mis samuti meie eluolu tugevalt mõjutavad.

Oleme juba näinud ettevõtete pankrotte, töökohtade kadumist, poodide ja tänavate tühjenemist ning noorte kampades liikumist.Kahjuks on põhjust eeldada, et tõusuteel on lähisuhtevägivalla juhtumid, alkoholiga liialdamine, vandalismi ja kuritegevuse suurenemine.

Tavaolukorras kehtestatakse piirangud riigikogus vastu võetud seadustega, mis peavad olema põhiseadusega kooskõlas. Pisut liialdatuna öeldes annab praegu seadusi üks mees – eriolukorra juht. Puudub tavapärane mõjude hindamine, kooskõlastamine ja mitmejärguline kontroll, millesse oleks muidu haaratud huvirühmad, ministeeriumid, president ja opositsioon.

Üks eriolukorra mõte on, et need, kes on määratud probleeme lahendama, peavad seda tegema võimalikult operatiivselt. Aga kui piiratakse inimeste põhiõiguseid, siis kerkib alati üles küsimus piirangute põhjendatusest ja vajalikkusest.

"Takistatud on ettevõtlus ja tervete inimeste normaalne riigisisene liikumine, kuid siiski saavad inimesed tulla Lätist Eestisse tööle."

Kas saarte ja mandri vahel piirangu kehtestamine on ikka mõõdukohane? Teisi maakondi me ju üksteistest ei isoleeri, nagu Saaremaad ja Hiiumaad ülejäänud 13 maakonnast. Takistatud on ettevõtlus ja tervete inimeste normaalne riigisisene liikumine, kuid siiski saavad inimesed tulla Lätist Eestisse tööle.

Valitsus võitleb rohkem piiriülese töölkäimise kui siseriikliku töötamise eest. Arusaadavalt pole siin küsimus lätlastes ega valitsuse õiguses liikumist reguleerida, vaid otsuste mõistlikkuses.

Kui puudub kontroll, siis kaob ka põhjendamise kohustus. Tunnistagem, et riigikogu ei oma praegu ülevaadet valitsuse tegevusest. Vastavalt ohuolukorra seadusele on kogu riik - kõik valitsusasutused ja kohalikud omavalitsused – allutatud eriolukorra juhile, peaministrile.

Seadused ei pane valitsusele kohustust põhjendada riigikogule eriolukorras ette võetud samme, avalikkusest rääkimata. Eriti oluline oleks info andmine alternatiividest ja nende otsuste kaitsmine, mis puudutavad inimeste põhiõiguste piiramist. Praegu ei valda ei koalitsiooni- ega opositsioonisaadikud tegelikku ülevaadet selle kohta, miks midagi tehakse, mistõttu on raske hinnata otsuste proportsionaalsust.

Parlamendi sisuline panustamine kriisi lahendamisse on senini jäänud tagasihoidlikuks. Pärast eriolukorra väljakuulutamist oli riigikogu juhtimine korraks täielikus šokis – jäid ära nii istungid kui ka eelnõude menetlemised, komisjonid vaikisid, justnagu oleks riigikogu oma rolli täielikult minetanud. Opositsiooni taganttõukamisel on nüüdseks komisjonid küll koos käinud, osalt kaugtöö korras. Samas kõlavad ohtlikud õigustused, et ministrid peavad saama rahus tööd teha.

Tõsi, valitsusel võib olla keeruline oma tegevusest aru anda, kui riigikogu liikmeid tuleb parlamendihoonest tikutulega taga otsida. Kuna riigikogu juhatus eelnõusid enam täiskogu päevakorda ei pane, siis on saadikud valdavalt kodukontoris. Kord või paar nädalas toimuvad komisjonide e-koosolekud ja peetakse infotundi.

Viimane aeg on küsida, milline on parlamendi roll kogu riiki puudutavas eriolukorras? Kuna seadused seda ei kirjelda, siis on eeldatud, et riigikogu jätkab oma senist tegevust. Kindlasti ei sobi riigikogul peitu pugeda, kui eesliinil riskivad oma tervisega arstid, lasteaiaõpetajad, poemüüjad, politseinikud ja kaitseliitlased.

Leian, et parlamendis peab algama intensiivne arutelu eriolukorra lahenduste üle. Kui riik on karmis kriisis, peavad selle lahendamises osalema kõik riigikogus esindatud erakonnad. Kõige rohkem spekulatsioone, kahtlusi ja mõistmatust tekib siis, kui puudub informatsioon ja omavaheline dialoog.

Minu tungiv soovitus riigikogu juhatusele on taastada riigikogu töö ja toetada valitsust kriisi lahendamisel. Selleks tuleks:

Leida lahendused e-parlamendi pidamiseks, sest halvimal juhul kestab eriolukord pool aastat või kauemgi. On täiesti mõeldamatu, et riigikogu töö on halvatud ajal, mil karantiinis istuvad saadikud on valmis oma kohustusi täitma.

Panna paika eriolukorras riigikogu komisjonide roll ja kohustused, mis eeldab komisjoni valdkonna arengutega täielikult kursis olemist. See tagab nii parema reageerimise kui ka selle, et kõigi saadikute teadmisi ja võimekust saab rakendada lahenduste otsimisel.

Määratleda rutiinid ja meetodid läbi mille teostada eriolukorras valitsuse tegevuse üle parlamentaarset kontrolli. Riigikogu ei tohi mingil juhul jääda kõrvaltvaatajaks ja minetada oma rolli.

Hoida aktiivsena suhteid teiste riikide ja nende parlamentidega ning Euroopa Liidu vastavate organitega, mis tagab operatiivse infovahetamise ja vajadusel ka abi andmise või abi küsimise.

Eesti ja Euroopa, kardetavasti kogu maailm, vajub sügavasse tervishoiu- ja majanduskriisi, mille lõppu ei oska keegi näha. Eesti vajab oma parlamenti praegu rohkem kui kunagi varem oma taastatud iseseisvuse jooksul.


Kes maksab palga ja toetab ettevõtjat?

Eesti valitsus ja omavalitsused on suutnud teha head tööd koroonaviiruse leviku tõkestamiseks. See nähtub ka peaminister Jüri Ratase igapäevasest viirusega seotud Eesti ja välismaa aruandest riigikogule. Samas on ettevaatusabinõud paljud töötajad ja tööandjad raskesse olukorda pannud. Riik peab siin sekkuma.
Järvamaa omavalitsused on samuti teinud ettevalmistusi viirusele reageerimiseks. Valdade ja linnade töötajad, kes otseselt ei tegele sotsiaal- ja haridusküsimustega, ei viibi kodus niisama.
Omavalitsused on võimalikud stsenaariumid läbi mõelnud ja viinud asutused reageerimisvalmidusse. Kodus olevad omavalitsuste palgalised töötajad on oluline reserv juhuks, kui peaks tekkima vajadus näiteks haigestunud sotsiaaltöötaja või eakatekodu hooldustöötaja asendamiseks.
Ma tänan ja tunnustan kõiki Järvamaa linna- ja vallavalitsusi, arste, sotsiaaltöötajaid ja neid, kes on reservis valmis reageerima, pühendumuse ja inimestele kindlustunde andmise eest!
Tuletan meelde omavalitsuste üleskutset anda teada üksi olevatest või toetust vajavatest eakatest inimestest, kellel võib olla infopuudus või kellel puudub abiline poest vajamineva toomiseks. Selles viiruse kriisis on eakad ja nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed kõige ohustatumad.
Kes maksab aga palga, kui inimene peab kodus olema?
Kui teid on määratud koju, sest olete nakatunud või viibinud nakatunud inimesega samas ruumis, saate perearstilt haiguslehe ja kulud hüvitab haigekassa. Samas on palju inimesi, kes peavad kas lapsega, välisreisilt tulnuna või mingil muul eriolukorra põhjusel kodus olema ja kaotavad poole kuu või isegi terve kuu palgas. Neid lahendusi töötatakse praegu välja.
Täpset tulemust on veel vara öelda, kuid sotsiaaldemokraadid on teinud seadusemuudatuse ettepaneku hüvitada kodus viibimine alates esimesest tööpäevast nii, et see kataks kõik võimalikud viirusega seotud põhjused.
Olen ettevalmistajatega suheldes toetanud versiooni, kus riik aitab hüvitada koju saadetud inimese palga 50-70 protsendi ulatuses. Ükski tööinimene ei tohi selles kriisis pihta saada. Olukorras, kus valitsus, põhjendatult, on peatanud töö ja põhjustanud ettevõtetele majandusraskusi, kannab riik kohustust aidata. Siin on eelduseks aga oma õiguste teadmine, mida siinkohal tööinimestele meelde tuletan.
Kaugtöö tegemine on võimalik ainult mõlema poole nõusolekul. Töölepinguseaduse § 37 ütleb, et tööandja ei saa ühepoolselt töötajat puhkusele saata ega jätta töötasu maksmata. Sama kehtib töötaja kohta - ilma mõjuva põhjuseta koju jääda ei saa.
Kui aga tööandjast mitteolenevad majanduslikud asjaolud, milleks võib olla COVID-19, ei võimalda tööandjal töötajale kokkulepitud ulatuses tööd anda, võib ta töötasu kuni kolmeks kuuks 12kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte alla alampalga, mis praegu on 584 eurot kuus.

Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest võrdeliselt palga vähendamisega. See tähendab, et kui tööandja soovib tasu vähendada 50 protsenti, siis tuleb ka töömahtu vähendada samas ulatuses. Tööandja peab teatama töötasu vähendamisest usaldusisikule ja töötajatele vähemalt 14 kalendripäeva ette.
Töötajal on õigus tööleping üles öelda, teatades sellest tööandjale viis tööpäeva ette. Kui töötaja on palga vähendamise tõttu töösuhte lõpetanud, siis tuleb talle maksta hüvitist samas ulatuses, mis koondamisel, see on töötaja ühe kuu tasu ulatuses. Samuti on töötajal õigus saada töötuskindlustushüvitist, kui tööleping on lõppenud sellel alusel. Tööandjal ei ole õigust teid koju saata palgata puhkusele ja nõuda, et võtaksite kriisi põhjustel välja oma korralise puhkuse.
Paljudel on raske, paljudel läheb tulevikus keerulisemaks, kuid ebaõiglus ei tohi langeda tööd tegevate inimeste õlgadele. Kriisid on meie ühine vastutus ühiskonnana, kus toetamine ja ümberjagamine nii töötajale kui ka kaettevõtjale on omal õigel kohal.